Thursday, January 21, 2010

II. Mis on dramaturgia? 3. Aristoteles

Kui ma Moskva filmikoolis filmidraamatehnikat õppisin, oli kombeks öelda – küsimusele, mis on filmidramaturgia, vastas juba Aristoteles, ning juhtus see ümmarguselt kaks ja pool tuhat aastat enne filmikunsti leiutamist. Kui stsenaarium on üle viie tuhande aasta vana, siis filmidramaturgia teooria on tublisti noorem.
Enam-vähem kõik draamatehnikaõpikud algavad austuskummardusega Aristotelesele, ka kõige varasemad, rääkimata uuematest. Ka meie Luule Epneri tööd ei ole erandid. (Epner1, lk. ???) (Viide) 1938. aastal Moskvas ilmunud V.K. Turkini “Dramaturgija Kino” on veel kiidulauludega kitsi (Turkin, lk. 122), ent edasi ei peeta enam piiri. “Üle kahe tuhande aasta vana ja kirjutatud piiratud arvu näidendite analüüsimise järel, on “Poeetika” esimene ja jääb ehk parimaks katseks mõista, mis asi on draama ja kuidas see töötab. Paljalt 10-tuhande sõna pikkune essee ei käsitle ainult näidendeid, kus sa sellega, see käsitleb ilmselgelt ka filmindust, teose tuumikideid peab arvesse võtma iga näitekirjanik ja filmidramaturg.” (Blacker, lk. XII) Just Aristoteles tegi revolutsioonilise avastuse - igal lool olgu algus, keskpaik ja lõpp. (Elliot Grove, lk.24) Dramaturgiahüpoteeside loomisel on kasutatud Aristotelese teisigi kirjutisi peale “Poeetika”. Dudley Andrew ehitab oma teooria alguse üles Aristotelese “Metafüüsikale” toetudes, eristades dramaturgias samuti mateeriat, vormi, liikumist ja lõppeesmärki. (Andrew, lk.7)
Mulle tundub vahetevahel päris uskumatu fakt, et algupäraste näidendite kõrval ei ole kaotsi läinud antiikse Hellase teoreetiline sõna, ja kindlasti ei ole selle säilimine juhuslik, meil, tohutu suurelt inimkollektiivil, kõigil, kes pärast Aristotelest elanud, kõigil praegu elavatel ja ilmselt ka kõigil tulevikus sündivail inimestel, läheb neid tekste vaja. Viimaks on meil nüüd eesti keeleski olemas eraldi raamatuna Aristotelese “Luulekunstist” (Poeetika), varem pidime seda hälli lugema 20 aastat tagasi ilmunud ajakirjast “Keel ja Kirjandus”. Tõlkijaks, muuseas, minu pinginaaber esimesest klassist Jaan Unt. Ma tean, et te ei viitsi, aga ma soovitaksin teil ikkagi see teos korralikult läbi lugeda. Ma tean, et te ei usu, ent ma olen veendunud, et tulevikus hakkate siis paremaid filme tegema, paremini filme toimetama või paremaid artikleid kirjutama.
Peab ütlema, et “Poeetika” tekst on üsna segane, sellega võiks tõestada kõike, mida ikka ja jälle draamaõpikuis tehaksegi. Prohvet ei tohi kunagi ajada sirget ja ühemõttelist juttu, muidu võetakse ta vahele.
Aristoteles käibib dramaturgiapühaku funktsioonis, inimesel peab ju olema tootem, keda ihust-hingest austada. Kui juba tänavapuhastajatel on oma pühak, miks ei võiks siis olla dramaturgidel, keda Aristoteles ise pidas hingepuhastajateks? Ekstranüansi lisab tõik, et Aristoteles oli peaaegu ateist, tema pisut religioosne kummardamine on erilise, just nimelt dramaturgilise värvinguga, kuna sisaldab ühekorraga ei’d ja ja’d. Aristotelese fanaatik on nagu moslem, kes Mekka suuna kogemata valesti määrab ning andunult palvetama kukub – teeb õiget asja, ent suti kõveriti.
“Poeetika” ei olegi vist olnud mõeldud nn laiemale lugejaskonnale, teos on esoteeriline ehk akromaatiline, tekst on pigem lektori märkmete taolist, mis oli mõeldud Aristotelese õppeasutuse – Lykeioni ehk peripateetikute kooli - siseseks kasutamiseks lähimate õpilaste jaoks või isegi mitte seda. On ka arvatud, et “Poeetika” ei ole muud, kui mõne Aristotelese õpilase loengumärkmed, kusjuures see õpilane ei ole alati suutnud õpetaja mõttearendusi sisuliselt jälgida ega ka korralikult üles tähendada. (Aristoteles, lk.10-11) Viited
Aristoteles hakkab dramaturgiast rääkima juba teises lõigus, edasi võrdleb eri kunstiliike ja autoreid Homerost, Sokratest, Timotheost, Sophoklest ja teisi, juttu on koguni paroodiast, maalikunstist, värsimõõdust, meloodiast, komöödiast, tragöödiast ja millest veel.
Minu meelest algab just Aristotelest kriitikute hierarhiseerimistõbi, see rahvas kehtestab iseennast loojaid ritta ja edetabelisse seades, millel minu meelest on priileivasöömise maik. Pange tähele, et mina ei mõjuta teid kuidagi väites, et see on hea ja see on halb film. Ise peate otsustama, mis teile meeldib ja mis mitte. Tõsi, vaadatavate filmide valikuga ma ju teid kuhugi kallutan, ent paljud filmid olete analüüsimiseks valinud teie ise, niisiis, töötlete teie ka mind. Aristoteles kiidab Homerost ja veidi ka Sophoklest, teised autorid saavad kõvasti võtta. No mis sa ütled – “Luule aga jagunes luuletajaile omaste iseloomude järgi: väärikamad jäljendasid tegevusi, mis olid ilusad ning omased samasugustele inimestele; tavalisemad halbade tegevusi, luues kõigepealt pilkelaule, nii nagu esimesed hümne ja kiidulaule. Enne Homerost pole meil nimetada mitte kellegi niisugust luuleteost, kuigi on tõenäoline, et neid on palju; pärast Homerost aga on, näiteks tema enda “Margites” ja teised sellised.” (Aristoteles, lk. 21)
Eks ole, täpselt nagu tänase päeva arvustajatsura, kes häbitult pauh ja pauh hinnanguid langetab, et oma nina püsti ajada!
Aristotelesel tragöödiad etenduvad (Aristoteles, lk. 33), sama kreekakeelse sõna tähenduseks on ka võistlema ning seda sõna kasutati veel süüdistaja ja süüdistatava jõukatsumise puhul kohtuduellis. (Aristoteles, lk. 91) (viide). Igatahes on etendus passiivsem, sisaldab vähem dramaturgiat kui võistlus, jõukatsumine, konkureerimine, rinnapistmine, kahevõitlus, rivaalitsemine. Kujutage ette, milliseid kohustusi see esitaks näitekirjanikule, kui teatris tükki ei etendata, vaid nendega konkureeritakse, mis ei olegi ju vale. Kes ei tahaks kõige parem olla? Muuseas, kinos ja telekas filmid jooksevad, ei käi, ega ole, jooksma- verbi sees on juba nõudmine teose tegevustiku tempo ja dünaamika kohta. Ja see jooksmine pärineb etümoloogiliselt vaataja poolt, tähendab, niisugune on turu nõudmine, kui veidi irooniline olla. Inglise keeles on veel lihtsam – film on movie, ja kõik on selge, see on peaaegu tagaajamine, eks ole? Meie keeles on olemas mõnus arhaism liikuvad pildid.
Tegevus on Aristotelese järgi moraalne kategooria, milles on selgesti tajutav tegelase olemus. (New Hollywood Violence, lk. 111). Just tegevusest ilmutub tegelaste karakter, ja mitte kuidagi teisiti.
Tragöödia, millest kahtlemata on välja kasvanud tänase päeva dramaturgia, oli juba Aristotelese ajal huvitav žanr. Kõigepealt, see eksisteeris ainult ühes kohas, nimelt Ateenas ja ainult 5.sajandil enne Kristust, mujal, hiljem ja varem enam mitte. Tragöödia oli otseselt seotud Ateena demokraatiaga, kui see hääbus, kadus olematusesse ka antiikne tragöödia, ja see avastati uuesti alles renessansiajal, kui rahval tilkhaaval jälle sõnaõigust hakkas tulema.
Tragöödiate lugu põhineb müütidel, ent publik ei tulnud teatrisse ainult müütide uusi ülessoojendusi vaatama, tragöödiatesse oli pikitud kaasaegset ainest, mis rahvast kütkestaski.
Tragöödiad telliti ja loodi toonaste suursündmuste puhul, milleks oli kreeklaste võit pärslaste üle (449-448 eKr) ja Peloponnesose sõjad (431 – 404 eKr), nõnda et ei ole midagi uut päikese all! Minu lapsepõlves olid pooled nõukogude filmid nn Suurest Isamaasõjast, ja teisi kui nõukogude omasid peaaegu kinodes ei jooksnud. Mõned tragöödiad (Aishylose triloogia “Orestes” viimane osa “Eumeniidid”, Sophoklesi “Philoktetes”, Eurpidese “Iphigeneia Taurises”) olid õnneliku lõpuga – vastu tulles publiku soovile. (Sophokles, lk. 89) Õppige! See soovitus on ühtaegu nali ja teistaegu ei ole seda.
Aristoteles ongi kõige kuulsam tragöödia-uurija, just tema kiitus on “Kuningas Oidipuse” küllap jäädavalt draama kullafondi paigutanud.
Aristotelese seisukohad dramaturgiavallas on järgmised:
“Näib, et tervikuna on luulekunsti sünnitanud kaks ja seejuures looduslikku põhjust. Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu.
[---] Et jäljendamine on meile looduspäraselt omane nagu ka harmoonia ja rütm (värsimõõdud aga on osa rütmidest, see on ilmselge), siis juba alguses loomu poolest võimekad vähehaaval edenedes ettevalmistamata etteastetest luule. [--- ] Näitlejate arvu viis esimesena ühelt kahele Aischylos, ta vähendas kooriosi ja andis esikoha kõnele; Sophokles tõi sisse kolm näitlejat ja lavamaalingu. Ja veel, mis puutub suurusesse; olles alustanud väikestest lugudest ja arenenud saatürdraamast, naljakast sõnastusest, omandas tragöödia alles hiljem oma kuulsuse. [---] Komöödia aga on, nagu me ütlesime, halvemate iseloomude jäljendus, kuigi mitte kogu pahelisuses, vaid osaliselt, sest naljakas on inetust vaid osa. Naljakas on ju mingi valutu ja kahjutu eksimus või inetus, just nagu naljakas mask on midagi inetut ja moonutatut ilma valuta. [---] Kuid pole teada, kes tõi käibele maskid, kes eeskõned, näitlejate hulga jms. Lugude loomine pärineb Sitsiiliast, ateenlasest aga hakkas esimesena üldisi kõnesid looma Krates, loobudes jambilisest laadist. [---] Tragöödia püüab, kuivõrd võimalik, olla ühe päikeseringi piires, või kui, siis vaid pisut sellest väljuda, eepos pole aga ajas piiratud ja seepoolest erinebki. Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omava tegevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest läbielamistest. [---] Ja et tragöödia on tegevuse jäljendus, tegevuses aga on mingid tegevuses olijad, kes paratamatult on nii- või teistsugused iseloomu ja mõtete poolest, sest nende põhjal me nimetame ka tegevusi nii- või teistsugusteks, siis on tegevustel loomu poolest kaks põhjust: mõtted ja iseloom, ning nendele vastavalt kõigil kas on õnne või ei ole. Tegevuse jäljendus on lugu, sest looks nimetan ma just sündmuste kokkuseadet; iseloomuks seda, millele vastavalt me tegevuses olijaid nii- või teistsugusteks nimetame; mõtteiks aga seda, kui palju nad kõneldes midagi tõestavad või siis üldisesse puutuvat arvamust väljendavad. Niisiis, oleks vajalik, et tragöödias oleks kuus osa, millele vastavalt tragöödia on nii- või teistsugune – need on lugu, iseloomud, sõnastus, mõtted, väline ilme ja meloodialooming. Kaks osa tähendavad seda, millega jäljendatakse; üks – kuidas jäljendatakse; kolm – mida jäljendatakse; peale selle muid osi ei ole. [---] Ent tähtsaim neist on sündmuste ülesehitus. Sest tragöödia ei jäljenda mitte inimesi, vaid elu ja õnne, ja õnnetus seisneb tegevuses ning ka eesmärk on mingi tegevus ega mitte omadus; vastavalt iseloomudele on inimesed nii- või teistsugused oma omadustelt, vastavalt tegevusele aga kas õnnelikud või vastupidi. Niisiis ei olda tragöödias tegevuses mitte selleks, et jäljendada iseloome, vaid iseloomud võetakse sisse tegevuse pärast, nii et tragöödia eesmärgiks on sündmused ja lugu, eesmärk aga on kõige tähtsam. Ja veel, tegevuseta ei saaks tragöödiat olla, iseloomudeta aga saab. [---] Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit nimetamisväärset suurust. Tervik on aga see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis on loomulikul viisil pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis, ei pea hästi kokku seatud lood algama sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme. [---] Öeldust ilmenb, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäolisusele ja paratamatusele vastavalt. (---) Aga et tragöödia pole ainult lõpetatud tegevuse, vaid ühtlasi ka hirmu ja kaastunnet äratavate sündmuste jäljendus, sellised on nad aga kõige enam siis, kui toimuvad ootamatult ja üksteise tagajärjel (sest sel viisil on imetlusväärset enam kui siis, kui nad juhtuksid iseenesest ja juhuslikult... [---] Pöörak on, nii öeldud, tehtava muutus vastupidiseks, ja seda, nagu me ütleme, tõenäolisusele või paratamatusele vastavalt, nii nagu “Kuningas Oidipuses” teataja, tulles Oidipust rõõmustama ja vabastama hirmust ema suhtes, teatab talle, kes ta on, ja põhjustab vastupidise... [---] Äratundmine on, nagu nimigi tähistab, on muutus teadmatuselt teadmisele ja ühtlasi kas sõprusele või vaenule nende vahel, kes on määratud saama kas õnnelikuks või õnnetuks; kauneim äratundmine on siis, kui temaga koos ka pöörakud toimuvad nagu “Kuningas Oidipuses”. (viide)
(Aristoteles, lk. 20 – 32)
Aitab, edasi loete ise! Ainult et nii palju, et meie kasutaksime siinkohal sündmuse ja sündmustiku asemel termineid tegevus ja tegevustik, näitleja asemele tegelane, iseloomu asemel karekter. See mööndus kehtib ainult minu jutu piires, pole ju humanitaariavallas kehtestatud täpset ja kohustuslikku terminoloogiat, nõnda et igaüks võib rääkida ja kirjutada, kuidas talle on suupärane.
Eks ole, poleks paha, mõned lõigud võiks ajalehte panna ilma autorit mainimata ja kindlasti mõtlevad paljud lugejad, et see on eile kirjutatud. Aristotelese mõtted on arusaadavaks teinud tekstirestauraatorite töö, Aristotelese eksegeesiga tegeleb hulk rahvast, meil Eestiski on olemas selles vallas maailmatasemel mees, tänu kellele me nüüd seda klassikalist teksti emakeeles lugeda võime.
Mida kõrva taha kirjutada?
Esiteks.
Jäljendamissoov, seega ka jäljendamise pealtvaatamise soov, on loomupärane asi, ning seega me aitame inimesi, kui me kirjutame häid filmikäsikirju ja kui neist tehakse häid filme. Keskajal olid näitlejad koos timukatega Euroopas lindpriid, neid ei võetud ühiskonda – kui sa juba lavale ronid, siis seadusekaitse on sinu jaoks liiast. Ent vähemalt näitlejate puhul oli see sügav eksitus. Keskaegne eurooplane pühendas ennast Jumalale, ta ei tahtnud olla identne iseendaga, ta kartis oma mina, mine tea, mis hullu sealt sisemusest võib välja tulla, ja püüdis keelata enda jäljendamise, et mitte paljastuda hirmuks endale ning enda arvates ka teistele.
Tegelikult toimub ju filmi vaadates kaks jäljendamist – üks asi on see, mida näitlejad jäljendavad ekraanil. Teine asi aga see, mida vaataja jäljendab oma peas, kusjuures see teine loomulikult sõltub esimesest. Ja vaataja tahab olla sarnane oma protagonistidega, tahab temaga suisa samastuda.
Aristoteles ei pea silmas siiski mitte tegelikkuse automaatset kopeerimist-matkimist näitleja poolt, “...vaid loomingulist tegevust, mis taotleb küll sarnasust jäljendusobjektiga, kusjuures viimane reprodutseeritakse nii, nagu ta meie meeltele ilmneb, kuid samal ajal on eemärgiks ka üldise avamine üksikus, objektist üksnes võimalusena olemasoleva, puudulikult avalduva olemuse väljendamine ning psüühilise mõju ja tunnetusliku väärtuse saavutamine kunstiteose nautijate suhtes. Poeetiline tõde erineb tegelikkusest ning ka see, mis on võimatu, kuid (subjektiivselt inimese jaoks) tõenäoline, on parem võimalikust (ja objektiivselt eksisteerivast), kuid mitteveenvast.” (Aristoteles, lk. 66)
Teiseks.
Teiegi stsenaristiareng võiks käis dramaturgiaajaloo eeskujul – esmalt lühifilmid, alles seejärel pikemad.
Kolmandaks.
Aristotelest peetakse nn kolme ühtsuse teooria loojaks, nimelt aja-, koha- ja tegevusühtsuse teooria loojaks (Herbert, lk. 36), ehkki sellele leidub ka vastuvaidlejaid, ja mainitakse ainult tegevusühtsust. (Teatraljnaja Entsiklopedija, lk. 277) . Noh, ei hakka vaidlema, kuid vähemalt kaks ühtust on Aristotelesel kindlasti kirjas – tegevusühtsus ja ajaühtsus, ja filmis ongi kõige tähtsam neist esimene.
Neljandaks.
Aristoteles nõuab kujutamist, mitte seletamist. Aristoles pidas kunsti ja tragöödia eesmärgiks hinge puhastust ehk katarsist. Kas leidub inimesi, kes ei ole sellega nõus?
Viiendaks.
Meie laename Aristotelest oma loengusarja järjekorra – lugu (stoori, narratiiv), karakterid ja dialoogid, Aristotelese kaks viimast teemat - välise ilme ja meloodialoomingu, mis tähendavad kostüüme ja maske ning koorilaule ja näitlejate ja koori vahelisi partiisid (Aristoteles, lk. 88) – jätame kõrvale, ja nendega ei tegele, kuna meie räägime endiselt filmist enne kaamera käima panemist.
Kuuendaks.
Ärgu süüdistatagu mind kommertskino propageerimises, ent minagi olen Aristotelesega ühel arvamusel – lugu on tähtsam kui karakterid, kusjuures loomulikult peab lugu alluma karakteriloogikale. Aristoteles on minust radikaalsemgi hollywoodlane, mina ei söandaks kuulutada, et film võiks eksisteerida ainult tegevuse najal, ilma karakteriteta.
Seitsmendaks.
Aristotelese juttu algusest, keskpaigast ja lõpust näen mina kui tegevustiku enne-nüüd-pärast keti, aga samuti kausaalse seose nõudmist, millest mõlemast minagi püüan edaspidi ühtteist rääkida.Asume siis asja kallale. Teeme sügava tänukummarduse Aristotelesele ja ning hakkame dramaturgiat vaatlema draamasituatsiooni kaudu, mille Aristoteles on kuidagi kahe silma vahele jätnud, ehkki tema karakterikäsitluses on selle alged ilusti näha.

No comments:

Post a Comment