Friday, January 22, 2010

II Mis on dramaturgia? 1. Teadvustamata dramaturgia

Rütmikas dramaturgia valitses maailmas aja kulgemist ammu enne inimese ilmumist – öö ja päev, suvi ja talv vaheldusid, tuuled paisusid mõnikord tormiks, siis lõi välku, purskas sügavustest tuld ja värises maa. Dinosaurustel käis hirm kerest läbi ja nad karjusid täiest kõrist. See juhtus vähemalt 65 miljonit aastat tagasi, ehk mõni päev hiljemgi. Ja kui brontosaurusel sai kõht täis, siis ta mõmises heameelest.
Kui ma olin teismeline, käisin ma Tartu lähedal Tähtvere metsas jooksutrenni tegemas. Mets oli täis rästikuid, kõik kartsid neid madusid. Aga ühel kenal kevadel panid nad kõik üheskoos jooksu. Musttuhanded ussid muudkui roomasid ja roomasid Emajõe poole, ujusid üle jõe ja kadusid Tartu-kandist sootuks.
Lugematul hulgal sai neid loomi Tallinna maanteel autorataste all surma, aga nemad ei hoolinud sellest. Milline road-movie, pesueht odüsseia! Või võtame näiteks linnud! Teele, teele kurekesed, ikka, ikka lõuna poole, kus Egiptimaa!
Kui palju on dramaturgiat looduses! Isaste taplusest ma ei räägigi, ent me kõik teame, et loomadki mängivad.
Sipelgaarmeed peavad suuri, kavala strateegia järgi eeskujulikult organiseeritud sõdu, sõjast dramaturgilisemat tegevust on kaunis raske välja mõelda. Töökatel sipelgatel on ka oma lupardid, kellel on kogu aeg sakk peas ning kes sülitavad ja ühiskonnas kehtestatud normidele, vastanduvad teistele. Dramaturgia aga eeldab vastandumist. Kihulased annavad õhutantsuetendusi, haipoeg õgib oma õed ja vennad, kuniks jääb ainukeseks sellest kurnast, ja nii kuulub talle üksinda ema arm ja hoolitsus. Ka isakaru laseks oma poegadel kevadnäljasena hea maitsta, kui vaid emakaru lubaks! Kägu muneb oma muna võõrasse pessa, millest algab kaunis enneolematu lugu. Ja mõnikord ei mune, vaid viib noka otsas võõrasse kurna teiste munade vahele. Käomuna on pisike, sellest koorub suur poeg, kes kõik on kasuvennad-kasuõed pesast välja viskab ning endalt pisemalt kasuvanematelt aina süüa ja süüa nõuab. Kui inimene õppis tundma loodust, õppis ta selgeks tragöödia ja draamatunnetuse. Kägu on ju selgelt antagonist, teda toitev väike armast laululind protagonist.
Inimene või tema Darwini-nägu eellane sattus tekkides dramaturgilisse maailma, mida rohkem ta elu tundma õppis, seda enam ta tunnetas dramaatikat, seda, kuidas üks üks hetk, üks osis vastandub teisele, seda, kuidas elada saab ainult raskustega võideldes. Meie tsivilisisatsioonid on sündinud jõgede kaldal, olgu neiks jõgedeks siis Niilus, Jangtse või Eufrat-Tigris. Tsivilisatsioonihällides vaheldub väljapääsmatu olukord väljapääsmatu olukorraga – kord tulvab suurvesi, seejärel piinab põud, kusjuures mõlemad on ühtaegu head ja halvad, mõlemast on ühtviisi kasu ja kahju, mõlemas peitub sisemine vastandus ehk oksüümoronlikud.
Inimene on ise looduse osa, ise looduslikke rütme täis – mõelge vaid oma kehatalitlusele, südamele, verele, ainevahetusele jne. Mõned neist välistest-sisemistest asjadest talle meeldisid, teised ajasid vihale. Külmad ilmad vaevalt et kellelegi nahkamööda olid, ja mis head tõi pimeduski? Välk süütas laaned ja niidud, vulkaanid ja maavärinad külvasid hukatust. Tuju tegid räbalaks biorütmid, kui need kõik miinustesse langesid. Ja enne seda, kui inimene artikuleeritud kõne selgeks sai. Aga päike ja peotäis marju, need tasusid hullud pitsitused, muutsid paine rõõmuks.
Niisiis, damaturgia pulseerib inimese ümber ja veres, on meie jaoks üks luu ja liha, midagi pärisoma, midagi füsioloogilist ja midagi vaimset.
Juri Lotman jagab kogu inimese käitumise kaheks – vahetu (näiteks töine käitumine) ja vahendatud, semantiline käitumine. Semantiliselt käitusid loomad ammu enne inimese ilmumist. Kui nad jahti pidasid, et endale toitu hankida, siis loom käitub lähtudes praktilisest vajadusest ja loom toimib sel juhul tegelikult. Loom kasutab ka märgilise iseloomuga žeste – paljastab kihvu, liputab saba, langetab pea, et väljendada kas valmisolekut võitluseks või sõbralikkust. Paaritumise eel ja teinekord järelgi vuhivad loomad tantsida, teevad samme täis informatsiooni ja koreograafiat. Dramaturgia ja kogu loomingulisuse algus siin peitubki. Oma kaugetel esivanematelgi näeme käitumise märgilist iseloomu, see muutus aina keerulisemaks ja keerulisemaks (ütleme, et aina märgilisemaks), arenes riituseks, ilmalikeks ja religioosseteks pidudeks ja mängudeks. Erilised sõnad, eriline liikumine, kõne iseloomu eriline muutmine, muusika, laulmine, žestide ja toimingute range järjestus kujundasid välja rituaali. Praktilise ja rituaalse käitumise vastastikune toime avaldub mängus. Mängulist käitumist võime täheldada juba loomadel, ent inimest saadab see hällist hauani. Mängija teab, et ta ei asu tegelikus maailmas. Mängija on end pannud tinglikusse maailma. Mängija loom ja mängija inimene ei pea jahti, vaid ta nagu peaks jahti. Mängulise käitumise spetsiifika seisneb selle mitmetähenduslikkuses. Mäng on praktilise ja tingliku käitumise samaaegne realisatsioon, mitte aga selle vahetu järgnemine ajas. (Lotman1, lk. 184-185). Kui me hakkame filmi vaatama, sukeldume meiegi tinglikku maailma.
Maailma vastupeegelduses inimese sees tekkis idee hea ja kurja võitlusest. Ja inimene väljendas seda tundmust küll tantsides, küll lauldes, küll trumme põristades, nii-öelda sünkretistliku kunsti vormis, kus kõik kunstiliigid – koreograafia, muusika, kujutav kunst (tätoveeringud ja maskid), kirjandus, teater jne - toimivad veel ilusti koos. Muuseas, tänase päeva audiovisuaalne kunsti liigub samas samas suunas.
Nii antiikse Hellase kui vana-mehhiko teater ulatavad tagasi loodusrahvaste viljakusdeemonite falloslike tseremooniateni. Dionysose auks korraldatud tantse ja atika komöödiad saab võrrelda vana-mehhiko kostümeeritud pidustustega, Austraalia aborigeenide kängurutants korroborii on tegelikult nende eepos, dramaturgilises koreograafiakeeles väljendatud eepos. Ega kõik eeposed pruugi olla verbaalses keeles nagu “Iilias” ja “Kalevipoeg”.
Savi- ja kivitahvlitel, Egiptuse püramiidides avastatud ja hiljem dešifreeritud tekstidest on paljud tegelikult stenaariumid, need kirjeldavad inimeste-tegelaste tegevust mingis kultuslikus tseremoonias. (Phyllis Hartnoll, lk. 7) Nõnda on stsenaarium väga vana ja iidne žanr.
Tänapäeva draamateosed on pärit aastatuhandete vanusest rituaalidest, ent neid ei seo ainult see fakt. Rituaali lõi lootus näha imet. Filmi asume vaatama sama sooviga südames. Mõlemal juhul elame kaasa, ja mida jäägitumalt, seda parem. Kaasaelamine oli kõige ehtsam sünkretistliku kunsti ajal, mil publik, autor ja osalised olid veel lahutamata. Kaasaelamise tipuks oli/on mõlemal juhul katarsis.
Dramaturgiavajaduse tekitab veel meie mängulust ja matkimisvajadus, ja, nagu me teame, mängivad ja matkivad juba loomad. Laps kogub tarkust mängides ja matkides, sama teeb kassipoeg. Inimene ongi õppinud mängima koos loomaga, mäng arenes kultuuriks. Kes meist ei oleks kassipoega mängitanud, koerale terekätt pakkunud?
Dramaturgiale iseloomulikust bipolaarsest maailmast jutustavad meile pühad raamatud, ehk nagu neid mõnikord teaduslikult nimetatakse – baastekstid.
Nii Jeesust, apostleid, Vana Testamendi prohveteid ja patriarhe, Muhamedi ja Koraani-tegelisi kiusab Saatan, suur Antagonist, kes on sündinud inimlikust dramaturgiatarbest, sellest, et mäng koos püsiks.
Kaua te taoksite vutti ühte väravasse? Te vajate vastast, sest siis kopeerite te elu. Mis te arvate, kas keegi viitsiks läbi lugeda Piibli, kui seal ei tegutseks Saatan? Ei, sest see ei vastaks siis lugeja tajutud elumudelile. Täpselt samuti ei vaataks paljud lõpuni antagonistita filmi, inimesed lahkuksid kinost või lülitaksid televiisori tõetruumale ja põnevamale kanalile.
Uue Testamendi populaarseim osa Ilmutusraamat on suisa krestomaatiline dramaturgiatekst – seal tegutsevad pingsas kompositsioonirütmis protagonist ja antagonist (kangelane ja vastukangelane), seal on teema ja vastuteema, idee ja vastuidee, loogika ja antiloogika, tees ja antitees (mis vaataja peas sünteesuvad), läbiv tegevus ja läbiv vastutegevus. Dramaturgia seisnebki vastandamises. Palgest palgesse seatakse rikkus ja vaesus, unistused ja tegelikkus, ilu ja inetus, võim ja mäss, kodu ja kodutus, kord ja kaos. Või siis unenägu -hallutsinatsioonid ja tegelikkus. Mõju ja vastumõju on alati võrdvastupidise jõuga, nagu sätestab Newtoni kolmas seadus, dramaturgiareeglite ärakiri. Hiljem näete, et tegevust saab aktiviseerida ainult vastutegevust aktiviseerides. Ega Newton oma geniaalse idee peale ei tulnud mõnd Shakespeare’i tükki vaadates?
Dramaturgia olemuse kirjeldus sisaldub Rene Descartes’i õpetuses, just Descartes sõnastas lõplikult mõju- ja vastumõju seaduse, inimese käitumist pidas ta determineerituks ja reflektoorselt põhjendatuks, kartesianistlik filosoofia tegeleb binaarsete opositsioonidega (mees ja naine, objekt ja subjekt, loom ja masin, keha ja mõistus, täpselt nagu dramaturgiagi. (Kennedy, 18)
Uue Testamendi Johannese Ilmutuses kasvab permanentne konflikt üle katastroofiks. Seal on Johannese näol olemas isegi Jutustaja – no klassika mis klassika! On proloog, ekspositsioon, sõlmitus, dispositsioon, kulminatsioon, peripeetia, konklusioon ja epiloog. On algus, keskpaik ja lõpp. On pöörakud. On väljapääsmatu olukorrad, on draamasituatsioon, viimane Georges Polti klassifikatsiooni järgi VId – inimkonna hukk.
Leiame pühast tekstis enamuse stsenaristi töövõtteid nagu professionaalsete stsenaristide kirjutatud filmikäsikirjas.
Proloogiks on loomulikult situatsiooni algne paikapanek – Jeesus Kristus ilmutab end Johannesele, annab käsu kirjutada (peatükk 1). See on käivitab põhjus. Kes on siin Jeesus? Kui me kunagi igitegelasteni jõuame, siis näete, et käivitaja ja sõnumitooja, Johannes ise aga teeline. Ekspositsiooniks on mööda maailma ringipaisatud Efesose, Smürna, Pergamoni, Tüatiira, Sardese, Filadelfia ja Laodikea koguduse, ja neis valitseva olukorra tutvustamine (peatükid 2 ja 3). Esimene pöörak on ja sõlmitus algab 4. peatüki algusest, kui “... hääl, mida olin kuulnud otsegu pasunat rääkivat minuga, ütles “Astu siia üles, ja ma näitan sulle, mis pärast saab sündima!”” See on koht, kust ei ole enam tagasiteed, loole on antud suund, millest tuleb lõpuni kinni pidada. Kuni 5. peatükini kestab algus, sealt algabki keskpaik ehk dispositsioon, mille vormiks on nägemused Jumala tallest, Pitserite lahtitegemisest, lunastatutest taevas, seitsme pasuna puhumisest jne, jne ning mille sisuks siis Kristusest Protagonisti ja Saatanast Antagonisti vaheline katkematu võitlus. Kristus esindab tegevust, Saatan vastutegevust, tegevust aktiviseeritakse vastutegevuse aktiviseerimisega, vastutegevust aktiviseeritakse tegevuse aktiviseerimisega, seda nimetakase loo dialektiliseks loogikaks. Kõik käib tõusvas joones, gradatsioon lummab meid, kuidagi ei pane raamatut kõrvale, tahame teada, millega see asi siis lõpeb. Kulminatsioon algab 18. peatükist Baabüloni langemisega, kui Metsaline tõuseb merest ja hiljem ka maa seest, kulminatsioon lõpeb 20.peatüki kümnenda salmiga, kui taevast langenud tuli Saatan ning Googi ja Maagoogi rahvad ära sööb. 20.peatüki 11.salmist (surnute ülestõusmine ja viimne kohus) kuni selle peatüki viimase, 15.salmini kestab peripeetia. 21. peatükk kuni 22.peatüki 5.salmini on konklusioon (Uus taevas ja maa ning Taevane Jeruusalemm). 22.peatüki 6.salmis raam (jutustamine) sulgub, alanud epiloog kuulutab Kristuse tulekut. (Ilmutuse 1-22)
Jeesuse, Buddha ja Muhamedi elukirjeldused on seiklusrikkad road-movie’d, draamasituatsioon vaheldub draamasituatsiooniga, protagonist või/ja antagonist pääseb väljapääsmatust olukorrast välja ainult selleks, et sattuda uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda. Täpselt nagu elus – vihma järel lumi, tulemäe purske järel maavärin ja surm. India suureepose “Mahabarata” valitseb riiki pime raadža Dhritarashatra, tegemist on enneolematu looga. Pime nägija! Seda ei ole varem olnud. Tegelasi ja karaktereid kunagi edasipidi analüüsides tõdeme, et õige karakter peabki sisaldama oksüümoroni – olema kas aus varas, süütu kannataja, puutumatu prostituut, narkoärikast narkopolitseinik või midagi sarnasti. Ja loomulikult puhkevad pimeda nägija eestvõtmisel sõjad, sõjad, sõjad, mis on väga dramaturgilised tegevused. Seal on näiteks Pandavate armees seitse korda 21 870 elevanti, 21 870 sõjavankrit, 65 610 ratsameest ja 109 350 jalameest. (Bhagavadgita, lk.105) Sõdalasi nagu sipelgaid! Ja sõjad nagu sipelgail! Tõesed panoraamstseenid kolm-neli tuhat aastat enne Sergei Bontsartšuki “Sõda ja rahu”.
Sõda on dramaturgiline isegi vaenlast näitamata, nagu me kogeme Mihhail Kalatozovi filmi “Kured lendavad” vaadates.
Kas te teate, kes on Ahura Mazda? Aga kes Ahriman?
Need on vanad iraani kaksikjumalad, absoluutsed peegelpildid, zoroastrismi peajumalad, üks jäägitult hea, teine parandamatult kuri. Ja aegajalt lähevad nad vahetusse, täpselt nagu filmi jälgides, kui (veel) ei mõista, kumb peategelasest on antagonist, kumb protagonist. Ja maailm püsib koos Ahura Mazda ja Ahrimani permanentses võitluses, taplus nende vahel ei rauge hetkekski. Kui mina noor ja kinohaige olin, öeldi meil Tartu Supilinnas, et madin oli nõnda käbe, et ei saanud sotti, kes omad, kes venelased. Loomulikult käis see nõukogude sõjafilmide kohta, mida me parema puudusel üksteise järel neelasime. Ahura Mazda loob 16 headuseriiki, Ahriman vastukaaluks 16 kurjuseriiki, ja need on äravahetamiseni sarnased, nagu ka Ahura Mazda ja Ahriman ise. (Mifõ..., lk. 140 kuni 142)
Filmikäsikirja kirjutades mõelge nende kahe peale. Kui te olete lasknud natuke headusel võita, tooge kohe Ahriman mängu, maailm ilma dramaturgilise pingeta igav ja ilmetu maailm.
Ükskõik, kas pühad tekstid on loodud meile (suuresti) anonüümseks jäänud autorkonna poolt või kirjutatud Jumala dikteerimisel, tõestavad nad meile raudkindlalt – dramaturgia on meil veres, dramaturgia on meie seestpoolne tellimus, üks meile looduse poolt sisestatud kriteeriume, mille järgi me kas teadlikult või ebateadlikult hindama kõike, mida näeme, kuuleme või talume. Loodusest (inimese seest ja tema ümbrusest) liikus dramaturgia kultuuri, ja on jäänud sinna meie õnneks püsima.
Ärge uskuge pappe, kui nad ütlevad, et pühad tekstid on säilinud tänu õpetuseivadele, mis neis leida võib. Ei! Manitsevaid moraaliepistleid on tohutult kaduma läinud, põhjus, miks ühed on kasutuses ja teised kas unustuses või hävinud, ei ole eetiline, vaid esteetiline. Kadunud tekstid lebavad aegade mulla all seetõttu, et neis ei olnud elu ja dramaturgiat, karaktereid ja enneolematuid lugusid. Võrreldagu näiteks Piibli dogmaatilisi osi ning Piiblist välja jäänud, kirikuisade poolt aktsepteerimata apokriivasid, minugi pärast kas või Johannese ja Tooma evangeeliumi. Viimane on üksluine ja põrguigav, täis nahkseid targutusi, mille kõlbeline väärtus pole sugugi kasinam kui piiblisse sissevõetud lugudel. Kas tõesti lähtusid kirikuisad oma kirikukogudel enda teadmata draamaprintsiibist? Ise nad väitsid, et valikuotsuse tegid nad Jumala näpunäitel. Ausõna, ma ei taha riivata kellegi religioosseid tundeid – kui need juhtuvad olema -, ent lubatagu küsida, ehk lähtus siis Jumal siis draamaprintsiibist? Et kui dramaturgiline pinge on olemas, siis jätame piiblisse sisse, kui ei ole, kuulutame apokriivaks, ah?
Ja veel üks asi, enne, kui täna asume filmi vaatama. Teie tulevane käsikiri sisaldagu ennekõike tegevuse visuaalseid kirjeldusi, ja sedagi annab õppida baastekstidest. Võtke näiteks sellestsamast Johannese Ilmutusest ükskõik missugune lõik, lugege see läbi, ning enam-vähem kohe tekib silme ette seal kujutatud pilt. Proovime? “Ja suur tähis sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas. Ja ta on käima peal ning ta kisendab tuhudes ja piinleb sünnitusvaludes. Ja taevas sai nähtavaks teine tähis, ning ennäe: suur tulipunane lohemadu, kel on seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peapaela. Ja ta saba lohistab ära kolmandiku taevatähti ning viskab need maa peale. Ja lohe seisab naise ees, kes on sünnitamas, et niipea, kui ta on sünnitanud, süüa ära ta last. [- - -] Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohemaoga, ning lohemadu sõdis ja tema inglid, ning lohemadu ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas. Ja suur lohemadu visati välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta visati maa peale ja tema inglid visati ühes temaga.“
On ju kujukas? Ja teate mis! Pole oluline, kas Saatan on päriselt olemas või mitte, oluline on, et tegemist on kogu meie elu ja mõtteid dramaturgiseeriva fenomeniga. Ehk sellepärast on ta tekitatudki, olgu Jumala või meie fantaasia poolt? Saatan vastab meisse kodeeritud draamavajadusele, ta on suur antagonist, keda leiab kõikjal. Siit lähtub vastuidee, vastuteema, vastutegevus, ilma milleta ei taha me elada.
Kes paneb inimesi Jumalat austama? Saatan. Miks vaatajad armuvad protagonisti? Sellepärast, et antagonist on vägev, kaval ja omamoodi kütkestav.

No comments:

Post a Comment