VI Dialoog. 2. Karakteripärased repliigid

Algaja dramaturg võiks kirjutada üks kolmeastmeline etüüdi dialoogiga. Seejärel kirjutage etüüd ilma dialoogita, ja siis valige, millest te sooviksite ise näha ekraanil. Kui te valite ilma dialoogita variandi, siis saab teist filmiinimene. Kui dialoogiga, siis sobite ehk teatrisse. Lava ja ekraan on kaks ise asja, teatraalsed dialoogid tapavad filmi (Skipp Press, lk. 39)
Siinkohal peaks nüüd rääkima nn sisehäälest. Võibolla on see ka jumalik inspiratsioon või lihtsalt vaist, pole tähtis, kuidas keegi seda nimetab.
Meie sees on peidus südametunnistus, mis hindab kõiki meie tegusid, kas need on ikka väärikad või ei ole. Ja kui ei ole, siis me tunneme piinlikkust, häbi. Osalt sõltub see kasvatusest, kuid isegi suurim ateist peab tõdema, et paljugi on meile kaasa antud.
Nõnda on meie sees ka maitsekohtunik, meie ülesanne on seda endas arendada.
Nii maitsekohtunik, mis toimib siis esteetika vallas kui südametunnistus, mis toimib siis eetika vallas, annavad ennast teada sisehääle kaudu.
Ka meie loomingulisus, loovus teostub sisehääle kaudu.
Luuletaja püüab näiteks kuulatada ainult oma sisehäält. Prantsuse sürrealistid hindasid automaatset üleskirjutust, ainult oma sisehääle jäädvustamist, kõike muud pidasid nad mõistuse vahele segamiseks, järelikult rämpsuks.
Ma ei oska öelda, kui suures osas peab sisehäält kuulatama tegevustikku kirja pannes, ehkki vahel hakkab tegelane tõesti oma karakteripäraselt toimima, ja perutab ei tea kuhu, igatahes hoopis mujale, kui autor varem oli tal ette näinud.
Vahel peab aga võtma kuulda mõistuse kriitikat ja suure osa maha tõmbama, perutama läinud tegelase tagasi tooma.
Dialooge aga peaks kirjutaja oma sees kuulma nagu luuletaja luuleridu.
Vahel hommikul ärgates või kaua õhtul voodis väherdes ilmutub teile korraga tõde – te teate täpselt, kuidas te peate niisuguses olukorras käituma, mida tegema.
Dialoogi kirjutamisega on sama lugu, ka luuletamisega – õige sõna, õige repliik lihtsalt kerkib teisse, teil ei jää muud üle kui see kinni püüda ja kirja panna.
Ma ei oskagi siin midagi soovitada – kas kuulatada mõistuse kriitilist häält või rikub just mõistus kõik eheduse ära, viib stampi, klišeedesse, loob stereotüüpe.
Proovime täna mõistust appi võtta.
Mina ütlen teile: „Sa oled loll!“
Kuidas vastaksid erinevad karakterid?
“Ise oled sa loll!“ plärtsuks hüsteerik.
“Olen jah, aga mis see sinu asi on,” pillaks skisoid.
“Oleme siis koos lollid,“ nõustuks depressiiv.
“See on mu rist, mida ma kandma pean,” tunnistaks sundusega inimene.
Need on minu versioonid, teie leidke omad!
Mina röögin:
„Ma tapan su!“
Kuidas kõlaksid vastused?
Minu omad on siin:
„Sureme koos!“ paneks ette depressiiv.
„Tee seda, aga nii, et mul valus poleks,“ lubaks skisoid.
„Enne oled sa märg plekk, kui sa kätt tõsta jõuad,“ ähvardaks hüsteerik.
„Su nuga on nüri,“ pilkaks sundusega.
Mina ütlen: “Ma armastan sind!”
„Ma ei usu,“ kostaks skisoidne minu arvates ja vangutaks pead.
„Mina armastan rohkem!“ kuulutaks depressiiv.
„Keda sa veel armastad?“ kahtlustaks sundusega.
„Ooh, seda olen ma oodanud sada aastat!“ hõiskas hüsteerik ja kargaks peaga lakke.
Mina: „Kas sa armastad mind?“
„Miks sa seda teed? Mis sa sellega saada tahad?“ uuriks sundusega, ükskõik, kas ta südames oleks vastuarmastust või mitte.
„Loomulikult. Ka sa tõesti pole sellest aru saanud,“ imestaks depressiiv, isegi siis, kui ta ise ei armastaks.
Hüsteerik võib kogelema, ei saaks sõnagi suust, ainult puhib ja vuhib.
„Ei,“ vastaks skisoid, ja mõtleks ja.
*
Näete, jõudsime tagasi karakteriteni, ja eks see olegi loomulik käsitleda karaktereid ja dialoogi koos. Tänase loengu koostamisel olen oma mõtteid arendanud suuresti Fritz Riemanni teose “Hirmu põhivormid. Süvapsühhoogiline uurimus” toel, teiegi võiksite seda raamatut lugeda, et inimesest paremini aru saada ning seejärel oma tegelastele õiged eesmärgid ja tahtmised ning karakteripärane vajadus ja motivatsioon anda, neist karakteripärase tegevuse ja dialoogiga usutavad tegelased luua, kelle vastu vaataja sümpaatiat-antipaatiat tunneks, kellega ehk koguni samastuda sooviks, kelle õnne või hukkumise ajal katarsise läbi elaks.
Ega inimesed elus ikka nii kaootiliselt omavahel ei läbi, nagu algul tundub. Inimesed valivad, kellega suhtlevad, kuidas nad kellagagi suhtlevad, kellega nad üldse rääkima hakkavad ja kellele selja pööravad. Ja kes siis seda teeb ja kes haavub, et temast väljagi ei tehtud? Ja seda tuleb arvestada tegelaste viimistlemisel karakteriteks.
Aga millised karakterid siis omavahel suhtlevad? Ja kuidas nad seda teevad?
Igas olukorras ja episoodis, igas inimestevahelises kokkusaamises, igas rohkem või vähem saatuslikus ja ka väga pealiskaudses sündmuses on neli võimalust – täpselt sama palju kui on siis põhikaraktereid.
Need neli siis on:
Me võime käituda siis skisoidlikult ja püüame asjast distantseeruda, et mitte muuta oma suhtumist, oma mina. Me kardame anduda, me kardame kellestki või millesti sõltuvusse jääda, skisoidne inimene keeldub harilikult. Ta ei võta isegi tere vastu, igatahes ei tervita ta sõbralikult, ta teeb seda ettevaatlikult, mokaotsast, ääriveeri. Ta püüab mööda hiilida.
Ta võib vastata: „Tere siis, kui tahad.“ Või: „Tere, noh, ja siis?“
Kui talle midagi pakkuda, siis vastab ta pigem: „Tänan, ei. Mõni teine kord.“ Juhul, kui ta on viisakas. Kui te teete skisoidsest sellise tegelase nagu uulitsapoiss, võib ta öelda: „Kao uttu!“ „Uju minema!“, „Haise ära!“ Või kui ta on tüdruk, siis: „Tõmba lesta!“ „Lase varvast!“ „Ära häiri!“ „Keri minema!“ Kui teil on vaja panna ta ropendama, võib skisoidne neiugi vaikselt ja vihastumata öelda: „Tead, käi...!“ „Hüppa...!“ „Fuck off!“ „Get out!“ Nagu näete, on neilgi fraasidel tundetoonide vahe, neid lausuksid erinevad karakterid. Kui te panete oma skisoidist nooruki-neiu rohkem slängi pruukima, võib ta öelda rivitult, võta tramm, tee suusad, tee sääred, kammi sülti, kaabi minema, tead, pese ennast puhtaks ja siis tule rääkima, kao ja võta oma hais kaasa jne… liipa minema, kand ja varvas, kuule, tee vehkat.
Skisoidsed on emotsionaalsed invaliidid, otsekui puudega inimesed, aga nende intelligents on alati keskmisest kõrgem.
Just skisoidne võib täna teiega vestelda, aga homme ei taha ta teid tunda.
Ta ütleb, kui te temaga jälle kokku saate ning mingi vana teema üles tõstate, tema lubadust meenutate: „Noh, ja siis?“, „Ma mõtlesin, et see jutt on ammendunud.“ „Mida meil ikka siis niipalju on rääkida? Kõik sai nagu ära öeldud.“
Skisoidne ei küsi kunagi nõu ega anna seda ka heal meelel.
Skisoidne tegelane võib teil filmis öelda, et nõu küsitakse ainult sellepärast, et hiljem oleks, keda süüdistada.
Tal ei ole isikutega läbikäimises vahepealseid toone, täpselt samuti nagu hüsteerikutel, aga kui hüsteerik on valmis kõigiga läbima, siis skisoidne on alati valmis kõigiga suhteid lõpetama.
Kui telefon heliseb, siis ootab ta tükk aega, vastab kuidagi: „Jah.“ Või: „Kes seal on?“, „Keda te soovite?“
Depressiiv ja hüsteerik hõikaksid rõõmuga oma nime.
Ma rääkisin, et skisoid tahaks, et tal oleks peas müts, mis ta nähtamatuks teeks. Ta võib olla kirjavahetuses mõne üksiku ja väga valitud inimesega interneti jututoas, loomulikult varjunime varjus.
“Ega see olegi tähtis, mis inimese nimi on,” põikleb ta, kui depressiiv tahab teada ta tõelist nime.
Skisoid valib endale partneriks just kõige inetuma, selle, kes talle kõige vähem meeldib. See tagab talle sõltumatuse, eneseksjäämise terve elu.
“Ega sellesse küll ära ei armu,” ütleb ta iseendale. “Ohutu mäng.”
Aga mida on tal öelda partnerile? Valetama ta ei hakka, armastust ja igavest truudust ei tõota.
“Ah, ära kiusa. Ma pole ise ka aru saanud, mida ma tunnen,” põikleb ta kõrvale.
Skisoidile võib partner olla ainult puhtalt seksuaalobjektiks, pärast vahekorda võib ta kähku, veel voodis öelda:
“Ma pean nüüd minema.”
Skisoidmees võib öelda-mõelda:
“Ah, pärast seda oleksin ma ta hea meelega välja visanud, mul sai nii kõrini!”
Skisoidnaine võib peletada oma partneri eemale:“Ära vahi mind nagu truu koer!” Ning seejärel end sirmi taha peites riietuma hakata. Igatahes ei tee ta seda partneri silme all nagu depressiiv või hüsteerik. Või siis peseb end hästi hoolikalt, et teisest lahti saada.
Kuidas skisoid jätaks intiimkohtumise lõpus hüvasti:
“Ah jäta oma tobedad armuavaldused.”
“Tead sa oled nii naljakas, aga mul on kiire.”
„Miks mitte vel kohtuda, kui aega leiaks.“
Ma ütlesin, et skisoid võib põgeneda pulmavoodist, võib tühistada kihluse.
Ta võib öelda:“Tegelikult on mul kogu aeg olnud sihuke tunne, et sellest ei saa asju. On minu viga, et ma üldse lasin nõnda kaugele minna.”
Ainult skisoid võib öelda:
“Sa oled oma asja ära ajanud, nüüd lase varvast!”
Just skisoidnaine võib soovida rasestuda kellestki enam-vähem tundmatust mehest, et siis üksi oma last kasvatada. Mees ei saa sellest midagi teada.
“Ka mul ei olnud isa,” põhjendab skisoid.
Skisoid ei reageeri kunagi vahetult, nagu hüsteerik.
Ma tõin juba näiteks, kui hüsteerik virub teisele:
“Sa oled loll!”
Siis skisoid vastab umbes niimoodi:
“Noh, ja siis. Selline on sinu arvamus. Aga mis sa siis tuled minu juurde, kui ma sinu jaoks loll olen? Hoia eemale, ongi parem, saab sust lahti.
Skisoid ei usu naljalt Jumalasse, kindlasti ei ole ta sügavalt religioosne.
“Mis ma sinna kirikusse ära kaotasin?”
Ka ei pea ta end siduvaks moraali- ja kõlblusprintsiipidega.
“Eks igaüks tee nii, nagu ta heaks arvab,” ütleb ta.
Depressiiv elab väljapoole ja peletab endast mina-tunnetuse. Ta püüab teist inimest endaga siduda, isegi aheldada. Ta usub harmooniasse ja pilvitusse tulevikku, ta ise on valmis kõik selle nimel tegema, ta unustab oma mina. Tema teretab hasardiga, isegi pealetikkuvalt, ta teeb seda harilikult esimesena, täpselt samuti nagu hüsteerik, ainus vahe on selles, et hüsteerik on valmis alati ja kõigiga uude suhtesse tormama, depressiiv on truu, ta tervitab sõbralikukult ainult kõige ligemat oma kaaslast, kellele ta on valmis kõik endast loovutama.
Depressiiv esimesena öelda: „Tervitus, poisid!“ Või: „Servus!“ Ta teeb seda sõbralikult, pakub ka esimesena kätt, oma lähemale sõbrale võib ta öelda siis: viska viis, anna käppa kah, tshau, tsauka, heja-heja-hei-hei! Igatahes on tema tervituses soov kontakti võtta, suhet alustada või jätkata. Kui teie tegelane on vanem inimene, siis ütleb ta: tere, jumalaime, jõudu sulle! Nii või teisiti on depressiiv esimesest silmapilgust heatahtlik, isegi siis, kui ta eelmises episoodis kellegagi tülli läks. Ta kardab teist inimest kaotada ning tema teeb alati ettepaneku leppida:
“Ah, unustame ära.!”
Kui depressiiv maha jäetakse, siis püüab ta mitu-mitu korda suhteid taastada, vannub igavest truudust, ta võib endast kõik ära kinkida, annab oma viimase raha.
“Võta, mulle pole midagi vaja,” ütleb ta, mõte on selles, et talle pole midagi vaja peale sinu… järelikult igatseb ta kõige suuremat tükki.
Just depressiiv igatseb piiritut armastust.
“Ma sööks su ära,” ütleb depressiiv. “Ma pistaks su kõige karvadega nahka,” kuulutab ta ja mõtleb seda enam-vähem tõsiselt, nii tõsiselt, kui see on võimalik.
Just depressiivne võib ähvardada alati enesetapuga.
“Mis mõtet sellel on, kui sind ei ole. Tead, kui sa mu maha jätad, siis, ma lähen merre.”
“Kui sa mind enam ei armasta, siis on kõik, saad sellest aru või?”
Psühhoanalüütikud teavad, et niisuguse ülehoolitsetud armastuse taga võib peituda hoopis agressiivsus, depressiiv peab vallutama teise inimese, olgu siis, kas ta kallab teise üle piiritu usaldusega või armastusega.
Depressiiv räägib oma varasematest partneritest, skisoid ei tee seda eales.
„Ma ei saa aru, kuidas ma ometi võisin! Ma ei taha neid silmaotsaski enam näha! Ausõna, jubedusest hakkavad varbotsas võdisema, kui ma neid juhuslikult kuskil näen!“
“Mis see siia puutub?” imestab skisoid, kui keegi talt midagi selle kohta uuriks.
Depressiiv nõuab partneriltki avameelsust mineviku suhtes:
“Sa pead seda mulle ütlema, muidu ma ei usu, et sa üldse armastad mind,” pinnib depressiiv.
Depressiiv tahab tõesti partneri lämmatada, kuidagi õrnalt vägistada.
Just depressiiv tunneb tohut armukadedust, kui hakkab partnerit kaotama, tema võib minna eradetektiivibüroosse, lasta panna parnteril nuhk sappa, et teha kindlaks, kas tal on keegi teine.
Skisoid on uhke, isegi kõrk.
Uhke eputab, kõrk mitte, kõrk on nii uhke, et ei vaja tunnustust teiselt, isegi mitte partnerilt.
Skisoid võib lubada partnerile pidada armukest depressiivne ei eales.
Skisoid ütleb umbes:
“Aga mis see minu asi on? Tema elab oma elu, mina elan oma, kui mul vaja läheb, eks ma siis võta ka kellegi juurde, kes mul keelata saab?”
Skisoid püüab end nõnda kähku kui võimalik võõrutada oma lapsest.
“Noh, vaata, kuidas sa ise hakkama saad!”
Depressiiv aga kasvataks ta eluks ajaks enda külge, muudkui musitab ja kallistab.
Ta nõuab lapselt:“Anna mulle musi! Ole minu vastu kena!”
Skisoid sokutab kõik tööd lapse kaela:
“Tee ise, suur poiss juba!”
Depressiiv:
“Las olla, ma teen ise ära.” Seda sa veel ei oska, las ema koristab su toa.”
Depressiiv võib last ähvardada:
“Ma lähen ära, ja ei tule tagasi!”
Ta arvab, et lapsele mõjuks see sama valusalt kui talle endale.
“Sa ajad mu hauda!”
Teistele aga kuulutab ta:“Minu lapsel peab paremini minema kui minul.”
Depressiiv ei ütle kunagi ei, skisoid ütleb seda sageli.
Depressiiv ei ole impotentne või frigiidne, skisoid võib seda olla. Depressiivid on üldiselt paksud, nad on õgardid, skisoidsed kõhnad, nad on ka toidu suhtes väga valivad, nemad ongi peamiselt gurmaanid ja kallite restoranide külastajad.
Skisoid võib poole toidust alles jätta:
“See oli nii hea, aga nüüd aitab, ma ei taha maitset rikkuda.”
Depressiiv vitsutab ka teise prae:
“See oli nii hea, kas juurde ei saa?”
Depressiivide hulgas on palju hädavareseid, nad kuulutavad ikka:
“Minu peab alati kõik nihu minema.”
Sama võib öelda sundusega inimene.
Kui keegi teil aga pärast käesurumist peopesa puhtaks hõõrub, siis on ta kas skisoidne või sundusega. Just skisoidsele tekitab ebameeldivust liigne emotsionaalsus, pealesurutus.
Keskuselus ei ole depressiiv kunagi jutu lõpetajaks, ukse kinnilööjaks, seda teeb skisoid.
Depressiiv ja sundusega võivad olla lausa usuhullud, usumäratsejad.
„Jumal on mulle kõik andnud. Ja mina olen end andnud Jumalale,“ kuulutab depressiiv, kusjuures õige on teine lause.
„Tõde on seal,“ sosistab sundusega ja näitab taeva poole.
Depressiiv võib rääkida ilmutuse või UFO nägemisest, sundusega seda siiski tavaliselt kella külge ei pane.
„Tuli jah roheline mehike kosmoselaevast välja, ja me kallistasime temaga,“ teatab depressiiv.
„Muidugi olen näinud. Aga sina ei saa sellest niikuinii aru,“ lausub sundusega.
Depresiiv võib hakata end pidama lunastajaks, ta võib olla masohhist, ta võib endale meelega halba tahta.
„Minu õlgadele on pandud see suur kohustus. Mina olen teie karjane. Ja teie peate mind armastama,“ kuulutab depressiiv näiteks pastorina.
„Paras mulle! Paras!“ karjub depressiiv, kui ennast pussnoaga torgib pärast seda, kui ta on kas maha jäetud või mingist seltskonnast välja heidetud.
Inimene võib käituda ja rääkida siis nagu sundustega inimene, ta võtab mingi asja, nagu saatuse enda õlgadele ning ei saa ega saa sellest lahti. Sundusega inimene tunneb ja sundusega tegelane tundku hirmu muundumise eest, seda peab ta kaduvuseks ja kindlusetuseks. Tema jaoks on see seaduseks, edapidi talitab ta just selle järgi, aga üldiselt loomulikult ei anna ta endale sellest aru. Tammsaare ja Laiuse „Kõrboja peremehe“ Katku Villu ei tunnista endale: „Ma olen sundusega inimene, sellepärast tahan ma Katkule uusi maju ehitada.“ „Moskva pisaraid ei usu“ telemees Rudik ei ütle endale: „Ma olen sundusega inimene, seepärast arvan ma, et kahekümne aasta pärast ei ole teatrit, raamatuid ega kontserte, on üksainus televisioon.“ Sundusega tegelane teie stsenaariumis ei tohi lausuda: „Ma olen sundusega inimene, sellepärast kogun marke.“
“Aeg peatu!” ütleb sundusega inimene oma margi- või liblikakogu imetledes.
Sundusega inimene kardab kõige rohkem surma, tema jaoks on alati olemas mingi üldine seadus, mingi jumalik printsiip.
Kui hüsteeriku jaoks ei eksisteeri reaalsust, ei ole takistusi, hüsteerik ütleb:
„Kõik voolab!“
Sundusega vastab:“Kõik püsib paigal.“
Sundustega inimesed on suured moralistid, ainult sundusega tegelane võib filmis öelda:
“Kuradi lits sihuke, tõmba aga ringi, kuni haiguse koju tood!” Sundusega lööb oma partnerit, ta võib armastatu isegi suure vihaga surnuks peksta, kogu aeg ühte ja sedasama sõimusõna korrates. “Lehm, mõrd, mära, igavene krõhva, halvaks läinud liha, madrats, lõdva püksikummiga, hoor sihuke, auguga liha, rügemendi tütar, vibraator, ka üsna rõvedalt, mis ma siinkohal jätan ütlemata.
Kui depressiiv on maha jäetud, siis klammerdub ta teise külge, puhkeb nutma ja prahvatab umbes nii:
„Ma ei anna sind vabaks!“
Skisoid umbes nii:
“Eks sa ise tead, mida sa teed.”
Hüsteerik loobiks mahajätjat asjadega, ähvardaks kättemaksuga:
„Ma löön su maha!“
Sundustega inimene teab alati, mis on patt ja mis ei ole, ta süüdistab ka ennast alati patus, kuid filmis on seda raske näidata, seda on alati hiilgavalt demonstreeritud Dostojevski romaanides, kus enamus tegelasi on sundustega.
Sundusega inimene võib olla eneserahuldaja, see piinab teda õudselt, ta võib selle pärast isegi märatseda või oma elu lõpetada. Pärast masturbatsiooni tõotab ta alati:“Ausõna, see oli viimane kord. Enam ma seda ei tee!“
Sundusega inimene võib elada ka ilma armastuseta, ilma intiimsusta, ta sunnib end selleks mingi pähe võetud õpetuse nimel. Harilikult on see ming religioon, tavaliselt kristlus, aga miks mitte ka budism või midagi veel eksootilisemat.
Kindlasti ei ole sundustega inimene tolerantne, ta ei salli kedagi. “Seda ei tohi teha! Su käsi kasvab hauast välja, kui sa veel,” teab ta kaljukindlalt, sunnib ka oma lapse tundma sundhirme.
Lapsi kasvatabki ta eelkõige hirmutades:
„Kui oma jonni ei jäta, siis süüa ei saa!“
Kui te panete mõne oma tegelase ennast tapma, siis on see sundusega inimene, teised ei tee seda eales.
Just sundusega inimene võib enne vabasurma kirjutada kirja, kus ta süüdistab siis teisi inimesi oma surmas.
“Minu veri langegu teie peale,” alustab ta kirja.
Sundusega inimene ei anna lahutust, kui teine pool räägib, et tal on ammu keegi teine, ei ole sundusega inimene ikka sellega nõus.
“Aga miks siis?” nõuab teine pool.
“Aga sellepärast, et me oleme abielus,” vastab sundusega inimene.
“Ma ootan temalt last!”
“Teed aborti, lehtsaba,” nõuab sundustega inimene.
“Hilja juba,” vastab naine.
“Siis ma tapan su, vana libu!”
Ja võibki tappa… pärast veel enda takkajärele.
Sundusega tegelasele võib anda püsiomaduse, ta võib filmis pobiseda mingeid tantraid a´la avemariagraciaplenabenediktus sictus, dominus decus.
Mäletan varajasest noorusest mulle kohutavalt meeldinud Jaapani film “Trammirataste põrinal” seal oli naisel sundneuroos, ta koristas kogu aeg tuba ja pesi põrandat, kui tramm tema majast mööda põristas. Hiljem ei ole ma seda filmi näinud, olen otsinud igalt poolt, nii allmovie.com’ ist, yahoo.movie ’st kui internet movie database’ ist filmograafilisi andmeid selle filmi kohta, ent pole leidnud. Ma ei tea režissööri, ei mäleta tervet lugu, ei oska paigutada Polti klassifitseeringusse, meeles on ainult vapustav elamus.
Sundusega inimene ei anna eales järele, ei lähe kompromissile.
“Ei, ei, ei!” vastab ta, kui keegi talle mingit diili pakub.
Tema tahab endale täit panka!
Depressiiv aheldab partneri enda külge kaotushirmust, sundusega võimujanust.
Just tema püüab alati partneri enda näo järgi vormida:
“Sa pead olema niisugune. See asi peab seisma sellel kohal, mitte siin!”
“Jälle jäid sa hiljaks! Muud sa ei tee, kui hilined!” pahandab sundusega inimene ja haistab, et teda tahetakse solvata, et tema võimule ei taheta alluda.
Ka kõikvõimalikud perverdid on harilikud sundusega inimesed, kes sel moel püüavad partnerit endale võimuga alistada.
“Kui sa mind tõeliselt armastad, siis sa teed seda,” nõuab sundusega inimene parnterilt midagi niisugust, mis tollele ei meeldi.
Kui hüsteerikud elavad oma afektid kergesti välja, siis sundusega elab sissepoole, ei näita avalikult, et miski teda häirib.
“Kas sul on midagi viga või?” küsib depressiivne.
“Ei. Kõik on korras,” valetab sundusega ja piinleb edasi.
Lapsele ütleb sundusega inimene alati:“Sa pead, sa ei tohi…”, nõuab häid kombeid, puhtaid riideid, nõuab, et koolist oleks toodud kõik viied.
“Minuga ei vaielda,” kuulutuab sundusega inimene, näiteks ohvitser või riigiametnik.
Sundusega inimene võib olla pervert, aga ka voorusefanaatik, kes teistest seljataga halvasti räägib:
„Kes on proovind, see on kiitnud!“
“Sina polegi temaga veel maganud…”
Sundusega inimesel on alati kreedo, mida ta kinnitab umbes niimoodi:
“Ainult üle minu laiba!”
“Kes korra valetab, seda ei usu ma eales!”
“Kui midagi niisugust juhtub, siis on meie vahel lõpp.”
Inimene elus võib käituda hüsteeriliselt, ta ei aktsepteeri reaalsust, olgu küsimus tema vanuses, väljanägemises, tema võimetes, andekuses või ükskõik milles muus, hüsteerik ei pea seda takistuseks, tema püüab seda muuta.
Kui kellelgi on üleliia suured ambitsioonid, kui ta püüab teha midagi seesugust, milleks ta haridust või jõudu ei piisa, siis on see hüsteerik.
“Kui halvasti, siis uuesti,” kordab hüsteerik ja jookseb taas peaga vastu müüri.
Hüsteerik naine ei taju oma väärtust ja kohta, tema rihib endale teise taseme mehi ning jääb harilikult kõigest ilma, tal pole vahel isegi õiget elamist ja lapsi. Ent tema sellest ei hooli, ta piilub silmanurgast ikka uusi mehi, küll kõrgeid diplomaate, ohvitsere, kuulsaid näitlejaid ja režissööre. Vorm ja väline sära mõjubad talle kütkestavalt.
„Ma pean selle mehe kätte saama. Ma lihtsalt pean!“ kordab hüsteerik naine.
Skisoid vastupidi on jahe ja väärikas, eemaletõmbuv, püüab kõigest ära öelda, ei võta pakkumisi vastu, pole sugugi tähtis, mida ja kuidas pakutakse.
Kuidas ta seda teeb? Umbes niimoodi:
„Oi, tänan. Aga ma ei ole seda väärt.“
„Väga suur tänu. Aga ei saa seda vastu võtta, sest siis jääksin ma teie ees eluaegseks võlglaseks.“
Skisoid ütleb võlglaseks, ent mõtleb seotuks.
Kõike saab väljandada peenetundeliselt, vähem peenetundelisemalt, lausa sündsetult ja päris rõvedalt, loomulikult tuleb valik teha vastavalt tegelase karakterile. Inimese kõnepruuk sõltub tema lastetoast, lapsepõlvest ning see on üks mooduseid, kuidas saab ajas tagasi minna, avada tegelase minevikku.
Ja ehk võlgnen ma lõpetuseks seletuse, kust ma olen ülaltoodud dialoogirepliigid võtnud.
Ma ei ole mõelnud, et mida üks skisoid, depressiiv, sundusega või hüsteerik võiksid vastavas situatsioonis öelda. Olen püüdnud need, küll mälu järgi, maha kirjutada elust, skisoidsete, depressiivsete, sundusega ja hüsteeriliste inimeste suust.
*
Nii, lõpetuseks kodune ülesanne.
Oletame, et kohvikus istuvad kaks sõbrannat, pistavad põske vastlakukleid, üks on oma ninaotsa kreemiga valgeks määrinud, teine annab sellest märku.
Kuidas areneb nende vahel dialoog, kui tegemist on a) kahe hüsteerikuga; b) kahe skisoidiga; c) kahe depressiivikuga; d) kahe sundusega neiuga; e) hüsteeriku ja depressiivikuga; f) hüsteeriku ja skisoidiga; g) hüsteeriku ja sundusega piigaga; h) depressiiviku ja skisoidiga; i) depressiiviku ja sundusega piigaga; j) skisoidiga ja sundusega piigaga. e, f, g, h, i ja joti puhul tuleb kirjutada kaks varianti, alul on osutaja üks, seejärel teine.