VIII Käsikiri, stsenaarium ja stsenarist. 2. Käsikiri

Käsikiri kirjatatakse harilikult olevikuvormis, aga näiteks “Moskva pisaraid ei usu” on kirjutud miskipärast minevikuvormis.
Samuti on soovitav hoiduda remarkidest, need tulid filmi teatrist ning mõnele režissöörile ei meeldi, kui keegi teeb ette ära tema töö.
Käsikiri, mis läheb käiku, peab meeldima:
1) filmi režissöörile;
2) produtsendile, kes kalkureerib film eelarve ja loeb ainult raha;
3) näitlejale, kes mängib Mary osa;
4) Jeesus Kristusele;
5) operaatorile;
6) valgustajale;
7) filmi toimetajale; 8) heliloojale; 9) kunstnikule.
(Packard, lk. 53)
Kas te suudate nii paljudele inimestele meele järgi olla?
Suuname tähelepanu režisöörile, jätame Jeesus Kristuse maitse esialgu kõrvale.
Kui režissööril vähegi on mahti, siis loeb ta teksti vähemalt kuus korda, kaevates sealt välja erinevaid kihte, viimaks kujutab ta filmi enda silmades nagu Rodin kaljus kuju. Esmalt haarab režissöör käsikirja lugemisel idee, seejärel autori tagamõte, teematilisus, tegevusliinid, tegelaste karakterid, loo ülesehitus. Ent režissöör hakkab teist ja rohkem kordi lugema ainult siis, kui lugu teda esimese tutvuse puhul haaras. (Nikolai Petrov, lk. 34-38)
Ma oletan, et on siiski olemas režissööre, kes enne tegevusliine tegelaste karaktereid jälgivad.
Mis on idee? (inglise keeles idea , vahel ka conception)
Tundes kirgastunud mõte. (Borev, lk. 184)
Kujundlik mõte, mis väljendub mingis elu üksikasjas, ent üldistab märksa laiemat nähtust elus ja ühiskonnas.
Üldjuhul peegeldab kellegi huvitava inimese käitumist raskustes, seega siis utreeritult – kunst peab ju olema elust intensiivsem - näitab, mida teeb antud karakteriga tegelane mingis kindlas väljapääsmatus olukorras. Usun, et dramaturgiverega loojal sünnib idee koos vastuideega, samuti otsib režissöör automaatselt vastuideed.
Idee on mõnikord väljendatav tunnuslause
(slogan) kaudu, teeme proovi, sõnastame mõne nähtud filmi idee-hüüdlause.
“Moskva pisaraid ei usu” – Elu algab 40-aastaselt!
“Viimase hingetõmbeni” - Elu on riskantne asi surmani!
“Lendas üle käopesa” – McMurphylt: Vabadus ja sõprus!,
„Spioonimängud“ (Polti Vb) – Spioonitöö on adrenaliinirohke, seetõttu elavad spioonid kaua!
„Kagemusha“ – loobu oma idenditeedist, ja sa oled vaba!
„Kramer Krameri vastu“ – Poeg kasvatab isa!
“Cabiria ööd” – Cabiria: mis sest et olen prostituut, ikkagi otsin armastust ja kodu!
Vastuideedki on löövalt formuleeritavad.
„Moskva pisaraid ei usu“ – Varsti oleme vanamutid, ja siis ei tunne ükski mees meie vastu huvi.
„Viimase hingetõmbeni“ – Annan alla, ehk saan armu?
„Lendas üle käopesa“ - õde Ratched: “Distsipliin ja hierarhia!”
„Spioonimängud“ – Ainus lask võib lõpetada su elu.
„Kagemusha“ – Hoia kümne küünega oma isekusest kinni!
„Kramer...“ – Ühiskond peab üksikisa narriks.
„Cabiria...“ – Alati ma kaotan.
Või pakub keegi paremaid?
Selge, idee peab tegevuse käigus võitma vastuidee.
Ütleme siiski, et lennukad tunnuslaused kirjutatakse sageli tagantjärele, seda tehakse reklaami huvides. Ent kui luuletust või romaani kirjutama hakates võib olla idee hämaravõitu, siis korraliku käsikirja loomiseks peaks see olema enne tööga pihta hakkamist päris selga.
Mis on tagamõte (purpose, inglise keeles kasutatakse ka prantsuse laenu arrière-pensée)
Tgamõte ei pruugigi olla eriti konkreetne, seda annab sõnastada mitmeti, nii kaunilt kui vähemkaunimalt – teha üllast kunsti, realiseerida ennast, saada kuulsaks, täita tellimust, teha raha ja nii edasi, oluline on, et autor enda tarvis selle siiski üsna ausalt sõnastaks, sest eesmärgi täitmiseks valitakse vahendid, kuidas vaatajale asja selgeks teha. Selge, et kõigi siin nimetatud tagamõtete puhul tuleb valida eri žanr, rahateenimiseks soovitaksin komöödiat, üllast kunsti peaks vist tegema avangardfilmina, ühiskonda mõjutama draamaga, tellimust võib täita näiteks propagandafilmiga, eneserealiseerimiseks ja kuulsuse võitmiseks sobivad kõik vahendid, peab vaid ennast tundma, millises žanris ollakse ise kõige tugevam.
Kuulsusest nii palju, et stsenaarium sulab filmi, suure au ja uhkuse pälvivad režissöör ja näitlejad, filmidramaturgi ei tunne keegi.
Tõsi, autorinimega käsikirjatekstid on nii trükis kui internetis saadaval, ent loo on tuntuks teinud film, seega on käsikirjagi avaldamine eelkõige režissööri teene. Mõnele stsenaariumile langeb koguni osaks mitmekordne lavastamine nagu näidenditekstile, ent selline juhus on haruharv erand, ja siis on uusversiooni põhjustanud ikkagi film, mitte käsikiri.
Ometi on tagamõte käiskirjast selgelt loetav, tundugu ma pealegi Kurva Kuju Rüütlina, aga mina soovitaksin teile tagamõttena maailmaparandamist, vaataja ja ühiskonna südametunnistusele koputamist.
Ehk mäletate mullustelt loengutelt, et Stanislavski järgi määrab tagamõte peaeesmärgid ja kõrvaleesmärgid, Stanislavski peab silmas autor eesmärki, mida me ei sega ära tegelase eesmärgiga.
Ja teema? (theme)
Teema on termin, mille ameerikalik filmidramaturgia on võtnud klassikalisest kompositsiooniteeoriast, ei ole siin midagi lisanud ega muutnud.
Kui keegi tahab teilt teada, millest te oma loos räägite, siis vastus sellele küsimusele oleks teemamäärang. Mina jagaksin teemad kaheks: a) suured teemad; b) konkreetsed teemad, viimased omakorda jaguneksid pea- ja allteemadeks.
Teemasid on püütud nummerdada, ma ütleksin, et need oleksid suured teemad:

Õiglusjanu.
Armastuspüüdlus.
Moraalne valik.
Korraarmastus.
Rõõmuhimu.
Surmahirm.
Hirm tundmatuse ees.
Enesekehtestamine.
(Philip Parker, lk. 91 jj)
Õiglusjanu puhul ma kujutan ette, et midagi on kuskil viltu, ja siis loovad autorid tegelase, kes ihkab asja parandada, olgu õiglaselt ebaõiglaselt, olgu siis avalikult-seaduslikult või varjatult kätte makstes.
Ja nii jõuamegi konkreetsete teemade juurde, neid on filmis harilikult mitu, ent alati peab olema ka peateema, mis tuleneb filmi ideest. Iseaasi, et mõned vaatajad peavad peateemaks üht filmi teemat, teised jälle teist.
„Kramer Krameri vastu“ suureks teemaks oleks moraalne valik, konkreetsetest teemadest pakuksin mina isad ja pojad peateemaks, teisteks allteemadeks on üksikvanemad, vanemate hoolitsus ja perekonna lagunemine.
„Lendas üle käopesa“ suureks teemaks oleks õiglusjanu, peateemaks valiksin mina vabadusjanu ja ahistava süsteemi vastu võitluse, allteemadeks oleksid arsti ja patsiendi suhted, simuleerimine ja vaimuhaigused.
„Kagemusha“ suureks teemaks moraalne valik, konkreetseks peateemaks eneseloovutamine, kõrvalteemadeks isaarmastuse puhkemine võõra lapse vastu, keskaegsed sõjad ja vaen klannide vahel
„Moskva...“ suureks teemaks oleks armastuspüüdlus, peateemaks oleks truudus, truudus sõpradele, truudus perekonnale, truudus hoolimata ühiskondlikust positsioonist. Allteemaks olekski positsioonide kisendav erinevus.
Teemaga kaasneb vastuteema, see puudutab siinkohal peateemat.
„Krameris...“ oleks see poja ulakilejätt, „Käopesas...“ vabadusideaalide kaotus.
Teema peaks alati peale jääma. „Romeo ja Julia“ suureks teemaks on armastuspüüdlus, teemadeks on keelatud armastus ja õnnetu tähe alla sündinud noored, hukkuvad küll armastajad, ent armastus võidab.
„Moskva...“ vastuteemaks mahajätmine-reetmine, ja reetja teenib alati karistuse.
Kui te peaksite mõnda kirjandusteost ekraniseerima, siis jääks suur teema muutmatuks, kuid te valiksite kas ise või režissööriga kooskõlastatult välja kindla peateema, teised jätate kõrvalteemadeks või loobute neist kontsentratsiooni ja terviklikkuse huvides üldse.
Selge, mõnes teemavallas olete te kodus, teisest ei ole teil aimugi.
Tegevusliinidest, tegelaste karakteritest ja loo ülesehitusest oleme eespool piisavalt rääkinud ja siin seda korrata pole mingit mõtet. Ütleme vaid, et kindlasti leidub režissööre, kes on huvitatud filigriaansetest karakteritest, samuti neid, keda paeluvad tegevusliinid. Eriline loo ülesehitus tõmbab esteete.
Ometi lisaksin mina siia Nikolai Petrovi loetellu seitsmenda ja kaheksanda magneti, mis võiks käsikirja lugedes köita režissööri ja produtsendi, hiljem, filmi valmides publikugi tähelepanu.
Seitsmendana nimetaksin võtmekujundeid (keywords), mis osati langevad ju kokku teemaringidega, aga oleksid siiski mõnevõrre väiksemad üksused terviku sees.
„Krameris...“ – töönarkomaania, perekonnatragöödia, isa ja ema, üksikvanem, armastus, lahutus, kohus, ohjeldamatus.
„Käopesas...“ karistatu, pigilind, põgenemine, inimõigused, sõprusmõrv, mäss, hullud, arst ja õde, haiged.
„Cabirias...“ reetmine, traagiline armastus, õnn, lihtsameelsus, vaesus, edu, usk, Madonna-ime, palverännak, prostituutide elu.
„Moskvas...“ sõprus, kõrge karjäär, soovimatu rasedus, armuke, armastuse otsimine, televisioonifanaatik, hokimängija.
Kaheksandaks oleksid tundetoonid (tones), mille pingelisuse ja valjuse määrab muidugi režissöör, ent mis kohe kindlasti õhkuvad juba käsikirjast.
„Cabiria...“ – sentimentaalne, kibemagus, armuküllane, kaastundlik, südantlõhestav, meeleheiteline, tõsimeelne.
„Käopesa...“ – aukartuseta, salvav, vihane, kaastundlik, klaostrofoobne, südantõhestav.
„Kramer...“ – kuum, vastuvoolu, südantlõhestav, nutmaajav.
„Moskva...“ – armuküllane, kaastundlik, humoorikas, vaimukas, nostalgiline.
Teeksin üheksandagi täienduse, paneksin juurde hoiatustunnused (flags), mis võivad peamiselt kõlbelistel põhjustel olla takistuseks käsikirja edasiliikumisel filmi suunas, hoolimata asjaolust, et muidu on kõik korras, ehk suurepäranegi. Ütleme, et siin sekkuvadki Jeesus Kristus, produtsendid ja toimetajad.
Arvestage sellega, et produtsendid igatsevad eelkõige koguperefilmide käsikirju, just selle žanriga võib tagasihoidike kulutustega teenida suure sissetuleku. Ja iga käsikirja omadus, mis kahandab vaatajatehulka, on miinuseks.
„Moskva...“ – ei ole laste jaoks, jäme keelekasutus, leebe vägivald, poolalasti, mahe seksuaalvahekord.
„Kramer...“ - küsitav laste jaoks, poolalasti, jäme keelekasutus.
„Cabiria...“ – küsitav laste jaoks, kõlbeliselt rikutud, petturlus, halastamatus.
„Käopesa...“ - ei ole laste jaoks, vulgaarne, jooming, abieluväline seks, masturbatsioonivihje, hüsteeria, alasti mees, rõve keelekasutus, kaardimängud.
Mõnikord võib kammitsejaks olla poliitika.
„Oktoober“ – kommunistlik, mässama kutsuv, vägivalda õigustav, naissõdurid, propagandistlik.
„Tahte triumf“ – natsinaalsotsialistlik, propagandistlik, paraadne, Hitleri-ülistus, noori negatiivselt mõjutav.
Mõistagi, diktatuuriaegadel võib miinusest pluss kujuneda, ent tahaksin väga loota, et meie oleme sellele asjale jäädavalt selja pööranud.