Tuesday, February 20, 2007

V Tegelased ja karakterid. 7. Tegelaste hierarhiseering

Strukturaalselt jagunevad tegelased pea- ja kõrvaltegelasteks, positiivset peategelast nimetame me juba Aristotelese aegadest alates protagonistiks, negatiivset antagonistiks. Protagonistid on inglid, antagonistid saatanad, kui taas tuua kõrvutisi religioonist, inimese maailmataju eripärast, kunstitee esimesest sammust.
“Hamletis” on Hamlet on protagonist, kuningas Claudius antagonist, “Romeos ja Julias” Romeo protagonist, Tibbald antagonist, „Amadeuses“ Mozart protagonist, Salieri antagonist.
Hierarhiseering algab pihta karakteri loomisest – peategelased olgu viimase finessini individualiseeritud, kõrvaltegelasi võib protreteerida krokiilikumalt, üldjoonelisemalt, episoodiliste tegelaste puhul on stereotüüpsus paratamatus.
Antagonistid säravad harilikult oma saatanlikus võlus, nad on kütkestavad, ent filmikunst nagu kirjandus on hädas üdini positiivse peategelase kujutamisega – läheb kätte liiga üheülbaliseks, ei ole atraktiivne!
Tahtmata kellegi suhtumist riivata, tuleb tõdeda, et inglitel ei ole eripära, nad on kaunis ilmetud. Ja kõige positiivsem, vana jumal ise – ta on päriselt ilma välimuse ja iseloomuta!
Kuigi mõlemas kunstiliigis on selles vallas õnnestumisi – näiteks sugulashinged Rocco (Visconti „Rocco ja tema vennad“) ning vürst Mõškin (Dostojevski romaan „Idioot“) -, oleks stsenaristil ikkagi nutikam positiivse tegelase karakteriseerimisel leida talle küsitavaid või isegi laiduväärt omadusi (mis muidugi peavad ilmsiks tulema tegevuse kaudu). Hamlet on kõhkleja, Romeo tulipea, Mozart pummeldaja, kes ei hoolitse naise ja lapse eest.
Draamajutustuse peategelane võidelgu oma õnne eest, see olgu filmitegevuse peamiseks sisuks, kuna keskmine vaatajagi ihkab esmajoones õnne. Mis keskmine! Kõik vaatajad ihkavad õnne, ja see liidab meid draamaga. (Aleksandr Mitta, lk. 84)
Peategelase esimeseks tunnusjooneks peaks olema aktiivsus, tema võidelgu oma õnne eest, ületagu takistusi, rabelgu väljapääsmatutes olukordades, see olgu tema elu peamiseks sisuks. Peategelased ongi peaaegu kõik energilised ja tarmukad, sebivad ringi teohimuliselt. Kõhklejast Hamletistki saab tegevuse organiseerija nind kahevõitluse pidaja.
Küsigem: kas passiivseid peategelasi võib filmis olla? Ei?
Üldiselt õige vastus, ent nagu ikka on igal reeglil erandeid.
Kas elus esineb passiivseid inimesi? Jaa!
Haruharva leiame mõnes üksikus filmis passiivse peategelase, kindlasti on elus uimaseid ja osavõtmatuid inimesi rohkem kui seesuguseid tegelasi ekraanil.
Tarkovski „Andrei Rubljovi“ Andrei Rubljov pole üldsegi uimane ja osavõtmatu, tegelikult lausa vastupidine, ent ometi passiivne. Rubljov on ennekõike munk, alles seejärel ikoonimaalija, ja mungal ei sobigi eriti agaralt tegutseda, munk vaadelgu kõrvalt, mõtisklegu, öelgu harva sekka mõni tark sõna, mida Rubljov teebki.
Rubljovi järel turgatab mul meelde Eesti teatrilavalegi jõudnud koolilõpetanu Ben Nichols Webbi filmist “Elluastuja” (Polti XIIIi), kelle afäärid isa armukese ja tema tütrega kukuvad talle kõik sülle, ilma et koolilõpetaja ise peaks lillegi liigutama. Ben tahab luua suhteid naistega, ent ei võta selleks midagi ette, hoopiski põgeneb olengutelt, kus tema ümber võrke kootakse - nii nagu komöödiafilmis peabki. Olgu see veekordseks tõestuseks, et filmikirjanikku ei tohi ahistada mingid reeglid, tema ainsaks kohustuseks on üllatada vaatajat järgmise tegevusega. (Paul Joseph Gulino, lk. 145)
Meenub veel Oblomov Mihhalkovi “Oblomovist”, mis baseerub Gontšarovi romaanil “Oblomov”.
Mis pinget ja konflikti saab olla, kui peategelane muudkui tukastab? Kuidas filmida magamist ja laiskust, kui dramaturgia on Aristotelese järgi eelkõige tegevus, tegevus ja tegevus? Nagu teisal juba öeldud, et Mihhalkov on keeruka ülesande lahendanud nõnda, et on Jutustaja (kes mängib ka Oblomovit) pannud ette lugema katkendeid alusromaanist.
Mihhalkovi Tšehhovi näidendi „Nimetu näidend“ ja paari-kolme jutustuse järgi tehtud filmis “Lõpetamata pala pianoonale” on taas mängus tegevustiku mõttes passiivsed tegelased. Ent Tšehhovi loodud loiud karakterid ise on kunstiliselt nõnda tugevad, sisaldavad endas hulgaliselt jõulisi üksikasju, et lihtsalt panevad vaataja endasse armuma. (Lajos Egri, lk. 79 – 80)
Küsime veel: kas filmis võiks olla kaks võrdset peategelast, ilma et nad vastanduksid antagonistiks ja protagonistiks?
Jah, aga need kaks vastanduvad muud moodi – „Koktebelis“ (Polti XVIc) Isaks ja Pojaks, vanaks ja nooreks, vastutajaks ja ülalpeetavaks, “Bonnie’s ja Clyde’is”, naiseks ja meheks, kaasajooksjaks ja kaasakiskujaks, “Romeos ja Julias” nooruriks ja neiuks.
Aga “Kesköises kaubois”? Impotendist gigolo Joe Bucki ja kodutu eluaseme pakkuja Ratso Rizzo vastandatud totaalselt erinevate karakteritega – Joe on ekstrevert, Ratso introvert.
Harva võib filmis olla tegemist kollektiivse peategelasega, kus peategelaseks on inimrühm nagu näiteks Eisensteini-Aleksandrovi “Oktoobris” proletariaat ja Kurosawa “Seitsmes samurais” samuraid. (Jouko Aaltonen, lk. 57), mõlemal juhul tuleneb see filmides propageerivast enesesalgamise- ja kollektivismiideoloogiast. Ei sobi ju ühelgi tegelasel silma paista, kui sõnum on selline, et üksiku inimese silmapaistmine, auahnus ja tunnustusjanu on väärad. Juba tektoonika räägib meile sama juttu, mis tegevus ja dialoogid.
Sellised filmid žanreeritakse ansamblifilmideks, sellest vallast on meile ehk kõige tuttavam Aleksis Kivi romaan “Seitse venda”, mis nagu kuuluks meie omamaisesse kirjandusse. Ent iseloomulik on seegi, et „Seitsme venna“ lavaversioonides on peategelaseks tõstetud kord see, kord teine vend – draamaväljundil on üsna keerukas toime tulla selge peategelaseta. Mihhalkovi psühholoogilises ajastudraamas ja ansambliromanssis „Lõpetamata pala pianoolele“ on aga tegelaskonna struktuur jäetud muutmata, kõik on nii nagu Tšehhovil – peategelane Mihhail Vassiljevitš Platonov on passiivne ja ei tõuse eriti esile, võime koguda öelda, et tegemist on kollektiivse rühmtegelasega. Platonov ei astu esimesest episoodist alates ette, me ei saa kähku teada tema CV-id, tema ümber ei koondu lugu, teised tegelased pole temaga eriti seotud.
Üks kuulsamaid ansamblifilme on kahtlemata Spielbergi „Reamees Ryani päästmine“, kus siis eristub peategelane kapten John Miller, ent kollektiivseks rühmtegelaseks on ikkagi John Milleri üksus kui USA armee võrdkuju. Film on ilma kandva naistegelaseta, ja siit vaatab ka põhjus, kuidas saab filmilugu luua ilma peategelaseta. Domineeriksid filmis mehe-naise suhted, tõuseks üks neist tegelastest esile.
Viimati nähtud filmidest torkavad meelde Kira Muratova „Tšehhovi motiividel“ ja “Kiindumused” (Polti XXIVs) samuti ei joonistu välja selget üksikut peategelast, seda tektoonikarolli mängib esimesel juhul pulmaseltskond, teisel viiene rühm hobustehulle. “Kiindumustes” puudub ka lugu, mis on ilmekas märk – pole peategelast, pole lugu, ja, muuseas, pole ka erilist vaatajahuvi. Vene intelligentsi kultusrežissöör Kira Muratova on seadnud endale programmülesandeks tavapärase loo lõhkumise, nagu seda püüdsid teha Sergei Eisenstein ja Vsevelod Pudovkin. Lugu on väljamõeldis, ja uskuda väljamõeldist on solvav, eks ole? Veel vääritum on püüda kedagi petta, panna teda draamakavaluste abil väljamõeldist uskuma, mängida vaataja kergeusklikusel – umbes niisugune on printsiip, millest lähtub Kira Muratova ja millest lähtusid tema suured eeskujud. Nõukogude korra süvenedes (riigikapitalismi ja kinopiletiraha siginedes?) hakkas GosKino nõudma selget lugu, et rahvast kinodesse meelitada Muratovat represseeriti, Muratova muutus märtriks.
Mulle on öeldud, et kõik Muratova filmid on tootnud kahjumit, mis sest, et need tihti rahvusvahelistel festivalidel žüriid ja ajakirjanikke paeluvad. “Kiindumused” jutustab hobustest ja hobustehulludest, viimased on üsna veidrad tüübid, esimesed loomulikud ja majesteetlikud.
Ja ikkagi ootame filmist peategelast, on ju?
Elus ka püsivad meie pilk ja mõtted tavaliselt ühel-kahel inimesel (näiteks iseendal ja oma kallimal), kes on meie elu kõige tähtsamad inimesed.
Selline tektoonikanähtus loos nagu peategelane lihtsalt kopeerib elu. Seda ühtelt poolt. Ent selge peategelaseta looga kaasneb üpriski ootamatu efekt. Asi on selles, et kuna peategelane kuulub meile sisendatud kultuurimallide järgi nõnda olemuslikult väljamõeldud loo juurde, siis selle puudumine loob vaatajal tunde “nagu päris” - kui ei ole peategelast, poleks nagu ka illusiooni -, ehkki harvad kindla peategelaseta filmid on täpselt samasugused fiktsioonid nagu peategelasega teosed.
Tundub ju, et Kira Muratova räägib elust enesest, et kõik on ehtne ja päris, kuidagi dokumentaalne? Et Aleksis Kivi on kirjutanud mammutreportaaži Soome metsade tagusest külast? Et Akira Kurosawa on oma kaameraga filminud keskaja lagunemist Jaapanis?
Filmižanre läbi võttes vaatame Grigori Aleksandrovi ja Sergei Eisensteini fictionfilmi „Oktoober“ ning jälgime, kuidas see muutus/muudeti propaganda huvides justkui dokumentaalfilmiks, ent võimalik oli see ainult põhjusel, et „Oktoobris“ puudub väljamõeldud loole meie kultuuris määravalt iseloomulik selge peategelane. Oleks filmis olnud peategelane, näiteks toonaseks juba loodud suurevuntsiline ja soniga stereotüüp töölistark, oleks tulnud käsi laiutada, keegi poleks saanud filmi jaoks lavastatud Talvepalee ründamist hiljem tõestisündinu pähe võtta, seda õpikutes dokumentaalfotona esitada ning ekraanidel dokumentaalfilmina näidata.
Miklos Jancso “Punased ja valged” (Polti IIb) on samuti ilma peategelaseta film, ja Vene kodusõda, mida parajasti peetakse Volga kaldal ja kuhu on eksinud üksikud ungralased, tundub taas dokumentaalsena, peategelase puudumine ehk kahandab haaratavust, ent tõstab usaldusväärsust ja tõepära.
Miklos Jancso
Kollektiivne rühmtegelane ulmefilmides, näiteks Alex Proyase „Dark Citys“ esindab kurjust, nood tulnukad elavad maa all ja see koht on üsna põrgu moodi, järelikult saatanad mis saatanad. Ometi tõstab just rühmtegelase olemasolu usaldust nende vastu – kui oleks filmis selgelt eristuv peategelane, peaksime lugu automaatselt blufiks ja fantaseeringuks. Mida see loomulikult ongi, ainult et küsimus ei ole selles, kas lugu on väljamõeldis või mitte, vaid selles, kas me võtame selle loo omaks või mitte. Ja rühmtegelase olemasolu aitab kaasa omaksvõtmisele.
Teie tulevases käsikirjas võiks selge peategelane ikkagi olla ning aktiivsesse tegevusse ilmugu ta otsejoones kõigi oma probleemidega. (Aleksandr Mitta, lk. 64) .
Vaatame Bergmani filmi “Suvi Monikaga”, kohe esimesel minutil viiakse peategelased Monika ja Harry kokku (Monika küsib sigaretile tuld), ja ilma pikemata on selge, et pakataval kevadel ei saa vastuseta jääda Monika ahvatlev kutse minna seiklema. Vastandatud on vabadus ning Harry tüütu jooksupoisi- ja tentsikutöö.
Mida aktiivsem on peategelane, seda parem.
Filmikirjanik peab peategelase panema kähku väljapääsmatusse olukorda, oht peategelase ümber kasvagu kiiremini kui tema võimalus seda vältida.
Peategelane on loo kese, tema eesmärk vedagu edasi loo tegevustikku, tema motivatsioon aidaku vaatajal ta omaks võtta, tema karakterisse süveneda, parimal juhul peaks vaataja peategelasega samastuma. (See on iseenest vaataja kõige suurem petmine, ent just seda vaataja soovibki.)
Peategelane, olgu ta siis kes tahes, kohtugu kõigi kõrvaltegelastega, temal olgu igaühega pistmist. Kellega ei ole, see kõrvaltegelane lennaku üle parda!
Tegelaste tähtsuse järjekord määratakse just selle kaudu, mitu korda peategelane teiste tegelastega kohtub.
Stsenaristi kohus on siin läheneda asjale lausa aritmeetiliselt, mäletate, eespool loetlesime, kuidas filmi “Lendas üle käopesa” vaadates lugesime kohtumise vastutegevuse ja tegevuseliinis näppudel. Seda tööd oleks võinud jätkata kõrvaltegelaste puhul, mida rohkem on tegelane “kõrval”, seda vähem peategelane temaga suhtleb.
Samuti olgu täpselt väljarehkendatud, mitmes episoodis peategelased tegutsevad. Vaataja muidugi ei pea arvet, ei tõmba seinale televiisori taha kriipse, ent tajub selgelt, et kuus on suurem kui kaks, ja natuke ähmasemalt, et neli on suurem kui kaks.
Tegelased ilmugu eksplikatsioonis (nii nimetame siis ekspositsiooni seda osa, mis tutvustab meile tegelasi) nähtavale soovitatavalt tähtsuse järjekorras, nende esitamine olgu tehtud vaataja lühikest mälu ja üsna uinunud tähelepanuvõimet arvestades.
“Moskva pisaraid ei usu’s” näeme esmalt peategelaste Katjat, seejärel tema lahutamatuid sõbrannasid. Esmalt kohtub Katja siiski Tonjaga, alles seejärel Ljudaga. Paistab, et Tonja oleks talle nagu lähedasem sõbranna. Ometi puudub filmi esimeses pooles Tonja tervelt kahekümne neljast episoodist, Ljuda ainult üheteistkümnest, järelikult on Ljuda tähtsam kui Tonja. Neljandana tuleb ja saab sõna Nikolai, esimese poole meespeategelane, kes selle filmi peegelkompositsioonis koos Rudikuga asendab Gogat, tõelist meespeategelast, kes ilmub ekraanile alles teises seerias! Enneolematu lugu ja kõigi draamatehnikareeglite kisendav rikkumine! Meespeategelast näeb vaataja alles filmi viimase kolmandiku alguses! Seepärast vajab Goga augutäidet, kes oma kohmakuses peab eriti esile tooma Goga briljantse positiivsuse. Nikolai on põlismoskvalane, seega meestenoolijate ihalusobjekt, ent ta on suurem maakas kui nn limitšikud Katja, Tonja ja Ljuda. Rudik on samuti põlismoskvalane, kuid niru vennike, memmepojast telerisu. Katja, Tonja ja Ljuda, kes kangesti ihaldavad Moskvasse-pääsu päriselt, on etemad kui moskvalased!
Filmikirjanik näidaku enne tegelase meeldivad küljed, pärast tema puudused. (Aleksandr Mitta, lk. 35)
Küsime: mitme kõrvaltegelasega peategelane üldse ühes filmis kohtuda võiks?
Nende arv võib olla piiratud, ent võib olla ka piiramata.
Vaataja võib ennustada, kellega peategelane kohtub järgmises episoodis, see võib olla ka absoluutselt ennustamatu. Näiteks Alfred Hitchcocki filmis “39 astet”, Jean-Luc Godard’i
“Weekend” ja Arthur Penni “Bonnie ja Clyde’is” ei lähtu järgmise episoodi tegelaskond kuidagi vaatajale antud eelinformatsioonist, see on vaataja jaoks peaaegu alati uhiuus, tegelased, kellega peategelane kohtub, on talle võhivõõrad, ja nii on see tavaliselt ikka road-movie’des või sellega sarnastes, vertikaalse tegevustikuga filmides. Horisontaaltegevustikuga lugudes naljalt uusi tegelasi taevast appi ei võeta, aetakse nendega läbi, keda vaataja ekspositsiooniepisoodidest peale tunneb.
Leidub sümbioosegi. „Majesticus“ on tegevustikus kaks põhiliini, esimene ja vähemoluline toimub Hollywoodis, teine Lawsoni väikelinnas. Hollywoodi-tegevuses võib iga episood kaasa tuue uue tegelase, olgu selleks mõni FBI-töötaja või filmitegija. Lawsoni suletud ühiskonnas ei tohi keegi tulla „väljastpoolt“, ja kui tuleb, siis on ta harmoonia lõhkuja, ning seda ühtaegu nii sisu kui struktuuri (vormi) poolest. Ja pahad kommunistikütid FBI-st seda ongi.
Nii või teisiti, tegelaste suhted-kohtumised olgu loo mõttes funktsionaalsed, see tähendab, vedagu tegevustikku pidevalt edasi ning avagu järkjärgult peategelaste karakterit.

Monday, February 19, 2007

V Tegelased ja karakterid. 8. Karakteriloomise algus

Filmikirjaniku töö võib lähtuda nii karakterist kui loost, käsikirjas võivad prevaleerida kas hoogne tegevustik või nüansseeritud karaktertegelased.
Aristoteles mäletatavasti pidas lugu karaktereist tähtsamaks, ja filmidramaturgid on valdavalt sellega nõustunud, eriti need, kes Hollywoodi tarvis tööd rügavad. Vastuhakkamisi on ette tulnud teatridramaturgide poolt, näiteks Doris Lessing on karaktereid pidanud lausa pühadeks, tegevust argiseks. Seda põhjusel, et tema meelest sünnib konkreetne tegevus ainult konkreetsest karakterist. (Turkin, lk. 105) Ka Tšehhov eelistas karaktereid tegevustikule, ja üldse on peenema maitsega inimesed karaktereid peetud elitaarsemaks, tegevust mõnevõrra lihtsakoelisemaks nähtuseks.
Gustaw Freytag jõudis koguni nii kaugele, et lubas möödalaskmisi loo sõlmimisel, peaasi, et hea idee teeks karakterid kütkestavaks. Seega siis täiesti vastu pühak Aristotelese seisukohtadele. (Freytag, lk. 34)
Muuseas, ka läbi ja lõhki karakterfilmis “Moskva pisaraid ei usu” ei ole põhjus-tagajärje ahelast raudselt kinni peetud, näiteks ei saa me teada, kuidas moodustusid paarid Katja-Rudik ja Ljuda-Gurin, samuti mitte seda, kuidas Nikolai kulminatsiooniepisoodis Goga siiski üles leiab. Augud kausaalusketis plombeeritakse tegelase tõetruu karakterkäitumisega ning vaataja ei märkagi, et midagi oleks nagu viltu. Fellini on alates “Cabiria öödest” üldse loobunud põhjus-tagajärjeketist kinnipidamisest, tema rajab tegevustiku järgnevuse üksnes karakteriloogikale. (Ka assotsiatsioonid on osa karakteri eripärast.)
Mida tugevamad ja selgemad on karakterid, seda hõlpsam on neid viia konfliktini.
Filmi “Moskva pisaraid ei usu” võimsa konflikti väga hea ja veel parema vahel muudavad täiesti elutruuks ja usutavaks just täpselt loodud, elust mahakirjutatud karakterid.
Harilikult tunduvad sedasorti konfliktid meile tühjadena ja võltsina, kuna positiivset elutruud karakterit alul kirjutada ja pärast ekraanile panna on kaelamurdev ülesanne. Aga hea ja parema konfliktiks on neid tarvis tervelt kahte. Tehke järele, ja saategi Oscari!
Dramaturgi tõeline poeetiline anne väljendub eelkõige karakteriloomingus, tegevustiku ja sündmustiku ülesehituses võivad dramaturgi aidata soliidne haridus, suur lugemus, ent ilma oskusliku karakteritabamiseta ei loo dramaturg kunagi suurt lugu. Lõppude lõpuks võib film põhineda mingile romaanile, muistendile või müüdile, loo mitmekordset kasutamist ei peeta pahaks, ent kui te võtaksite kuskilt teosest tegelase koos karakteriga ning tooksite selle oma filmikäsikirja oleks see puhas plagiaat, järelikult seadusega karistatav vargus.
Spetsiifiliste juhendite andmine karakterimaalimiseks oleks sama, kui hakata õpetama, mis moel kasvada kuus jalga pikaks, teie sees kas on need oskused või neid lihtsalt ei ole. (Lajos Egri, lk. 87).
Mida loomutruumad on karakterid, seda rohkem on filmis kunsti ja seda täpsem on elu peegeldus.
Kunagi rääkisime, et pubekate kultusfilmis „Tomb Raider“ puudub jutustusloogika. Teoses ei ole ka karaktereid, ehkki arvutimängudest ekraanile hüpanud klišeelik stamptegelane leedi Laura Croft ju vääriks inimesestamist.
Küsime, kas videomängudesse tulevad kunagi loomutruud tegelased, kes oleksid usaldusväärsed ja tunduksid otsekui elus?
Või kaob karakterkunst meie naudingu- ja himude esiplaaniletõusu ning tehnifitseerimise ajastul käigus hoopis ära?
Loodame, et mitte, usun, seegi audiovisuaalne meedialiik läbib niikuinii sama teekonna, mis on teinud teatergi. Algab tantsu, laulu ja hüüatustega ning jõuab Tšehhovi ja Ibsenini.
Just karakterite individuaalsus loob illusiooni ehedast elust ekraanil. Õige karakter juhib tegevust ja tegevustikku, tegevus olgu ainult karakteri illustratsiooniks, karakteri eripära väljendus.
Tegelane peab väljapääsmatusse olukorda sattuma, seal rabelema ja sealt väljuma ilmtingimata üksnes karakteripärasel moel – pisimgi libastus tegevuse valikul pärsib filmi (ja autorite) usalduse. Nüansirikas karakter pulbitseb tegevusalgetest, ja on suuteline vedama edasi üllatuslikku tegevustikku loo igas faasis.
Meie ütleme, et moodne filmi ei pea kaljukindlalt tuginema Platoni ja Aristotelese propageeritud elujäljendusele, ent antimimeetilisuse printsiip jääb ikkagi harvade vaatajate (näiteks pubekate, pervertide ja/või kõrgesteetide) lõbuks, inimesed tulevad kinno, inimesed vaatavad telekat selleks, et näha teisi inimesi ehedas elus – eluks peavad nad tegevust ekraanil ja inimesteks tegelasi.
Kui film ei räägi inimestest, ei vaata seda keegi. Isegi paremates ulmefilmides, kus tegelased on pärit ükskõik, kui kaugest galaktikast, tulevikust või minevikust, tegutsevad ikka maised karakterid.
Kui tulnukad või rohelised mehikesed või ei
tea kes veel, ei käitu nagu inimesed, vaatame me mõned efektsed episoodid ära, ning kohe algab meil igav – kunst peab olema ühteaegu üllatav ja harjumuspärane.
Vaatajad usuvad loodud tegelastesse vaid siis, kui need on karakteriga, nende teod ja jutt on loogilised. Vaataja ei usu stamptegelast, ei usu klišeed, veidi usub ta stereotüüpi, näidistegelase puhul on hämmelduses.
Tegelane saab vaatajasse kiirata energiat ainult karakteri kaudu. Poolteist tundi filmivaatamist, ja vaataja võib mõelda, et ta tunneb neid inimesi juba paarkümmend aastat, nõnda lähedaseks on nad saanud.
Sellise intensiivusega töötab kino. Hoolimata kõigest detailirohkusest ei võimalda proosa eales süüvida inimkarakterisse sellise täpsusega nagu dramaturgia. (Aleksandr Mitta, lk. 15)
Küsigem: mida on teha raskem, kas kirjutada tegevustikku või luua karakterit? Mida teie arvate?
Lugu komponeerides võib autoril välgatada inspiratsioon, ta saab tuge Polti kolmekümne kuuelt draamasituatsioonilt, ta võib põhjana varasemaid tekste.
Karakteri sule all hoidmine tähendab aga sada protsenti hoolt ja vaeva, siin pole kõrvalabiga suurt midagi teha, siin peab filmikirjanik usaldama ainult oma elukogemusi ja inimvaatlust. Varasta elust, viksi maha reaalsusest, plagieeri tuttavaid, nõnda võib soovitada karakteriloojale.
Karaktertegelane baseerugu kellelegi reaalsele inimesele, siis on asjal jumet. Õigupoolest leidub kahte moodi filmikirjanikke, ühele sobib karaktereid viimistleda, teised on andekad loo arendajad, intriigide ja sõlmituste väljanuputujad, seepärast näemegi me tihti tiitrites mitme stsenaristi nime.
Vaataja tahab uskuda, et see, mis ekraanil sünnib, on tõsi, ning tõepäraseks muudetakse tegelane karakteri kaudu.
Ilma karakterita tegelane heidetakse kähku kõrvale, kedagi ei huvita pikalt, mis asja kriipsujukud ajavad.
Aga kumb kummast sünnib, kas tegevus karakterist või karakter tegevusest, see on iidne küsimus, sisuliselt muna ja kana dialektika.
Karakterid tekivad stsenaristi peas harilikult koos looga või tsipa hiljem või tsipa varem. Kui te võtate mingi loo elust, siis peate võtma ka samade iseloomudega inimesed ning muutma need algul tegelasteks, pärastpoole lihvima karakteriteks. Aga kuidas te saate lihvida? Ainult tegevustiku kaudu, järelikult arendate lugu ja karaktereid paralleelselt.
Viscontil on “Roccos ja tema vendades” viis ühesuguse sotsiaalse ja haridusliku taustaga Lõuna-Itaalia kolkast pärit venda Vincenzo, Simone, Rocco, Ciro ja Lucca pandud Milaanosse, ainult Vincenzo neist on veidi kauem suurlinnaelu nuusutanud. Kuidas neid eristada, kuidas neid vastandada? Ainult tegevustiku abil kujundatud karakterite kaudu, nii tekitatakse alul mõrad vendade vahele, näiteks niimoodi, et Ciro hammustab suutäie Lucca leivanatukesest salaja Naviglio kanali sillal ning Simone näppab Roccolt raha laenuks nurudes pesumajast-värvimistöökojast valge triiksärgi. Simone’i raskused hakkavad süvenema, tema karakter teistest erinema, mitte särgi kõrvaletoimetamise pärast, vaid siis, kui ta võetu perenaisele, sinjoora Luisale ausalt tagasi toob. Simone saab Luisalt paar kõrvakiilu, ja neile järgneb kuum armulugu, mille ajal Simone varastab sinjooralt rinnaehte, mis saabki konfliktide põhjustajaks vendade vahel. Kui sellele klassikafilmile midagi ette heita, siis seda, et vendade karakterid avanevad pikkamisi, teiste tegelastega – nagu Nadia ja ema- on asi pauhti rohkem kui selge.
Kui te asetate võõrad tegelased-karakterid neile mitte isikupärastesse olukordadesse, läheb kõik untsu.
Igatahes peavad tegevus ja karakter täielikult klappima, nagu tegelane teeb või ütleb ekraanil midagi karakteripäratut, nii tajub vaataja, et asi on võlts ning usaldus ongi kadunud. Kui teil on enne karakter, siis peate alati vaagima, kuidas te lugu temast lähtuvalt edasi veate, mis sobib sellese karakteriga tegelasele ja mis mitte. Kui teil on enne lugu, siis on seal peidus ka karakter, esialgu veel tahumatu nagu skulptuur kaljus.
Draamatehnikas peetakse seda autori saamatuseks, kui ta paneb ühe tegelase otsesõnutsi iseloomustama teist – näed, ei oska tegevuse kaudu karakterit välja joonistada, ja valib kergema vastupanu tee!
Nagu meil on kombeks kujunenud, tõestame seda väidet näidetega, mis selle ümber lükkavad.
Tšehhovi „Kirsiaia“ Gajev ütleb kirsiaia ostja, tööka kapitalisti Lopahhini kohta, et see on igavene mats, Petja Trofimov, et Lopahhin on peenehingeline inimene kunstniku sõrmedega. Lopahhin ise arvab, et Ranevskaja on hea inimene, selline mõnus.
Küsime, keda on karakteriseerinud Tšehhov, kas iseloomustajat või iseloomustatut?
Kaks kiiret ja lihtsat vastust kõlaksid – esimene, iseloomustajat ja teine, et mõlemat, ja ega lihtsus tähenda veel eksitust.
Päris õige vastus sõltub lugeja interpreteeringust või sellest, kuidas vaataja interpreteerib lavastaja interpreteeringut.
Niisugusest näpuga näitamisest oh hullem üksnes võte, kui tegelane iseennast iseloomustab. Ja palun, Raneveskaja iseloomustab ennast kui patustajat, kelle süü läbi kirsiaed hukatuse leiab. Lopahhin ainult eneseseletamisega tegelebki, räägib oma isast kui idioodist, kes talle midagi ei õpetanud, ainult peksa andis, räägib endast kui emotsionaalsest tegutsejast, kes peab hommikust õhtuni raha kokku kraapima jne.
Teie ärge nõnda tehke, teie lähtuge Aristotelest, mitte Tšehhovist, kuigi ka tema on kaheldamatu geenius.
Edasi puhuge oma tegelastele elu sisse!
Hegel kirjutab, et täpseks karakteriloominguks sobib kõige paremini eepika, kõige vähem draama ja lüürika. Draamategelane on lihtne, sirgjooneline, temas karakteris domineerib üks, peamine tahk. (Hegel, lk. 247).
Kas see on ikka nii? Ütleme, et te võite proosas tõega oma tegelase kohta seletada, kas ta on tahte-, tunde- või mõistuseinimene, ja karakteriloomise algus on ilusti tehtud. Audiovisuaalses keeles oleks see võimalik dialoogirepliigis, ent seletamine on ikkagi natuke madal, kunst peab kujutama, mitte seletama, eks ole? Kuigi jah, näiteks „Miljoni dollari tüdrukus“ räägib miljonidollaritüdruk Maggie Fitzgerald ise oma karakeri paikapaneva eluloo, sedasama teeb tema treener Frankie Dunn. „Schmidti teekonnas“ (Polti XXXVIc) kirjutab Warren Schmidt kirja oma tulevasele kasulapsele Ndugule, pomiseb ise mõttes kirja kaasa, tema vaimusilmas elustub lapsepõlve, nii saavad vaatajad kuulda ja näha foto- ja filmiflašbäkkidena Schmidti elulugu, saavad aimu tema perekonnast ja positsioonist.
Mitmendat korda mul tuleb öelda, et erandid kinnitavad reeglit? Kes seda mäletab... Ja ikkagi jään selle juurde, et tegevus on karakteriloomeks parem, laske oma tegelasel minna näiteks jääkülma vette! Noh, öelge, palun, kuidas sinna läheb tundeinimene? Tahteinimene? Mõistuseinimene? Kas te teate, millega me praegu tegeleme? Me otsime inimese kolmele tahule kinematograafilist adekvaati? Aga see ongi käsikirja loomisel ülesanne number üks. Jah, tundeinimene kargab kisades, tahteinimene läheb hambaid kiristades, mõistuseinimene hõõrub ennast, valmistab keha ette külmaks. Siin on väljendusjõud ja ilmekus, milleni verbaalne tekst eales ei küüni. Edasine on teada, nüüd tuleb karakteriloogikat hoolikalt hoida - emotsionaalne käitugu edaspidigi impulsiivselt, hoidugu kompromissidest, tark määraku oma positsioon või loobugu riskantsest üritus, tahteinimene surugu ennast läbi, hambad ristis. (Aleksandr Mitta, lk. 277)
Muidugi, Hegel pidas silmas teatrit, mille laval naljalt end vette ei kasteta, aga vaadakem, kuidas annab teatridramaturgia keeles lahendada abstraktset küsimust, kas tegelane on mõtleja või tundja, otsustaja või tajuja, intuitiivne või aistinguline. Proosas, jah, te panete lihtsalt kirja, et härra X pigem otsustab kui tajub, preili Y aga pigem tajub kui otsustab, panete nad mõlemad börsile ahnitsema, härra X klõbistab, higipull otsa ees, kalkulaatorit, enne, kui aktsia ostab, preili Y aga võtab oma otsused laest. Kumb ajab kokku hunniku raha? Ükskord võib ainult vastata. Teatris aga las näub kass tänavalaterna all, on näljane, lõdiseb, kuid on ilus ja puhas, ilmselt äsja kodust minema visatud. (Seda infi saab anda dialoogis, sest teatris ei ole sõna põlatud.) Mida teeb mõtleja? Mida tundja? Palun, ma kuulan.
Ei teeks viga, kui vaataja jõuaks seisukohale, et tarkus ei ole küllaldane, vaataja peab aimu saama karaktertegelase moraalsest palgest, sellest, kas ta on mandunud, jõhker või viisakas, religioosne või ateist. (Egri, lk.33) Selge, et vaataja eelistab kassi eest hoolitsejat, kui aga mõni tegelane kiisumiisule jalaga virutab, on tal igaveseks kriips peal. Ja vahest ka autoril, kes sihukese jõleduse välja haudus.
Hegelile ei meeldinud, et tegelane abstraheeritakse üheks kindlaks natuuriks, mille paatoseks on armastada, olla aus, teeselda, varastada, uskuda Jumalat, valitseda riiki jne.
Seda on tehtud, seda tehakse siiamaani nii kinos kui teatris.
Nõukogude Liidus pöörati tegelased ajastu ideoloogilisteks ruuporiteks, eriti meeldejäävad on olnud suurte Gorki-vuntsidega töölisklassi esindajad, kes alati parteiliini valgustasid. Nõukogude kinos olid veel suurte sonimütsidega sulid-kaukaaslased, kes Moskva turgudel arbuusidega äritsesid. Niisugused tüübid jäävad kõhetuks ega veena kedagi. Vaataja võib nende kaudu välja elada ainult oma klassisolidaarsust ja rassiviha. Aga klassikalisi armastavaid naisi tehti vene nõukogudeaegses kinos suurepäraselt, igatahes paremini kui Hollywoodis, ehki ka California Unelmate Manufaktuuris ei tunti sotsialistliku realismi peamist ettekirjutist – tüüpilised karakterid tüüpilistes olukordades.
Kinos meil on kütkestavad karakterid väljapääsmatutes olukordades, eks ole?
Elav karakter kujutab endast üldise ja üksiku (Moliere’i ja Shakespeare’i!) ühtsust, temas on peidus ühtaegu tüüpiline (vaataja, lööb äratundvalt vastu laupa: ah, seesama!) ja individuaalne, mis on omane ainult sellele ja sellele tegelasele, ei kellelegi muule (vaataja: väga huvitav, ei ole midagi sellist varem näinud!). Seda me nimetamegi karakteri kindlaksmääratuseks, ning sellega antakse vaatajale lubadus, mis olgu talle tunda tegelase ekraanile ilmumise esimesest hetkest alates. Edaspidi karakter avaneb, kuid temas ei tohiks soovitavalt ilmsiks tulla jooni, mis käiksid vastu vaataja esimesele muljele. (Ka mitte kameeleontegelase puhul.) Siit tulenebki nõudmine, et karakter peab olema järjekindel. Vaataja ei soovi petta saada. Ta on näiteks juba armumas meestegelasesse, kes on sihikindel, saab kõigega hakkama, langetab alati õigeid otsuseid, ent järsku on viimase kössikesena nõutu nagu vaataja oma mees. Igasuguste karakterimuutustega peab olema äärmiselt ettevaatlik, see vajab pikka-pikka ja põhjalikku ettevalmistust ning kõige etem oleks neist hoiduda. Proosas, arenguromaanis ma kujutan ette karakterimuutust, mis toimub samm-sammult, filmis on lood teistsugused. Kui teil on kavas vaatajat ninapidi vedada, siis peate hoidma karakteri tõelise omaduse peidus, nii et kõik, mis te olete näidanud, on õige ja muutumatu, ainult vaataja on sellest valesti aru saanud ning peab tunnistama oma viga, hakkab armastamise asemel seda igavest suli vihkama. Esimesena puutub meile silma inimese väljanägemine, teisena tema sotsiaalne staatus ja kolmandaks tema psühholoogiline-vaimne sisu.

Saturday, February 17, 2007

V Tegelased ja karakterid. 9. Karakteri kolm aspekti

Tegelase karakter koosneb kolmest aspektist, välimisest ja sisemisest olekust ning kontekstist. (Philip Parker, lk. 81- 83).Välimise all mõistame me sugu (mees, naine, androgüün või kesksooline), vanust, silmade, juuste ja naha värvi, kehaehitust, invaliidust, rühti ja liikumiseripära (kas ta on tõtlik või venivillem), näo ilmekust, käitumismaneere, kõneindividuaalsusi, (kas pruugib murret või slängi, kui valjusti ja kui kiiresti räägib), mida on pärinud (tiitli, psüühilised jooned, kas lähevad või ei lähe vanematega kokku), milliseid rõivad ja muid väliseid aksessuaare kannab, kas hoolib puhtusest, millist stiili eelistab, milles väljendub tema seksuaalsus, pingestatus ja heameel. Sisemine olek koosneb intelligentsust ja faktilisest eruditsioonist (mitte loomulikult, kui palju teab, vaid kuidas kasutab oma teadmisi), kas ta on introvertne, ekstravertne või ambivertne (see tähendab mõlemad korraga), kas tahab näida või olla või kuidas sissepoole pööratud tegelane järsku kohutavalt rabelema hakkab nagu näiteks Hamlet, kelle puhul saab kõhklejast otsustaja, humanistist kättemaksja-tapja. Milline on tema temperament ja kuidas ta jõuab otsusele, kui kiiresti ja kui emotsionaalselt ta reageerib oludele, mida ta hindab või põlgab endas (need on kaunikesti intiimsed ja spetsiifilised asjad), millest või kellest ta kõige rohkem hoolib, milline on tema enesepilt, mida ta soovib tulevikult ja millised on tema hirmud. Konteksti moodustavad tegelase suhted perekonna, sõprade, armukese, kolleegide, ülemuste, tööandjate ja teiste tegelastega teie loos, samuti tema sünnipaik, lapsepõlv, haridus, elukutse, sotsiaalne staatus, rahvus, etniline päritolu, see kõik on eriti tähtis dialoogi kirjutamisel. Olulised on veel tegelase isiklik elulugu (ka ette- või tahapoole filmiloo algusest või lõpust), samuti selle ajastu ja koha tõepärasus, kus teie tegelane tegutseb.
Filmikirjanik peaks oma (pea)tegelase kohta teda karakteriks viimistledes teadma musttuhat asja, iseküsimus, kas need kõik vaataja jaoks välja tulevadki. Jah, vaid mõnest õrnast dialoogirepliigist võiks vaataja ju ka pisiasjadest aimu saada.
Kõigepealt tehku autor endale selgeks tagaplaan. Kus ja kuna tegelane on sündinud, mis rassist-rahvusest, millisest sotsiaalsest rühmast on tema vanemad, kas tal on õdesid-vendi, teisi lähemaid-kaugemaid sugulasi, millised perekonnatüübis elasid peategelase vanemad (ametlik abielu, vaba kooselu, püsiarmukesed, juhusuhted jne.) Teiseks olgu määratud peategelase sugu, tema vaimuanded, nende piirid. Seejärel tema rass, usutunnistus, haridus, sissetulekud, perekonnaseis (kas tal on lapsi või kas vanemad elavad), redelipulk sotsiaalses hierarhias, samuti põlvnemine – kas tegelane on pärit samast piirkonnast, kus tegevus toimub või asuvad ta juured mujal. Kolmandaks tehtagu endale selgeks peategelase koht – kas ta on protagonist või antagonist. Siis see, kas ta on introvert või ekstravert, kas ta on tunde- või mõistuseinimene, intuitiivne, vaistlik, meeleline, aistinguline. Kas ta on kaalutleja või kähku taipaja. Kas ta mõtleb või tunneb? Milline on olnud tema elu ja ametialane karjäär, mis on tema sihiks elus? Milline loomus on tal südame poolest? Millised on tema suurimad vasturääkivused? Kas ta kaldub olema ohver, teiste kiusaja või ellujääja? Kas ta tahab olla puhaste kätega või on ta valmis petma? Ehk liiati irooniline tegelane? Enesekeskne? Isekas ja omakasupüüdlik? Isetu ja ennastsalgav? Neljandana määrake kindlaks tegelase väljanägemine ja tema sisemine mõõt. Mis riideid ta armastab, kuidas ta hoolitseb enda eest? Mõelge, milline ammendamatu karakteriseerimisvõimalus siin peitub! Milliseid jooke/sööke ta eelistab, milliseid põlgab? Millised on tema hobid? Mida ta kardab, millised on tema erilised hirmud? Milliseid tegevusi vihkab? Milliseid armastab? Milline on tema sügavaim saladus ja tema metsikuim fantaasia? Kes on tema lähimad sõbrad? Tema hoiak enese, teiste, sõpruse, seksi, armastuse, perekonna, abielu, kodumaa, maailma ja tsivilisatsioonide küsimustes? Kas tal on huumorimeelt? Või puudub tal see? Mis ajab ta naerma?
Viiendaks võtke käsile tema ühiskondlik elu. Mis on tegelase elukutseks, kuidas teda sootsiumi poolt hinnatakse ning mis teid ta jõudis praegusesse seisu? Millistesse organisatsioonidesse ja klubidesse ta kuulub? Kas avalikkus teda toetab või astub talle vastu?
Kuuendaks asuge detailide kallale, mis teadupoolest on kõige olulisemad ja milliseid – iseenesest mõista – kõiki loetleda ei jõua. Kas teie tegelane on konservatiiv, liberaal, radikaal või koguni midagi muud? Millest teie tegelane enesest eemal kõige enam hoolib? Milline kangelane talle ajaloos kõige enam imponeerib? Kui palju vaeva kulub teie tegelasel, et ta teeks midagi, mis käib tema olemuse vastu? Muuseas, just sellega määratakse karakteri süvatasand. Kas ta on taimetoitlane? Või peab targemaks süüa liha ja kartuleid? Ehk on ta mahepõllunduse saaduste fanaatik? Kas ta tarvitab meelemürke ja/või alkoholi? Või on ta sõltlaste laps? Kas teie tegelane on alati õigel ajal õiges kohas? Või valel ajal vales kohas? Või nii see kui teine? Mida teie tegelane teeks suurel rahvakogunemisel? Mida teie ise kirjutaksite tema hauakivile? Kas ta on üksik? Orienteeritud perekonnale? Orienteeritud kaaslasele? Milline on tema lemmikmuusika-, raamat- ja –film? Milline foto tema perekonnaalbumis “ütleb tema kohta kõik”? Muuseas, leidub inimesi, kellest pole ühtegi fotot, ja see on neile väga iseloomulik. Kuidas teie tegelane reageeriks, kui a) ta päriks miljon dollarit? b) kui sureb tema armastatu; c) kui läheks kaheks nädalaks mõnele Kreeka saarele puhkama; d) looduskatastroofi peale? e) kui ta maja maha põleks? f) kui ta kohtab vana sõpra või vaenlast, keda ta pole aastaid näinud? g) kui ta peaks minema pimekohtingule? h) kui ta saab lapsed ja kasvatab need üles? i) kui ta vägistatakse, paljaks röövitakse või langeb mõne muu vägivallateo ohvriks? j) kui ta vastu ollakse ootamatult lahke ja tänulik? k) kui tal avastatakse ränk tõbi nagu aids või vähk? l) kui ta kukub väsimusest ümber liikluselaval tänaval? m) kui näeb rassidevahelist läbikäimist? n) kui ta peaks viis minutit esinema kohalikus või üleriiklikuks televisioonis? (Andrew Horton, lk-d 83 – 85)
Näete, kui teie peaksite sõbrannale oma noormehe kohta sellest kõigest rääkima, jätkuks juttu terveks ööks.
Ent kuidas anda seesugust teavet filmis?
Väikestes annustes, tilkhaaval, iga bitt kutsugu vaatajas esile uusi küsimusi.
Formani filmis “Lendas üle käopesa” läheb protagonist McMurphy ühes ekspositsiooniepisoodis lihtsalt peaarst doktor Spivey kabinetti, too avab toimiku ning esitab küsimusi,
McMurphy vastab, saame teada kogu tema CV. Loomulikult januneme rohkema info järele, kui kuuleme McMurphy vanglaelust, sellest, et ta on vägistanud alaealise. Iga vastusebitt tekitab meis ainult soovi rohkem teada, nõnda meid McMurphyt jälgima peibutataksegi. Antagonisti, meditsiiniõe Ratchedi elulugu jääb meie jaoks üsna tumedaks, ja seetõttu ei saa meil tema vastu tekkida mingit sümpaatiat. Ta peab jääma meile kaugeks, ja jääbki. Mõelge oma kursusekaaslase peale, kellega te olete juba paar aastat koos õppinud, kuid kelle kohta te ei tea elementaarseid asju. Tekib ju võõristus? Nõnda: ka vaikimisega võib karakteriseerida. Asi on selles, et kahe teise peategelase, McMurphy ja indiaanipealik Bromdeni CV-d antakse vaatajale detailideni teada, Ratchedi oma mitte, ning vaataja lihtsalt tajub kuidagi umbmääraselt, et miskit on puudu, see Ratched nagu varjaks midagi tema eest, ning nõnda muutub “Ameerika õelaim õde” tasapisi antipaatseks, mida Formanil oligi vaja saavutada. Sam Mendesi “Ameerika iluski” tutvustab Jutustajast peategelane Lester sissejuhtauseks ennast klassikalises jutustamisvormis, pöördub ekraanilt vaatajaskonna poole: “Tere, mina olen Lester, tema on minu naine, tema tütar, see on minu tänav, nemad naabrid.”
Kummati ei ole otsesõnu teabe jagamine kõige etem lahendus. Inimene suudab meelde jätta ümmarguselt 25 protsenti kuuldud tekstist, ent umbkaudu 90 protsenti sellest, mida ta näeb, ning püüame meenutada, kui palju me McMurphy jutust doktor Spiveyle me mäletame? Ainult lapsevägistamine ja mitmed vanglasolekud ei unune, muu on nagu peoga pühitud, eks ole? Tolle filmi kõrvaltegelaste eluloonoppeid kuuleme hullumaja teraapiakoosolekuilt, ja ega needki faktid kaua mälus püsi.
Tõhusam on anda infot koos aktiivse tegevusega pisikest annuste haaval ja poetamisi. Filmi “Moskva pisaraid ei usu” peategelane Katja jõuab pärast proloogi ühikasse ning teatab sõbrannadele, et ta põrus instituuti sisseastumiseksameil läbi. Ühel hoobil on vaatajal käes andmed neiu vanuse, hariduse, sotsiaalse staatuse ja püüdluste kohta, tektoonika kaudu saime teada, et usutavasti on just tema peategelane, kuna teda näidati eksplikatsioonis esimesena. Algus Katja meeldivaks muutmiseks on tehtud, nüüd tuleb panna vaataja temasse kiinduma.
Karakter peab olema kirgas, soovitavalt isegi rabav, eriti peategelase ere. Halle lihtsurelikke ei ole mõtet ekraanile tuua, neid on niigi terve ilm täis. Eredus ei tähenda kõrget positsiooni ühiskondliku hierarhia tipus või siis harukordset elukutset, eredus tähendab tegelase sisemist kirkust.
Iseenesest mõista tohib karakter avaneda ainult tegevuses, ent küllap on õige, kui te enne kirjutate endale tema täpse biograafia ja iseloomustuse ning alles seejärel hakkate kujutama teda elus ja tegevuses. Filmi jaoks on igasugune intellektuaalne tegevus teisejärguline ja isegi kahtlasevõitu, niisiis hoiduge oma käsikirjades kõikvõimalikest aruteludest, diskussioonidest jne.
Mõtleme Sydney Pollacki „Tootsie“ Ja Andrei Kontšalovski filmi „Hullumaja“ peale. Mille poolest need kaks komöödiat teineteisest erinevad? Nagu Hollywoodi komöödiates ikka, nii domineerivad kõigi aegade paremuselt teiseks komöödiafilmiks valitud „Tootsieski“ (kuldmedal on antud filmile „Džässis ainult tüdrukud“) tüpaažid, sterotüüpse karakterid ehk lihtsalt stereotüübid, „Hullumaja“ tegelased on kaunis viimistletult karakteriseeritud ja mõneti kehtib siinne kõrvutus üldse Ameerika ja Vene komöödiafilmide kohta.
Miski ei tõesta paremeni kui see näide, et karakteriprobleem on usutavuse probleem.
Me ei usu kunagi ja Sydney Pollack ei püüagi meid veenda, et keegi meesnäitleja võiks tegelikult selga tõmmata naisterõivad, ära petta kõik asjatundlikud komisjonid, kolleegid ning viimaks vaatajadki ning teha seebikakarjääri naisrollis. Ometi „Tootsies“ nii juhtub, Michael Dorsey’st saab Dorothy Michaels ja me jälgime põnevusega, kuidas ta kõiki asjatundjaid ninapidi veab, isegi sookaaslase voodisse sattub.
„Hullumajas“ kujutatud tegevus on veelgi pöörasem, ent Kontšalavski tahab ja suudab meid veenda selle tõepäras, just tänu viimistletud (mis sest et hüperboliseeritud)
karakterite elutruudusele.
Mis siis juhtub? Tšetšeenia sõjas ei sõdita, föderaalid (venelased) ja tšetšeenid ajavad omavahel hoopiski äri, tšetšeenid ei vägista naisi, tšetšeeeni võitlejale minnakse hoopiski vabatahtlikult mehele ja seda teeb vene piiga Jana, kes tegelikult on kiindunud poplauljasse Bryan Adamsisse!
Inimese olemusel on kolm mõõdet – füüsiline, sotsiaalne ja vaimne.
Kui me neid oma tegelase kohta ei tea, ei suuda me luua tema karakterit.
Eesti filmide iginõrkus on karakteriloomise oskamatus, seda on püütud varjata lastefilmide loomisega, ja mõneti on see ehk õnnestunudki, kuigi näiteks Katrin Lauri „Ruudis“ ja Rene Vilbre „Röövlirahnu Martinis“ (Polti XXIVn) näeme nn stereotüüplapsi Ruudit ja Martinit, ent ometi on see väiksem komistus tegelikkuse adekvaatse peegeldamiskohustuse vastu kui stamptäiskasvanud meie teistes filmides.
Karakterita tegelasel või siis vähekarakteriseeritd tegelasel on tahtmine ja eesmärk, hästikarakeriseeritud tegelasel lisaks neile veel motivatsioon ja vajadus, stereotüüpidel ja stamptegelastel motivatsiooni ja vajadust ei ole.
Karakter koosneb õige mitmest psüühilisest, vaimsest, moraalsest ja kultuursest omadusest, nende pinnal paneb vaataja kokku tegelase motivatsiooni ja saab teada, miks tegelane just niimoodi käitub. Ja loomulikult vaataja kontrollib alateadlikult ja endale aru andmata pidevalt, kas karakter ikka käitub karakteripäraselt või mitte. Vaatajate enamik hülgab motiveerimatult käituva tegelase. (Erwin. R. Blacker, lk. 35)
Ega tegelasest karakterit luua muidu ei saagi, kui stsenarist endalt pidevalt ei küsi – milline on tema peamine motiiv, mida ta õigupoolest tahab?
Motivatsioon põhjendab tegelase käitumist, motivatsioon teeb loogiliseks ja arusaadavaks süžeekäigu.
Siit ka ainujäreldus – karakteri loob stsenarist, režii käigus ei saa kuidagi karakterit parandada. Ehk ainult siis, kui uus stsenaarium kirjutada, vähemalt osaliselt, ent see on juba stsenaristi töö, mis sest et seda teeb ehk režissöör.
Antiikkirjanduses juhtisid tegelast jumalad, tegelaste motivatsioon oli mütoloogiline, keegi ei hakanud uurimagi, miks nad nii või teisiti talitavad? Selge, jumalate tahtel. Keskajal juhtisid mängu Jumal, Saatan ja juhus, mis oli vaheldumisi kummagi teener. Tänasel päeval peame arvestama vaataja mõistuse ja loogikaga, vaataja tahab täpselt teada, mis põhjusel tegelane tegi just niisuguse valiku talle kasutada olnud võimaluste vahel. Tegelase käitumine olgu psühholoogiliselt, sotsiaalselt ja ajalooliselt determineeritud, motivatsioon kasvagu elutõest, olgu valdavalt realistlik. Realistlike motivatsiooni võib jagada sotsiaalpsühholoogisteks, poliitilisteks, elu- ja perekondlikeks ja füsioloogilisteks. Tulemusena ei hakka ükski vaataja kahtlema, kas tegelane talitas just nii nagu vaja.
Moodne filmikunst kasutab teinekord nn kvasimotiveeritust, laseb käiku unenäod, hallutsinatsioonid, unelmad, asjaolude müstilised kokkusattumused, sonimised, müüdid, paradoksid, sümbolid ja mälestused, nagu on tehtud vist kõige kujukamalt näiteks filmis “Hiroshima, mu arm” (ja teistes Alain Resnais filmides), samuti “Kodanluse tagasihoidlikus võlus” (ja teistes Bunueli filmides). Ent seda teed minevad autorid peavad leppima alati võimalusega, et “filmist ei saada aru”, et vaataja meelest oleks pidanud tegelane tegema teisiti.

Friday, February 16, 2007

V Tegelased ja karakterid. 10. Temperamendid

Karakteri üks külgi on kindlasti temperament. Temperament oleks nagu karakteri värving, see on esimene asi, mida me tabame, eriti filmis. Klassikalised põhitüübid on määratletud juba Hippokratesel kaks ja pool tuhat aastat tagasi, nendeks on sangviinik ja flegmaatik (stabiilsed) ning koleerik ja melanhoolik (ebastabiilsed), kusjuures koleerikud ja sangviinikud on ekstravertsed, melanhoolikud ja flegmaatikud introvertsed tüübid. Teeme nii, et praegu sibab siit rott üle auditooriumipõranda. Mida te kirjutaksite käsikirja, kuidas reageerib meessoost sangviinik, flegmaatik, koleerik ja melanhoolik? Jah, sangviinik kehitab õlgu ja teeb oma asja edasi, koleerik pistab röökima, et teda tahetakse hirmutada, aga ei lähe läbi! Flegmaatik ei märkagi ning melanhoolik näeb, et hiir on kõhu alt heledam. Alati on nagu metoodiline vastandada, karaktereid luues võtke alati ette antipoodid, loomult ja vaateilt teravalt erinevad tegelased. “Moskva pisaraid ei usu” on puhas karakterfilm, ja huvitav, kogu filmi taust on ammu hingusele läinud, teie ei olnud veel sündinudki, kui film Oscari pälvis, te ei mõista essugi filmis peituvatest loendamatutest vihjetest kaupade defitsiidile, korteripuudusele, Moskvasse sissekirjutamise takistamisest, luulelugemistest Majakovski väljakul, moraalipatrullidest tänaval jne, ometi läheb filmi hinge, eks ole? Aina juhtub, et keegi neidudest auditooriumis filmi vaadates poetab kerge pisara, ja küllap tahab enamus samastuda Katjaga. Ka näidatakse seda melodraamat ehk naistekat ikka ja jälle naistepäeva, 8. märtsi paiku Vene kommertskanalitelt, kus peetakse raudset arvet vaatajaskonna hulga kohta. Karakterid ei igane, need püsivad igavesti nagu vaataja iseloomudki. Ja see on põhjus, miks antiiktragöödiaid võivad nautida inimesed, kel ajaloost õrna aimugi ei ole. Ka kultuuril, religioonil ja rahvusel ei ole erilist tähtsust, “Moskva pisaraid ei usu” vaadates uppusid kinodes pisaraisse eesti, vene ja Kaukaasia naised, Kesk-Aasia omadest rääkimata. Püüame pisut lahti muukida selle filmi karakterite temperamendistruktuuri. “Moskva pisaraid ei usu’s” on vastamisi seatud stabiilsed Katja (introverdist flegmaatik) ja Tonja (introverdist melanhoolik) ning ebastabiilsed Ljuda (ekstraverdist sangviinik) ja Goga (ekstraverdist koleerik). Veel ei ole kõik määratletud. Introverdist flegmaatikud võivad olla passiivsed, hoolitsevad, mõtlikud, rahuarmastavad, juhitavad, usaldatavad, ühtlased ja rahulikud. Milline neist on Katja? Te ütlete, et suure kombinaadi direktor ei saa olla juhitav? Aga kes laskis ennast Ljudal tõmmata afääri, mis lõppes Katja käima peale saamisega? Kes allus lõppude lõpuks lihtmehaanik, meesšovinist Gogale? Suure kombinaadi direktor Katja! Või võtame Ljuda, tema võib olla seltsiv, avatud, jutukas, meeldiv, elavaloomuline, muretu, mugav, juhtiv. Kes neist siis neiu-naine on? Järgmine naisteosade tähtsuse poolest on Tonja, tema puhul annaks valida tujutusele kalduva, kartliku, paindumatu, kaine, pessimistliku, reserveeritu, seltsimatu ja rahuliku vahel. Absoluutselt positiivne meespeategelane Goga võiks olla seltsiv, avatud, jutukas, meeldiv, elavaloomuline, muretu ja juhtiv. Aga kes siis? Jätame kõik otsad lahti. Karakteriõpetusel on ka teemaväline mõte, see aitab teil elus paremini inimesi tundma õppida. Suhtlemisel teate, mida mõnest inimesest oodata. Õigupoolest eeldame me kogemuslikult, mida keegi võib teha ja mida mitte. Aga see jääb kuidagi hägusaks ja uduseks, tihti ei oska me aimatavat sõnades kirjeldada. Järgmiseks seminariks ma palungi, piiritlege temperamenditi oma sõpru, kursusekaaslasi, võtke nad ette ja lahterdage need ära. Mäletate, ma rääkisin, et terane vaatlus- ja inimeste eritlusvõime on filmikirjaniku ehk kõige tähtsam omadus? Muidugi, üks asi on analüüsida, teine asi ise luua. Lihtne on ju öelda, et Katja on introverdist flegmaatik, aga katsu sa sellist tegelast üksnes tegevustiku kirjeldamise abil rajada! Tegelase sõnutsi sirgjoonelise paikapanekuga näiteks mõne teise tegelase dialoogirepliigis või üle Jutustaja huulte tuleks olla ettevaatlik, et mitte öelda – sellest võiks hoiduda. Ütleme, et peresünnitusel viibib mees ning näeb pealt, kuidas siia maailma tuleb ränkraskete piinadega uus kodanik, tema laps! Kuidas käitub melanhoolik, flegmaatik, koleerik, kuidas sangviinik? Kes tahab temperamendid tõlkida filmikeelde? Noh, üks lahendus oleks selline – melanhoolik nutaks, käed silmadel, koleerik lennutaks sarvilise ämmaemanda pihta “Mis kuradi pärast ma siia tulin!“, flegmaatik hoiaks naisel käest kinni ja rahustaks teda “Ma olen siin, ma olen siin. Varsti on parem!”, sangviinik pakuks tõepoolest ämmaemandale oma abi ja korjaks kokku lappe, kallaks valamusse vedelikke. Ja loomulikult – kui teil on vaja käsikirja introverdist flegmaatikut, siis loomulikult ei kirjelda te olematut isikut, vaid võtate elust konkreetse sellise temperamendiga inimese ja kirjeldate tema käitumist. Õhust võetud väljamõeldud introverdist flegmaatik võib kokku passida sellega, mida kirjutatakse psühholoogiaõpikutes, ent vaatajat veenab loo tõepärasuses ainult elutruu tegelane.

Tuesday, February 13, 2007

V Tegelased ja karakterid. 11. Hüsteerikud, depressiivikud, skisoidid ja sundusega tegelased

Mida me praegu üldse uurime? Seda, kuidas tegelane ülendub karakteriks. Esiteks dramaturgi sule all ning teiseks filmi vaatamisel vaataja peas.
Tänase päeva süvapsühholoogias defineeritakse iseloomu hirmu kaudu, inimesed jaotatakse skisoidseteks, depressiivseteks, sundustega isikuteks ja hüsteerikuteks (Riemann, lk.12 jj), ja mulle tundub see sobiv aluseks ka karakteriõpetuseks.
Terminid ei ole hinnangulised ega psühhiaatriast pärit, kõik need inimesed võivad olla nii toredad ja terved kui vastikud ja haiged olendid.
Skisoide iseloomustab hirm andumuse ees, nad ei taha oma egost loobuda, nad püüavad olla ainulaadsed indiviidid, neil on kaasasündinud soov teistest erineda, nad igatsevad enese teadvustamist ainulaadsetena, nad ei soovi ühiskondlike olenditena mingitesse rühmadesse või kollektiividesse sulada. Skisoidid tahavad elada oma reeglite järgi, ent samas olla seotud partneri(te)ga, lävida teiste inimestega ja vastutust kanda. Nad püüdlevad oma andumuse vältimisele ja vajavad eelkõige enesesäilitamist. Eksige korraks skisoidse isiku nime hääldamisel! Ta tunneb end otsekui nõelatult. Skisoidid kardavad olla usaldavad, armastus võib neid ohtu seada, nad on kergesti haavatavad. Nad väldivad isiklikke kontakte, ei lasku kergelt intiimsuhetesse, pelgavad kokkupuuteid partneriga, tahaksid jääda anonüümseks. Muinasjuttudes on mõnikord juttu imettegevast mütsist, mis inimese nähtamatuks teeb. Selline on skisoidi unistus - viibida juures, ilma et teda märgataks. Agnostiku jumal on skisoidne. Skisoid võib teile olla näiliselt lähedane, aga järgmine päev kohates teeb nägu, nagu ta teid üldse ei tunne. Ta tunneb hirmu oma mina kaotada. Aastatega tekib üha laienev lõhe, see inimene ei saa maailmast aru ja maailm ei saa temast. Ta peab armastust, sümpaatiat ohtlikuks, ta tõmbub endasse. Ta pettekujutlused ei vasta tegelikkusele, ta on täis umbusku, ometi on ta pigem puhas mõtleja, ratsionalist, harvem tundeline invaliid, tihti vähemalt näiliselt ülbe, alati on tal keskmisest kõrgem intelligents, kui suur emotsionaalne mahajäämus. Ta näeb armastust üksnes enese isiku reetmise hinnaga iseenda poolt.
Selline mees valib endale abikaasaks naise, keda ta iial ei hakka armastama, siis ei pea ta ennast ära andma. Selline naine võib intiimvahekorda laskuda mehega ainult juhul, kui ta enam temaga kunagi ei kohtu. Sellisel inimesel võib olla salakorter, kus ta üksinda ajab oma asju. Selline mees või naine võib laulatuselt ära joosta. Partner võib olla talle ainult seksuaalobjektiks, ta ei taha anduda, pärast rahuldust võib ta partneri välja visata. Seksuaalselt on nad infantiilsed, pigem on nad armukadedad kui armastavad. Nende hulgas on ohtralt naistevihkajaid-vanapoisse, meestepõlgureid-vanatüdrukuid. Skisoid on tänulik, kui partneri kiindumus ei ole pealetükkiv.
Need inimesed on küllaltki agressiivsed, agressiivsus väljendub neil aga spontaanselt. Nad ei oska end teise inimese olukorda panna, pidurdavad jõud peaaegu puuduvad, need inimesed võivad tappa. Aga nad salvavad ja solvavad, selleks et neist eemale hoitakse. Skisoid saab vihaseks, kui keegi piire rikub, talle liiga lähedale tuleb. Nende hulgas võib olla küünikuid ja nihiliste, elulooline taustaks on peamiselt ilmajäämine emaarmastusest, skisoid võib olla lastekodulaps. Ta ei võta harilikult vastu teenet, sest kardab endast ilma jääda. Ta võib vahetada tihti partnereid, sest ta ei kannata püsivat suhet, mis teise inimese liiga ligidale laseb.
Elukutse valib skisoid sellise, et ei tekiks lähedust kolleegidega ega klientidega. Ta võib olla hea astronoom, kes öösiti teleskoobist üksinduses taevast vaatab, füüsik, matemaatik ja insener. Huvi inimese vastu ei ole neil vahetu, ikka käib see läbi mingi filtri, näiteks psühholoogiliste testide või röntgeniaparaatide. Sageli võtavad nad looma, et vältida inimest. Neil võib olla kuskil sügavas metsas sammaldunud kivirahn, mida nad salaja kummardamas käivad. Või püha puu isiklikus hiies, mille olemasolust ainult tema teab. Olen tundnud skisoidi, kes kraapis endale kooliseinale EDASI! ning igal hommikul kooli tulles palvetas enda tehtud ikooni poole.
Mõnikord nurisetakse, et eesti keel on väljendusvaene eristamaks inimese psühholoogilist omapära. Kas tõesti?
Niisiis, skisoid võib olla kinnine, ligipääsmatu, endassesulgunud, endassetõmbunud, läbitungimatu, seltsimatu, paigaline, paigamees, erak, eremiit, elab üksi nagu hunt, eraldunud, inimpelgur, inimpõlgur, misantroop, reserveeritud, jahe, tagasihoidlik, külm, leige, viisakas, kuiv, kalk, ratsionaalne, hingelt surnud, seltsimatu, üksildane, eemale hoiduv, häirimatu, segamatu, rahulik, tasakaalukas, kõigutamatu, stabiilne, ei liigu mitte üks närv, külma kõhuga, passiivne, loid, apaatne, osavõtmatu, flegmaatiline, inertne, innutu, uimane, unine, nagu uimane kärbes, paksunahaline, hoolimatu, pole tegu, ei tee väljagi, uje, kurb, kartlik, arg, pelglik, argne, aravereline, ara, vedela verega, nõrga verega, jäneslik, kohklik, ara südamega, nagu jänes, junn jahe, argade killast, julgusetu, heitlik, kergesti heituv, hirmuv, ehmuv, kohkuv, kohmetu, mõtlik, mõtetes, süvenenud, endasse süvenenud, mõistuspärane, kaine, külm, terve mõistusega, selge, külma peaga, kaine peaga, külm loogikaga, realistlik, asjalik, praktiline, seisab kahe jalaga maa peal, otstarbekas, arukas.
Ütleme, et nõnda peeneks inimestada karakterit vist ei saa kirjutada küll aga võib lavastada ja mängida. Meie tegeleme filmindusega enne kaamera käivitamist, ent see huvitab meid ikkagi – käsikirjas peab olema alus nüansirikkaks režiiks.
Totaalselt skisoidset maailma, kus suhtlemishäired on jõudnud viimase piirini, kirjeldab Franz Kafka oma “Protsessis” ja sellest tehtud Orson Wellesi film “Kohtuprotsess” on kinematograafiliselt adekvaatselt seda Kafka sõnumit edastanud (Jürgen Kasten, lk. 67)
“Kohtuprotsessi” vaadates ja “Protsessi” lugedes olen mina tajunud, mida tähendab haiglaslikult skisoidne meeleolu. Romaanis on vist kõik äärmuseni skisoidsed, eriti peategelane Josef K.
Steve Sodeberghi mängufilmis “Kafka” on Kafkast endast tehtud kohutav, ent individualiseeritud eripärane skisoid, kes päeval nokitseb pedantselt, nina paberites, kindlustuskompaniis, öösel aga kirjutab koduüksinduses juttu inimesest, kes prussakaks muutub.
Selge, see on juba suti meditsiiniline, kuid oma normaalpiirides, pisikestes annustes on skisoidsus üpris meelepärane, nagu “Moskva pisaraid ei usu” skisoidne ja edukas peategelane Katja. Mõõdukalt skisoidne on Fellini “8 ja ½-s” režissöör Luigi, suhtlemine häirib teda, ta tõrjub tagasi kõiki, kes tema poole pöörduvad, ent teeb seda elegantselt ja tagumisel vajadusel lävibki, kuid mitte oma initsiatiivil.
Miloš Forman näitas end eksaktse karakteritabajana juba Tšehhoslovakkias (oli kord sellise nimega riik), tema filmis “Must Peeter” on nii Jeanne kui Pierre ujedad, isegi inimarad ja suhtlemishäiretega noormehed, keda maailm kogu aeg julmalt peksab ning kes võivad seltsida ainult teatud tüüpi, endaga mõnevõrra sarnaste inimestega. “Must Peeter” oli muuseas 1963. aastal esimene sotsialistliku Tšehhoslovakkia film, kus ei olnud kangelast ja antikangelast, vaid tavalised inimesed. (Peter von Bagh, lk. 524).
See on suur asi ja seda on pagana raske teha. Niisama mullikesi ajada, etteantud skeemi järgi kangelast või antikangelast (näiteks kommunisti-töölist, kes viimase leivatüki seltsimehega jagab, ja kodanlasenäru-hambaarsti, kes valutava igemega armast vanaema nöörib) luua on kole lihtne. Aga elust maha kirjutada – see on ränkraske ülesanne, ja igaükse sellega toime ei tulegi, murrab kaela. Tuleme tagasi selle juurde, kuidas te jutustate sõbrannale kohvikus kohatud noormehest. Iseenesest tekib tahtmine kasutada mingit shablooni, eks ole!? Et teine paremini aru saaks! Ja rääkida nõnda, nagu täpselt oli, on päris tappev ülesanne. Möödunud on 40 aastat, enam ei ole sotsialismi, enam ei ole Tšehhoslovakkiat, Ameerikas kadus ka š-täht Miloše nimest, ent alles on ujedus ja loodud karakterid paeluvad tänase päevani.
Eesti kirjandust ja filmikunsti ehib üks skisoidse kararkteriga tegelane, selleks on Anton Tammsaare „Kõrboja peremehe“ (Polti XIXe ja XXVIIc) Kõrboja Anna, mille ja kelle Leida Laius on samanimelise filmina ekraanile toonud. Kõrboja Anna vastandub mõlemas sundusega Katku-Villule, ja kahekesi moodustavad nad antinoomse paari, mis ongi dramaturgia aluseks.
Nikita Mihhalkovi Gontšarovi romaani järgi tehtud “Oblomovis” on nimitegelane samuti südamlik, intelligentne, uje, suhtlemishäiretega, meeldiv, elule jalgu jäänud põlisvene härrasmees, kes on iseendale truu ning püüab oma individuaalsust säilitada. Skisoidid magavad reeglina pikalt, sest unes on nagu üksi ja vaid iseendaga, seda teeb ka Ilja Iljitš Oblomov, kes on vastandatud asisele, suhtlemismaiale Saksa päritolu tarmukale Štoltsile (depresiivikule), kes elus kõik saavutab, eriti äris.
Algne Oblomov on pärit tsaariajast, ta kütkestab inimesegi, kes aadelkonda muidusööjateks või päris röövliteks peavad. Karakter paelub inimesi igavesti, karakter on aegumatu ja muutumatu. Uje inimene oli oma keskkonnas täpselt samasugune uje 50, 500, 5000 ja oletatavasti ka 50 000 aastat tagasi. Mis sest, et me elasime koobastes ja närisime juurikaid, ikkagi jagunesime me skisoidseteks, sundusega isikuteks, depressiivseteks ja hüsteerikuteks.
Skisoidsed vastanduvad depressiivikutele, viimased on inimesed, kes ei taha endaks saada. Nemad tunnevad koguni hirmu just iseeneseks saamise ees.
Me kõik tahame armastada kedagi teist inimest, igatsus armastuse vastu on meile olemuslik, see on üks inimlikkuse tunnuseid üldse, Armastades on meil soov teha teine inimene õnnelikuks.
Ent armastus on vastastikune andmine ja võtmine, see sulatab inimesed kokku. Sellise armastuse ürgne mudel on ema ja lapse armastus, ja ehk püüab kogu armastus seda suhet taastada seda, mida me varajases lapsepõlves kogesime. Depressiivik on ühtaegu ema ja laps, ta lausa otsib sõltuvust. Kui on vaja, teeskleb ta ennast lapsikuks, haigeks, nõrgaks, abituseks, et oma partnerit siduda. Ta
pistab ta nagu pisike beebi kisama, kui partner ära läheb, need ongi tema relvad suhte katkemise vastu.
Kui ta teeskleb ennast lapsikuks, siis ei pea ta kunagi hakkama iseendaks, tal ei ole vastutuse vaeva, ta saab vastutuse kellegi teise kaela ajada.
Partner omandab ülisuure tähtsuse, kasvab aina suuremaks ja suuremaks. “Ma armastan sind, kuna ma sind vajan,” ütleb depressiivik. Eristate nüanssi? Mitte ma vajan, kuna armastan, vaid ma armastan, kuna vajan. Armastus on juba teisel kohal, vajadus esimesel. Armastus on kasvanud nõnda kohutavaks, et on ennast ära söönud, ennast ise hävitanud.
Skisoid loob siis distantsi enda ja oma armastuse vahele, vähemalt väliselt, depressiivik tahab olla üha lähemal ja lähemal. Kaugus ja jahedus tähendavad depressiivikule üksijäetust, mahajäetust, kaotusvalu, need kutsuvad esile sügava depressiooni ja meeleheite. Lahusolek tähendab hirmu, nagu veidikenegi hakkavad suhted partneriga lõdvenema, nii on see katastroof. See inimene ei tahagi saada iseseisvaks ja sõltumatuks, kuna kardab olla tema ise, ta soovib kaelas rippuda. Ta mõistab – muidugi alateadlikult -, et kui ta minaks saab, tähendab see paratamatult lahusolekut, individuatsioon on eemale tõmbumine partnerist. Tema hindab üle kõige koolikaaslasi ja lapsepõlvesõpru, tema on selline, kes kõige rohkem uhkusab, ma käisin selle ja sellega ühes klassis. Ta ei elagi iseseisvat elu, ta peegeldab nagu kaja tagasi teiste inimeste elu. Individuatsioon ja iseseisvus on mingil määral isoleerivad nähtused. Individuatsioon tähendab teiste poolt pakutud turvalisusest ilmajäämist. Tema puhul tähendab kaotusvalu juba teistest erinemine, ta sukeldub massi, ta püüab lahti saada kõigest, mis teda teistest eristab.
Skisoid arvab üldiselt, et inimesed on ohtlikud ega vääri lähedust, depressiivne on aga täiesti vastupidise hoiakuga. Skisoid tunneb hirmu andumuse ees, depressiivik aina anduks ja anduks, teda valdab hirm endaks saamise ees, ta tajub seda turvalisusetunde puudumise ja isoleeritusena, tema silmad põlevad soovist jõuda kokkupuuteni lähedase inimesega, ta igatseb ise armastada ja olla armastatud. Armastades valdab teda iha teha õnnelikuks eelkõige teine inimene, tema sulab partneriga kokku “meie”-tundes, ta ei salli indiviidide lahusust. Tema jaoks on partner tähtsam kui ta ise, tema otsib üle kõige armastust, ent teeb end partnerile väga koormavaks. Ta ripub nagu veskikivi kaelas, temaga on üle jõu käiv niisama suhelda, rääkimata ühisest elust. Depressiivik idealiseerib oma partnerit, vanemaid lapsi, töökaaslasi, ta näeb neid ainult heas valguses kõiki, kes talle ligidal seisavad. Ta elab jäägitult oma lähedastele, ta ei mõista, et näiteks skisoid vajab üksindust, eemalolekut. Depressiivik võib lubada abikaasal (salaja) armukest pidada, et mitte lahutada. Ta sattub alati paanikasse, kui partner püüab end klammerdumisest päästa. Depressiivik võib lähedust välja pressida, ähvardada enesetapuga. Tema armusuhetes domineerib kaotushirm, seepärast kujunevad suhted keeruliseks. Ta teeb end sõltuvaks teisest inimesest, et mitte teda kaotada. Ta võib teeselda, et on lapsik, haige või hädavares, peaasi, partner teda ei hülga. Ta võib teise inimese endast sõltuma panna. Näiteks võib rikas depressiivne naine oma mehe alkohoolikuks joota, iga päev talle viina pakkudes, et nõnda teist enda külge aheldada.
Depressiivsed ei tahagi elada oma isiklikku elu, neil on peamine, et saaks koos olla. Nad ei taba, kus lõpeb nende isik ning algab keegi lähedane, nende jaoks on see üks- ja seesama. Nende emad on neid kaua imetanud, neil jääb nabanöör ema surmani lahti lõikamata. Tihti on nad ainsaks, hellitatud lapseks, nende emadeks on aga võimuahned hüsteerikud või depressiivikud, kes on oma mehest näiteks lahutanud, ja elanud kaua-kaua koos lapsega. Depressiivikust neiu ei suuda öelda kindlat ei mehele, kes teda põrmugi ei huvita, ta venitab äraütlemist nii endale kui mehele piinaks pikalt-pikalt. Viimaks võib depressiivik isegi abielluda kaastundest endale ebasümpaatse mehega, ent seejärel kasvab täiesti oma mehe külge. Depressiivikuid koos sundmõtetega inimestega leiate lahkuusuliste palvemajadest, just nemad on “Jeesuse pruudid”, neid tabab kõige sagedamini melanhoolia ja depressioon.
Depressiivikud töötavad arstidena, õpetajatena, sotsiaaltugiisikutena,
Depressiivik on siis pessimistlik, luuser, nigerik, hoonuke, igerik, saamatu, peksupoiss, nukker, paniköör, masendatud, lootusetu, sünge, rõhuv, rusuv, hall, hallis tujus, luupainajalik, tusatseb, ängis, rusutud, ahistav, surutud meeleolus, norutaja, konutaja, laseb tiivad sorgu, melanhoolitseja, ennastsalgav, ohvrimeelne, ennastohverdav, istub seljas (kukil), on koormaks, risuks kaelas, resigneerunud, alistub saatusele, tüütu, pealetikkuv, ei anna hingerahu, istub nagu täi krae vahel, helde, jagab kahe käega, sentimentaalne, härduv, härdameelne, härras, pisarlik, tal läheb süda pehmeks, kaastundlik, osavõtlik, liigutatud, heldiv, halemeelne, ta süda ei ole puust (kivist), tal on silm peos ja süda süles, tal on ristiinimese verd, kambamehelik, kamraadilik, oma poiss, kildkondlik, tsunftivaimuga, semulik, seltsimehelik, kiivas, armukade, jallis, kiivlev, jällis jne, jne.
Depressiivikud on inimesed, kes lasevad end paari õõnsa komplimendiga ära meelitada nagu Bonnie Parker Arthur Penni filmist “Bonnie ja Clyde”, seejärel pühenduvad end jäägitult kaaslasele, mis tähendab, et depressiivsus võib inimese siduda kuritegevusegagi. Tavaliselt püüab depressiivik ise hea olla, et enda poolt heaks idealiseeritud inimesega suhet ära teenida, ent võib minna ka vastupidi. Bonniel on hea meel, et Clyde kõik tema eest ära otsustab, teda lihtsalt kaasa veab. Bonnie võtab pangaröövimistest ja tapmistest osa põhjusel, et ta ei taha Clyde’i kaotada. Bonniel ei teki südametunnistusprobleeme, sest tal ei ole oma mina. Ta ei taha oma minast midagi teada. Ta viskub Clyde’i sülle, ja edasine on lihtne – Clyde tegemised saavad Bonnie tegemisteks, ta on kuulekas naine. Bonnie ise on meelas, aga tema lähedusevajadus on nõnda suur, et lepib isegi Clyde’i impotentsusega, ainult aegajalt sellepärast rusutud meeleolus, laseb tiivad sorgu ja norutab. Aga ta on ennastohverdab, ta alistub saatusele. Depressiivik kaldub enesepettusele, ta sunnib end nägema partnerit paremana kui see võib olla. Jah, Clyde on mõrtsukas, röövel ja suguvõimetu, ent Bonnie ei tee seda märkamagi, ta on oma kiindumuses Clyde vastu päris pime, eks ole? Bonnie ei salli silmaotsaski Clyde’i vennanaist Blanche Borrow’d – mitte keegi peale tema ei tohi alla Bonnie lähedal. Ühine surm on Bonniele on kõige parem lõpp. Ta ei kaota sidet Clyde’iga iialgi.
“Bonnie ja Clyde” on puhas karakterfilm, ja see on põhjus, miks me seda 1967. aastal tehtud filmi ei unusta. Kõik kaob, ainult karakterid jäävad, Tallinnasse tekkis mitukümmend aastat pärast filmi esietendust restoran “Bonni & Clyde”, kus käivat pankurid. Kas nad teavad ikka, kellega on tegemist? Näete, mõni asi on nii kuulus, et nakkab isegi siis, kui on kuulu järgi kuulus.
Depressiivne enesekinkija võib igal pool vastu näppe saada, kuid kingib end muudkui edasi nagu suguvõimetu gigolo Joe Buck “Kesköises kaubois”. Tema sugulashing Michel Godardi filmist “Viimse hingetõmbeni” on galantne seelikukütt, osav autovaras, ent ka paadunud kurjategija, ent küsigem: kas Michel sooritaks oma roimi üksi? Ei, tal on tarvis teiste ees hiilata, et nende lähedust võita.
Harilikult siiski arendab depressiivik endas välja endas kõiki alturistlikke voorusi – tagasihoidlikkust, vähenõudlikkust, rahumeelsust, omakasupüüdmatust, kaastunnet, halastust.
Oma mina omakasupüüdmatu allutamine viib masohhismini. Jeesus oli kahtlemata depressiivne.
Meenutame Tonjat filmist “Moskva pisaraid ei usu”, tema teeb kõike teistele, enda peale ei mõtle üldse, ta on kristallpuhas depressiivik. Milline sügav erinevus on siis kahe sõbranna, Katja ja Tonja vahel, Katja tahab saada ainult endaks, rabab selle nimel tööd, on jahe, ei taha end kinkida kellelegi. Tonja on koduperenaine, on end heal meelel kinkinud oma mehele ja lastele. Ka prostituut võib olla depressiivik nagu Cabiria Fellini “Cabiria öödes”! Nii ehituse lihttööline Tonja kui odav uulitsatüdruk Cabiria otsivad kodu, turvalisust, armastust ja austust, vahe on ainult selles, et Tonja saab kõik kohe, Cabiria ei leia üldse. Elukutse viga! Tonja rajab, Cabiria lõhub.
Sundusega isikuid kohutab hirm muundumise ees, seda tunnetatakse kaduvuse ja kindlusetusena, neis domineerib sügav igatsus jääda kestma, sundusega isikus on ülekaalus hirm kaduvuse, kõigi asjade ja olukordade lõplikkuse ees, see vallutab teda seda ägedamalt, mida enam ta end selle vastu kindlustada püüab. Ennekõike on nad monomaaanid, nad hoiavad raudselt kinni oma arvamustest, kogemustest, hinnangutest, neid iseloomustab kõige paremini Sisyphose müüt. Nad on igat sorti prohvetid, pühakud, apostlid, agitaatorid, kuulutajad, ässitajad jne. Nemad teavad alati, tõde ning seda, kellel on õigus. Nad on dogmaatikud, konservatiivid ja fanaatikud, hoiavad tavaliselt vanast kramplikult kinni (harvemini on revolutsionäärid, aga siis propageerivad nad mõnd unustatud vana asja), nad tahavad olla surematud perpeetum mobile leiutajad, nad korjavad näiteks marke või liblikaid nõelte otsa, nad on puhtusehullud, nemad klammerduvad mingi idee külge igaveseks. Kui nad poliitikas võimule pääsevad, saavad neist despoodid ja türannid. Sundusega isik ei muutud koos ajaga, tema jääb iseendaks, ta vihkab uuendusi, ta on kõhkleja ja viivitaja, tema peab raugematut võitlust, olgu saatana riugastega, pahatahtlike inimestega, tema teab, mis on moraalne ja kõlbeline. Ta on vandenõudeteooriate fanaatik, ta seab oma asjad kirjutuslaual joonlaua järgi jutti, alati ühte moodi, ei muuda eales. Ta vihkab spontaansust ja improvisatsiooni, teie ärge mingegi tema juurde poolküpse käsikirjaga, et küll võtete käigus areneb lugu edasi. Harilikult mõistab sundusega isik hukka suguelu, harvemini juhtub nende sekka vaba seksi pooldajaid. Mõnikord võib ta ootamatult röögatada, isegi pisikese lapse läbi peksta, kui see näiteks karjub, neil hetkil vabanevad ta kaua sundusega vaos hoitud impulsid.
Kui ta on kord oma otsuse langetanud, siis ta seda ei muuda. Ta võib elada ühe partneriga elu lõpuni, tema neid ei vaheta. Kui depressiivik hoiab elukaaslasest kinni selleks, et ennast jäädavalt temale kinkida, siis sundusega inimene hoopis teisel põhjusel – ta peab saavutama võimu partneri üle. Seks ei pruugi talle olla nauding, vaid abielukohustus, mille täitmist nõuab ta ka oma kaasalt, kelle jaoks on tal kindlad normid. Perekonnas laseb endalt igat rahasummat nuiata. Arvatavasti leiutas just sundusega mees voorusevöö. Ta ei ole kirglik armasaja, aga suhe nendega püsib kindlalt. Seksiks vajab mõnikord kindlaid hääli, kohta, muusikat, asendeid. Tülis ei anna järele, temaga ei jõua ei kokkuleppele ega kompromissile. Ta on kasin, kokkuhoidlik, ette kalkuleeriv. Ta võib pidada päevikut, kuhu paneb minuti pealt kirja, mida ta on aastakümnete jooksul teinud. Sundusega mees käib lipsuga, naine ei paljasta kaelust, nende eneseväärikus põhineb isekusel. Sundusega isik on perfektsionist, ta ei tunnista surma, just nemad lasevad ennast külmutada, et meditsiini arenedes tulevikus ellu ärgata. Ta on ortodoks, pedant ja norija, aga ka kohusetruu, ei tunnista eales oma viga, kuna see õõnestab tema meelest tema autoriteeti Ta hoolitseb fanaatiliselt oma tervise eest.
Lapsepõlves dresseeriti teda jubedalt, sunniti käima viies-kuues trennis, muusikakoolis, kunstiringis, talle öeldi alati – sa ei tohi, sa pead, see on sinu kohus.
Elukutselt on nad ohvitserid, ajaloolased, muinaskeelte tundjad, poliitikud, nad on oma parteile surmani ustavad ja nõuavad seda teisteltki.
Sundusega isik on paindumatu, jäik, kangekaelne, puine, puitkange, pulkkange, nagu oleks küünarpuu alla neelanud, kange nagu puuhobune, puujumal, puuhunt, puunott, väänik, väänikas, põikpäine, jonnakas, järeleandmatu, paindlikuseta, paindumatu, jonni, kangust, oma õigust täis, ajab oma joru, ei jäta jonni, ajab oma tahtmist, raiub ikka oma, kange kui sikk, isepäine, isemeelne, omatahtlik, kael kange, kange südamega, kange peaga, kangeloomuline, kompromissitu, sõna jääb peale, põikpea, sänikael, väänkael, sõgesikk, pujään, Tusane, pahur, tujust, tusatujus, morssis, torsakil, torsane, torsune, halvas tujus, torsakas, turris, tõrssis, hapu näoga, tõre, vingus, halvatujuline, vissis, mossis, tohe, morn, sünge, pilves (NB, sellel sõnal on praegu uus tähendus), tujutu, mokk kõver, mokk viltu, mokad mossis, mokad kärssus, huuled toruli, -torukil, torus, ning vingus, kulm kipras, kulm kortsus, meel mõru, hapu, pahema jalaga voodist üles tõusnud, sügisene.
Sundusega monomaan võib jõuda maailma absoluutsesse tippu, kuid enamjaolt nad kiratsevad, jooksevad peaga vastu müüri ning ühiskond pilkab neid. Minu jaoks on sundusliku monomaani parimaks näiteks kunagine suurmeister Robert Fisher, kes jättis keskkooligi poolele, pühendus malele ja ainult malele, võitis kõik kõrged tiitlid, lüües otsustavas MM-matshis vastast 6:0, ent seejärel kadus üsna kähku malest ja silmapiirilt, sukeldus üksindusse. Mis tal muud teha jäi? Ta oli end programmeerinud ühele ülesandele, selle saavutanud, ei osanudki ta muud teha kui ainult lollusi, mis ta nime vahel ajalehtedesse on toonud. No Fisher tuli siiski maailmameistriks, ent kui hullu moodi on seesuguseid pisikesi monomaane, kelle üritus on luhta läinud, kes üldsegi ei sobi oma alale ning kes vahest praegu endale prügikastidest toitu otsivad, kui ei ole ennast just üles poonud. Paljud neist on tahtnud samuti omal alal maailmameistriks tulla. Kõrboja Villul elas külaühiskonnas, temale oli küla terveks maailmaks, tema tahtis küla kõige ilusamat talu.
Road-movies “Bonnie ja Clyde näeme depressiivse naise Bonnie ja sundusega mehe Clyde’i suhet. Clyde’i idee fixe’iks on pangröövid, ta on monomaan, kes ei saa elada ilma oma hirmu kõditamata ja avalikkuse tähelepanu võitmata. Ah, millise heameelevärinaga loeb Clyde ajalehti, mille esikülgedel on juttu temast! Me usume Clyde’i organiseeritud pöörased seiklusi, autorid veenavad meid uskuma, kuna kõigi, ka kõrvaltegelaste karakterid on ehtsad, isegi vastandlikud.
Ka Hamlet saab monomaaniks, ent tema on tükk maad keerulisem ja temast pisut hiljem.
“Moskva pisaraid ei usu’s” sundusega mõlemad Katja elus tähtsal kohal olnud mehed - telemees Rudik ja lukssepp Goga, ühe sundmõtted on seotud televisiooniga, teisel patriarhaalsusega. Tarkovski “Stalkeris” on sundusega isegi kõik peategelased – kõige rohkem Stalker ise, aga ka Kirjanik ja Professor, sestap pikad-pikad filmipäratud filosoofilised dialoogid, mis monoloogideks üle kasvavad.
Ingmar Bergmani töödes kujutatavad rikka ühiskonna neurootikud on kas sundusega isikud või hüsteerikud. Filmi “Marionettide elust” puhul vihjab tegelaste sundmõtetele juba pealkiri, ja tõepoolest seal on frustratsiooni pihtide vahel nii peategelane Peter Egerman, kes vägistab ja tapab oma naise Katarina Egermaniga sama eesnimega prostituudi Katarina (Ka) Krafti, selline on tema väljapääs väljapääsmatust olukorrast ning loomulikult satub Peter sellise väljapääsuga klassikaliselt uude ja veel hullemasse väljapääsmatusse olukorda – nüüd on ta mõrvar ja uurimusalune. Enamus teisigi filmi tegelasi on sundusega – mõlemad Katarinad, homomees Tim ja mõrva lahkav nimetu psühhiaater-politseiinspektor. Nad ei ela, nad täidavad mingit endale oma sundmõtetega võetud rolli. Nad on autistid, keda välismaailm suurt ei huvitagi, igatahes ei hakka nad oma mõtteid korrigeerima selle ajel, mis on “tegelikult”. Homode hulgas on sundusega isikuid roppumoodi, on väidetud et homondus on üleüldse üks sundmõtete pundar.
“Ussimuna” näitab koguni ühiskonda, mis tõstab kilbile sundusega iskuid, selleks on natsionaalsotsialism, mis kahekümnendail aastail, suure inflatsiooni ajal oma mürgiidusid üles ajab. Antisemitism, rassism, natsionalism ja totalitaarsotsialism on sundusega isikute eelistuseks poliitikas. Peategelane Abel on tulnud otsima Hitleri-eelsele Salsamaale oma venda Maxi, kes on suuritanud enesetapu ja olnud naispeategelase Manuela mees. Abel on monomaan, parandamatu alkohoolik, ta ei vaheta riideid, ta ei hooli millestki peale võetud eesmärgi avastada venna surma põhjus – ja jääb loomulikult teiste sundmõtetega gestaapotegelinskite pihtide vahele. Sundusega on ka Manuela, uurimise käigus selgub, et Maxki on olnud samasugune, just sundusega isikud kasutavad tihti väljapääsmatust olukorrast väljapääsemiseks vabasurma.
“Fannys ja Alexanderis” näeme sundusega piiskopi Edvard Vergeruse konflikte oma kasulaste Fanny ja Alexanderiga ning laste depressiikust ema Helena Ekdahliga. Laste nimel ennastohverdav ema püüab luua mugavat kodu, olla kõigiga lahke, ent kirikuhakist piiskop surub raudselt peale oma maailmavaadet ja kloosterlik-kasarmlikku elurežiimi.
Sundmõtegega tüüpe on efektne karikeerida ja parodeerida ning neid leidub küllaga komöödiates, viimati nägin Emir Kusturica naljafilmi “Elu on ime”, seal on koos lauluhaige ema Jadranka, tema vutihaigest poeg Milos, meestehaige moslemineiust armuke Jadranka ning musttuhat jalgpalli- ja sõjafänni. Igasugustest toetusklubidest võite avastada sundusega isikuid nõnda et tapab, samuti vabatahtlike võitlejate hulgast. Kusturical veab üht tegevusliini eesel, see loom on ju sundusega puupea võrdkuju.
Ja täna vaatleme siis hüsteerikuid, neid saadab siis hirm paratamatuse ees, lõpliku karmuse ja ranguse ees, seda tunnetatakse lõplikkusena ja vabaduse puudumisena. Mida enam me püüdleme mitte millekski kohustava vabaduse ja omavoli poole, seda enam peame me kartma konsekventsi ja reaalsuse piire.
Hüsteerikute motoks võiks olla Hermann Hessele kuuluv tõdemus “Igas alguses peitub võlu…”, samuti Carpe diem!, kasuta võimalust, püüa päeva, kui kehvasti, siis uuesti, tühja sellest, no mina küll selle tühja asja pärast põdema ei hakka, kui kehvasti, siis uuesti, pärast mind tulgu või veeuputus jne. Hüsteerikuid paitab tundmatu tunnetamise erutus, riskirõõm, uudsuse võlu, neid ahvatlevad seiklused, tõmbavad kauged maad. Minevik on möödas, ja enam ei paku see huvi, tulevik on avarate võimaluste maa, ent seda suurt ette ei planeerita, see tähendab liiga palju kindlaksmääramist. Hüsteerik eitab reaalsust, kohustusi, ta on nartsissist, eneseimetleja, hüsteerik vajab partnerit, kes peegeldaks talle tema armastusväärust
Just hüsteerik kordab – inimene on nõnda vana, kui ta ennast tunneb. Ljuda ei tunnista filmi “Moskva pisaraid ei usu” teises seerias, et ta on juba vana krõhva, polnud ta noorest peastki mingi eriline iludus, tarkur ega tundeline, ent Ljuda ei vaata faktidele otsa, ta lihtsalt eirab neid. Kui hüsteerik tunneb end kitsikusse aetuna, siis tema põgeneb ettepoole, tulevikku. Loodab uue partneri peale, mingi erilise saavutuse peale. Kõik teised karakterid põgenevad minevikku ja lakuvad oma haavu mõeldes, kui kena oli siis ja siis ja siis, ent hüsteerik on parandamatu optimist, tema maalib endale õhulosse tulevikuks, mil ta ilmtingimata saab ilmtingimata kuulsaks ja rikkaks!
Hüsteeriline inimene elab ainult ühele hetkele, tema meelest ei ole tema tegudel eelnevat ajalugu. Kui ta millegagi nagu vahele jääb, siis eilset nagu ei olnudki.
Nõnda vabaneb see inimene küll õudselt koormavast ballastist, tema elu on fragmentaarne, mitte järjepidev. Need on inimesed, kes suudavad kameeleoni kombel küll kohaneda iga uue olukorraga, ent neil ei ole mina kontinuiteeti. Seetõttu on nad ettearvamatud ja nende tegusid on raske mõista. Tihti areneb siit ilma kindla karakterita pseudoisiksus.
Vahel on öeldud, et hüsteerilised inimesed armastavad armastust.
Nad oskavad oma partnerile suurepäraselt sisendada, et nad on sarmikad ja seksopiilsed. Ja neil ongi tihti suur sugestioonijõud, nende võludele on raske vastu panna. Uudishimust ja elujõust pakatades valivad nad üha uusi partnereid, nad on värvikad, spontaansed, fantaasiarikkad. Hüsteerikud ei salli erilist rutiini, harjumuslikkust, igasugust sissejuurdumust, stereotüüpsust, habituaalsust, tavakohasust, pindumust, ta vahetab kiiresti partnereid, tema üks armuke võib olla tohutu rikas skisoid, järgmine kirikurotina vaene depressiivik, kolmas temast veel hullem. Peaasi, et on vaheldust, temal seda huvitavam.
Kui aga päris seksist rääkida, siis vahekord ise ei olegi neile kuigivõrd tähtis. Neile on olulisem erootiline mäng. Nad ei taha astuda armastuses lõplikku sammu, peetagu seda siis abieluks või seksiks, nad ei soovi end siduda pikaks ajaks. Mäletate, et vahekorrani jõuab filmis “Moskva pisaraid ei usu” just Katja, mitte aga flirdi organiseerija Ljuda. Nad armastavad joobumist, ekstaasi, kirge, nad naudivad elu kõrghetki. Partneri valikul on talle tähtsad prestiiž ja sissetulekud, ta lööb lamenti eriti publiku ees, teeb pateetilisi žeste ja teisele orienteeritud stseene. Lapsepõlves on hüsteerik olnud papa ja mamma päikese rollis, ema on ornungisse mantsitud lapse viinud kohvikusse, kus on sõbrannade ees uhkustanud kalli aardega.
Poliitikas on nad liberaalid ja revolutsionäärid, valmis lubama valijatele piimajõgesid ja pudrumägesid, samuti kõike vana hävitama. Tal endal ei ole minevikku, miks peaks see olema teistel? Hüsteerik vajab publikut, teeskleb tihti, nad on hunnitud ümberkehastujad ja näitlejad, tahavad elada suures maailmas – elukutselt on nad tihti modellid ja mannekeenid, tahavad töötada ehtekaubanduses, hotellimajanduses, et “olla lähedal”. Mehed valivad endale sõduri, poliitiku, sportlase jne karjääri.
Hüsteerik on tuulepea, kergemeelne, järelemõtlematu, ühepäevaliblikas, ühepäevaperemees, tuulesaba, tuulelipp, tuisupäine, eblakas, kerglane, ehakas, frivoolne, veidike nilbe, läbikaalumatu, pea tuult täis, kust tuul, sealt meel, järelemõtlematu, kergekäeline, tema talitab uisapäisa, tema räägib üle rinna, mõnikord leiavad inimesed, et tema käitumine on siivutu, sündmatu, ta teeb rumalusi, ta on rive, teinekord ehk koguni krõbe, kropp, vänge, vulgaarne, labane, obstsöösne, sahvtine, krehvtine, rüve, robustne, prosta jne.
Nagu sundustega persoonegi, nii on hüsteerikuidki muljekas parodeerivalt kehastada, neid karaktereid kohtama utreeritul kujul komöödiafilmides, ausalt öelda filmist filmi rändab Chaplini koduotsiv igihulkur Charlie on stiilipuhas hüsteerik, ta on ühtaegu hädine ja võimas, tema loodud karakterkujund sisaldab siis korraga eituse ja jaatuse, mis kunsti eeldus. Hüsteeriliste inimeste eneseväärikustunne rajaneb tihti edukusele, ja just seda külge parodeerib Louis de Funes, kui ta mängib sandarmit. Hüsteerik tahab, et teda imetletakse ja ihaldatakse. Hüsteerik tahab, et teda meelitatakse.
Meid huvitab loomulikult eelkõige kino.
Miks ma sellel kõigel nii pikalt peatusin?
Aga sellepärast, et kui te panete oma näiteks depressiiviku tegema või ütlema (repliike käsitleme dialoogiloenguis) karakteripäratut ja jätate selle usutavaks põhjendamata, tajub vaataja jalamaid, et miskit on viltu. Karakterit tajub vaataja, kel harilikult psühholoogiast aimugi ei ole, irratsionaalselt, mõistusega põhjendamatu kogemusliku tajuga, ta ei hakka vaagima, kas too või teine tegelane võis nõndamoodi käituda, ühe või paari karakteriapsu järel, tunneb vaataja ennast petetuna ja valib endale teise filmi.
Nii, öelge mulle, kelleks te ennast ise peate? Ma kuulan.
Tänan. Teie olete tema parim sõber, jah? Kelleks teie teda peate?
Ja viimaks. Kuidas te tõlgiksite filmikeelde lotopiletit ostva/täitva meessoost skisoidi, depressiiviku, sundusega isiku ja hüsteeriku?
Tänan, mina ise arvan, et skisoid ilmselt jätab pileti ostmata, kui ta aga seda teeb, siis unustab selle täitmata ja kui ta on oma ristid ruutudele tõmmanud, siis läheb tal meelest kontrollida. Niisiis, skisoid võib olla miljonär, ent tema võidupilet vedeleb ja kortsub portfellis kuniks aegub, tal ei ole sellest sooja ega külma. Depressiivik kingib täidetud pileti oma naisele, lapsele, armukesele või mõnele teistele südamesõbrale, ja loodab täistabamusele, mis teda veelgi tihedamalt lähedasega kokku liidaks, niisugune on tema soovitud võit. Sundusega isikul on ruutude täitmiseks oma raudne süsteem, millega ta mängib aastakümneid, ta kaotab ja kaotab, kuid truudust oma süsteemile ei murra. Hüsteerik tuleb pärast võidust ilma jäämist süüdistama piletimüüjat, et miks too on temalt röövinud miljoni.
Nii, mis te kirjutaksite oma käsikirja, kui praegu siit üle auditooriumi sibaks rott? Sihuke pika sabaga, koon vastu põrandat, ah? Kuidas reageeriksid naissoost skisoidid, hüsteerikud, depressiivikud ja sundusega tudengid?
*
Ehk ei pane te pahaks, kui ma taas manitsen – te ei tohi hakata looma kedagi sangviinikut, ujedat või kerglast tegelast, kui te seda teete, on tulemuseks abstraktne ja veretu stereotüüp või stamptegelane. Te ei tohi kirjutada „ülalt“! Te peaksite leidma „alt“, näiteks oma tutvuskonnast kellegi sangviiniku, ujeda või kerglase inimese, kirjeldama teda, ent kirjeldame teda teadlikult kui sangviinikut, ujedat või kerglast tegelast.

Friday, February 9, 2007

V Tegelased ja karakterid. 12. Vastandamine ja kooskõla

Oleme kogu aeg rääkinud vastandamine ja vastandamine, aeg oleks küsida, mida see õigupoolest tähendab? Vastandamine jaguneb väliseks ja sisemiseks vastandamiseks, esimese puhul seatakse silm silma vastu erinevad tegelased, teisel juhul jookseb rindejoon ühe karakteri sees. Filmis “Moskva pisaraid ei usu” on vastandatud ja kooskõlla viidud skisoid Katja, hüsteerik Ljuda ja depressiivik Tonja, vaadake, kui hästi nad sobivad! Katja mehed Rudik ja Goga on sundusega personaažid ning nende mõlemaga on Katjal konflikt. Samasuguse täiusliku skeemi leiate Alexandre Dumas’ musketäriromaanidest – Athos on sangviinik ja sundusega, d’Artagnan koleerik ja hüsteerik, Aramis flegmaatik ja skisoid, Porthos melanhoolik ja depressiivik. Tehke järele! Vähemalt on proovitud seda teha Paul Weitzi teisemiliste seksuaalkomöödias „Kuum pirukas“ (Polti XXIIg), milles Jim peaks olema d’Artagnan, Kevin Porthos, Oz Athos, Finch Aramis, ja selline karakterskeem on kooskõlas vastundmises töötab pööraselt ladusalt.
Musketäride kvartetti orginaaltegelastega on ekraanil taaselustatud loendamatuid kordi, neid on mänginud isegi koerad (iseenesest mõista, et animaversioonis, mis alati saržeerib karakteri stereotüübile iseloomulikumaks), õnnestumise saladus peitub karakteritest kinnipidamises. Aga kuna karakter võib käituda ainult karakteripäraselt, siis loomulikult ka Dumas loodud tegevustiku kordamises, nõnda et näiteks koeradki peavad käituma inimese moodi. Igasugune originaalitsemine viib krahhini.
Küsite, kui palju oli Dumas teoreetiliselt kursis psühholoogiaga? Ma ei tea, ma ei tunne tema elulugu. Temperamenditüübid olid tema ajaks ammu loodud, ent hirmude alusel klassifitseerimiseni kulus veel sadakond aastat. Ma kaldun arvama, et ta ei teadnud õhkagi. Mõnel kirjanikul lihtsalt on antud karakteritabamise ja karakteri sule all hoidmise annet, ja Dumas kuulub nende hulka, ta ei ole laskunud erilisesse viimistlemisse ega nüansserimisse, ta lõi oma lood täiskasvanute jaoks aja jooksul on neist saanud noorsookirjandus. On oletatud, et tal on karakteriteloomisel olnud abiks aastaaegade müstilisus. D’Artagnan on kevad, kõige noorem, optimistlikum, alati valmis ohverdama omakasupüüdmatult elu, Porthos oma jõu ja vägevusega külluslik suvi, elus pettunud, eleegiline Athos, kes elab minevikus, ja viimaks deemonlik trikster Aramis talviselt suletud, tema on ka ainus, kes sulandub ühiskondlikesse struktuuridesse.
Milos Formani “Amadeuses” on protagonist Mozart ja antagonist Salieri absoluutselt kontrastsed, kõik teised tegelased keiser, kantsler jne on stereotüübid, neid ei ole eriti individualiseeritud.
Kõik teised tegelased, keiser, kantsler, teatridirektor jne on stereotüübid, neid ei ole eriti individualiseeritud.
Mozart on depressiivne ja koleerik ja Salieri skisoidne ja sangviinik, Mozart on ebastabiilne, Salieri stabiilne, Mozart ekstravertne, Salieri introvertne. Mozart on koleerikuna kuumavereline, impulsiivne, aktiivne, optimistlik ja kergesti ärrituv inimene, Salieri talub sangviinikuna kergesti ebameeldivusi, ta reageerib kiiresti tema ümbruskonnas toimuvatele sündmustele, ta on elav, avatud, seltsiv, juhtiv, meeldiv, mugav, liikuv, muljete vaheldumist taotlev tegelane. Depressiivse Mozarti jaoks on püüd olla armastatud olemuslik, ta tahab nii anda kui saada, teiste armastus laseb tal tunda, et ta on midagi väärt. Ta ei suhtle küll mingi konkreetse inimesega, ta suhtleb oma publikuga, kelle hulka kuuluvad ka keiser ja tema abikaasa. Skisoidil Salieril puuduvad nn vahepealsed toonid, õrnuseavaldused, sümpaatia ja väljanäitamine sõnade ja emotsioonidega on talle võõrad ning tal ei ole võimet end teise inimese olukorda asetada. Salieri tee (üleminek) armastusest vihkamiseni oli lühike. Salieri on tundeliselt abitu, võiks öelda, et koguni emotsiooniinvaliid. Mozart pulbitseb elamustest.
Mozart on tundja, Salieri mõtleja, Mozart on intuitiivne, Salieri aistinguline, Mozart on tajuja, Salieri otsustaja, Mozart lihtsameelne, Salieri salakaval.
Mozart on lühike, Salieri pikk, Mozart on tüsedavõitu, Salieri kiigats, Mozart ümmarguse, Salieri pikliku näoga, Mozart on tola, pummeldab ja põletab ennast, Salieri pakatab väärikusest ja hoiab ennast. Mozart on noorem, Salieri kuus aastat vanem, see on piisav vahe, et endast lugupidamist nõuda, eriti õukonnas.
Sotsiaalne baasi puhul on aga esimesed pisikesed kokkulangevused, tegemist on ajaloolise tõepäraga, millest stsenaristid otsustasid sedapuhku kinni pidada, kuna polnud mõtet hakata seda kummutama. Eluloofilmis (ingl k biography) peaks ju pisut tõtt ka olema, või mida arvate teie? Mõlemad on pärit väikelinnadest, mõlemad on tulnud Viini ennast üles töötama ja õnnejahile, mõlemad katoliiklased, ent Salierist saab sidusalt looga, põhjus-tagajärje loogika järgi jumalapõlgaja, Mozart jääb tõsiusklikuks, niivõrd-kuivõrd seda üks boheem võib olla.
Mõlemad alustasid üsna nullist, helde laristaja Mozart on jäänud õukonna mõõdupuu järgi vaeseks, enesevalitseja Salieri kormitanud ennast piisavalt rikkaks. Mozart armastab raha, selle kaudu leiab tõestuse publiku ja muusikatellijate armastus tema vastu. Salieri hoiab küüned enda poole kõveras, ent varandus tähendab talle väärikusest teiste silmis enamgi märki tunnustusest, mida ta igatseb üle kõige.
Mozart on andekuse poolest imelaps, Salieri tubli keskpärasus, ja mitte andetu plagiaator. Ilmselt kõigi aegade suurima geeniusena hoovab Mozartist lihtsalt välja muusikat, depressiivsena tahab ta seda teistele jagada, et leida vastutasuks nende armastust. Salieril on skisoidsetele omane abstraktne ja teoreetiline kombineerimisvõime, millega võib ju ooperi kirjutada, ent ajalugu unustab selle teose kähku.
Mozart elab koos oma riiaka ja lolli naisega, kes teda absoluutselt ei mõista, kes soovib vaid raha, et last korralikult kasvatada, Salieri on vanapoiss. Skisoidil on kohutav hirm enda sidumise vastu kohustusega kellegi vastu. Ainus, mis talle tõeliselt kuulub, on tema ise.
Mozartit on harinud tema isa, on teda eksponeerinud kui lapsgeeniust, pannud ta kaheaastaselt mööda Euroopat gastrollima, oma imet demonstreerima. Salieri isa on seisnud ägedalt vastu poja muusikuks saamisele, Salieri sai ennast õpinguile ja muusikale põhjalikumalt pühendada alles pärast isa surma. Mozarti isa röövis oma kuulsusjanus Mozartilt lapsepõlve, sama tegi Salieri isa oma karmi despootlusega, ent tulemus on erinev.
Mozart loob muusikat, Salieri ihkab tunnustatust. Mozart pummeldab, Salierit köidavad õukonnaintriigid. Mozart ihkab oma vempudega silma paista, seltskonda narrida ja etiketti rikkuda, Salieri üsna vaoshoitud, keisrikojaelustki võtab osa tagasihoidlikult. Depressiivne kingib end kõikjale, skisoid ei taha oma sõltumatust kaotada.
Mozart on kergesti seltsiv, eriti naistega, Salieri ei saa sellega üldse hakkama, teda piinavad suhtlemisraskused. Salieri ei ole vastandina Mozartile loomulik lävija, seetõttu hoiab ta meeste- ja õukonnaseltskonda, kus läbikäimist reguleerib etikett. Salieri on olnud vaid korra ühesse ooperiprimadonnasse armunud, sedagi platooniliselt. Skisoid võib eemal olles endale südamedaami pidada, ent isiklikult kohtudes tõmbub ta kohe tagasi. (Meenutame episoodi, mil ooperiprimadonna Salieri juurde tundi tuli.) Depressiivse Mozart suhtub tegelikult kõikidesse inimestesse hästi, naiivse inimesena arvab ta, et temasse suhtutakse samuti. Tema ei vihka ja ta ei tule selle pealegi, et leidub vihkajaid. Depressiivne Mozart hoidub oma individuatsioonist eemale muusika ja kõrgkihi torkimise abil. Muusikat kirjutab ta kõigile, nõnda lahustub ta muusika kaudu kõiksuses, põrkamata kokku oma identideedivaevaga, õudusega olla sina ise. Skisoidne Salieri ei kingi ennast kellelegi, tema tunneb eelkõige hirmu oma individuatsiooni kaotamise ees. Skisoidsetel on raske partnerile läheneda, on raske seda leidagi, ehkki püüd armastuse ja õrnuse, vastastikuse läheduse järele on tähtis neilgi, ent nad ei suuda otsustavat sammu astuda, mingi barjäär tuleb neil ette. Salieri skisoidlik tundekülmus on muutunud ekstreemseks ja haiglaslikuks, ta haistab kõikjal rivaale, tema motivatsioon on selline: kuna ma ei saa teda armastada, siis ma pigem hävitan ta. Skisoidid püüavad toime tulla üksinda ning harilikult teevad seda hiilgavalt – pooleks vaid geeniust ta teel ees, oleks Salieri Austria esihelilooja!
Isa poolt lapsepõlves talutud ülekohus on tekitanud kättemaksuiha, allasurutud armastuse- ja helluseigatsus tekitanud lausa hullumeelsuseni arenenud vihkamise, seega on Salieri pigem melodraamadele omane lühike üleminek sõprusest mõrvani psühholoogiliselt põhjendatud.
Sangviinik on ratsionalist, seega on ka Salieri mõistuse abil valitud salakaval ja pikk tee Mozarti hukutamiseks õigustatud. Näiteks äkkviha ajel tehtud pussitorge Salieri poolt oleks olnud karakteriaps, mis oleks rikkunud terve filmi. Skisoidsed on agressiivsed, ent tema aru poolt juhitud pealetungil Mozartile on lisaks tõrjele veel teinegi funktsioon, nimelt kontakti loomine, rünnak on Salieri viis suhelda.
Me võime öelda, et Mozart ja Salieri on mõnevõrra üheülbalised, mulle tundub, et Peter Shaferi näidendis on mõlemale antud rohkem loomutruud ambivalentsust, olgugi et Shafer on filmi stsenarist. Mis parata – kino töötab mustvalgelt, kinos ei ole naljalt nüansse.

Thursday, February 8, 2007

V Tegelased ja karakterid. 13. Oksüümorontegelased

Eelpool oli juttu, et Hellase jumalad ja heerosed olid kuidagi bipolaarsed. Juba nende isa Zeus oli kahekülgne, hea ja halb, külalislahke ja tige, põrutas piksega kellele juhtub. Sisemine vastandus on meie tsivilisatsioonile juuripidi omane, ainult ristiusk oma absoluudijanus püüdis kõik kangelased plekkidest puhtaks rookida. Või siis vastupidi – kirikuhakid ei jätnud saatanlikkusele ühti inimlikku joont. Juba draamakunsti alguse alguses on pime nägija, nimelt Theiresias Sophekleis tragöödias „Kuningas Oidipus“.
Miks on jalgpallist haaratud mitu miljardit inimest meie maamunal? Aga sellepärast, et seda mängitakse peamiselt jalgadega. Imelik, on ju inimesel just käed ette nähtud keerukateks manipulatsioonideks, kummati ei saa ei korv- ega võrkpall populaarsuse poolest vutile lähedalegi. Ainult sisemine antinoomia kütkestab.
Mitme põlvkonna telekangelaseks kujunes Stirlitz, peategelane 12-osalisest teleseriaalist „Seitseteist kevadist hetke“ Nõukogude luuraja natsi-Saksamaal, hitlerlaste peastaabis.
Stirlitzist loodi anekdoote, teda arendati edasi, ja seda tehakse, muuseas, tänase päevani, ehkki noorem põlvkond ei tea, kellega on tegemist, talle on tundmatud toonane õhustik ja paroolid. Ma olen alati imestanud, miks see absoluutselt filmipäratu ja täiest nõrk film eesotsas oma peategelase Stirlitziga nõnda „võimsalt peale läks“, nagu ütleb noorus? Kas piisab ainult sellest, et filmi mitu(teist) korda toona ainsal nn Kesktelevisiooni kanalil näidata ning seejärel nn liiduvabariikide kanalitel? Et meeldima hakkab see, mis pannakse meeldima? Ilmselt nii ongi, ent filmil on külgetõmbejõudu ka põhjusel peategelane on ühtaegu kommunist ja fašist! Nõukogude major Maksim Issajev ja SS Standartenführer Stirlitz. Toonane propaganda ülistas kommunismi maailma parimaks asjaks, fašismi täielikuks põrguks, aga äkki ilmus ekraanile tegelane, kes on ühtaegu nii seda kui teist. Mis sest,et Issajev on majorina stamptegelane ja Stirlitz luurajana stereotüüp, seriaal on veel tänagi menukas, kuigi kogu taust on tagant ära langenud – pole enam
Kui me hakkame meenutama ükstaskõik millist suurt ja üle ajastute elanud, teosest teosesse kolinud karakterit, siis märkame neis lahkuminevaid omadusi, sisemist vastandlikust ehk oksüümoronlikust.
Mefistopheles Goethe “Faustist” on võluv saatan, tark filosoof ja läbinägelik intellektuaal, kes tunneb inimesi, hukutab neid hüvedega. Faust ja Mefistopheles ei vastandu niivõrd teineteisega, kuivõrd enda sees oma eripalgeliste joontega. Kui Mozarti ja Salieri puhul ei saa me rääkida vastandite ühtsusest, ainult vastandite vastandlikkusest, siis Mefistopheles oleks justkui Fausti teine “mina”, tema alateadvuse kehastus. Nõnda, esiplaanil on sisemine, mitte väline kontrast. Goethe Faust ja Mefistopheles saanud tegelasteks ooperis, operetis, näidendites, filmides ja uutes romaanides kümneid kordi.
Oidipus on heatahtlik ja uhke, aga samas ka ülearu enesekindel ja umbusaldav, ta tapab isa, abiellub emaga, sigitab tütreid-õdesid, poegi-vendi, ent ta ei ole milleski süüdi, kuid valib endale enesetapust rängema karistuse – maapao ja igavese rändamise.
Saabastega Kassi, siis, kui ta oli veel ilma saabasteta Kass, tahtis peremees lihtsalt ära süüa kui tavalise hiirepüüdja ning tema nahast endale muhvi teha, kass aga pingutas sedavõrd, intrigeeris nõnda kavalalt, et peremehest sai kõrge aadliku väimees, Kass ise teenis endale saapad ning temast sai kõrge aukandja ehkki jäi lihtsaks kiisumiisuks.
Hamletist on ja teistest Shakespaere’i karaktertegelastest on korduvalt olnud juttu, Hamlet kui kõhklev intellektuaal peab hakkama otsustajaks ja sõduriks. Ja Shakespeare on karakteri karakteripäratu käitumise põhjendanud. Ka skisoidne Katja filmis “Moskva pisaraid ei usu” pannakse tegema midagi karakteripäratut – meeletult armuma ja Goga järele ihkama. Sama teed Kõrboja Anna. Tema, eemaletõmbuv, mõtlik naine on kõrvuni sees külafriigist Villust ning nii Tammsaare kui Leida Laius ja Paul Eerik Rummo (filmi “Kõrboja peremees” stsenarist) on episood episoodi järel pannud Anna loogiliselt ja loomutruult käituma. Me taju midagi võltsi, me usume ja jälgime, mida Anna teeb oma väljapääsmatus olukorras.
Meeldejäävas karakteris peab alati peituma mingi antinoomia, temas võiks olla sisemine kontradiktoorsus.
*
“Bonnie ja Clyde’is” on Clyde tegelasena kõigiti meeldiv inimene, sõbralik ja lahke, ajab huvitavat ja tarka juttu. Ainult et kurjategija... Ta on vastupandamatu ja edev bandiit. Ta on aus kurjategija, kes tunnistab pauhti üles oma meheliku võimetuse. (See läheb vastuollu koguni printsiibiga, mis soovitab informatsiooni anda pisikestes annustes. Tundub ju olevat dramaturgiapärasem, kui Clyde’i viriilsusviga selguks vaatajale kord-korralt tõusujoones, ent autorid on karakteri ambivalentsuse kujutamist sellest olulisemaks pidanud.) Clyde’ile on antud koguni puhtahingelise tasuja Robin Hoodi palgejooni, ta röövib teist röövijat, nimelt panka. Ja poolkogemata toimepandud mõrvast on tal koletult kahju, vaata et pisarad silmis. Niisiis, Clyde on mees mis mees, lihaseline ja rühikas, edev ja kuulsusejanuline, kuid paraku impotent... Ja üle kõige meeldib talle, et ajalehed tema kuritegudest räägiksid.
Bonnie’igi karakter sisaldab paradokslust – ta on kuulekas nagu koduperenaine, paras kööki põrandat küürima, ainult et tema kuulab kurjategija sõna... Kahju, et tal lapsi ei ole, kelle eest hoolitseda, nüüd peab ta leppima. Vaatajas tekib tema vastu koguni osavõtlikkus, mis võib minna kuni eetilise relativismini, me võime röövid koguni andestada. Muinasjutu nimel. Tõestisündinud muinasjutu nimel. Kummati ei peaks lubatu-keelatu piir kõikuma vaatajas, film ju hoopiski paljastab eetilist relativismi. Vaadake, kui paljud kõrvaltegelased on valmis raha ja kuulsuse nimel pangariisujatega kampa lööma! Paljastab küll, kuid kuskilt kumab ikkagi läbi kuulsate kõrilõikajate kultus. Nagu “Ristiisas”, nagu filmis “Ükskord Ameerikas”. Aga see on kuigivõrd inimlik, meiegi jutustame oma hobusevargast Rummu Jürist legende.
Rasket marodöritööd tuleb teha mängleva kergusega, tasakaalustatud ambivalentsus peab särama tegelasele antud karakterist ning tema tegemistest ja jutust, mis karakteri loovad.
*
Millest jutustab Vittorio de Sica? Sellest, kuidas Antonio Riccist sai aus varas. Kõigepealt varastati kuulutusekleepimisega tööd saanud töötult Antionio Riccilt endalt jalgratas ära, siis varastas Ricci endale hädas uue jalgratta, ja selle varastamisega ta vahele jäi. Enneolematu lugu, on ju! Aga usutavaks jutustatud, sest reklaamidekleepija ei saa hakkama ilma jalgrattata. Ja kellel ei ole kogemusi varastamisega, see jääb otsijaile pihku. Lihtne ja loogiline!
Tapmine ei tõmba meie verises maailmas enam kedagi, ent pange tegelane oma vaenlasele püstol ulatama palvega, et lasku too ta maha, kohe on pilgud ekraani külge naelutatud – nii algab pikk-pikk epiloog filmis “Ükskord Ameerikas”, mille tegevus toimub 35 aastat põhitegevusest hiljem.
Enneolematu on juba tolle filmi ajalooline taust – kuiv seadus Ameerikas. Enneolematud on ka sentimentaalsed gängsterid. Gängster on julm ja halastamatu, seda me teame. Ent tolles filmis tõusevad pättidel pisarad alatasa kurku, nõnda et me anname neile mingil määral andeks nende mõrvad – noh, teate, aumeestel oli vaja end supist välja keerutada! Kas uskuda või mitte tundelist gängsterit? Eestlastel on vanasõna – kui veerandi usud, saad poole petta, ja umbes nii see käibki. Ometi on Sergio Leone oma filmi teinud nõnda veenvalt, et me jääme uskuma. Ja hiljem tuleb juurde lisaargument – Francis Ford Coppola “Ristiisa” ristiisa don Vito Corleonegi on halemeelne, tema poeg ja hiljem perekonnapärija Michael Corleone süütu kannataja ja aus mõrtsukas.
Mõni ütleb, et vale kinnitab valet, meie ütleme, et kunstitõde on kunstitõde, et New Yorgi juudi ja itaalia enneolematutes gängsterisõdades on loodud enneolematud karakterid.
*
Kes võiks olla teie filmi (pea)tegelane? Inimese suurim looming on ainujumal – see on ühtaegu kõikjal ja kõikvõimas, samas pole teda olemas, vähemalt füüsiliselt mitte, ta on nähtamatu ja tunnetamatu, kuid ikkagi kinnitatakse, et ta olemas, leidub inimesi, kes teevad seda tuliveendunult.
Jeesus olevat sündinud neitsist. Mitu antinoomiat peitub selles väites? Ja seda asju usub – niivõrd-kuivõrd – kaks miljardit inimest. Usuvad, sest tahvavad uksuda. Siin inimese hingesügavuses on ka põhjus, miks vaatajad tahavad, et filmides oleksid sellised (pea)tegelased nagu meesnaine, naismees, lihtsurelikust sinivereline, tundeline roimar, rumal kõiketeadja, nooruslik tudi, elav laip, kaunis hirmutis, omakasupüüdlik heategija, vihkav armastaja, armastajast vihkaja, petistest politseinik, süütu kannataja, aus varas, ateistist papp, usklikust uskmatu, puutumatu prostituut, tiirane moraalijünger, kultuurne pätt, meest nooliv lesbi, timukarstid, reeturist patrioot, truu abielurikkuja, purjus karsklane, vaene rahamees, rikas kerjus, impotendist gigolo,
tsivilistimolkusest sõjamees, vääritu ordenikandja, argpüksist sangar, surmtõsine kloun, kurb lõbutseja, eunuhhist don Juan, kurttumm muusik, jalutu tantsija, pime nägija, viisakas mats, tahumatu dändi, kalk härdameelne, sossseppast meistermees, nimetu kuulsus, loodusereostajast keskkonnaaktivist jne jne.
Minu loetelus ei ole tegemist pelgalt teravmeelsete oksüümoronidega või pillavate paradoksidega. Isegi ajaleht ei hakka kirjutama ausast ja riigitruust politseinikust, ent kui korravalvur paha peale satub, on ta kõigil suus. Te peate oma jutustamisoskusega veenma vaatajat tegelase sisima kontrastsuse elutruuduses ja tõepäras. Vastandus hingepõhjas peab – nagu kõik filmis - olema motiveeritud ja usutav.
Kas elavat laipa saab teha tõetruuks, veenda vaatajat selle usutavuses? Steven Spielbergi “Tehisintellektis” konstrueeritakse hukkunud pisipoja asemele temaga absoluutselt identne robot David. Ema Monica armastus tehislapse vastu muudab selle elavaks. Suurimgi sisemine antinoomia peaks soovitavalt olema nii palju kui võimalik realistlik. Noh, Alejandro Amenabari filmis “Teised” tegutsevad päris surnud, kuid selle tegevus arenebki nn teispoolsuses.
Alex Proyase filmis „Dark City“ on peategelane John Murdoch mõrvar/elupäästja, mõrvar/messias, Anthony Minghella filmis „Külmale mäele“ (Polti XXVIIIg ja XXXVIa) on meespeategelane Inman desertöörist kangelane, süüta süüdlane.
Christopher Nolani „Mementos“ kannab peategelane, mälurikkega mäletaja Leonard Shelby nõelasilmast tulnud kallist rätsepaülikonda, sõidab ringi „Jaguariga“, ent ööbib kõige madalamat järku motellides ja einestab viletsates söömakohtades. Leonard on kaotanud lähimälu, kuid tegelab asjaga, mis erilist meelespidamist nõuab – jälitab oma naise vägistajat ja mõrtsukat.
Kas narkoäritsejast narkopolitseinik on loogiliselt mõeldav? On! Näiteks Bill Duke’i “Sügavkäsitluses” (Polti Ve) matkib narkopolitseinik Russel Steven kuritegu ja temast saab narkodiiler, ta imbub selle kavalusega narkojõuku, kus ta üha kõrgemale ja kõrgemale jõuab. Nii ongi Russel uimastite vastane uimastiärimees, ja vaataja imetleb teda, usub tegelasesse ning soovib talle üksnes edu. Kas Russel oleks pidanud esimesel kättejuhtunud õnnetul sulipoisil-pisidiileril natist kinni haarama ja ta trellide taha toimetama? Ta oleks reetnud ennast. Russel paigutab aga narkoärisse koguni oma raha, et põrandaaluse maailma vägevate usaldust võita. Ja ta jõuabki tippu. Ja edasi selgub, et selle narkoäriga on ma käed määrinud hoopiski suured ninad narkopolitsei tipus.
Üldjuhul eristab just oksüümoronlus karakterit stereotüübist, kuid kahjuks on mõned osküümorontegelased ohtra leierdamise tõttu muutunud stamptegelasteks ja klišeeks, ning mõlemad, nii narkokurjategijast narkopolitseinik kui ka narkopolitseinikust narkokurjategija (neil kahel on pisut erinevust, pange pead tööle!) kuuluvad juba stereotüüpide hulka.
Realistlikes filmides olgu kurioossus alati loogiliselt põhjendatud, ja autorite ülesandeks on vastandus tervikuks sulatada. Aga mõnikord pole seda eriti vajagi. Kui üle miljardi inimese usub, et sutakse, et risti löödu liikus pärast siin-seal ringi, miks ei tohiks teie kujutada elavat laipa?
Meenutame siinjuures Alejandro Amenabari filmi “Teised”, kus tegutsevadki surnud, kes elavad.
Bonnie Hunti filmis “Tule tagasi” (Polti XXXVa) on ka modifikatsioon elus surnust – arhitekt Bobi armastatud abikaasa Elisabeth hukkub liikluskatastroofis, tema süda siirdatakse Crace’i kehha ning kui veel leinav ja masenduses Bob kohtub aasta pärast õnnetust Crace’i, siis armub esimesest silmapilgust. Süda tähendab ülekantud mõttes hinge ja armastust, ning see on selles mõttes on Elisabeth ikka elus ja Bobi armastus.
Loomulikult sõltub kõik valitud tinglikkusest, ent siiski on etem, kui miskit ei kukuks taevast, ka paadunud tsivilistimolkus ärgu sattugu sõtta juhuslikult, vaid umbes nii nagu vahva sõdur, lolltark Švejk, keda kutsus lippude alla Austria-Ungari keiser-kuningas Franz-Joseph I peaaegu isiklikult – puhkes Esimene maailmasõda ning tshehh Švejkil lõi välja nii-öelda Austria-isamaalisus, tema tunded põhjustasid koguni teda ülistava ajaleheartikli “Vigase patriotism”. Jaroslav Hašek on oma romaanis „Vahva sõdur Švejk maailmasõjas“ (Polti VIg) Švejki luues suutnud ehtsa ekvilibristina kõndida täpselt noateral – erandlikud apsud maha arvatud, ei kaldu Švejk kunagi ei kavaluse ega idiootsuse poole, püsib lugejale pähklipuremiseks kolmveerandtuhandel leheküljel nagu küsimärk lolltargana.
Tsivilistimolkus sõjamehena on ka Chaplini „Suure diktaatori“ teemaks, igihulkur Charlie ühtejutti saab ja ei saa sõjas hakkama.
Vittorio de Sica kulutab oma kõigi aegade parimate hulka kuuluvas filmis “Jalgrattavargad” enne viis kuuendikku filmi, enne, kui ta Antonio Riccist ausa varga teeb. Vaatajale on ammu jumala selge – kuna Riccilt varastati ta oma ratas, nüüd lihtsalt peab mees endale võtma kuskilt uue, muidu on jälle õnnetu töötu ning tema ja ta perekonna lips läbi. Vaataja ootab juba pikka-pikka aega, vaataja lausa käsib – ole mees, mine ja tõmba endale sõiduriist, ole mees, ära loruta, kuramus! Küsige vaatajalt, kas ta õigustab varastamist? Ta solvub selle peale “Kelleks te mind peate?” ning vastab selge ei. Aga Riccil käsib varastama minna! Näete, isegi vaataja sees annab märku mingi ambivalentne kaksmeelsus, eetiline relativism ning kui te suudate seda kujutada ekraanil, võib sündida kunstiteos.
Süütu prostituut on Fellini „Cabiria ööde“ Cabiria ja Martin Scorsese ”Taksojuhi” (Polti IVe) 12-aastane öötööline Iris.
Mis on selle kõige põhjaks? Kindlasti on see lähedalt seotud jumalinimese dogmaga, milles jumal tähistab plussi ja inimene miinust, ainult kas see on alguste algus või folkloorne luule, seda ma ei oska öelda.
Muidugi ei tohiks filmikirjanik oma tegelasesse konstrueerida oksüümoronlust, see oleks võlts ning niimoodi ei suuda te veenda vaatajat loo tõepäras.
Ent vaadake veidi ringi – teie sõbrad on ausad, aga valetavad veidike. Teie vingamehed halvad, ent mõne koha pealt päris ausad. Üks teie tuttav on kole rikas, kellel pole sentigi raha. Teile lähedane inimene on armas ja vastik. Vaat, temast kirjutagegi!