VII Žanrid. 7. Filmid filmist ja kinost

Filmid filmist ja kinost
seega peegelduse peegeldus, on üpris levinud žanr, viimasel aja kasutatakse inglise keeles ka terminit showbiz film, mis haarab nähtust juba laiemalt, seega siis filmid meelelahutusärist, ajaviitetööstusest.
Hollywood glorifitseerib ja eksponeerib ennast võimsalt, läinud aastaja kolmekümnendail aastail moodustasid film filmist filmid ligi 20 protsenti Hollywoodi toodangust.
Kes siis ikka koera saba peab tõstma, kui mitte koer ise? Siiski on see hännakergitamine käinud lainetena, kord on see asi moes, siis jälle ununeneb. Tavaliselt on need retrofilmid, näitavad rohkem või vähem käega katsutavat minevikku, millest osal vaatajail on isiklik kogemus. “Majesticus” (2002) näeme McCartney-aega, 1950ndaid aastaid, mil igalpool USAs, ka Hollywoodis, juuriti hoolega välja kommunistlikku mõttelaadi. Nalja ja hirmu koledasti! “Majestic” on veel film kinost, mis otsapidi moodustab filmi filmist filmidega ühise žanri, sattub ju Appleton-Luke oma uues elus elama väikelinna kinno “Majestic”.
Nikita Mihhalkovi melodraama, retrofilm, ajasturomanss „Armastuse ori“ (Polti XVIIIc) on austuskummardus suurele Vene tummfilmide näitlejannale Vera Holodnajale, kes on selle filmi peategelase Olga Voznesenskaja prototüübiks. Niisiis, 1976. aastal on tehtud film sellest, kuidas 1919. aastal filmiti filmi „Armastuse ori“ Knut Hamsuni jutustuse järgi, kuidas filmitegijail tuli revolutsioonijalust põgeneda Moskvast Krimmi, ja kuidas seal Olga järsku oma valge maailmavaate punase vastu vahetas armastuse ajel. „Armastuse ori-1919“ episoode näeme tsitaatlõikudena ka originaalkaadrites, juurde on mõeldud lugu, et tolle filmi operaatoriks on põrandaluste bolševikegrupi juht Viktor Potоtski, kelle „Armastuse orja“ filmimine on vaid varjukate, et filmida arreteerimisi ja mahalaskmisi ning bolševike kangelaslikkust. Samas on Pototski armunud Olgasse, kelle ta peab partei käsul bolševike poole üle meelitama, kuna Olgal oleks propagandislikku jõudu.
Mina jälle olen mõelnud, miks Mihhalkovi filmi peategelase nimi on Olga Voznesenskaja ja mitte Vera Holodnaja? Ma ei leia muud põhjust, kui ainult see, et Vera Holodnaja oli filmi „Armastuse ori“ filmimise ajal abielus, nõnda et tema suhe Pototsikiga oli üpris pikantne ningi 1976. aasta kõlblus ei lubanud seda päris avalikustada. Olga Voznessenskaja kaudu, palun väga, kõiki rünnakuid võis pareerida lihtsa vastuväitega – see on film, see on väljamõeldis, Olga Voznessenskaja ei ole päriselt Vera Holodnaja.
Veel üks näide, et selle žanri filmid ei pruugi sugugi ainult tühja maagiat õhutada, mõned neist võivad selle maagia ülepuhumise kulul naljagi heita.
Federico Fellini “8 ja ½” kuulub kahtlemata siia rubriiki, ent kuidagi irriteerivalt, me otsekui näeksime filmidiivade eraelu, nende armumisi kõrvuti võtteplatsil ja elus, nende vahekordade klaarimisi, kõike seda võõpa ja klantsi, mis iseloomustab selle žanri filme. Ent see on pealispindne, õigemini sellel polegi mingit tähtsust. „8 ja ½“ irriteerib kuidagi seestpoolt, kinematograafia olemusest.
Filmi otsib režissöör stsenaariumi, kogu aeg on juttu sellest, et puudub kangelane, et filmis ei ole teemat ega ideed ning et lugu ei arene. Kas see on nii?
Mingil määral kindlasti, tegemist on puhtalt karakterfilmiga, milles lugu ei puugi tõustagi esile, karakterite suhted on aga igati loogilised, vastavad nende füüsilisele, sotsiaalsele, vaimsele ja psüühilisele minale.
Lektorile soovitatakse ikka teha oma loengus kõrvalepõikeid, nii õpetab mind metoodika, ja seda ma olen ikka teinud.
“8 ja ½-ga” oli niisugune tore lugu, et film võitis 1963.aastal Moksva filmifestivalil peapreemia, ent Nõukogude kinodesse, prokaati, nagu tollal vene keeles öeldi, filmi ei lastud, kuna seal on paar repliiki marksismist ja katoliiklusest, vasak- ja parempoolsusest, mis Nõukogude Liidus kehtiva ideoloogiaga ei klappinud. Samas surus produtsent ostulepingusse punkti, et filmi ei tohi lühendada. Ent näinud olid “8 ja ½-lt” kõik, kes filminduse vastu huvi tundsid – N. Liidus eksisteeris nn kinoklubide võrk, kus näidati neid filme, mida tavaline inimene näha ei tohtinud.
*
Edetabelifilmidest paigutuvad siia Fellini komöödiadraama, satiir, etenduskomöödia (showbiz comedy), ansamblifilm ja psühholoogiline draama „8 ja ½“, Stanley Doneni ja Gene Kelly muusikal, komöödia, muusikaline komöödia, etenduskomöödia ja muusikaline romanss „Lauluga vihmas“, Godardi draama, abieludraama, etendusdraama (showbiz drama), satiir ja psühholoogiline draama „Põlgus“, Bergmani psühholoogiline draama ja taaskohtumisfilm (reunion film) „Maasikavälu“,
François Truffaut kriminaaldraama, lapsepõlvedraama (childhood drama) ja sirgumisefilm (coming-of-age) , „400 lööki“ ning Bermani perekonnadraama, lapsepõlvedraama, ajastufilm, fantaasiafilm, enigmafilm ja taaskohtumisfilm „Fanny ja Alexander“.