IV Kompositsioon 4. Kohustuslik-soovituslik formaat

Hollywoodi draamatehnika ettekirjutised näevad ette filmi reaalaja ja loo kujunemise suhte, see on üks kindlamaid ettekirjutisi, mis filmiloo tehakse. Alguse ehk esimese osa jaoks antakse aega 30 minutit, keskpaiga jaoks 60 minutit, lõpu tarvis taas 30 minutit, kui tegemist on kahetunnise standartpikkuse filmiga.
Ütleme etteruttavalt, et üks minut reaalaega võrdub ühe kohustusliku stsenaariumiformaadi leheküljega ehk 1800 täheruumi pikkuse tekstiga, neist asjadest räägime pikemalt loengutel „Käsikiri, stsenaarium ja stsenarist“.
Alguse ja keskpaiga vahel on esimene (tegevus)pöörak (plot point 1), keskpaiga ja lõpu vahel teine( tegevus)pöörak number (plot point 2), keskpaiga keskel on keskpunkt (mid-point), mis jaotab keskpaiga kaheks – esimeseks ja teiseks pooleks. (Syd Field2, lk. xvii).
Esimesel pöörakul lugu, mis on kulgenud seni ühes suunas,
peaks tegema täiesti ootamatu jõnksu, langeb taevast maa peale, haarab millestki kinni ja pöördub äkki hoopis teises suunas. „Tootsies“ toimub see momendil, mil Michael Dorsey
tõmbab selga naisteriided, mil temast saab Dorothy Michaels, mil ta Dorothy Michaelsina kepsutab Viiendal Avenüül. Keskpunkt on loo ülesehituse päästenööriks muidu tohutult pikas teises osas ehk keskpaigas. Sageli tulevad siinkohal mängu uued tegelased, kes karakteriseerivad peategelast mingi uue ja väga vajaliku kandi pealt. „Tootsies“ näiteks näitlejanna, kellega justkui sookaaslasega Dorothy Michaels koguni voodisse satub, loo sisule isegi lesbimotiivi lisab. Dorothy Michaels aga tahab tagasi saada Michael Dorseyks, et tõeliselt ja mehena armastada seda oma naiskolleegi.
Teine pöörak juhatab sisse lõpu ehk kolmanda osa, see toimub siis, kui peategelane, kas mõtleb, ütleb või väljendab tegevusega (mis kõige etem!), et temale on sellest väljapääsmatust olukorrast (nendest väljapääsmatute olukordade ketist) kõrini, tema edasi enam niimoodi ei saa! Kostümeeritud Dorothy Michaels tunnistab, et ta on tegelikult Michael Dorsey.
Alguse käivitav põhjus toimugu 10. kuni 15. minutini (leheküljeni), esimene pöörak (plot point 1) 25.-30. minutini, keskpunkt (midpoint) 60. munutil, teine pöörak (plot point 2) 75.-80. minutil, haripunkt 110. 115. minutil. (Christopher Keane, lk. 71 jj)
Tundub loomevabaduse jubeda rikkumisena, ent kui te tahate läbi lüüa, peate sellega vist arvestama.
Elliot Grove näitab samuti kahetunnise filmi kulgu, ent tema soovitused on üksikasjalikumad.
Algusosa jaguneb kolmeks pildiks, keskosa neljaks, lõpp on nagu tervik. (Grove, lk. 37-38)
Esimesel minutil olgu määratud aeg-ajastu ja tegevustiku tempo.
Kolmandal juhtugu midagi, mis osutub filmi teemale.
Kümnendal minutil peaks vaataja oskama vastata küsimusel – kes on protagonist, mis on tema eesmärk ning mil viisil hakkab ta oma tahtmist ellu viima.
Kümnendast kuni kolmekümnenda minutini valmistab protagonist oma plaani ette valmistama, 30. minutil juhtugu midagi, mis teeb loos 180-kraadise pöörde – protagonisti kavatsus lendab vastu taevast.
Vaatame, kui täpselt vastab Sergio Leone 229-minuti pikkune (seega standardist umbes 2 korda pikem) „Ükskord Ameerikas“ nendele soovitustele. Tapetakse, piinatakse, näidatakse keeluseaduse matust, suitsetatakse oopiumi, ometi ei ole meil veel esimesel 20-l minutil päris selge, mis üldse toimub, kes on kelle poolt ning kes sõdib kelle vastu. Just nii, nagu vaatajale vaja – iga saadud infokogus kergitab vaid uusi küsimusi, annab meile teada, et me ei tea veel suurt midagi, krutib huvi ja põnevust. Uudishimu köetakse üles stsanaristi(või režii?)kalvalusega – me näeme tegelasi rääkimas (näiteks telefoni), ent me ei kuule, mida nad ütlevad, olgu summutajaks siis klaassein või miski muu. Lubadusi on antud kuhjaga, vihjeid on tehtud lugematul hulgal, jääme ootame nende täitmist ning ning lahtimõistatamist. 28. minutist algab peategelase David "Tobu-Lapšaa" Aaronsoni kohtumine Moe „Paksmao“ Gellyga, mis tekitab Davidil alates 37. minutist mälestusi Moe tantsijatarist õest Deborah Gellyst, mille järel 1968. aasta tegevusega algusraam lõpeb, mälestused lülitavadki käima selle keeluseaduse aegadesse tagasi vaatava ja suurlinna uulitsapoiste elust jutustava filmi.
Keskosas osas alguses püüdku protagonist üritada oma tahtmist
45. minutil selgugu, et uus plaangi nurjub, ent see ebaõnn ei pruugi olla nõnda traumeeriv nagu oli 30. minutil. Protagonist on kord juba libastunud, nüüdne komistus avagu tema olemust rohkem psühholoogiliselt.
Seda tegevust võib võrrelda olukorraga nagu te oleksite tulnud tagasi oma vanemate koju, kust te lahkusite mõni nädal tagasi. Kui te lähete oma tuppa, siis näete, et teie rõivad ja muud asjad on endiselt seal kohal, ent teie vanemad on teinud teie toast endale hobiruumi, teie ema on seinalt maha võtnud teis lemmikposterid. Siiski olete te endiselt kutsutud tagasi teie vanemate koju, ja te pöördutegi tagasi olukorra juurde, mis valitses kümnendal leheküljel.
60. minutil – keskpuntki – episood peab olema väga dramaatiline, protagonisti jaoks luhtub tema uus plaangi.
„Ükskord Ameerikas“ filmis puhkeb 69. minutil tänava pisisuli Davidi lapsepõlvearmastus tantsijaks pürgiva naabritüdruku Deborah’ vastu, paistab, et Davidit riivab kõige enam asjaolu, et Deborah peab teda väikeseks huligaaniks. Väikeseks...
Soovituse järgi ei saa protagonist enam tagasi pöörduda 10. minutil olukorrani, siin ongi koht, kust ei ole tagasiteed. Mis jääb üle Davidil? Hakata suureks gängsteriks, et teenida armastatu lugupidamine, ja seda ta püüabki teha.
Soovituse järgi võtab protagonist aja maha hingetõmbeks, 75. minutil selgub, et tema uus plaangi on vildakas, protagonist ise on täiesti üksi ning tal ei ole mingit lootust eduks. „Ma kutsun seda suureks pettumuseks,“ ütleb Grove.
See oleks nagu tegevustiku madalaim punkt (lowest point), edasi algab tõus (rising action. „Ükskord Ameerikas“ on see punkt siis, kui David saab 74. minutil konkureeriva sulikamba liikmetelt verise keretäie, nõnda et ta kinniseotuna ja oimetuna tükk aega tänaval lebab. David annab tõotuse tappa teise sulikammba pealik, ka see on lubadus, mis on vaja täita, kust ei ole taganemist. Deborah ei ava enam Davidil ust, ka see oleks vaja ära teenida.
Äkki keset hämarust ja süngust ilmub sõmumiingel või laps rulalaual ning leiab selle, mida meie protagonist tahab – nii kõlab soovitus.
David aga asub konkureeriva sulikamba teenistusse, läheb sinna, kelle pealiku on ta lubanud tappa. Keskmise osa nimi on vastandus, eks ole? David hakkab kõigepealt uduselt merelt kalurite soola varastama, siit algab Davidi kui suli kiire ja pöörane tõus, mis muidugi on eetiline allakäik. Kamp tõotab pühalikult jagada kõik tulud võrdselt. Järgnevad kaklused, veri, David vangistatakse. See väljapääsmatu olukord päästab ta hukkumisest gängsteritevahelistes sõdaded.
Protagonist leiaku õige tee ning lõpu alguses, 90. minutil puhkeb suur lõpulahing, kus kangelane kas võidab või kaotab kõik.
Täpselt 90. minutil vabaneb David vanglast, külastab oma lapsepõlve pätibande liikmete uhket mausoleumi, algab filmi lõpp, filmi tegevus kandub keeluseaduse aegadesse. David saab gängsteristaatusesse tõusnud lapsepõlvekaaslastelt ülesande osaleda juveeliröövis, seda ta teebki. Toores rööv õnnestub, David loomastub.
Lõpu alustuseks soovitatakse veel petulõppu (false ending), vaataja peaks momendiks pandama mõtlema, et lugu on lõppenud. Peategelane näib surnuna, film tundub läbi. (McKee, lk. 224) „Terminatoris“ on koguni kaks petulõppu, ja see ei tundugi olevat liiast, vaatajal peaks olema ikka heameel, et Terminator, poolmees-poolrobot astub leekidest välja ning et armastus võidutseb.
Meile tundub, et filmi „Ükskord Ameerikas“ peategelane toimetatakse briljantide pealikutele üleandmisel 120. minutil mullatoidule, pealik tulistab ta lihtsalt sõelapõhjaks, kui mooramees, kes on oma töö teinud, kui liigne tunnistaja, keda ei ole vaja elus hoida.
Kas filmi lõpp?
Algab uus, 1968. aasta lugu samade tegelastega, kes veel elus, sinna on kistud juba valgekraed, korruptiivsed ja kuritegelekud abiministrid. Ent loo esimene pool on ilusti tõmmatav soovituslikule formaadile.
Loo teist poolt analüüsite kodus.
*
Võtame ette „Voonakeste vaikimise“ mis teile vapustava mulje jättis, järelikult on teil hea maitse.
Võibolla te samastusite Clarice Starlinguga, on ju teil ja temal välised parameetrid samad – tema on kasvatusteaduse tudeng FBI Akadeemias, teie olete tudengid siin, tema läheb oma lõputööd tegema, teiegi teete seda varsti, tema lõpetab ülikooli, teilgi seisab see ees. Ja kes ei sooviks olla sama taibukas, tahtejõuline ja tragi nagu Clarice?
Algus, sissejuhatus
Vaatajat informeeritagu küsimustele – kes, kus, mis, millal? Kohe saamegi teada metsas Quntico lähedal, Virginias. Kaunis põlisloodus ning juba näeme noort naist köie abil järsakust ennast üles tirimas ja edaspidi metsas jooksutrenni tegemas ja muid takistusi kergelt ületamas. Füüsiliselt hästi arenenud ja vastupidav! Hakkame saama vastust küsimusele kes?Meie draamakogemus oletab tema peategelast. Ent trenn jääb tal pooleli – klassikaline sõnumitooja FBI nokatsit kandev mees annab talle filmi teisel minutil edasi teate, et teda soovib näha Crawfort. Meie saame aga teadja jooksja nime – Clarice. Õige pea on meile selge, et algustegevus toimub FBI Akadeemias ning et Clarice on Käitumisteaduste Osakonna tudeng. Näeme vastandusi: Clarice ja mehed, Clarice ja meestundengid. Liialdusi pole vaja ning sekka vilksatab mõni üksik naistudeng. Clarice’i teekonnal läbi akadeemia Crawforti juurde tutvume akadeemiaga, saame vastuse küsimusele kus? Ajal, mil Clarice ootab Crawfordi tema kabineti eesruumis, näeme koos Clarice’ga filmi neljandal minutil seinal ajaleheväljalõikeid artiklitega „Bill nülgis viimase ohvri“. Ei ole vähimatki kahtlust, et meile on antud ettekuulutuslubadus filmi teema suhtes.
Millal tegevus toimud? Ka sellele on antud täpne vastus – tänapäeval.
Alguses olgu määratletud žanrgi, kuigi hoolikam vaataja on sellega kursis juba eelinformatsiooni korras. Ent paljud satuvad filmi vaatama kogemata, juhuslikult telepulti klõpsutades ning nende jaoks olgu film liigitatud žanrisse. Mis žanr võib jutustada viienda naise nülgimisest? Ei ole vähimatki kahtlust – kas põnevik või õudukas või mõlemad korraga.
Kohtumisel õppejõud Crawfordiga saame teada juba üksikasja Clarice’i kohta – kus on ta õppinud ja millise edukusega, tema positiivseks tegemine jätkub. Ta on võidelnud inimõiguste eest ning ta on oivik õppetöös! Järelikult – terves kehas, terve vaim.
Viiendal-kuuendal-seitsmenda minutil saab Clarice Crawfordilt ülesande küsitleda inimsööjat Hannibal Lecterit, mis muudab täielikult neiu tavalise elu ja õppetöö FBI akadeemias, samas tõmmatakse ka oletuslik side Buffalo Billi ja Hannibali vahele, meie jaoks on see käivitav põhjus, näeme, et stsnenaarium on lausa krestomaatiline.
Grove lausa nõuab selleks kolmandat minutit. Mõnikord soovitatakse koguni viieteistkümnendat minutit. (Christopher Keane, lk. 77) Ja kuigi selle asja juures loetakse koguni sekundeid, ja mitte ainult minuteid, tuleks kõikumistele läbi sõrmede.
Olukorda kuni käivitava põhjuseni nimetatakse status quo’ks või eellooks (premise), käivitav põhjus peab korrast tekitama kaose, viima vastava draamasituatsiooni esimesse väljapääsmatusse olukorda, see peab peategelase ellu tooma täieliku muutuse. Nii ongi – Clarice on tudeng, nüüd saadetakse ta kurjategijat küsitlema, edasi näeme, et pelga küsitlusega asi ei piirdu, tudengil tuleb teha politseinikutööd, asuma uude väljapääsmatusse olukorda.
Ja mis?
Edasi kuuleme kõrvaltegelastelt üht-teist koletise Hannibali kohta, see on ühtaegu Hannibali karakteri loomise algus, ent ka Clarice’i ülesande selgitamine. Hannibal Lecter on käitumisteaduse kalleim vara, kuna ta on doktorikraadiga inimsööja, eriti meeldivad talle teiste inimeste keeled.
Saime tunde kohavaimust, FBI Akadeemia kohavaim oli nagu sissejuhatuseks vangla kohavaimule.
Üllatus, üllatus, vanglaametnik Chilton püüab Clarice’iga pisut flirtida, see tõstab meie silmis Clarice’i positiivsust, Clarice ongi väärt meeste tähelepanu, ent tal on muudki teha, kui lasta endale külge kleepida. Kangelastel ei ole üldjuhul armulugusid, ei mees- ega naiskangelastel, nõnda ka Clarice.
Teisteltki vanglaametnikelt kuuleme, kui õudne, agressiivne ja jube on Hannibal Lecter, meie uudishimu on üles köetud, Hannibali karakteri avamiseks on pidepunktid antud.
Ja algabki kaheteistkümnendal minutil Clarice Starlingu ja Hannibal Lecteri, protagonisti ja antagonisti nr. 2 esimene kohtumine, nende esimene kohtumine elus.
Alustada kahe tegelase esimese kohtumisega elus, see on klassikaline jutustamistöövõte, võrdsustab vaatajad tegelastega. Nemadki kohtuvad Hannibaliga esimest korda elus, ja Clarice’iga on nad tuttavad vaid kümmekond minutit.
Jälgige hoolikalt – Hannibal iseloomustab dialoogirepliikidega Clarice’i, kuid tegelikult karakteriseerib iseennast, kusjuures pisut karakteririseerib ka niimoodi Clarice’i. Saame teada, kuidas Clarice lõhnab, mis kingi ja ridiküli kannab, saame teada Hannibali hinnanguid neile asjadele.
Hannibal on tõega üleloomulik tegelane - doktorikraadiga koletis, erudiidist inimsööja -, tal on ülierk haistmisvõime, joonistab mälu järgi Itaalia kirikuid, arvatavasti tõrgume teda tõena võtmast, igatahes saab autoritel olema tükk tegemist meie veenmisel sellise fantastiliste omadustega tegelase tõepärasusel.
Me ei tea veel, kas Hannibali oletused Clarice’i kodu ja noorpõlve kohta vastavad tõele (Virginia mats, isa kaevur, ei oska riietada jne), ent me oleme saanud tõuke otsimaks Clarice’i sisimat motivatsiooni politseinikutööks. Hannibali antud informatsioon on vaid tekitanud meis huvi, soovi uue info järele, nagu informatsioon tegema peabki.
Ka episoodil võib olla kaks lõppu – esimese järel paistb, et Clarice peab lahkuma Hannibali juurest tühjade kätega, aga siis kutsub Hannibal Clarice’i tagasi ning annab talle niidiotsa (jõuda kellegi Mofe’i jälile) vabaduses viibiva teise koletise, sarimõrvari ja inimeste nülgija Buffalo Billi tabamiseks.
Hannibali küsitlemine luhtus, ent Clarice sai midagi tähtsamat – õhkõrna võimaluse Baffolo Billi jälile saamiseks. Aga just selleks oli küsitlemine lavastatud!
Niisiis, töö kiire ja korralik üheksateistkümne minutiga jõudsime esimese pöörakuni, filmi 174 minutilisest pikkusest moodustab see umbes üheksa-kümme protsenti. Film on kahest tunnist pikem, ent algus mahtus ühte kümnendikku ette nähtud ühe kolmandiku asemel.
Soovitatud on ühte neljandikku, tähendab, siin on kõikumine veelgi suurem. Samal ajal on stsenaariumile „Oscar“ antud!
Niisiis, algusosa koosneb kahest stseenist, esimese tegevust toimub FBI akadeemias ja selle ümber metsas, teise tegevus vanglas, kus hoitakse koletist Hannibali. Stseenid omakorda jagunesid piltideks – Clarice metsajooksu tegemas, Clarice akadeemiat läbimas, Clarice vestlemas Crawfordiga (esimene stseen), edasi Clarice vestlemas vanglaametnikega ja Clarice vestlemas Hannibaliga.
Tagasivaade Clarice’i lapsepõlve lahutab ülesehituslikult algust ja keskpaika, ent annab pidet peategelase karakterisse süübimiseks, tema vajaduse ja motivatsiooni otsimiseks. Tuleb välja, et Clarice’i isa on politseinik! Järelikult on vähemalt selles asjas ennast absoluutselt läbinägelikuks pidav inimsööja Hannibal eksinud. Kas Clarice tahab käia isa jälgedes? See on igati austusväärne soov.
Keskpaik ehk vastandamine
alguses, kahekümnendal minutil, oleme vanas kohas tagasim keskpaik algab (nagu alguski) Clarice’i treeningutega ja õppimistega FBI akadeemias, täieneb Jack Crawfordi karakteriga – selgub, et ta on kuulus õppejõud, tudengite jaoks guru.
Clarice tutvub mikrofilmide vaatamisega Hannibal elulooga, tahab saada infot salapärase Mofe’i kohta.
Järgneb tõus, Clarice asubki Mofe’it otsima ning Hannibalilt saadud niidiots viibki esimesese õnnestumiseni – Clarice leiab vana lao, milles peidetakse laipa. Kes peidab? Mofe? Kes ta on? Siin on punkt, kust ei ole tagasiteed.
Selgub, et Hannibali karakteri juurde kuulub püsiomadus rääkida anagrammides, tähendab, sõnades tähtede järjekorda mängeldes muuta, narritada politseiuurijaid, pakkuda neile ränka ajuderagistamist.Tõsi, Hannibal saab karakteripärase lisanduse, ent minu meelest ei paku seesugune mõistatamine naudingut vaatajale, see on romaanist filmi tulnud snitt, mis ei ole eriti filmipärane. Ja Hannibali karakter on niigi ülespuhutud, kadunud on igasugune mõõdutunne.
Edasi näemegi kaht tegevusliini, mis on teineteisest läbi põimitud – esiteks see, kus Clarice otsib Baffolo Billi, see areneb nagu põnevikule kohane, ja teiseks suhted Clarice ja Hannibali vahel, mis avavad esimese liini psühhoanalüütilist tausta ning kulgevad nagu psühholoogiline karakterfilmil, kuigi me on päris raske uskuda Hannibali tõepärasse.
Ometi – Hannibal on ennustanud õigesti, et Baffolo Billi sooritab peatelt uue kuritöö, püüab kinni uue neiu.
Seda Baffalo Bill teebki, vaataja näeb esimest korda sellist võigast tegelast ja tema järjekordset roima, ent enne seda oleme saanud piisavalt infot tema kohta.
See oleks mõõn. Tegevuseks on Clarice’i otsingud, vastutegevuseks Baffolo Billi roimad.
Niisiis, vastandatud on: varsti politseinikuks saav praktikatööl tudeng Clarice ja sarimõrvar Baffolo Bill, Clarice tahab Baffolo Billi tabada, vastandatud Clarice ja eluks ajaks vangi mõistetud doktorikraadiga inimsööja Hannibal, Clarice püüab saada Hannibalilt infot Baffolo Billi kohta ning Hannibal püüab infomüümisega kaubelda endale välja soodsamad vanglatingimused, ent vastandatud on kaks koletist – Baffolo Billi, kohta ei tea me veel midagi peale tema brutaalsuse ja Ameerika ajaloos ülituttava nime ning tark ja läbinägelik Hannibal, kes püüab Clarice kaudu võimudega lepingut sõlmida – ta pakub Baffolo Billi psühhoanalüüsi, mis viiks ehk Baffolo Billi tabamiseni, vastutasuks soovib vanglapuhkust päikeselisel kuurortsaarel.
Clarice veab headuse-liini, Baffolo Bill ja Hannibal kumbki oma kurjuse-liini.
Kõigi kolme peategelase, protagonisti Clarice’i ja antagonistide Baffolo Billi ja Hannibali ees on takistused ja raskused, mis süvenevad, ent ometi arenevad peategelaste tegevused edasi, täpselt nagu selles osas peab. Jälitajad Jack Crawford ja Clarice leiavad Baffolo Billi eelmise mõrva laiba, tänu Clarice’ile saadakse ka uus niidiots – mingi Aasiast pärit suru-liblika võigas kookon.
Näeme tagasivaadet, Clarice’i meenutust tema isa matusest. See on info, mis peab meil tekitama küsimusi. Tahame teada, millesse ja kuidas ta isa suri? Seda meile veel ei öelda. Meil tekib aimdus, et Clarice’i isa surm võiks olla kuidagi seotud neiu motivatsiooniga olla politseinik.
Selgub, et Baffolo Billi uus ohver on senaator Martini tütar, nõnda et edu on temalgi.
Vastutegevuse aktiviseerimine peab esile kutsume tegevuse aktiviseerimise. Nii ongi, Clarice pakub Hannibalile sobimust – andku andmeid Baffolo Billi kohta ning tema vangistustingimused paranevad.
Clarice ja Hannibal vestlevad teineteisega sujuvalt, Clarice räägib Hannibalile oma isast, kes teda kasvatas ning kelle kurjategijad tapsid.
Selge, siin peitub Clarice’i motivatsioon, neiu kannab endas missiooni jätkata isa tööd, jätkata võitlust kuritegevuse vastu. Õilis ja püha. Aga kellele usaldatud? Inimsööjale!
Ja vastutasuks saab Hannibalilt uue, psühhoanalüütilise niidiotsa neidudenülgija Baffolo Billi tabamiseks.
Ka Baffolo Billi asjad nihkuvad edasi, tema piinab oma ohvrit, senaatori tütart Catherine’i, ja ohver allub tema sadistlikele nõudmistele.
Niisiis, kurjategijate asjad lähevad ülesmäge, nemad on tõusul.
Ent jälitajate hulgas tekivad vastandused - vanglaametnik Frederick Chilton paljastab Clarice’i kui võltslepingu sõlmija ning pakub Hannibalile info eest, mis viib senaatori tütre vabastamisele kurjutegija Baffolo Billi küüsist oma, ilmselt seaduslikku lepingut.
Paistab, et ületamatu raskus on tekkinud hoopis headuse-liini vedajate ees – tundub, et nad kõrvaldatakse Baffolo Billi asja uurimiselt, kuna on püüdnud vang Hannibali petta võltslepinguga.
Headuse-liini ebaedu on seegi, et üks nende esindajaist, doktor Chilton jagab ajakirjandusele edevalt intervjuusid, otsekui oleks temal suuri teeneid Baffolo Billi peatsel tabamisel. Kui need intervjuud ulatuksid Baffolo Billi kõrva, peaks ta ju Catherine’i tapma...
Hannibali asjad edenevad sedavõrd, et ta viiakse kinniseotult ja maskistatult Memphise lennuväljale senaator Martiniga läbirääkimistele, ta pääseb korrakski oma süngest keldrivanglast välja.
Clarice on väljapääsmatus olukorras ega pääse sealt kuidagi välja, nagu ikka, püüab ta sealt välja pääseda Hannibali abiga, ent ka uus vestlus Hannibaliga ei anna midagi Baffolo Billiga. Inimsööjal aga õnnestub Clarice’i näppu puudutada.
Kas see on mingi lubadus või vihje? Ettekuulutus peaks see olema niikuinii.
Hannibali toitmise eel näeme, kuuleme ja tajume ootuspinget klassikalises saspensepisoodis.
Kurjuseliin on omadega mäel! Hannibal põgeneb väga kavalalt! Siin saame teada lõplikult tema karakteri – milline inimsööja ta on, kuidas ta inimesi sööb ning kui rafineeritud ta oma jälkuse juures on.
Hannibali pikk põgenemisepisood lõpeb filmi 122. minutil, see on ka filmi keskpunktiks.
87. minuti asemel 122. minutil! Mõistame, et sisu on tähtsam kui vorm, iga lugu mõõdupuuliistule tõmmata ei saa. On oluline, et tegevustiku selged algus, keskpunkt ja lõpp oleksid olemas, ent pole tähtis, et algus lõpeks täpselt esimese neljandiku möödudes, keskpunkt oleks poole peal ning et lõpp algaks viimasel neljandikul.
Mõnikord tuuakse keskpunktis mängu täiesti uus tegelane, ka selles filmis näeme senaator Martinit, kannatavat ema, kelle tütar Cathrine on inimeste nülgija küüsis.
Tekib täiesti uus situatsioon, vabaduses Hannibal ohustab kõiki, aga eelkõige meie protagonisti Clarice’i.
Keskpunktist edasi areneb filmi tegevus taas FBI Akadeemia epiosoodiga, nagu algas algus ning nagu algas keskpaik.
Ka inimeste nülgijal Baffolo Billil on kordaminekuid, tema õmbleb endale mingit asja inimnahast.
Täesti nurjunud on siiamaani headuse-liini ettevõtmised, koguni sedavõrd, et tehakse ettekuulutusvihje, ehk on Clarice inimsööjasse armunud?
Niisiis, headuse-liin mõõnab, kurjuse-liin on tõusul, pisut lootust annab see, et Clarice jätkab jälitamist, käib läbi Baffolo Billi ohvrite elukohad.
Toimub varem üsna tempoka tegevuse aeglustumine.
Kas Clarice’i pea kohal ripub ohumõõk? On ju Hannibal vabaduses.
Hannibali vabanemist oli tarvis siis selleks, et veeretada headuse-liinile ette uusi raskusi, iga kahin tekitab ootuspinget, aeglustumine on vajalik saspensepisoodide loomiseks, võib ju inimsööja rünnata Clarice’i iga nurga tagant...
Esimene tõus headuseliinil – ühe ohvri kodu veel kord üle vaadates leiab Clarice naistenülgija motiivi – Baffolo Billile meeldib endale õmmelda naistenahast kleite. Meie saame teada, mis asi see oli, mida me nägime Baffalo Billi õmblusmasinal õmblemas. Me teame, et Clarice’i leitud jälg on õige, sest meie teame, et Baffolo Bill õmbleb midagi. Meie oleme Baffolo Billi ju näinud, Clarice mitte.
Headuse-liin võidutseb! Ka Crawfordi uuringutel on edu, isegi sedavõrd, et nemad lendavad kuhugi Chicago äärelinna Baffolo Billi vahistama nagu Clarice kuuleb, kui helistab Crawfordile, et oma avastustest raporteerida. Ja Clarice on Chicagost 650 kilomeetri kaugusel.
See on ju hea, et headuse-liinil hästi läheb. Ainult et kas tõesti tahetakse vaataja jätta ilma kohustuslikust episoodist, Taaveti ja Koljati heitlusest? Või on Taavetiks Clarice’i asemel Craword?
Selline asendus oleks ju ülekohus Clarice’i vastu, protesteerib vaataja, mõistmata, et ta peab seda ülekohtuks enda vastu, et tema tahetakse tõelisest kriisist-kulminatsioonist ilma jätta.
Edenevad Baffolo Billi asjadki, tema kaunistab end transseksuaalselt ning tundub, et valmistub tapma senaatoritütart Catherine’i.
Avaneb lõplikult Baffolo Billi karakter – ta on totaalne pervert, nagu ka Hannibal on totaalne inimsööja.
Mõlemad on uskumatud tegelased ning autorid ei suuda meid kuidagi veenda nende tõepärasuses. Kas teie usute, et elus on olemas mehi, kes endale naistenahkadest kleite õmblevad? Või siis erudiite ja äärmiselt peene vaistuga inimesi, kellele meeldib viisakalt lõunatada maitstes teise inimese keelt?
Teie püüdke hoiduda liialdustest, siis võite minna vaatajale hinge.
Vapper Cathrine leiab ise võimaluse oma elu pikendada – ta meelitab kaevu, kus teda vangis hoitakse, Baffolo Billi armsa väikse koera ning ähvardab kaevukukkudes jalaluu murdnud koera piinata ja tappa, kui Baffolo Bill tal helistada ei luba.
Inimestemõrtsukas jumaldab üle kõige oma valget puudlit! Lõpeb ka Baffolo Billi karakteri loomine, saame teada tema tõelise nime, see on James Gumb ja tema soo – ta on meesnaine.
Lõpplahendus
Lõpp tähendab küllalt! kauem seesugust olukorda taluda ei saa, tarvis on kõik korda seada, kord taastada.
Mõnikord kuuleme ümbertegemise otsust suust: aitab, kauem enam ei saa!
Meie filmis algaks lõpplahendus nagu Baffolo Billi kinnivõtmisoperatsioonist, mida juhib Jack Crawford.
See juhtub 135. minutil, ettekirjutise järgi peaks juhtuma 174-minuti pikkuse filmi puhul umbes 130. minutil.
Lahendus algab kriisiga.
Kriisiga kahes mõttes. Usun, et vaatajaile ei meeldi,et kurjategija tabamise au langeb Jack Crawfordile. Niisiis, esiteks kriis vaataja jaoks.
Siis aga selgub, et meisterpolitseinik ja lugupeetud õppejõud Crawford on valejälgedel. Baffolo Bill aga valmistub andma oma ohvrile viimast hoopi.
Teiseks ja peamiseks, kriis ohvri, Catherine’i jaoks. Üllatus, üllatus, tegemist on esialgu valelahendusega (false ending või siis false resolution), petulõpuga.
Usun, et vaatajale pakub see ainult rõõmu.
Hoopiski tudeng Clarice leiab Baffolo Billi õige asukoha.
Näete, kuidas me himustame seada ohtu oma lemmikut!
Algabki Taaveti ja Koljati heitlus, alul toimub kriis, Baffolo Bill pääseb põgenema. Kriis on ettevalmistuseks haripunktile. (Kriis ja haripunkt kokku on klassikalise jaotuse järgi kulminatsioon.)
Haripunktiks on kahevõitlus pimedas keldris, kõik selles duellis Clarice’i vastu. Baffolo Bill tunneb maja, Clarice mitte. Baffolo Billil on pimedas nägemise prillid, Clarice’il mitte. Viimaks segab Clarice’il kahevõitlust pidada oma karjumisega ka Catherine, tema, keda Clarice tahab päästa. Päästetav sõimab päästjat lipakaks – sümpaatseks teha tegelane ülekohtu kaudu.
Oleks hea, kui Taavetile ei tuleks abi mujalt, ning hoolimata jõudude ebavõrdsusest võidab Clarice meie rõõmuks kahevõitluse, ta tapab koletise Buffalo Billi.
Nagu juba öeldud, haripunktis (kulminatsioonis) olgu kohal kõik (kes on veel elus). Muidugi torkab silma Hannibali puudumine.
Kuhu ta siis jäi? Nii pikalt juhatati teda sisse, seejärel pääses põgenema, ja nüüd on sootuks kadunud! Kas vaataja tõmmati haneks, kas vaatajale anti katteta lubadusi?
Pärast haripunkti toimub uus pöörak, ja soovitavalt hakatagu rääkima nagu täiesti uut lugu – mida kauem vaataja on segaduses, seda parem. (Klassikalise jaotuse järgi oleks see siis epiloog.) Näeme mingit pidulikku aktust, mille meeleolu ja ja pisutn ülesmukitud disain totaalselt vastandub siis eelmise episoodi räpasusele ning verisele Buffalo Billi laibale. Meie kangelane saab FBI Akadeemia lõpudiplomi, teda õnnitleb ka Crawford, kes ütleb, et Clarice’i isa oleks oma tütre üle uhke olnud. Järelikult on täidetud ka Clarice’i sisemisest motivatsioonist sündinud vajadus.
Aga kannibal Hannibal! Tema on ju vabaduses! Mis temast saab?
Juba helistabki Hannibal, annab endast märku, järelikult on tegu open end’iga.
Päris viimases episoodis näemegi Hannibali mingis lõunamaises väikelinnas jalutamas, ja ilmselt algavat operatsiooni tema tabamiseks. Või on see hoopis reetmine vanglaametnik Chiltoni poolt. Olgu nii või teisiti, vaataja mõistab, et viimane episood on lubadus uueks filmiks, veelkordseks kohtumiseks Clarice’i ja Hannibali vahel, ja tõesti meie kangelane Clarice võitis ühe kurja, teine kuri on veel võitmata.