II Mis on dramaturgia? 5. Väljapääsmatu olukord

Meenutage ükstaskõik mis filmi? Mis filmi sisust teile esimesena pähe torkab? Sorige mälestustes! Tervet lugu on kaunis keeruline meenutada, harilikult tuleb meelde mõni episood , eks ole? Episoodi ennast käsitleme kompositsiooniloenguil, siin ütleme vaid, et episood ongi filmiloo kõige emotsionaalsem osa. Episoodiks on ravaliselt üks väljapääsmatu olukord, vaataja jälgib, kuidas (pea)tegelane näeb kurja vaeva, et supist välja rabelda.
Võtame ette Alfred Hitchcocki filmi “39 astet” (Polti Vf, VId ja XIe) , ja küsime, mitmes väljapääsmatus olukorras on peategelane Richard Hannay? Püüame loetleda. Samuti tahaksin ma teilt teada alternatiivseid lahendeid, see tähendab seda, et kuidas teie arvates Hannay oma järgemööda hulludest olukordades välja pääseb.
Esiteks, kui Hannay tundmatu daami enda juurde koju lubab tulla. Sellest vabaneb ta siis, kui daam, kes osutub Annabel Smithiks, kes hommikul tapetakse. Kes võis tulla selle peale? Oletatavasti mitte keegi. Nüüd on Hannay uues ja hullemas väljapääsmatus olukorras, kuna teda võidakse kahtlustada mõrvas. Arvate, et ta teeb politseile avalduse „Mina pole süüdi, see kõik oli tegelikult nii!“ Ei, dramaturgia nõuab tegutsemist-liikumist. Hannay päästab end põgenedes... Ja annab vaid rohkem kahtlustustele alust, see on Hannay kolmas väljapääsmatu olukord. Raskused peavad süvenema! Hannayd peetaksegi proua Smithi mõrtsukaks.Seejärel võtab Hannay endale ülesande päästa kodumaa, siit tuleb neljas väljapääsmatu olukord – spioonid hakkavad Hannayd jälitama. Viies väljapääsmatu olukord tekib siis, kui politseinikud hakkavad Hannayd vagunis kinni nabima. Hannay pääseb sellest välja tundmatut naist suudeldes, siis puistab ta tundmatule südant (kuues), ning kohe tundmatu blondiin reedab Hannay tagaotsijaile, mille tõttu Hannay satub seitsmendasse väljapääsmatusse olukorda. Selles sipeldes on Hannay teel kogu aeg takistused , mis tulevad ületada – kord põrkab ta vastu teisi reisijaid, kord pageb ta paika, kus haugub kolm tigedat koera. Seitsmendast väljapääsmatust olukorrast pääseb Hannay välja sillal peatunud rongilt maha hüpates. Kaheksas väljapääsamatu olukord tekib silmakirjaliku farmeri juures, sellest aitab Hannay välja farmeri naine. Nüüd on Hannay teel looduslikud takistused – kaljud, mäed, tulvav jõgi, politseinikest tagaajajatega ühes ajavad Hannay’d taga spioonid. Viimaks jõuab Hannay sihtkohta Šotimaal, kus ta peaks päästma kodumaa ning pääsema ise mõrvasüüdistusest. Ja mis selgub? Hannay on põgenenud kogu aeg vales suunas, ta on spioonidele pihku jooksnud, seega sattunud üheksandasse väljapääsmatusse olukorda. Ja sellest ta enam nii kergelt välja pääse – peaspioon tapab Hannay. Kuidas niisugusest olukorras välja pääseda? Mõelge! Peategelane peaks vedama lugu algusest lõpuni, kui nüüd on meie tubli Hannay surnud? Õnneks on kuul pidama jäänud põuetaskus olevasse lauluraamatusse, lauluraamat päästab Hannay elu. Hannay toibub minestusest ja pöördub politseisse, ja loomulikult satub uuude, kümnendasse väljapääsmatusse olukorda – politsei ei usu tema luulu spioonidest, ja vahistab Hannay kui Annabel Smithi mõrvari. Hannay põgeneb pühaliku rongkäigu ajal politseinike küüsist ning satub üheteistkümendasse väljapääsmatusse olukorda, kihutuskooselekule, kus tal tuleb pidada ülistuskõne kellegi kohaliku poliitiku, Mr, McCrocodile kasuks. Sellest olukorrast päästavad Hannay välja juba spioonid, kes Hannay kinni nabivad. Kaheteistkümnes väljapääsmatu olukord! Ent spioonid aheldavad ühte käerauda blondiini rongist ja Hannay, millega Hannay satub oma kolmeteistkümnendasse ning blondiin ise teise väljapääsmatusse olukorda. (Esimene oli siis, kui Hannay teda vagunikupees suudles.) Blondiin ja Hannay põgenevad, nende teel on jälle hulgaliselt takistusi – kaljud, vana sild, kõige suuremaks raskuseks on muidugi raudus käed ning blondiini hüsteeria ja appikutsed. Blondiin peab Hannayiga ööbima ühes toas, vaata et voodiski. Kuidas blondiin sellest välja pääseks? Me võime näha, et autorid suunavad alternatiivset lahendit meie peas, suunavad vihjetega meid otsima erootilist lahendit – blondiin võtab sukki jalast jne. Ka vihjetest ja lubadustest tuleb kunagi hiljem palju juttu. Blondiin osutub nutikaks, teeb küüneviili abil lahti käeraua, ent samas on spioonid nii tema kui Hannay jälile jõudnud, juba tulevadki hotelli. Neljateistkümnendast väljapääsmatust olukorrast päästab Hannay välja hotelli perenaine, samas pääseb ka blondiin oma kolmandast väljapääsmatust olukorrast. Hannay ja blondiin lähevad Šotimaalt tagasi Londonisse, blondiin suundub Scotland Yardi, et anda üles spioonivõrk. Ja mis ta sellega saavutab? Keegi ei usu teda loomulikult, ta paljastab hoopiski politseile Hannay asukoha ja politsei asubki Hannay tsemendi peale toimetama, nii sattub Hannay viieteistkümnendasse väljapääsmatusse olukorda. Ja kes ta sealt päästab? Peaspioon oma püstolipaugutamisega teatris härra Memory etendusel.
Ütleme kohe, et harilikult ühes filmis nõnda ohtralt väljapääsmatuid olukordi ei esine, „39 astet“ on seiklusfilm, selles žanris ei ole tagasihoidlikkus kaunistuseks, näiteks James Bondi lugudes on neid veelgi rohkem.
Pöördume tõelise poole!
Millistes draamasituatsioonides on Oidipus, Sophoklese surematu draama „Kuningas Oidipus“ ja Pier Paolo Pasolini
filmi „Oidipus Rex“ peategelane? Kas mäletate? See on meil Polti klassifikatsioonis kenasti kirjas, nimelt XIa - sa sured, kui vastust ei leia, XVIIIa – saadakse teada, et ollakse suhetes emaga, XIXb – tapetakse isa teda ära tundmata, XXXIb - naine on armuühenduses oma pojaga.
Niisiis näidend algab, Teeba kõrbeb, Teebas on katk, Oidipus on Teeba kuningas.
Milline on Oidipuse esimene väljapääsmatu olukord? Teadmatus. Miski ei ole siin ilmas põhjuseta, järelikult võib põhjust teada saades ning seejärel selle kõrvaldades, Teeba endisele jõukale elule viia. Oidipus ongi saatnud väljapääsmatust olukorrast väljapääsemiseks (ta ei lähe ise, ta ta talitab karakteripäraselt, ta on ju ikkagi valitseja) Kreoni oraaklilt aru pärima, Kreon tuleb Apolloni oraaklikohalt Delfist Parnassose jalamilt ning teatab, et Phoibos (Apolloni hellitusnimi) käsib maalt välja saata või tappa Laiose (Oidipuse isa) tapja, siis katk taandub. Väljapääsmatust olukorrast (teadmatusest) välja pääsedes satub Oidipus uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda, kuna tõotab karistada Laiose tapjat. Ta hakkab roimarit otsima, kogub informatsiooni, ta kogub informatsiooni, ta kuulab pimedat ennustajat Theiresiast, kes aga talle ütleb päris selgelt, et tema, Oidipus, on ise roimar. See on lubadus vaatajale, mis tuleb täita. Oidipust haarab ebalus, see oleks kolmas väljapääsmatu olukord. Oidipus tahab selle endalt maha raputada, käitub sellest, nimelt kolmandast väljapääsmatust olukorrast välja pääsemiseks taas karakteripäraselt - ta ähvardab karistada Theiresiast valetamise eest. Nüüd peaks Theiresias ometi õigust rääkima ning Oidipuse kahtlused hajutama. Theiresias ütleb, et Oidipus elab kokku oma emaga! Neljas väljapääsmatu olukord, mis tekkis kolmandast välja pääseda soovides! Mis nüüd? Kuidas võimaliku süü tundest vabaneda? Odipus hakkab süüdistama troonipärijat Kreoni intriigides, puhkeb tüli. Viies väljapääsmatu olukord, sündinud neljandast välja pääseda soovides.
Toome mängu ka uued mõisted, nimelt tegevuse ja vastutegevuse. Tegevus seisneb siin informatsioonihankimises ja kahtluse maha raputamises, vastutegevus süütõendite järjest ilmsemaks muutumises. Ja need kaks arenevad koos – mida rohkem infot, seda rohkem kinnitusi kahtlusteks, seda rohkem süütunnet.
Ja kellelt kuuleb nägija Oidipus tõde? Et tema ise on isa tapja ja emaga abielus? Pimedalt Theiresiaselt (kes on oksüümorontegelane - pime nägija), vanakreeka keeles tähendab nägema ka teadma. (Jaan Unt, lk. 107). (Aristoteles järelsõna.Viide) Kui Oidipus on veenvate süütõendite najal kõik teada saanud, kraabib ta ennast konklusioonis ema-abikaasa ehetega pimedaks – nüüd on tema teadja ja pime - ning kaob pagendusse. Oidipus leiab enda karistamise kaudu puhastuse, vaataja peaks saama katarsise. Oidipus ei lähe isegi vabadust pakkuvasse surma. Surm oleks ju lõplik väljapääsmatust olukorrast väljapääsemine, ent Oidipus suundub uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda, kuhu ta tänu open end’ile selles näidendis jääbki.
Paneme tähele, lähtesituatsioon (katku Teebas) oli vaid tagajärg, selle põhjus (Oidipuse kohutavad patud) selgus loo arenemise käigus.
Pimedat pagulast me selles tragöödias ei näe, ent aimame konkreetse tragöödia teksti väliselt, mil vaevalisel moel ta süütu kannatajane oma eluga toime tuleb.
Mis on aga põhjuse põhjus? Või siis lihtsamalt – kes või mis on süüdi?
Maksis ju Oidipus oma isa Laiost juhuslikult tappes kätte enda hülgamise imikupõlves, pealegi ei olnud tal endal õrna aimugi, et ta isa tapab. Isa oleks nagu ise põhjustanud oma tapmise, eks ole?
Ja asi ongi palju keerulisem, veelgi sügavam. Ehk on süüdi hoopiski Theiresias, sest tema omaaegne ennustus Laiosele, et Laiose tapab tema poeg, kes abiellub Laiose lese ja oma ema Iokastega ning saab selle abielu teel kuningaks, käivitas kogu kurbmängu, tähendab? Andis ju Thereisias oma ennustusega algtõuke kukkuvate doominonuppude moel toimivale põhjus-tagajärje ahelale! Aga Thereisas ise on väljapääsmatus olukorras, tema väljapääsmatuks olukorraks on ähvardused Oidipuse poolt. Teeba rahva väljapääsmatu olukord on needuses ja katkus. Kreoni väljapääsmatuks olukorraks on samuti ähvardused Oidipuse poolt. Oidipuse ema-abikaasa
Iokaste väljapääsmatu olukord abielu pojaga, milles ta ise on süüdi, kuna andis imiku karjasele hukkamiseks, aga ta pidi seda oma abikaasa kuningas Laiose survel tegema! Iokaste väljapääs väljapääsmatust olukorrast on enesetapp, Teeba rahva, Kreoni ja Thereisase väljapääsmatud olukorrad lahenduvad Oidipuse pakku minemisega mägedesse, kuid enne seda lepib ta epiloogis ära Kreoniga, õnnistab oma poegi-vendi, oma tütreid-õdesid, teab, mis hirmus saatus on neid ootamas, nendegi elu saab olema üks õnnetuste õudus, kuna kõik teavad nende päritolu. Professionaalne stsenarist ütleb selle peale, et uus põlvkond süütuid kannatajaid on hiilgav aines mitmeks filmiks.
Müüdilikkuse üks tunnusjooni ongi paratamatus, see, et keegi ole süüdi, ja müüdilikkus ise on kõrge kvaliteet mis tahes lugu sisaldavale teosele.
Niisiis, põhjuse-tagajärje kett toimib, ent algpõhjus oleks nagu ringjas, veereb nagu ühelt tekitajalt-kurjajuurelt teisele.
Juba Aristotelese poolt ekstraklassi kuuluvaks tunnistatud Oidipuse-loost on saanud klassikalise filmiloo täiuslik eeskuju. (Susan Hayward, lk. 47). Hollywood on aegade jooksul olnud mehekeskne kindlus, kus nii asjaajamises kui loomeväärtustes on eelistatud meest (nagu ka müütides ja eepostes) ning Oidipuse-loo otsesemad tsitaadid nii sisu kui struktuuri poolest on kahtlemata “Indiana Jones’is” ja James Bondi lugudes, neis püütakse taastada klassikalist draamanarratiivi. (Horton, lk. 52 – 53) George Lucase “Tähtede sõja” (Polti IXd) baseerub teadlikult antiiksele Oidupuse-müüdile. Mis veel rääkida juba neist äraarvamata hulgast filmidest, kuhu ilmselged mõjutused on jõudnud Oidipuse karakteri freudistliku lahtimõtestamise kaudu! Me kõik tahtvat magada oma emaga, oma esimese kiindumusega, just sellepärast vihkame oma isa, kes seda teeb... Vähemalt arvab nõnda doktor Sigmund Freud, et iga laps läbib Oidipuse-faasi kolmanda ja viienda eluaasta vahel. (The Freud Encyclopedia, lk. 397)
Jutt jutuks, ent üks asi on kindel - Freudi kontseptsioon Oidipus-kompleksist on olnud 20. sajandi Euroopa kultuuri suurimaid ajuloputajaid. Ja raske uskuda, et kõik need tuhanded autorid, kes on lasknud ennast sellest teooriast kaasa viia, blufivad. Küllap neil on mingeid isiklikke kogemusi – nii et müüt võib olla piisavalt elulähedane...
Teate, missugune visioon tekib minu vaimusilmas?
Nägija Sophokles keskel, ühel pool pime Oidipus ja teisel pime Theresias, rändavad, käest kinni, oma igavesel rännuteel ning siis, kui ma nende peale mõtlen, lasevad nad kolmekesi korraks käest lahti ning lehvitavad mulle sealt kahe ja poole tuhande aasta tagant dramaturgia teisest otsast.
Muuseas, kogu Hellase teater on adaptsioon, nagu osa filmidest on proosa ekraniseering. Antiikdraama on müütide kohandus lavale, nii et Medeia, Agamemnon, Antigone, Trooja naised, Promotheus ja teised elavad amfiteatris instsenaarituina oma uut elu.(Packard, lk. 37),
Resümeerigem. Draamapinge olemasolu mingis tekstis on määratud draamasituatsiooni ja seda sisaldavate väljapääsmatute olukordadega, samuti takistustega tegelas(t)e teel. Kui käsikirjas on draamasituatsioon, väljapääsmatud olukorrad ja takistused, siis on tegu draamateosega, kui neid ei ole, pole suurt mõtet asja ekraanile või lavale viia, las ilmub näiteks raamatuna, las pakub meile head lugemist.