VII Žanrid. 8. Koguperefilmid

Koguperefilmid (children//family) on kommertslik eufemism, mida kasutatakse termini laste ja noorukite filmide asemel, et rohkem rahvast vaatama meelitada.
Mõnes mõttes on selle žanri filmid ehk kõige filmilikumad, kui me peame silmas, et film peaks looma illusiooni, et filmi peategelane peaks jõudma imedemaale nagu Alice.
Mäletate, Alice näeb unes, kuidas temast möödub valge küülik, kes tõmbab vestitaskust välja kella ja kaob urgu. Alice hüppab küülikule järele ning satub pika tunneli läbimise järel imedemaale.
Rääkisime, et iga draamateose (pea)tegelane peaks järgima Allice’i nagu Alice järgis küülikut, iga draamateose tegelane peaks tõmmatama läbi „küülikuuru“ ja jõudma alguse lõppu ja keskpaiga algust märkival pöörakul imedemaale, kusjuures sõltuvalt žanrist võib see imedemaa olla üsna laias diapasioonis tinglikusetasandil – alates päris realistlik-naturalistlikust imedemaast kuni tõeliselt imelise, muinasjutulise imedemaani.
Alice kohtub oma muinusjutulisel imedemaal loomadega, kes oskavad loogiliselt mõelda, pirukate ja seentega, mis võivad ennast pikemaks või lühemaks muuta, kõutsiga, kes oskab nähtamatult kaduda, jättes endast järele ainult naeratuse, kuninga, kuninganna ja õukonnaga, mis ei ole muud kui kaardipakk.
Lewis Carolli “Alice Imedemaal” skeem oleks nagu paljude koguperefilmide lugude aluseks.
Teekond imedemaal ja kujutluskuningriikides on põhi, mis alati töötab. Illusiooni ei peideta, mittemimeetilisust ei varjata, teos ei peegeldagi tegelikkust, vaid meie soove ja unelmaid.
Kas need on vähem väärt peegeldamist kui tegelikkus? Kas need ei kuulugi siis tegelikkuse hulka?
Koguperefilmid sisaldavad alati seiklusfilmi ja komöödia elemente, need on peategelasekesksed, põhinevad ikka verbaalteksidele, siin saavad kirjandus ja film kõige enam kokku. Neil on eepilisuse elemente nagu (kunst)muinasjutul, neis on žanrisiseseid igitegelasi, nagu kuningas, kuninganna, prints, printsess ja rüütlid, kuna lood on valdavalt pärit keskajast. Peale nende veel võõrasema, kasutütar, nõiad ja abivalmis loomad.
Ma olen teile ikka näidanud oma lemmikfilme, täna näitan ma oma ema lemmikfilmi, fantaasiamuusikali, fantaasiaseiklusfilmi ja road-movie’t „Võlur Ozi“, mille Victor Fleming tegi juba 1939. aastal L. Frank Baumi sama pealkirjaga lastejutustuse järgi ja mille Ameerika Filmiakadeemia on kuulutanud kõigi aegade parimaks koguperefilmiks.
Niisugused edetabelid panevad muigama, ent päris õhust pole need hinnangud ka võetud.
Muuseas, 1939. aastal joosti tormi ja seisti otsatu pikkades kinojärjekordades, et pääseda vaatama Flemingi teistki asjaolude kokkulangemisel samal ajal valminud filmi, üheksa Oscariga kroonitud ajalooepopöat, sõjadraamat, armastusromanssi „Tuulest viidud“ (Polti XIIh ja XIVh). „Võlur Oz“ oli viie Oscari nominent ja teenis ainult ühe ihaldatud autasu. See on ainukordne juhtum, et üks autor on pärjatakse kahe töö eest.
Baumi „Võlur Ozi“ järgi oli enne ja on ka pärast Flemingit filme tehtud, üsna mitu korda animatsioontehnikaski. Eks see kõneleb teksti väärtusest. Baumi paatoseks on sõrpus, armastus ja truudus, need on jõudnud filmidessegi.
„Võlur Oziski“, täpselt nagu jutustuses ja filmides „Alice Imedemaalgi“ (Polti XIIf) näeme kaht tinglikusetasandit. Esimene tasand, nii-öelda reaalsus, moodustab raami, seda kujutatakse kaunis realistlikult, filmi keskpaik on peategelase Dorothy unenägu, see on teiseks tasandiks, mis peaks vastanduma esimesele tasandile.
Miks ma ütlen peaks?
Nii on see mõeldud jutustuse autoril Baumil ja režissööril Flemingul. Ent esimene tasand, farm ja farmitöö Kansese osariigis umbes aastal 1900 on meie, 21. sajandi linnainimeste jaoks ise juba muinasjutuline.
Dorothy võiks olla Alice’i kaksikõde, mõlemad on suhtlemisaltid sangviinilised depressiivikud, stabiilsed ja avatud, nagu muinasjuttude plusstegelased ikka.
Dorothy on kasulaps, ta elab „reaalsuses“ oma tädi Emi juures, kes ei ole küll kuri võõrasema, aga kust tüdruk tahab põgeneda. Ta üritabki seda teha, ent tuleb paost tädi juurde tagasi kohaliku nõia, professor Marveli soovitusel.
Dorothy küülikuuruks on keeristorm.
Dorothy heidab tagasi tulnuna magama, tornaado kannab tüdruku tema unes võlumaale Oz, kus seiklusrikas teekond kulgebki.
Muinasjuttudes on tähtis osa mõtestatud sündmustikul, loodusnähtustel, torm eristab kahe maailma piiri.
Dorothy ei ole uues maailmas üksinda, ta on lahutamatult paaris oma koera Totoga.
Vaadake, kui emotsioonidevaesem oleks see film, kui Dorothy tegutseks üksinda! Vaadake, kui tugevalt mõjub paar! Ja Toto pole mingi ripats, aegajalt saab ta funktsioonigi ning muutub kõige otsustavamatel hetketel teejuhiks.
Vastandatud on siis imekingi kandev Dorothy ja luual lendav kuri Idanõid, kellele on antud ka motivatsioon, miks ta kurja teeb – keegi tappis ära tema venna, samuti kurja Läänenõia, ja nõnda maksab Idanõid Läänenõia eest kätte.
Miinustegelased on muinasjuttudes kas sundusega koleerikud või või koleerilised hüsteerikud, ebastabiilsed, ekstravertsed ja agressiivsed.
Ei ole dramaturgiat ilma tegelaste kohtumisteta. Dorothy korjab endale „meeskonna“, teeb seda sama skeemi järgi nagu westerni protagonist.
Muinasjutu tegelased olgugi klišeelikud, keegi ei nõuagi nende karakteriseerimist. Me ei küsi, mitu klassi haridust on Tuhkatriinul või kui palju teenib Punamütsike. Muinasjutu stamptegelastele antakse püsikarakter püsiomaduse järgi. Dorothy on lõpmatult hea, ta on kiindunud oma lähedastesse (ka koera Toto), ent tema kaaslased on juba huvitavamad. Romaane kirjutades ja filme tehes juhtub tihti, et kõrvaltegelased kukuvad peategelasest ehtsamalt välja, arvestage teiegi sellega.
„Võlur Ozi“ kõrvaltegelastel on nii püsiomadusi kui oksüümoronlikust. Hernehirmutis on arutu, tal on peas põhk, ent ta targutab. Plekkmees on ilma südameta ja sentimentaalne. Kõige oksüümononlikum on kahtlemata arg lõvi, kes edvistab oma julgusega.
Tegevuseks on Dorothy teekond mööda kollast kiviteed võlur Ozi juurde Smaragdlinna, vastutegevuseks kurja nõia vembud. Tegevus aktiviseeritakse vastutegevuse aktiviseerimisega, mida lähemale sõbrad Smaragdlinnale jõuavad, seda kurjemaks saab nõid, sokutab ette raskusi, mis üha raskemaks lähevad. Sokutab mürgiannused, külvab teele uinutava moonipõllu, haripunktis vangistab Dorothy, tahab teda tappa. Näete klassikalist stsenaristikavalust viimane tärmin – nõid aseteb liivakella jooksma, ja kui aeg täis saab, peab Dorothy surema.
Pange kõrva taha!
Mõnevõrra küsitav on pöörak, et just hea nõid Oz paneb alla miini, suunab Dorothy ja tema sõbrad kurja nõia küüsi, ent hiljem põhjendatakse seegi lapsusena tunduv jätk Ozi karakteriga.
Uskumatu, ent täidetud saab kohustus Taaveti ja Koljati heitluse kohta, sellest ei hiilita mööda. Õbluke Dorothy tapab hirmsa Idanõia! Küsimus ei ole ju selles, kas Dorothy seda suudaks või ei suuda, asi on selles, et tema imelisele headusele ei tohi mingit plekki jääda. Dorothy tapab kogemata, ja kuidas te hindate, kas see on piisav väljavabandus?
Hoopis iselaadne ime sünnib peripeetias, pea peale pööramine tinglikustasandil, nimelt muutub elukauge muinasjutt elulähedasemaks, äkki lastakse üsna sapiseid ja konkreetseid satiirinooli ühiskonna pihta. Kunstmuinasjutu puhul pole seegi muutus kuigi haruldane.
Võlur Oz osutub valeprohvetiks nagu enamus jutlustajaid ja tõekuulutajaid, temast koorub fanaatiline ja silmakirjalik pastor-preester, kellesuguseid me tänagi võime näha kirikukantslis. Võlur Oz autasustab Dorothy kaaslasi, annab arutule Hernehirmutiselt ülikooli mõtlemisteaduse diplomi, kuna just see tal puudus. Vaja ei ole mõistust, vaid diplomit! Paber teebki Hernehirmutise arukaks. Arg Lõvi saab vapruse Kolmikristi, kuna lahinguvaljalt põgenemist ei peeta ju arguseks, vaid tarkuseks. Vaja ei ole vaprust, vaid medalit! Autasu muudabki Ara Lõvi julgeks, vähemalt sõnades, ta on nüüd oma vaprusega hooplev kiidukukk – ta on nagu sõjamees muistegi. Võlur Oz ulatab Plekkmehele südamekujulise tiksuva kella. Vaja ei ole headust, vaid headuse märki, mille saaks kaela riputada!
Täidetud on isegi niisugune loojutustamise soovitus, et pärast peripeetiat alaku näiliselt justkui uus lugu. Võlur Ozi ja Dorothy kavatsetavat lendu õhupallil stratosfääri ülakihtidesse pole ette kuulutatud, selle kohta pole eespool antud lubadusi, pole tehtud vihjeidki, et midagi niisugust juhtuda võiks.