V Tegelased ja karakterid. 1. Sõnad, oskussõnad ja mõisted

Karakter tuleb dramaturgiasõnavarra prantsuse keele (caractere) kaudu kreeka keelest ning tähendab loomust, jälge või eripära, juba prantslased kasutavad sõna ka kunstiterminoloogias individuaalsuse ja kordumatuse tähenduses. Oskussõna võttis kasutusele juba Aristoteles: “... iseloomuks nimetan ma seda, millele vastavalt me tegevuses olijaid nii- või teistsugusteks nimetame...” (Aristoteles, lk. 24) (viide)
Iseloom, ja mitte karakter?
Aristoteles kasutas igapäevast sõna ja mitte täpse mõistemahuga esteetikaterminit, nõnda et vaste iseloom on Jaan Undi “Poeetika. Luulekunstist” tõlkes põhjendatud, kuna tõlke kohus on teksti adekvaatselt edastada. Ma jagan ümberpanija loogikat, ent lubatagu mul traditsioone kummardades ikkagi karakteri juurde jääda. Mina jätan iseloomu inimese, karakteri aga tegelase jaoks.
Näiteks dokumentaalfilmides näeme elavaid või vähemalt kunagi elanud inimesi, neil on iseloom.
Mängufilmides kehastavad tegelasi näitlejad, loovad neil karakteri, ka animafilmide puhul pruugime terminit tegelane, kellel on oma karakter, mis sest, et ta „ei ela“.
Ka mängufilmi tegelane tegelikult ei „ei ela“, vaid elustakse mängult ja näitleja mänguga näima, et elab, mille tinglikkustasand on üpris sarnane protsessiga animafilmi puhul – seal elustatakse nukk- või joonistatud tegelane näiliselt elama ja liikuma mitmete trikkide abil, nõnda et ühtse termini (tegelane) kasutamine on põhjendatud.
Dokumentaalfilmis on kõik põhimõtteliselt teisiti, filmitavat nii-öelda objekti pole tarvis elustada, sest ta on inimene, kes elab või on vähemalt kunagi elanud ning ta ei tohiks mängida ja teeselda, ta peaks olema absoluutselt „tema ise“, ehe nagu loom loomafilmis.
Iseasi, kuidas on lood dokumentaalfilmiga tegelikult, ja tõesti esineb neis suuresti lavastuslikkust (ütleme, et inimese muutmist tegelaseks), kuigi ausas töös ei tohiks seda olla. Muide, ka loomafilmis ei lasta loomal pahatihti olla tema ise oma loodusliku iseloomuga, autorid konstrueerivad temaga kokku väljamõeldud lugusid, panevad ta mängima ja annavad talle karakteri. Loomulikult on see võlts, kuid laiemale publikule hirmsasti meeldib nagu üldse tegelikkuse illusionistlik peegeldamine, ning peamised vahendid selleks on diktoritekst ja muusika..
Inglise keel tunneb ainult character’it, terminite tegelane ja karakter vahel ei tehta vahet, vene keeles siiski eristatakse neid kaht draamaterminit. Deistvujuštšeje litso vaste oleks tegelane, personaž ehk geroi tähendab karakteriseeritud tegelast ehk karakterit.
Tegelase mõttes on eesti keeles kasutatud varem veel oskussõnu tegelaskuju ja kuju ning karakteri puhul kangelane, paraku seesugune pruuk hääbub.
Kuju oleks eesti keeles päris mõnus, selleks, et teda inimestada, tuleks talle anda eripära, ta kaljurahnust raiudes välja vormida. Kangelane on ehk pisut ülespuhutud, tema vastu ei saa tekkida igal vaatajal sooje tundeid, ja peale selle tekib küsimus, kas kõrvaltegelane võiks olla kangelane?
Kangelane tuleb meil mängu arhetüüpe käsitledes, jätame kangelase sisu- ja mitte vormiterminiks.

Aristoteles eristab karakteri puhul veel – ethos’t ja pathos’t. Kaua ja põhjalikult on piike murtud, mida siis draamateooriaesiisa nende mõistete all mõtleb, ja selles ei olegi üksmeelele jõutud, terminid eetos ja paatos on ebaselged juba antiikajal Quintilianuse ja Platoni jaoks ning neid on interpreteeritud kaunis julgelt. (Göran Hägg, lk. 166 ja 174)
Mulle tundub, et ethos võiks olla tegelane, pathos aga karakteriga tegelane. Ethos siseneb esimesse väljapääsmatusse olukorda, tal on juba autori poolt antud karakter (mida publik veel ei tea), ethos muutub väljapääsmatus olukorras rabeldes pathos’eks (see tähendab, et tema karakter või vähemalt selle algmed saavad vaatajale selgeks), väljub sealt pathos’ena ja üldjuhul jääbki selliseks.
Nagu näete, püüan mina tegelast ja karakterit eristada. Minu jaoks on tegelane vorm, karakter sisu, inimesekujutus kogu tema individuaalsuses ja loomutruuduses.
Olgu täpsustuseks lisatud, et mõnede anglosaksi autorite (näiteks Neill D. Hicks) jaoks on character minu mõistes tegelane, ethos minu mõistes karakter, nõnda et vastupidiselt minu arvamusele.
Karakter olgu peenelt timmitud, kolmedimensiooniline, ent kõik tema erinevad ja vastakuti jooned sobigu kokku! (Egri, lk. 162) Tegelane ilma inimlike omadusteta on kriipsujuku, tegelase individualiseerimine ehk inimestamine tähendabki karakteri loomist. Tegelane võiks olla isegi ilma sootunnusteta, polegi tähtis kas ta on naine või mees, igatahes vaataja sellesse ei usu. Paneme tegelasele mundri selga, siis on ta sõjamees, ja esimene samm karakteriga tegelase loomisel on tehtud. Anname sõjamehele nime, vanuse, isamaa, ja teine samm on tehtud. Inimestamise all mõtlen ma tegelasele eluloo, sotsiaalse staatuse ja psühholoogilise eripära andmist, inimestatud tegelane on siis karakteriga ehk karakteriseeritud tegelane, lühemalt öelda karakter. Niisiis, tegelast võib kaunistada karakter, võib kaunistada täiesti individualiseeritud ja kordumatu karakter, ent autorid võivad olla ka tegelase inimestamisega kuhugi tee algusotsa jäänud – noh, sõjamehele üksnes nime, vanuse ja isamaa andnud. Sel juhul on ta stereotüüp. Ja pidage meeles, kõiki kõrvaltegelasi individualiseerida tihti lihtsalt ei jõua. Aga tegelane võib olla ka täiesti ilma karakterita, kõle kriipsujuku, kellest kellelgi pole sooja ega külma.
Küsigem vahepalaks, mis tõmbab haritumat publikut üle maailma vene dramaturgia – olgu teatri või filmi – poole? vastus - tšehhovlikult nüanssideni arendatud karakterid, me võime öelda, et inimestatud tegelased. Nõudlikule vaatajale tundub iga väiksemgi apsakas karakteriloogika vastu võltsusena, ta tunneks end petetuna, ja tal on kurb meel autori(te)st, kes arvavad, et vaataja on nõnda lihtalt haneks tõmmatav.
Tegelasel on eesmärk, milleks autor teda kasutab, karakterile tuleb juba anda motivatsioon.
Tegelane oleks nagu täiesti autori omand ja ori, karakter võib aga julgesti autorile vastu hakata, tegutseda omapäi, ainult karakteriloogika järgi. Autoril on tarvis tegelane viia näiteks punktist A punkti B, ütleme, et armastusest vihkamiseni, mida nimetakase üleminekuks karakterfilmi puhul või siis hüppeks näiteks komöödiates. Autor võib joonistada skeemi, kuidas tegelane sinna jõuab, paika panna kohtumiste rea. Ent karakteriga inimestatud tegelane juba kõike ei tee, tema valib, mis talle sobib ja mis mitte, kellega kohtub ja konfliktitseb, kellega mitte. Ta on pandud elama ja mõtlema, talle on hing sisse puhutud. Kui paljud näite- ja filmikirjanikud on tunnistanud, et nende loomisel olev karaktertegelane on hakanud nende vastu mässama, teinud seda, mida nad ise targemaks pidanud.
Inglise keeles räägitakse siinjuures karakteri arengust (development of character). (Katherine Atwell Herbert, lk. 121) Näiteks Hamleti areng demonstreeritakse tagasivaates, näidendis on sisemine tagasivaade, mis ulatub aega, mida näidendi tegevus juba katab ja esitakse meile dialoogirepliikidena (mitte tegevusena). Hamlet räägib alles pärast kalmistustseeni merelahingule eelnevast juhtumist, sellest, kuidas ta asendas kuningliku kirja teisega, mis saadab surma tema enda asemel hoopiski Rosencrantzi ja Guildersterni. Miks just selles kohas? Vaatajal peab jääma just siin mulje, et kui alul kõhklejana portreteeritud Hamlet ei kõhkle enam saata surma nuhke, siis võib ta külmavereliselt täita oma peaülesannet ja isa mõrtsukatele kätte tasuda. (Shakespeare1, lk. 574-575) (viide).
Siin aga tuleks selgelt piir vahele tõmmata tegevuses püsiva karakteriga ja areneva karakteriga tegelaste vahele. Püsiva karakteriga on enamuse filmide tegelastest, nad marsivad filmi juba proloogis või ekspositsioonis kindla, muutumatu karakteriga, ainult et see karakter avaneb vaatajale pikkamisi tegevuse arengu käigus.
Kinematograafia tunneb veel filmist filmi ja seeriast seeriasse liikuvaid kestva karakteriga tegelasi, on neist kõige kuulsam lausa filmikunsti embleemiks saanud Chaplini koduihkav hulkurmehike Charlie, aga teame ka Loius de Funesi ????? hüsteerikust sandarmeid ja sõjaväelasi. Tegelase karakteri välised parameetrid (elukutse, vanus positsioon ühiskonnas jne) muutuvad (seda juhtub ka üksikus filmis), kuid tema temperament ja olemus jäävad samaks.
Filmist filmi kestva karakteriga tegelane on ühes filmis püsiva karakeriga.

Areneva karakteriga tegelase karakter aga muutub tegevuse käigus tõepoolest teisemaks (paremaks-halvemaks) või koguni risti vastupidiseks, Saulusest võib Paulus saada.

Hamlet on areneva karakteriga tegelane, temaga samatüübiline on Robert Bentoni filmis “Kramer Krameri vastu“ isa Ted Kramer, keda näeme alul kui negatiivse varjundiga raha- ja karjäärihimulist töönarkomanaani. Siis sattub Ted Kramer väljapääsmatusse olukorda (jääb üksinda poega Billyt kasvatama), see teeb temast vaatajale sümpaatse lapsevanema, mis sest et terve ilm Tedi nöökab - seelikus mehepoeg selline! Poeg kasvatab isa, on filmi logo ja sisuline sõnum, mis on sügav ja eetiline. Poeg kasvata ise õigeks meheks selles filmis.
Nõnda puhtalt karakteri ümberkujunemisega näidendeid ja filme esineb haruharva, reeglina – nagu juba öeldud - antakse tegelasele konstantne karakter näidendi või filmi ekspositsioonis ning niisuguseks see jääbki kuni kuni lõpuni.
Juri Lotman manitseb, et mitte igasugune karakterimuutumine ei tähenda arenevat karakterit ning toob näiteks Andrei Bolkonski ja Pierre Bezuhhovi Lev Tolstoi romaanist „Sõda ja rahu“, kes jäävad karakteri poolest endisteks, olgugi et „Andrei ja Pierre kujunevad iga kord „teiseks inimeseks“, s.t. sooritavad tegusid, mida nad varem poleks saanud korda saata.“ (Lotman1, lk. 152-153)
Niisiis, areneva karakteriga on meil tegemist juhul, kui tegevuse käigus miskit muutub tegelase loomuses, tema psühholoogias ja eluhoiakutes – nagu Hamletil ja Ted Krameril. Aleksei Balabanovi „Venna“ (Polti VIj) peategelase – noorema venna Danila – kohta ei oskagi öeldagi. Tema saab külaluuserist Peterburi mõjukaks gängsteriks, aga kas tal juba varem olid peidus seesugune julmus ning ükskõiksus eetikanormide vastu või tekkisid need alles Peterburis, see ei tule minu meelest välja.
Muutuva karakteriga tegelane on omane spordifilmidele. (McKee, lk 85).
Tegelase karakter jääb samaks, ainult tegelase positsioon ühiskonnas muutub.
Harukordse erandina olgu nimetatud areneva karakteriga loomtegelastki, selleks on Jack Londoni romaani ja Randal Kleiseri filmi „Valgekihv“ (Polti XXXVa) peategelane huntkoer Valgekihv. Aga kõik karakterimuutused on tegevustega-üleelamistega põhjendatud, rohkem kui usutavad. Alul on Valgekihv ema Kiche armastav kutsikas, seejärel saab temast üks hulkuv ja nukrutsev metsloom, siis indiaanlsesse nimega Hall Kobras kiindunud kodukoeraks. Indiaanlane müüb viinaraha eest Valgekihva jõhkrale kullaotsijale Beauty Smithile, tema kasvatab loomast piinamise ja näljutamise abil tigeda ja kõiki teisi koeri võitva võitluskoera. Kui Valgekihv oma esimese võitluse areenil kaotab ja ta päris lõhki kistakse, jätab Smith koera haavatuna vedelema, Valgekihva korjab üles inimpeategelane Alex Larson, kelle armastus looma vastu muudab Valgekihva sõbralikuks ja truuks eeskujukoeraks, keda igaüks oma koju sooviks.