II Mis on dramaturgia? 2. Teadvustatud dramaturgia

Eks me kõik kuidagi teame-tunneme, mis on dramaturgia, see on see, kui ekraanil on tegevuse käigus kõik täiesti loogiliselt pea peale pööratud, kui alates peapeale pööramisest on kõik saanud uue sisu, kui iga tegevusel, iga repliigil on müstilise-ootamatu-lummava-naljaka kõrvaltähendus, mis raudselt domineerib sirgjoonelise otsetähenduse ees. Kunst ongi ju see asi pluss midagi muud, ja meie ihkame haarata just seda midagi muud. Teame ja tunneme... Aga eks katsu sa seda kuidagi kuuenda meelega tajutut defineerida!
Kui siiski püüaks?
Draama tähendab kreeka keeles tegevust, ja sellega on suuresti määratud paljud seda tüve kandvate terminite sisu. Juba esimeses, 1935. aastal ilmunud eestikeelses draamaõpikus seisab: „Draama ei jutusta, vaid kujutab; veel rohkem – kujutatavat sündmust näidatakse. [---] Dramaatika (e. draamakirjanduse) põhiolemuseks ehk peatunnuseks on jutustava elemendi esitamine tegevuse abil e. dramatiseeritult. Dramaatika teisteks eritunnusteks on: a) dialoogiline vorm, b) olevikuline esitus, c) võitluse printsiip, d) tugev kontsentratsioon e. keskestus, e) tugev kondensatsioon e. tihendus.“(J. Meerits, lk. 4)
Lisaksin vaid, et tegevus olgu soovitavalt aktiivne, ehkki me tulevikus näeme, et erandkorras tegutsevad filmides ka passiivsed peategelased. Veel peab täpsustuseks ütlema, et meie siin, see tähendab mina, eristan tegevust ja sündmust. Tegevus allub tegelase tahtele, sündmus mitte.
Niisiis, üldjuhul ei mingit mediteerimist ega tukkumist, vaid las protagonist alul põgeneb, seejärel võitleb ja võidab.
Kui dramaturgia matkib oma dramaatilisusega loodust, siis draamateos peegeldab-jäljendab-matkib tegelikkust ning väljendab autori(te) ideid-mõtteid tegevuse ja dialoogi kaudu, mida siis teevad näitlejad, olgu ekraanil või vahetult mingis etenduspaigas - näiteks laval või tänaval või püha tule ümber tantsides.
Kõik moodsa dramaturgia elemendid on tajutavad loodusrahvaste rituaalides, etendusis ja tantsueepostes, nagu ka Hollywoodi klišeede järgi tehtud nn blockbusterites. (Horton, lk. 16)
Draamatehnika tähendab teadvustatud dramaturgia olemuse valdamist, see olemus ise jaguneb kõrgeks kunstiks ja täiesti äraõpitavateks käsitöönippideks.
Antiikne Hellas oli oletatavasti sõnalise draamakunsti esimene õitseaeg (ehkki sellele aule pretendeerib ka Vana-Hiina), seal tunti kaht meeleolult ja sisult täiesti erinevat teatrit – nimelt üllast, toretsevat ja klassitsistlikku draamat, mida tragöödiaks nimetati, ja peamiselt jantlikul improvisatsioonil baseeruvat satiirilist ajaviitekomöödiat, niinimetatud miimi. Nii on see kakssuhtumine jäänud meie meie päevini, kord me mugistame filmi vaadates naeru, kord poetame pisara, ehkki filmižanreid võime kokku lugeda tervelt paarsada. Nii et kui keegi pilkavalt ahvib järele teie liigutusi või teie kõnemaneeri, ärge vihastuge, tegemist on sama inimliku omadusega, mille pinnalt on tekkinud komöödia. Žanriloogika järgi teilt oodatakse kas kulmukortsutust, karvaseks minemist, näost roheliseks tõmbumist või raevutsemist (olenevalt teie iseloomust), ja nõnda oletegi kohe parodeerija partnerina mängu tõmmatud.
Kindlasti võtsite kirjandus- või teatriajalooloenguil läbi Aischylose, Sophoklesi ja Europidese loomingu, mäletate, et nemad olid tragöödiate autoriteks, neid tekste läks tarvis igakevadistel Dionysose-pühadel – need kestsid kolm päeva järjest vabas õhus, pealtvaatajaks enam-vähem kõik ateenlased, igal päeval esines üks autor oma kolme tragöödiga ja neile järgneva saatürdraamaga, ühtlasi autorid võistlesid omavahel. (Sophokles, lk. 81) (viide) Komödiograafideks olid Kratinos, Eupolis ja Aristophanes. Tollest kaugest ajast on tulnud tänasegi eesti teatrite mängukavva mõned näidendid, eriti Sophoklesi “Kuningas Oidipus”, mille puhul on tegemist millegagi, mis on üsna lähedal absoluutsele dramaturgiale, aga ka Europidese “Elektra”. Aristophanese teadaolevast 44 komöödiast on meieni jõudnud tervelt 11. (World Drama, lk.28) Kehvad asjad viskame minema, alles hoiame ainult need, mida meil vaja läheb, tsivilisatsiooni mälu valiku printsiip sarnaneb kirikuisade otsustustega, mida võtta piiblisse, mis kõrvaldada apokriivadesse.
Antiikse Hellase dramaturgiasaavutusi võrreldakse ikka Inglise teatri kuldajastuga Elisabethi aegadel, tragöödia isa Aishylost oleks siis nagu Marlowe, Sophokles nagu Shakespeare. (Nicoll, lk. 26) Kõik tänapäeva filmide konfliktid ja muud dramaturgiaelemendid on võetud tegelikult antiik-Kreeka tragöödiatest, mida on põhjalikult käsitlenud Aristoteles. (New Hollywood Violence, lk. 113)
Nii “Kuningas Oidipus” kui “Elektra” on intsestilood, lisaks veel isa- ja ematapmise lood, nõnda et pange kõrva taha – mitte mingil juhul ei tohi vältida nn suuri, teravaid ja haaravaid teemasid, ja kui te ei väldi, püsib ehk teiegi looming kaks ja pool tuhat aastat. Ütleme, et „Oidipus“ on ekraniseeritud vähemalt kakskümmend korda (arvatavasti rohkemgi), „Elektra“ vähemalt üheksal juhul.
Ei juhtu ju nn päriselt kuigi segeli, et keegi magaks oma emaga, et keegi tapaks oma isa. Nii on see elus, elu matkiv dramaturgia nõuab aga enneolematut lugu. Tõega tuleb liialdada, et see paistaks tõepärasem, hüperboliseerimine on võti unustamatuse ja kunsti juured. Neitsist sündimine, surnust ülesäratamine, Saatana maa peale viskamine ja vee viinaks muutmine tunduvad üksikepisoodidena selge ülepakkumisena, kuid kontekst mahendab hüperboole, pill ei ole lõhki puhutud, lugeja-vaataja pilk on raamatusse-lavale-ekraanile naelututud. Dramaturgia ongi loo esitamine niimoodi, et vaataja ei tüdineks. (Jouko Aaltonen, lk. 46)
Meie ei vaagi siin, kas William Shakespeare kirjutas oma näidendid ise või tegi seda keegi teine (näiteks samanimeline isik?), meie tõdeme, et Shakespeare’il ei olnud kerge.
Kas te teate, kelle ja millega ta publiku pärast konkureerima pidi? Londonlased armastasid vaadata avalikke hukkamisi! Aah, kui magus tunne tuli peale, kui kurjus sai karistatud! Ja filmidest-näidenditest ootame me sedasama.
Shakespeare’i ajal ei mängitud ainult inimeste eludega, londonlasi kihas veel kukevõitlustel, milliseid peeti taraga piiratud aedades, areenil taplesid kuked ning hasartsed pealtvaatajad vedasid kihla, kumb kumma paremasse ilma saadab. Või seoti karu pika rihmaga posti külge kinni ja metsalooma peale ässitati näljased koerad. Publik vahtis põnevusega, kas koduloomad saavad metsakuningast võitu. (Anikst, lk.52) Te mõelge, milline dramaturgia valitses nende etendustes. Õhkkond oli täis pinget, ja Shakespeare’il oli, mida õppida. Arvate, et tänane vaataja on nii-öelda kultuursem? Ma ei tahaks kellelegi halba varju heita, ja seetõttu ma oma seisukohta välja ei ütle.
Selge, et Shakespeare’ilt nõuti nii komöödiad kui tragöödiad, mis inimesi paeluvad, kuna võitlus publiku pärast oli äge.
Ja nüüd õpime meie Shakespeare’ilt, kuidas vaataja pilku ekraanile naelutada.
Mida veel öelda sissejuhatavalt draamateoste kohta, enne kui hakkame asja põhjalikumalt, risti ja põiki käsitlema?
Draamateost iseloomustavad raudkindel kompositsioon, ootamatud pöörded, erinevalt proosast veel ajaline piiritletus. Ei ole ju võimalik istuda järjest pool päeva või pool ööd teatris või kinos! Kuigi, jah, teada on isegi mitmetunniseid filme, kuid kas keegi on teist neid näinud? Ei ole, järelikult ei ole olemas, kuna ei levi. Televiisori tagagi jääb vaatajal aega napiks, isegi lohisevaid seriaale jupitatakse, et pööbel neisse lollil kombel hullumoodi armuks.
Draamas peaks soovitavalt puuduma autorikõne, mis annaks hinnanguid tegelaste või olukordade kohta, Jutustaja juurde me millaski jõuame. Proosas võite te otse öelda, et see tegelane, kellest juttu tuleb, on võluv ja armas või siis igavene masuurikas, ei tunne au ega häbi. Dramaturgia vajab eelkõige kujutamist, mitte seletamist, ainsaks kõneks teie tulevastes filmikäsikirjades peaksid olema dialoogid, repliigid ja monoloogid, kaadritagune kõiketeadev Jutustaja-hääl ja seletavad vahe- või lõputiitrid olgu põhjendatud.
Draamateosed pääsevad inimese hingele ja kirgedele lähemale kui romaanid. Neis väljendub paremini inimese olemus, kuna nad jäljendavad-peegeldavad-matkivad elu ehtsamalt. Filmi- ja teatrikeel on elukeelega lihtsalt samalaadsem kui proosa- või muusikakeel. Tegelane laval või ekraanil sarnaneb inimesega elus, ja see on draama toimejõu põhjuseks. Meie elu seisneb suuresti tegevustes, draamateoses on samuti. Tegevus- ja kehakeel olgu laval või ekraanil toimib meile mõjusamalt kui verbaalkeel. Selle kohta üks kurioosne tõestus - liberaalsemates tsensuuriühiskondades oli tihti nõnda, et raamatus võis kirjutada, kuid teatris etendada, veel vähem kinos või televisioonis näidata ei tohtinud. Võimud teadsid draamateoste mõju, ja see ei olnud sugugi ainult poliitiline. Ka ei väsinud masside omaaegne iidol Vladimir Lenin kordamast – kõige tähtsam kõikidest kunstidest on meile filmikunst. Mõistate? Kas vähe on olnud revolutsioone ja mässe, mis on lahti läinud teatrilavalt? Dramaturgia on teatrist voolanud tänavale, seal saanud teoks. Prantsuse revolutsioonid, Poola üliõpilasülestõusud, 1968. aasta Praha kevad, kõik need algasid teatrist. Filmi tegema teisitimõtlejad ei pääsenud, kuid tee teatrisse lavastama oli neil mõnikord lahti.
Draamateose puhul on ka vaataja sündsuslävi tunduvalt kõrgemal kui raamatulugejal. On asju, mida vaadata ei kannata, kuid mis lugemisel ei tundugi eriti koledad. See ei puuduta ainult seksi, vaid ka vägivalda, verd ja laipu.
Sõnake fuck on inglise-ameerika proosas kogu aeg eksisteerinud, ent kinno pääses see alles 1965.aastal, soliidsemad telekanalid püüavad neid vältida meie päevini, harvad erandid tehakse klassikale.
Draama olemus seisneb erinevate tegelaste püüdluste konfliktides, nõnda võib esimese reeglina öelda väga lihtsalt – kui pole karaktereid ja nende vahelisi kokkupõrkeid, siis ei ole ka draamateost.
Oletatavasti oli Cicero esimene, kes defineeris draama kui mimeetilise kunsti olemuse: “Elu koopia, kommete peegel, tõe kajastus.” (“World Drama”, lk. 183)
Niisiis, draamateosed pärinevad sünkretisliku kunsti ajast, mil tervikuks olid ühendatud koreograafia, sõna-, näite-, kujutav kunst, muusika jne, tänasel päeval saab ringi täis, samas suunas rihivad moodsad audiovisuaalsed kunstid ning häppeningid ja videoart.
Me oleme siin kogu aeg rääkinud sellest, kuidas etendustes matkitakse elu, vahel olen ma ka elul ja lavastatud elul lasknud pahupidi minna.
Tänases maailmas levib nn Chicago koolkonna kultuurantropoloogiline õpetus, mille järgi inimeste igapäevast elu vaadeldakse kui dramaatilist mängu, milles inimesed, sarnaselt tegelasi kujutavate näitlejatega, täidavad oma sotsiaalkultuurilisi rolle. Sotsiaalne reaalsus oleks siis etenduspaik ning ühiskondlik normistik kirjutab ette stsenaariumi.
Võibolla oleme ringiga alguses tagasi? Esimesed nn stsenaariumid, mis kirjutamata kujul olid valminud inimese-looja peas, rajanesid samuti ühiskondlikul normistikul ning panid osavõtjad ümber lõkete tantsu lööma. Järgmine põlvkond stsenaariume, mida me kivi- ja savitahvlitelt juba kirjalikul kujul leiame, käsitlevadki ühiskondlikku normistikku, määravad ära inimese tegevuse rituaalides.