V Tegelased ja karakterid. 10. Temperamendid

Karakteri üks külgi on kindlasti temperament. Temperament oleks nagu karakteri värving, see on esimene asi, mida me tabame, eriti filmis. Klassikalised põhitüübid on määratletud juba Hippokratesel kaks ja pool tuhat aastat tagasi, nendeks on sangviinik ja flegmaatik (stabiilsed) ning koleerik ja melanhoolik (ebastabiilsed), kusjuures koleerikud ja sangviinikud on ekstravertsed, melanhoolikud ja flegmaatikud introvertsed tüübid. Teeme nii, et praegu sibab siit rott üle auditooriumipõranda. Mida te kirjutaksite käsikirja, kuidas reageerib meessoost sangviinik, flegmaatik, koleerik ja melanhoolik? Jah, sangviinik kehitab õlgu ja teeb oma asja edasi, koleerik pistab röökima, et teda tahetakse hirmutada, aga ei lähe läbi! Flegmaatik ei märkagi ning melanhoolik näeb, et hiir on kõhu alt heledam. Alati on nagu metoodiline vastandada, karaktereid luues võtke alati ette antipoodid, loomult ja vaateilt teravalt erinevad tegelased. “Moskva pisaraid ei usu” on puhas karakterfilm, ja huvitav, kogu filmi taust on ammu hingusele läinud, teie ei olnud veel sündinudki, kui film Oscari pälvis, te ei mõista essugi filmis peituvatest loendamatutest vihjetest kaupade defitsiidile, korteripuudusele, Moskvasse sissekirjutamise takistamisest, luulelugemistest Majakovski väljakul, moraalipatrullidest tänaval jne, ometi läheb filmi hinge, eks ole? Aina juhtub, et keegi neidudest auditooriumis filmi vaadates poetab kerge pisara, ja küllap tahab enamus samastuda Katjaga. Ka näidatakse seda melodraamat ehk naistekat ikka ja jälle naistepäeva, 8. märtsi paiku Vene kommertskanalitelt, kus peetakse raudset arvet vaatajaskonna hulga kohta. Karakterid ei igane, need püsivad igavesti nagu vaataja iseloomudki. Ja see on põhjus, miks antiiktragöödiaid võivad nautida inimesed, kel ajaloost õrna aimugi ei ole. Ka kultuuril, religioonil ja rahvusel ei ole erilist tähtsust, “Moskva pisaraid ei usu” vaadates uppusid kinodes pisaraisse eesti, vene ja Kaukaasia naised, Kesk-Aasia omadest rääkimata. Püüame pisut lahti muukida selle filmi karakterite temperamendistruktuuri. “Moskva pisaraid ei usu’s” on vastamisi seatud stabiilsed Katja (introverdist flegmaatik) ja Tonja (introverdist melanhoolik) ning ebastabiilsed Ljuda (ekstraverdist sangviinik) ja Goga (ekstraverdist koleerik). Veel ei ole kõik määratletud. Introverdist flegmaatikud võivad olla passiivsed, hoolitsevad, mõtlikud, rahuarmastavad, juhitavad, usaldatavad, ühtlased ja rahulikud. Milline neist on Katja? Te ütlete, et suure kombinaadi direktor ei saa olla juhitav? Aga kes laskis ennast Ljudal tõmmata afääri, mis lõppes Katja käima peale saamisega? Kes allus lõppude lõpuks lihtmehaanik, meesšovinist Gogale? Suure kombinaadi direktor Katja! Või võtame Ljuda, tema võib olla seltsiv, avatud, jutukas, meeldiv, elavaloomuline, muretu, mugav, juhtiv. Kes neist siis neiu-naine on? Järgmine naisteosade tähtsuse poolest on Tonja, tema puhul annaks valida tujutusele kalduva, kartliku, paindumatu, kaine, pessimistliku, reserveeritu, seltsimatu ja rahuliku vahel. Absoluutselt positiivne meespeategelane Goga võiks olla seltsiv, avatud, jutukas, meeldiv, elavaloomuline, muretu ja juhtiv. Aga kes siis? Jätame kõik otsad lahti. Karakteriõpetusel on ka teemaväline mõte, see aitab teil elus paremini inimesi tundma õppida. Suhtlemisel teate, mida mõnest inimesest oodata. Õigupoolest eeldame me kogemuslikult, mida keegi võib teha ja mida mitte. Aga see jääb kuidagi hägusaks ja uduseks, tihti ei oska me aimatavat sõnades kirjeldada. Järgmiseks seminariks ma palungi, piiritlege temperamenditi oma sõpru, kursusekaaslasi, võtke nad ette ja lahterdage need ära. Mäletate, ma rääkisin, et terane vaatlus- ja inimeste eritlusvõime on filmikirjaniku ehk kõige tähtsam omadus? Muidugi, üks asi on analüüsida, teine asi ise luua. Lihtne on ju öelda, et Katja on introverdist flegmaatik, aga katsu sa sellist tegelast üksnes tegevustiku kirjeldamise abil rajada! Tegelase sõnutsi sirgjoonelise paikapanekuga näiteks mõne teise tegelase dialoogirepliigis või üle Jutustaja huulte tuleks olla ettevaatlik, et mitte öelda – sellest võiks hoiduda. Ütleme, et peresünnitusel viibib mees ning näeb pealt, kuidas siia maailma tuleb ränkraskete piinadega uus kodanik, tema laps! Kuidas käitub melanhoolik, flegmaatik, koleerik, kuidas sangviinik? Kes tahab temperamendid tõlkida filmikeelde? Noh, üks lahendus oleks selline – melanhoolik nutaks, käed silmadel, koleerik lennutaks sarvilise ämmaemanda pihta “Mis kuradi pärast ma siia tulin!“, flegmaatik hoiaks naisel käest kinni ja rahustaks teda “Ma olen siin, ma olen siin. Varsti on parem!”, sangviinik pakuks tõepoolest ämmaemandale oma abi ja korjaks kokku lappe, kallaks valamusse vedelikke. Ja loomulikult – kui teil on vaja käsikirja introverdist flegmaatikut, siis loomulikult ei kirjelda te olematut isikut, vaid võtate elust konkreetse sellise temperamendiga inimese ja kirjeldate tema käitumist. Õhust võetud väljamõeldud introverdist flegmaatik võib kokku passida sellega, mida kirjutatakse psühholoogiaõpikutes, ent vaatajat veenab loo tõepärasuses ainult elutruu tegelane.