Pühendus

Oma kallile koolile,
Kõrgematele Stsenaristide ja Režissööride Kursustele Moskvas, Suur-Tišinski põiktänaval, Tišinski turu ja Poola suursaatkonna vahel,

eriti oma maestrole, Oscari-laureaadile Valentin Tšernõhhile
ja tema abikaasale, dotsent Ludmilla Kožinovale,
kes mulle oma kodus, Jõevaksali lähedal, Leningradi maantee 112 - 249, Venemaa pakaselistel talvedel vaarikateed, vorstivõileibu ja filmidraamatehnika saladusi jagasid,
samuti oma teistele õppejõududele
Eleonora Barabašile,
Anatoli Bogomolovile,
Viktor Djominile,
Anatoli Dobrovitšile,
Naatan Eidelmanile,
Sergei Gerassimovile,
Fjodor Hitrukile,
Otar Ioselianile,
Sergei Jutkevitšile,
Irina Kokarevale,
Vera Kolesnikovale,
Emil Lotjanule,
Merab Mamardašvilile
Nikita Mihhalkovile,
Lev Miltšinile,
Aleksandr Mittale,
Juri Norsteinile,
Kirill Razlogovile,
Eldar Rjazanovile,
Ilja Rutbergile,
Vitautas Žalakeavićiusele,
Andrei Tarkovskile,
Leonid Traubergile,
Ilja Vaisfeldile,
Paula Volkovale
ning kõigile
koolivendadele ja kooliõdedele
Siberist ja Armeeniast, Usbekistanist ja Ukrainast, Kirgiisiast ja Kasahstanist, Valgevenest ja Turkmeeniast, Aserbaidžaanist, Leedust ja Eestist,
ent iseäranis eluaegsetele sõpradele Andrisile Lätist, Ghivile Gruusiast, Muzafarile Tadžikistanist, Koljale, Nadjale ja Tennole Moskvast ning Oksanale Sverdlovskist (Jekaterinburgist), peale selle veel kõigile teistele igalt poolt mujalt üle toonase kummalise riigi, kes mingil moel, olgu rohkem või vähem, olgu seltskondlikult või lihtsalt niisama, olid selle kooliga seotud, ning kes kõik kokku ei õpetanud mind sugugi vähem kui mu armsad ja targad õppejõud.