III Lugu. 6. Tegevusühtsus ning põhjuse ja tagajärje ahel

Juba tükk aega räägime me tegevusühtsusest, me pole vaid öelnud, et varem tähendas see soovitust piirata teose tegevus ainult ühe juhtumiga. „Stalkeris“ siis Tsooni minekuga ning Soovide Toa otsimisega, „Hamletis“ kättemaksuga võimu anastanud kuningas Claudiusele.
Andy Warholi kõike eitavas filmis „Magada“ ma tegevusühtsust ei leia, olgugi, et ka selles ei hargne laiali, ka seal on kõik kompaktne, tegemist on üheruumi- ja ühetegelasefilmiga.
Ühtsus on, kuid tegevust mitte. Nüüd ollakse leebem, nüüd võime öelda, et tegevusühtsus on olemas ka Bergmani filmis „Marionettide elust“, on ju seal kõik ülekuulamised ja meenutamised seotud prostituut Katarina Kraffi mõrvamisega ärimees Peter Egermani poolt, mis on ka filmi käivitav põhjus.
Alustasin peatükki „Lugu“ loo ja ratta kõrvutamisega.
Mõlemad peavad hoo sisse saama, tegevustiku lükkab liikuma ja arenema käivitav (alg)põhjus, mis vallandab tegevustiku põhjuse-tagajärje ahela, seda võib esitada nii päris filmi alguses kui tagasivaatavalt, olgu siis dialoogis ja pildis.
Käivitav põhjus võib ilmneda (olgu audiaalses või visuaalses tagasipõikes) loo jutustamise vältel, ent võib olla ka kohe ekspositsioonis.
Jumal või kes ta siis oli, pani kunagi ka kogu selle maise ja taevase masinavärgi käima, eks ole? Kogu selle kosmose, universumi, elu, kõik need aatomid ja molekulid. Jumal oli algkäivitaja, seda, mis põhjusel ta käivitas, ei ole antud meile aimata. Või nagu lauldakse ühes iiri limerikus: lõi Jumal, tark, meil kärbse küll, ei öelnud vaid, mis mõte sel.
Jumala puhul lepime püha teadmatusega, ent tegelas(t)el peab filmiloos olema motivatsioon, vaatajale peab olema enam-vähem selge, miks nad nõnda talitasid, miks toimus see salapärane juhtum, mis tegevustiku käima lükkas.
Käivitavaid (alg)põhjusi on püütud klassifitseerida hirmude ja ähvarduste kui peamiste motivatsioonide kaudu, need on jagatud seitsmeks liigiks. (Aleksandr Mitta, lk. 66 jj). Ja see liigitus langeb kuigipalju kokku konfliktide loeteluga. Olgu veel öeldud, et esitatud ajendid ei pruugi käivitada ainult filmiloo terviktegevustikku, need võivad panna arenema mõne üksiku episoodi tervikloos või mõne kõrvaltegevusliini pealiini kõrval.
Aga siin need on:
1) löök (pea)tegelase eneseaustamise pihta.
Au on elust väärtuslikum. “Forrest Gumpi” peategelast, madala intelligentsiga Forrestit püütakse tema invaliidsuse pärast ikka nurka suruda, ja kõige enam kannatab Forresti eneseväärikus. Kui naabripoisid tahavad talle peksa anda, siis ei käi löögid tema keha, vaid tema eneseväärikuse pihta. Seda, et au on elust väärtuslikum, mõistab “Forrest Gumpis” just madala intelligentsusega Forrest Vietnami sõjas, tema päästab oma relvavendi vaenlase tule alt ning teenib kõrge ordeni. Hiljem sunnib au Forrestit liituma sõjavastastega, Forrest käitub nagu väärikas kodanik, Forrest ei lase kunagi oma eneseväärikust riivata.
Eneseväärikus on paljudes kultuurides erinev, samurai teeb oma harakiri õrna haavumise järel, New Yorgi päevavargale võib näkku sülitada, see tüüp irvitab sulle vastu, nagu poleks midagi juhtunud. Moslemile on solvav, kui te tema nais(t)e silmi näete, saksa nudistipiigad lasevad eevakleidis rahvaparves ringi nii mis mühiseb.
Miks ma seda räägin? Aga selleks, et kirjutage ainult omasest, kirjutage elust, mida te läbi ja lõhki tunnete.
Vist kõik suured ühiskondlikud protsessid on vallandunud pisiasjadest - viimane tilk kukkub kannatase karikasse ja mõõt saab täis. Ja sellest viimasest tilgast saab hea kujund, see võib olla loo käivitaja.
Eisenstein on oma filmis „Soomuslaev Potjomkin“ selle viimase tilgana näidanud halvaks läinud liha jagamist madrustele. See on lööl eneseväärikuse pihta ja sellest puhkeb võimas ülestõus, mis areneb revolutsiooniks.

2) tegelase erialane läbikukkumine.
Kes ei kardaks jääda töötuks, ilma toimetulekuta, seda tehku ka teie tegelane teie sule all. Visconti draamas “Rocco ja tema vennad” hakkavad hädad pihta isa surmaga.


3) füüsiline ja materiaalne kahju.
Fellini “Cabiria öödes” varastab logard Giorgio prostituut Cabiria sumka, milles on kogu Cabiria raha.
4) surm ähvardab tulla.
Spielbergi „Hai lõugades“ kardavad kõik äkitselt randa ilmunud inimsööjat haid.

5) perekond on ohus.
Alejandro Amenabari filmis „Teised” (Polti IIIb) hoiab häärberiproua Grace oma lapsi, ta on hirmul välismaailma ees.
„Päikesest rammestunud“


6) rahvus on ohus.
Inimene on kollektiivloom, ja kui keegi hõikab, et riiki või rahvast ähvardab vaenlane, siis see ikkagi haarab meid kaasa. Richard Attenborough’ „Gandhis“ võtavad kõik Mahatma Gandhi kutset vägivallatule mässule kuulda.

7) inimkond on ohus.
„Terminator“
„Juurapark“


Olen alati toonitanud, et filmiloos valitsegu selgus. Ent selgusel olgu oma piirid, selgus ei tohi olla lihtsus.
Oleme öelnud, et Mihhalkovi filmi „Päikesest rammestunud“ käivitavaks põhjuseks on kunagi ammu-ammu (enne filmi tegevusaega) toimunud Marusja ja Dmitri noorusarmastuse purunemine ning Marusja ja Kotovi kokkusaamine ning hilisem abielu. Algpõhjus on selge, kuid selle motiive täpselt ei avata – esitatakse Dmitri-Mitja versioon, esitatakse esitatakse Kotovi versioon, datšaelanikest esitab oma versiooni Kirik, ja me ei saa teada, milline neist on see „õige“, milline on autoritõde.
Filmis „Marionettide elust“ on kahtlemata käivitavaks põhjuseks prostituut Katarina Kraffi mõrv ärimees Peter Egermani poolt, ent mis motiividel see mõrv toimub? Seda me teada ei saagi, kuigi just seda kogu filmi jooksul uuritakse. Mihhalkov on Mihhalkov ja Bergman on Bergman, ent harilikult leiame käivitava põhjuse raskuseta, ka pole tavaliselt kuigi keeruline tabada (pea)tegelase motiivi ning nii saame käivitava põhjuse endagi klassifitseerida.
Mõelge, kui palju mõtte- ja tundevaesemad oleksid need filmid, kui meile oleks üksüheselt selge, miks juhtus nõnda nagu juhtus. Elus on alati salapära ning film kopeerib elu.
Tuleme tagasi tegevusühtsuse juurde. Defineerime selle mõiste veidi leebemalt: tegevusühtsuseks peame me filmi tegevustikku, mis saab alguse ühest käivitavast põhjusest. Hamleti motiiviks on kättemaks, Stalkerit, Kirjanikku ja Professorit veab Tsooni ja Soovide Tuppa iha kustumatute elamuste järele.
Tegevusühtsuse kõrval võiksime fikseerida veel tegevustiku ühtsust, mis tähendab seda, et kogu tegevustik arenegu põhjus-tagajärje loogika järgi kindlas suunas, sel olgu ühine juur, iga episood viigu meid lähemale põhikonfliktini.
Vaatame nüüd mitmeliinilist Mihhalkovi filmi „Päikesest rammestunud“. Selge, Dmitri-Mitja, Kotovi ja Marusja liini käivitab algjuhtum kauges minevikus, mille tõttu Dmitri kallimast Marusjast sai Kotovi naine. Ka Nadja liin on selle juhtumiga seotud, sest et Nadja sündis ikka Kotovi ja Marusja abielust. Niisiis, neli pealiini tulenevad tollest kaugest juhtumist. Kollektiivse rühmtegelane – datšaelanikud – oli tolle noorusarmastuse ja selle purunemise tunnistajaks, nemadki on algpõhjusega seotud. Ent mööblivedaja liin? Ent tankiüksuse manöövrid, dirižaabliehitamine, õhukaitseõppused ja muud nõukogulikud propragandaüritused, mis sünnivad stalinistliku riigi jõhkrusest. Nende liinide metafooriliseks käivitajaks on keravälk, järelikult võime tõdeda, et filmis „Päikesest rammestunud“ ühtaegu on ja ei ole tegevusühtsust.
Francis Ford Coppola „Ristiisa“ I tegevustik läheb käima pärast seda, kui New Yorgi allmaailmaturule ilmub uus kaup –
meelemürk -, mis tõotab pööraseid kasumeid nõndanimetatu perekondadele. Ent see asjaolu selgub pikkamisi, kuskil filmi esimese seeria esimese kolmandiku lõpus, siis, kui algus lõpeb ja algab keskpaik.
Panemegi nüüd „Ristiisa“-kasseti videomakki, ent enne play-nupule vajutamist lubage mul pisut lobiseda.
Mina õppisin Moskvas Brežnevi aja lõpus, siis ei jooksnud nn prokatis naljalt kapitalistliku Lääne filme, peaaegu üldse ei näidatud Ameerika filme, imperialismi ideoloogilise diversioone.
Ah, et mis asi on prokat?
Prokatiks (milline hirmus russism, eks ole? ) nimetati toona eesti keeleski kogu N. Liidu avalikku kinovõrku, kinosid oli lugematul hulgal, kino oli igas pisemaski kolkakülas või käis sinna vähemalt rändkino.
Filmid jagati Nõukogude ajal prokati- ja mitteprokatifilmideks, prokatifilmid osteti sisse, neid näidati kinodes tühise raha eest rahvale. Mitteprokatifilmide koopiad varastati, neid näidati hoopis ilma rahata valitud seltskonnale.
Tuli näiteks välismaa režissöör või produtsent demonstreerima oma filmi Moskva filmifestivalile, ta ei võinud uneski arvata, et tema filmi näitamise ajal tegelikult ta film salakavalalt kopeeriti. Pärast tänati autorit-omanikku näitamise eest, festivalile tulemise eest, tema esitatud filmi ostmisest (et seda siis prokatis näidata) viisakalt loobuti, varastatud emakoopiast tehti paar-kolm uut koopiat neid näidata nomenklaturtšikutele, kelle kodudes ja datšades oli alati projektsooniaparaat. Nomenklaturtšikud olid soojadel ja kõrgetel kohtadel ülemused, projektsiooniaparaat seesugune masin, millele ketastele filmilint pandi ja sealt film ekraanili projitseeriti.
Salaja kopeeriti filme N. Liidu jaoks veel nn sotsdemi maades, näiteks Poolas ja Ungaris, kus tsensuuriolukord oli liberaalsem, ja nende riikide kinodes jooksid filmid, mida me kuulu järgi geniaalseteks pidasime ning mille nägemisest me unistasime. Ja kui N. Liit kuidagi muidu koopiat kätte ei saanud, tungis KGB või GRU koolitatud spioon öösel näiteks kuhugi Pariisi agulikinno ning varastas sealt tarbekoopia, on olnud juttu sellestki, et ehk pandi jälgede varjamiseks maja põlema, ent see võis olla liialdus ja kõmu.
Praegu kaalub film VHS-il paarsada grammi, DVD-l kümmekond grammi, pista asi tasku ja kogu lugu! Toona olid hoopis teised mõõtmed.
Täispikka filmi oli vähemalt kuus-seitse ketast, neid kanti kaheksakandilistes metallvutlarites, vutlareid ise veel nõndanimetatud jauffides, mis olid ämbrisuurused ja ämbrimoodi, jällegi kaheksandilised metallkohvrid, kokku kaalusid ühe filmi kettad terve puuda, see on 16 kilo, nõnda et spioonidel andis seda kraami kodumaale tassida ja oma tassimist varjata.
Nende nõndanimetatud mitteprokatifilmide demonstreerimiseks oli NLKP Keskkomitee aparaadi juures vastav osakond, mis siis organiseeris varastatud emakoopia paljundamist üliväikeses tiraažis ja paljundatud koopiate salajast liikumist ülemuste korterite ja datšade vahel. Kui kõik, kes filmi näha soovisid ja näha tohtisid, olid selle ära näinud, jõudis juba ribadeks kulunud koopialint viimaks meie kooliga.
Meie kooli vaatesaali, mis oli mõeldud sajale inimesele, kuhjus kuulsamate filmide esitamisel mitusada inimest, meie olime seal nagu silgud pütis.
Kes need kõik olid, need juurdetulnud? Meie õppejõudude, kuulsate režissööride ja stsenaristide sõbrad, sugulased ja paremad tuttavad, aga samuti mitmesugused nahkkuubedes tegelinskid poodidest ja turgudest, rätsepad, juuksurid, turulihunikud, peenemate restoranide šveitserid ja muud asjamehed, kes defitsiidiühiskonnas osutasid meie õppejõududele hindamatuid teeneid ning vastuteeneks said näha mitteprokatifilme. Noh, šveitser lasi ilma järjekorrata kõrtsi ning turulihunik varustas režissöör N-i kvaliteetsete karbonaaditükkidega, hiljem võisid nad oma restoranis ja turul kelkida kõigi ees, et nad on seda või teist legendaarset filmi näinud.
Kogu Moskva jaguneski Brežnevi ajal kaheks – uhked priviligeeritud seltsimehed, kes nägid mitteprokatifilme ning teised, kelle kõrvu ulatusid vaid pealkirjad ja näitlejate nimed, kes ahhetasid ja ohhetasid, kui neist filmidest kuulsid.
Uskuge mind, ei ole olnud filmilembesemat riiki kui meie kadunud koletis N. Liit!
Meie aga pidasime neid kontvõõraid oma territooriumile tungijateks, me ei tahtnud nendega jagada varastatud hüvet.
Iga koopiaga oli kaasas nii-öelda püsitõlk, tavaliselt noormees, kes õppis Moskvas diplomaatide või diplomaatiliste tõlkide instituudis, järelikult oli kellegi kõrge natšalniku võsuke, ning harilikult hoidis ta keelt hammaste taga. Filmi tekst oli tal pika demonstreerimisringi ajal ammu pähe kulunud, selle vuristas ta ette, pakkis seejärel koopiarullid jauffi ning kadus oma ametiautosse. Vahest harva juhtus aga jutukam tõlk ning tema käest me siis vaatamise järel, kui koopiaid tagasi keriti ja meie suitsu tegime, kuulsime, mida filmi kohta ütles näiteks Brezhnev, Kossõgin või mõni teine-kolmas poliitbüroo liige. Tundsime end siseringi liikmetena, ja olime uhked!
Niisiis, oli juunikuu, väljas sulas asfalt, lõõskas 30-kraadine suurlinnakuumus, meie kitsukesse vaatesaali oli kiilunud vähemalt pooltuhat inimest, kõik higised ja üksteisel kukil, ent kõik õhevil ja ülevas meeleolus. Kohe hakkasime vaatama “Ristiisa”, mida me juba enne nägemist armastasime, mida ilma nägemata armastas kogu Moskva, kogu N. Liit, sel lihtsal põhjusel, et filmi oli prokatis näitamiseks keelatud.
Vaatamise järel oli mul mulje vapustav, mul oli totaalne katarsis, samasugune kui pubekaajal pärast “400 lööki”. Ja mitte ainult minul ning minu kursusevendadel ja – õdedel, vaid ka sissetungijatel, igasugu lihunikel, juuksuritel ja šveitseritel.
Me vennastusime nende vaimselt võõrastega, kelle vastu meil muidu alati vaen tuha all hõõgus – me olime olnud koos selle suure asja juures.
Katarsis puhastas meid, vabastas vaenust, täpselt nii, nagu Aristoteles õpetas! Ja kui filmi tõlk pärast veel suitsetamisnurgas meile usaldas suurima riigisaladuse, et Aleksei Nikolajevitš Kossõgin oli edasi lükanud kohtumise Portugali suursaadikuga, et filmi lõpuni vaadata, siis võttis ikka seest võdisema küll!
Oo, kes siis ei unistaks salamisi jumalikust eestkostest, kõrgest patronaažist, mida pakub oma lähikondlastele don Vito Corleone!
Muidugi mõistsime me väga hästi, et filmi sisuks on riikliku õiglussüsteemi õiglusetus, mida paljastatakse mafioosode glorifitseerimise teel, me olime targad noored mehed.
Näete, sattusin jutustama, kui ma teinekord jälle mälestusi heietades teemast kõrvale tüürin, andke, palun, mõista, ausõna, ma ei pane seda pahaks.
Muuseas, ei filmis ega Mario Puzo romaanis ei pruugita kordagi sõna maffia või selle tuletisi, vaid kasutatakse alati perekonda, see on autorite raudkindel põhimõte. Ainult “tsiteeritud” ajalehtedes on juttu röövlijõukudest, mujal mitte. Aga ajalehed valetavad ja ajakirjanikud on äraostetavad, seda öeldakse filmiski. Õilistada roimarlikku maffiat on ju midagi muud kui õilistada perekonda, mida selles filmis pühaks peetakse. Kahjuks ei ole seda sõnavaliku printsiipi järgitud filmi nüüd, vabaduse ajal tehtud eestikeelse versiooni subtiitrites, nagu ma hiljem olen märganud.
Ühe õiglussüsteemi kõrvale annab ehitada teise õiglussüsteemi, täpselt sama loogilise ja põhjendatud kui too esimene, mis kõigile on näha. Niisugune ongi “Ristiisa” enneolematu lugu. Veelgi enam. Too teine, kuritegelik õiglussüsteem võib esimesse sisse imbuda, mis Ameerikas ongi juhtunud, ent võib esimese ka täiesti kõrvale tõrjuda, esimese asemele asuda, mis oli juhtunud N. Liidus. Niisuguse asja näitamist ei tohtinud lihtrahvale loomulikult lubada, ja ega seda tehtudki. Aga meid, tulevasi kinošnikuid, usaldati, meile näidati!
Ent lähme edasi. Eks ole meie tänase demokraatliku Eestigi ühiskond salamisi ja varjatult ülesehitatud teenete-vastuteenete põhimõttele (nagu Ristiisa perekondki, nagu Nõukogude ühiskondki), ja mida sellest arvata? Et see on absoluutselt lubamatu ja korruptiivne? Või vastupidi - see on nii inimlik, ja et selline inimlikus algab maailma ajaloo algusest? Kuidas siis muidu hinnata Jumala lepingut Moosesega? See on ka seatud teene-vastuteene printsiibile, ent just see on meie kõlbluse alustala.
Vaagige, ja siis mõistate “Ristiisa” aegumatut sõnumit.
Draamas valitsegu lihtsus, selgus ja ühemõttelisus, tegelaste kõik sammud olgu motiveeritud, tegevusteahel toimigu kausaalses ketis, põhjus-tagajärje loogika alusel. (Erik Joseph, lk. 29).
Hollywoodi klassikaline lugu eelistab loogikat, ent sirgjoonelist põhjuse-tagajärje ahelat filmiloos on võrreldud vulgaarmarksismiga ühiskonnateaduses. (Nick Lacey, lk. 228)
Tegevuse loogiline põhjendamine võib pidurdada tegevuse hoogu, Aristotelese tegevuse jäljendamise kontseptsiooni tähttäheline rakendamine võib viia Aristotelese-vastasele tulemusele. (Brewster and Jacobs, lk. 12) Ei sünni imet, ei sünni katarsist!
Hollywoodi klassikaline filmilugu jutustatakse meile 20-30 episoodiga, mis on omavahel seotud kausaalsusloogikaga, põhjuse ja tagajärje ahelaga (inglise keels cause-effect link), ent mitte raudselt.
Nöökijad nöökavad siinkohal nii – selline jutustamisviis tähendab, et tema teeb abieluettepaneku (põhjus), temake käitub mõned episoodid seletamatult, siis nõustub ja tulevad pulmad (tagajärg). (Paul Joseph Gulino, lk. 8).
Ent paneme viimaks oma videomaki käima ja asume asja kallale. Püüame siis põhjuse-tagajärje ahela paika panna Francis Ford Coppola “Ristiisas” esimeses jaos, koduülesandeks jääb teile talitada samuti teise ja kolmanda filmiga.
Kogu tegevustiku käivitav algpõhjus selgub veidike hiljem (nagu me alles poole filmi peal saime teada, mis juhtus kunagi kauges minevikus Marjusja, Kotovi ja Dmitri-Mitja elus), mitte kohe alguses.
Niisiis, alustame.
Sellepärast, et mingid jätised peksid ja püüdsid vägistada Bonasera tütart, sellepärast, et riiklikku õiglussüsteemi kuuluv kohus määras neile kaabakatele ainult kolme-aastase tingimisi karistuse, sellepärast, et Bonaserale tundub see ülearu leebe, pöördub Bonasera don Vito Corleone poole, et õigust majja tuua. (Käivitus Bonasera liin, tema motiiviks on kättemaks.)
Sellepärast, et Enzol sekeldusi immigratsiooniametiga, pöördub ka tema don Vito Corleone poole. (Käivitus Enzo liin, tema motiiviks on saada USA kodakondsus.)
Sellepärast, et stuudiojuhataja, produtsent-režissöör Jack Woltz ei anna lauljale ja näitlejale Johnny Fontane’ile rolli oma uues filmis, pöördub ristipojast näitleja-laulja Johnny samuti don Vito Corleone poole. (Käivitus Johnny liin, tema motiiviks on auahnus ja kuulsusejanu.) Sellepärast, et Johnny pöördus palvega saada endale roll, annab don Corleone oma kõige lähedasemale nõuandjale, consigliori Tom Hagenile ülesande sõita Californiasse, ja see asi joonde ajada. Sellepärast, et Woltz ütleb ära ettepanekust, millest ei tohi keelduda, leiab ta öösel voodist enda kõrvalt oma 600 tuhat dollarit maksnud tõutäku tombud. Sellepärast, et Woltz leidis voodist oma lemmiklooma verised tombud, annab ta Johnnyle rolli, sellepärast, et Johnny saab rolli, kingib ta don Corleonele tänutäheks tohutu suure lillebuketi.
Täpselt nagu elus – põhjus ees, tagajärg pärast. Ja kui lihtsad, selged ja inimlikud on tegelaste motiivid! Ainult seda vaataja kohe ei tea, miks esimese palve esitaja Ristiisa don Vito Corleone poole just sellel päeval pöördub, selle põhjus avaneb meile aga varsti – pulmad.
Niisiis, sellepärast, et Sitsiilia kombe kohaselt ei tohi pulmapäeval esitatud palvetele öelda ei, pöördusid tegelased don Vito Corleone poole oma muredega.
Hakatuseks näemegi Ristiisa don Vito Corleone tütre Constanzia (Connie) ja Carlo suurejoonelist pulmapidu, kus tutvustatakse enam-vähem kõki tegelasi.
Tänase konkreetse teema väliselt küsime, millega peab draamatehnika käsulaudade järgi lõppema film, mis algab pulmadega? Mis peab noorpaarist saama? Ärge unustage, et dramaturgias tuleb kõik pea peale keerata! Igatahes antakse meile vihje, et selle noorpaariga peab midagi juhtuma.
Sõnaga, proloogis esines ainult ühel juhul tagajärg enne, põhjus pärast. Hiljem juhtub seda pisiasjade puhul haruharva siin-seal veelgi, näiteks perekonda pürgiv Luca Brasi pomiseb pulmapeol omaette mingit teksti, tuubib seda pähe, veidikese aja pärast saame teada, miks ta seda teeb - selgub, et koledasti pabistav mees valmistub tervitama don Corleonet. Ent tegevuste järjekord on faabula alusel kronoloogiliselt õige, need tegevused ju toimuvadki just niisuguses ajalises järgnevuses - alul tuupimine, siis ettekandmine.
Mis on kogu tegevustiku algpõhjus?
Aga see, et aeg toob põrandaalusele turule uue kaubana narkootikumid, ja nüüd peavad New Yorki valitsevad viis perekonda oma äritegevuse ümber korraldama. Seda juhtumit tuleb vaadelda sündmusena, kuna see ei sünni mitte ühegi tegelase tahtest, see on paratamatus, mille järgi tuleb maffiaperekondadel kohandada oma elu ja tegevus.
Kummati ei ole filmi pealiiniks sugugi Ristiisa don Corleone liin, selleks on hoopis Ristiisa noorima poja Mike Corleone liin.
Asumegi pealiini juurde.
Sellepärast, et don Vito Corleone kasvatab oma kõrgelt haritud sõjakangelasest Mike’ist legaalset poliitikut, on Mike Corleone nõndanimetud tsiviil, ta kuulub lihasesse perekonda kui poeg, ent ei kuulu maffiaperekonda kui ristipoeg.
Esitame jällegi küsimuse – mis saab tegelasest, kes filmi algul oma kallimale Kay Adamsile deklareerib, et tema isa äriga ei tegele?
Ma ei oskagi siin määrata, kas see on lubadus või vihje, ettekuulutus igatahes, et seegi asi saab pea peale pööratud.
Kogu tegevustiku algpõhjusele reageerivad tegelased vastavalt oma karakterile.
Sellepärast, et valges pulbris on röögatult raha, toetab don Corleone vanim poeg, perekonnas teisel positsioonil olev Santino-Sonny, meelemürkide kaubandusest osa võtmist. Sellepärast, et teised neli perekonda võivad uimastite kaubitsemisega teenitud rahaga neist mööda minna, osta ära poliitikud ja politseinikud, toetab ka consigliori Tom Hagen narkoärist osavõttu.
Neile aga vastandub Ristiisa ise.
Sellepärast, et Ristiisa don Corleone ei taha kaotada oma häid sidemeid poliitikute ja politseiga, on tema oma perekonna nimel uimastite levitamise vastu. (Selle suhtumise eesmärgiks on autori tahtmise kohaselt ka gängsteri muutmisele sümpaatsemaks.) Sellepärast, et Santino ei soovi, et teised perekonnad Corleonedest mööda läheksid, ütleb ta oma arvamuse läbematult välja. (Algab Santino karakteri avamine, õige varsti on klaar, et nõrganärvilisena ei sobi ta liidriks-perekonnapeaks.)
Sellepärast, et Luca Brasi vandus pulmapeo ajal igavest truudust Ristiisale don Corleonele sooviga perekonda tulla, saadab Ristiisa mehe proovilepanekuks konkurentperekonda Tattagliate juurde spioneerima. Sellepärast, et ülesanne on ohtlik, tõmbab Luca Brasi selga kuulikindla vesti ja võtab kaasa püstoli. Sellepärast,et Tattagliad-Solozzod näevad mängu läbi, tapavad nad jõhkralt Luca Brasi. Sellepärast, et kõrvaldada peamine narkoäri takistus, korraldavad rivaalperekonnad Ristiisale atendaadi. Sellepärast, et sohver Paulie on reetur, tabatakse Ristiisa don Corleone siis, kui ta jõulukingitusi ostab. (Viis kuuli Ristiisa keres on aftermath, nende toime selgub alles hiljem, nii meile vaatajatele, kui ka filmi tegelastele.) Sellepärast, et perekonna juht Ristiisa don Corleone on mängust väljas, tõuseb suveräänseks liidriks Sonny-Santino. Sellepärast, et Sonny kaotab pea ja ei tule saa raske juhtimisülesandega toime, hakkavad allmaailmas juhtuma igasugu segadused, mille eesmärgiks on Corleonede perekonna mõjuvõimu kahandamine, troonilt tõukamine. Sellepärast, et jätkata läbirääkimisi narkokaubanduse alustamisest, võtavad Tattagliad-Solozzod kinni consigliori Tom Hageni, kes tegelikult pooldab narkootikumidega tegelemist, ent ei astu eales Ristiisa don Corleone otsuste vastu. Niisugune on tema karakter. Iiri-saksa päritolu Tom Hagen on Corleonede perekonnale truu sellepärast, et ta on perekonda võetud kasulapsena, leidlapsena tänavalt, Ristiisa on andnud talle hiilgava hariduse ja koolitanud ja juristiks. Sellepärast, et Tattagliale on (ajutiselt) vaja rahu tema ja Sonny-Santono vahel, laseb ta kinninabitud consigliori Tom Hageni vabaks, et too teeks lepingu tema perekonna ja Corleonede perekonna vahel ära hoidmaks suurt verevalamist viie perekonna vahel, mis sarnaneks 1946. aasta sõjale. Küsime – mis saab asjast, mida tahetakse kangesti ära hoida? Vaatajale tehakse vihje, et see võib puhkeda.
Sellepärast, et Tom Hagen arvab, et Ristiisa don Corleone on surnud, nõustub ta ettevaatlikult vahendaja rolli täitma, kuna ta teab, et arvatav troonipärija, arvatav uus Ristiisa Sonny pooldab Corleonede perekonna osavõttu narkokaubandusest. Ainukeseks takistuseks sellele sobingule on Ristiisale jäädavalt (ka pärast surma) ustav Luca Brasi, sellepärast tuli kõrvaldada. (Niisiis, takkajärele saame teada Luca Brasi tapmise tõelise põhjuse, siin toimis ahel - tagajärg enne, põhjus pärast.) Sellepärast, et Corleonede perekond teaks Luca Brasi tapmisest, saadetakse sinna Sitsiilia kombe kohaselt pakk surnud kaladega. Sellepärast, et Luca Brasi püüdis end kaitsta kuulikindla vestiga, on surnud kalad mässitud tema vesti, nii on ka kindel, kellest täpselt sõnumis juttu tehakse. Sellepärast, et autojuhist ihukaitsjale Pauliele langeb kahtlus kokkumängus Sollozzodega (mistõttu sai võimalikuks atentaat Ristiisale), tapetakse tema küpse kõrkja vahel, taamal kauguses terendamas Vabadussammas, samal ajal kui tapmise organiseerija Clemenza urineerib. Sellepärast, et uueks Ristiisaks pürgiv Corleonede vanim poeg Sonny teeb pidevalt juhtimisvigu, on võimu endale haaramas rivaalperekonnad. Sellepärast, et noorem vend Mike on tsiviil, sellepärast, et vastased seda teavad, ei ole tema vastaste rünnakuobjektiks.
Sellepärast, et Mike on puutumatu, saadetakse just tema kontrollima olukorda haiglas, kus ravitakse Ristiisa. Sellepärast, et Mike armastab oma isa, nagu iga korrralik poeg, tuleb ta haiglasse. Sellepärast, et kord ja tasakaal on Ristiisa don Corleone teovõimetuse tõttu New Yorgis kadunud, sellepärast, et korrumpeerinud politsei mängib Ristiisa rivist väljasoleku tõttu nüüd kokku Sollozzode perekonnaga, on Ristiisa palati ustelt maha võetud ihukaitsjad, ilmselt sellepärast, et pärast atentaati napilt ellu jäänud Ristiisa lõplikult likvideerida. Sellepärast, et pagar Enzo käis Ristiisa tütre pulmapäeval Ristiisalt teenet palumas, sellepärast, et Ristiisa täitis pagar Enzo palve, tuleb pagar Enzo haavatud Ristiisale lilli tooma. Sellepärast, et sõjakangelane noorim vend Mike on teovõimsam kui vanim vend Sonny, hoiab ta pagar Enzo sümboolsel abil ära oma lihase isa tapmise. Sellepärast, et Mike küsib äraostetud politseikaptenilt McCluskeylt, kui palju Sollozzo-Türklane tollele maksab, saab ta politseinikult solvava kõrvakiilu, ja nüüd peab McCluskey surema, sellepärast, et au- ja väärikuse alandaja ei või kuidagi ellu jääda. (See on pealiini jaoks punkt, kust pole tagasiteed – Mike lihtsalt peab end asjasse mässima.) Sellepärast, et Sonny ei ole mees omal kohal, puhkeb alatasa sõnelusi tema ja consigliori Tom Hageni vahel. Sellepärast, et Sollozzo on nüüd politseikapten McCluskey kaitse all, ei hakka talle peale ükski hammas. Sellepärast, et kirjutamata seaduste järgi politseinikke ei tapeta, on ka McCluskey ise puutumatu. Sellepärast, et politseikku rünnanud perekond jääks ilma poliitilise kaitseta legaalse võimu poolt ning tema vastu pööraksid automaatselt ka kõik ülejäänud New Yorgi perekonnad, ei ole soovitav McCluskeyt tappa. Sellepärast, et Sollozzo-Türklast üksinda tappa ei saa, peab siiski surema ka politseikapten McCluskey. Sellepärast, et Corleonede perekonnal on nuhid teistes perekondades, saavad nad teada teiste perekondade kavatsustest. Sellepärast, et Corleonede perekonnas pärast autojuht Paulie tapmist enam äraandjaid ei ole, jääb nende kodust info rivaalperekondadele tulemata. Sellepärast, et Sollozzo oletab Mike’i autoriteedi kasvu Corleonede perekonnas, kutsub ta Mike’i õhtusöögile. Sellepärast, et garanteerida oma puutumatus, võtab Sollozzo enda palgal oleva politseikapten McCluskey õhtusöögile kaasa. Sellepärast, et ei oleks tunnistajaid, hoiab Sollozzo õhtusöögiks määratud restorani saladuses. Sellepärast, et Corleonedel on politseis koputaja, on nad saanud varem kohtumiskoha teada. Sellepärast, et kohtumiskoht on teada, peidavad Corleone perekonna liikmed tualetti püstoli Mike’i jaoks. Sellepärast, et nüüd on lõplikult selged McCluskey sidemed rivaalperekonnaga, kaob politseiniku immuniteet. (Sellepärast, et politseiniku isikupuutumatus kehtib ainult juhul, kui ta ei ole liitunud mõne perekonnaga.) Sellepärast, et Mike’l ei oleks relva, laseb Sollozzo politseinikul Mike’i läbi otsida. Sellepärast, et politseinik midagi ei mõistaks, räägivad Sollozzo ja Mike õhtusöögil omavahel itaalia keeles.
Sellepärast, et tualetti on peidetud relv, läheb Mike sinna relva võtma. Sellepärast, et politseinik McCluskey on juhm, jätab ta Mike’i uuesti läbi otsimata, nii jõuab Mike koos relvaga restoranilaudu. Sellepärast, et McCluskey on Sollozzo teenistuses, tapab Mike ta koos Sollozzoga. Sellepärast, et on tapetud võimsa perekonna juht, puhkeb New Yorgis perekondadevaheline sõda, mida püüti ära hoida. Ja kes süütas sõja? Tsiviil, kellelt seda ei oodatu!
Sellepärast, et Mike tappis Sollozzo ja politseiniku, peab ta aastaks New Yorgist kaduma, pagema rettu Sitsiiliasse.
Tegemist on ja ei ole kohaühtsuse rikkumisega, olgugi et Sitsiilia asub New Yorgist kaugel. Ent don Corleonede perekond on sealt pärit, sõnaga, Mike suundub oma põliskoju.
Siiamaani on Corleoende epopöa olnud tapvalt loogiline, kõik, ka siin mainimata pisijuhtumid, seostuvad kausaalselt.
Draamatehnikas on kaks kohustuslikku loogikat – põhjustagajärje loogika ja dialektiline loogika ning üks soovitav loogika, nimelt antiloogika - “Ristiisa” hierarhiline jutustamisskeem vastab siiamaani mõlemale esimesele.
Põhjus-tagajärje loogika toimib sellepärast et- tasemel, dialektiline loogika läks käiku siis, kui algas vastutegevus, mis aktiviseerib tegevuse, ja seda me näeme me selles filmis konkurentperekondade vastusammudes, selles, kuidas need on haaramas võimu, kuna Corleonede perekond on sattunud tõelise liidri, Ristiisa don Corleone mängust väljasoleku tõttu väljapääsmatusse olukorda. Sinna tõukasid Corleonede perekonna rivaalid tehes Ristiisale atendaadi, väljapääsmatust olukorrast väljapääsemiseks tõusis liidriks juhivõimeteta vanim poeg Sonny-Santono, mis tähendas sattumist uude väljapääsmatusse olukorda, kuna Sonny karakteri poolest lihtsalt ei sobi liidriks. Mida aktiivsemad on rivaalperekonnad, seda enam teeb Sonny vigu, toimib dialektilise loogika, ja selle reeglite järgi on just Sonny ponnistuste tõttu võim New Yorgis libisemas Corleonede käest mujale, kuna Corleonedel on kõik pilla-palla.
Kus on siis antiloogika? Ja kus on siis ime? Kus kõrvalepõike korras toimuv absoluutselt juhuslik kohtumine, mis ei tulene põhjus-tagajärje ahelast? Kus on jumal masinast, deus ex machina ?
Aga palun!
„Ristiisa“ tektoonikas on esindatud ka kolmas Hollywoodi jutustamiskaanonote järgi mittekohustuslik loogika, nimelt antiloogika - Sitsiilias kohtub Mike neiu Apolloniaga, ja armumine tabab teda nagu piksenool. Vähe sellest, piigagi armub Mike’i hetkepealt.
Kas see on absoluutselt usutamatu? Mike’i armumine esimesest silmapilgust ei ole kuidagi seostatav loo loogikaga, ei põhjus-tagajärje- ega dialektilise loogikaga, ei kogutegevustikku käivitanud algpõhjusega (narkootikumide tulek New Yorki), see kõrvalepõige toimub antiloogika printsiipide järgi ja rikastab Mike’i karakterit.
Nüüd ei ole tasakaalukas, julge ja arukas Mike ainult sõjakangelane ja kahekordne mõrvar, vaid sõjakangelane ja kahekordne mõrvar ning pluss midagi muud. Ja see midagi muud peseb tal mõne kategooria vaataja silmis maha kõik patud. Vaataja ei ole kindlasti unustanud, et Mike’il jäi New Yorki pruut Kay Adams, kellega tal olid tõsised plaanid. Ent seda sügavam peab olema Mike’i armumine Sitsiilias!
Selgub, et Mike on tundeline küünik, täpselt samuti nagu ta isa, Ristiisa don Vito Corleone! Mike ja Vito õrnahingelised mõrvarid, ühtaegu subtiilsed ja kalgid, tundelised ja jäised, armsad ja rüvedad.
Sitsiilia-episood on kogutegevustiku suhtes antiloogiline, ent episoodisisene tegevus ise on loogiline.
Sellepärast, et Mike on esimesest silmapilgust armunud, sellepärast, et temas lööb välja sitsiilia veri, küsib ta neiu isalt luba temaga abiellumiseks. Sellepärast, isa on nõus, saab Mike teada tüdruku nime ja õiguse perekonna valvsa silma neiu Apolloniaga korraks kohtuda.
Sellepärast, et Mike armastab Apolloniat, toimuvad Sitsiilias pulmad. Sellepärast, et vaenuperekond New Yorgis on avastanud Mike’i redupaiga Sitsiilias, korraldatakse talle atentaat, ent plahvatama pandud autos saab surma Mike’i asemel tema nooruke näitsik. Mike’le on tehtud ülekohut, vaataja silmis muudetakse ta veel sümpaatsemaks.
Mis toimub samal ajal New Yorgis?
Sellepärast, et Ristiisa don Vito Corleone paraneb, kirjutatakse ta haiglast välja, kuid sellepärast, et ta tervis on põdur, ei võta ta perekonna juhtimist üle. Sellepärast, et Sonny on kehv boss, käib Corleonede perekond alla.
Sellepärast, et õemees Carlo peksab Sonny ja Mike’i õde Conniet, klohmib vanim poeg Sonny ta läbi. Sellepärast, et Sonny on tormakas ja ettevaatamatu, tapetakse ta perekondadevahelises sõjas õemees Carlo reeturliku kättemaksu abil. (Näete siis, kuhu jõuti filmilugu alustanud pulmadega – peigmehest Carlost sai abikaasana koduterrorist ning maffiaperekonnaliikmena reetur.) Sellepärast, et jalule tõusnud Ristiisa don Corleone tahab rahu, palub ta consigliori Tom Hageni mitte maksta omakorda kätte poja Sonny tapmise eest ning korraldada rahu sõlmimiseks viie perekonna kohtumine. Sellepärast, et sõja ajal kannatab äri, nõustavad rahuga teistegi perekondade juhid. Sellepärast, et ajad on muutunud, ei ole Corleonegi perekond enam uimastikaubanduse vastu, vaid toetab teatud tingimustel kontrollitud uimastiäri. Sellepärast, et Sitsiilia iludus on tapetud, tuleb Mike tagasi ja teeb abieluettepaneku oma vanale pruudile Kayle. Sellepärast, et Kay Adams on jäänud lastetuks vanatüdrukuks, töötab ta lasteaednikuna. Sellepärast, et Kay tahab ikkagi luua lihast perekonda, võtab ta Mike’i ettepanku vastu. Sellepärast, et Sonny on tapetud ja Ristiisa don Corleone ikkagi veel põdur, saab perekonnapeaks liidrivõimetega ja juhtimisoskustega Mike. Sellepärast, et Mike’i ei seo antud sõna (pidada rahu perekondade vahel), organiseerib Mike kõigi teiste perekonnapeade tapmise. Sellepärast, et Mike’i õemees Carlo osutus reeturiks, laseb Mike tappa ka tema.
Niisiis, kõik on pea peale pööratud, nagu nõuavad draamatehnika reeglid. Mike’ist, kes filmi algul ütles, et temal pole oma isa perekonnaäriga midagi ühist, on saanud veel julmem don, veel külmaverelisem Ristiisa. Ja samas armastab ta oma perekonda, oma lapsi, täpselt samuti nagu tema isa.
Muuseas, ei Vito ega Mike Corleone ole Hollywoodi klassikalised gängsterid, nad on olemuselt kahesed ning vastanduvad mõlemad taplustes sõelapõhjaks tulistatud lihtsameelsele ja kärsitule Sonnyle. (Gilberto Perez, lk. 252 – 253)
Niisiis, ühtne tegevustik võib olla mitmeliiniline (nagu „Ristiisas“), kuid on ikkagi mõnevõrra üksluine, isegi nahkne. Kõik kulgeks nagu tunnelis, ühe vedu, ühes suunas, nagu ühe vitsaga löödud. Ootamatuid värvikaid väärtusi lisab filmile antiloogika, tegevusühtsuse ja ühtse tegevustiku rikkumine kõrvalepõike (inglise keeles digression) näol, mida me nägime Sitsiilia-episoodi puhul.