Mida me praegu üldse uurime? Seda, kuidas tegelane ülendub karakteriks. Esiteks dramaturgi sule all ning teiseks filmi vaatamisel vaataja peas.
Tänase päeva süvapsühholoogias defineeritakse iseloomu hirmu kaudu, inimesed jaotatakse skisoidseteks, depressiivseteks, sundustega isikuteks ja hüsteerikuteks (Riemann, lk.12 jj), ja mulle tundub see sobiv aluseks ka karakteriõpetuseks.
Terminid ei ole hinnangulised ega psühhiaatriast pärit, kõik need inimesed võivad olla nii toredad ja terved kui vastikud ja haiged olendid.
Skisoide iseloomustab hirm andumuse ees, nad ei taha oma egost loobuda, nad püüavad olla ainulaadsed indiviidid, neil on kaasasündinud soov teistest erineda, nad igatsevad enese teadvustamist ainulaadsetena, nad ei soovi ühiskondlike olenditena mingitesse rühmadesse või kollektiividesse sulada. Skisoidid tahavad elada oma reeglite järgi, ent samas olla seotud partneri(te)ga, lävida teiste inimestega ja vastutust kanda. Nad püüdlevad oma andumuse vältimisele ja vajavad eelkõige enesesäilitamist. Eksige korraks skisoidse isiku nime hääldamisel! Ta tunneb end otsekui nõelatult. Skisoidid kardavad olla usaldavad, armastus võib neid ohtu seada, nad on kergesti haavatavad. Nad väldivad isiklikke kontakte, ei lasku kergelt intiimsuhetesse, pelgavad kokkupuuteid partneriga, tahaksid jääda anonüümseks. Muinasjuttudes on mõnikord juttu imettegevast mütsist, mis inimese nähtamatuks teeb. Selline on skisoidi unistus - viibida juures, ilma et teda märgataks. Agnostiku jumal on skisoidne. Skisoid võib teile olla näiliselt lähedane, aga järgmine päev kohates teeb nägu, nagu ta teid üldse ei tunne. Ta tunneb hirmu oma mina kaotada. Aastatega tekib üha laienev lõhe, see inimene ei saa maailmast aru ja maailm ei saa temast. Ta peab armastust, sümpaatiat ohtlikuks, ta tõmbub endasse. Ta pettekujutlused ei vasta tegelikkusele, ta on täis umbusku, ometi on ta pigem puhas mõtleja, ratsionalist, harvem tundeline invaliid, tihti vähemalt näiliselt ülbe, alati on tal keskmisest kõrgem intelligents, kui suur emotsionaalne mahajäämus. Ta näeb armastust üksnes enese isiku reetmise hinnaga iseenda poolt.
Selline mees valib endale abikaasaks naise, keda ta iial ei hakka armastama, siis ei pea ta ennast ära andma. Selline naine võib intiimvahekorda laskuda mehega ainult juhul, kui ta enam temaga kunagi ei kohtu. Sellisel inimesel võib olla salakorter, kus ta üksinda ajab oma asju. Selline mees või naine võib laulatuselt ära joosta. Partner võib olla talle ainult seksuaalobjektiks, ta ei taha anduda, pärast rahuldust võib ta partneri välja visata. Seksuaalselt on nad infantiilsed, pigem on nad armukadedad kui armastavad. Nende hulgas on ohtralt naistevihkajaid-vanapoisse, meestepõlgureid-vanatüdrukuid. Skisoid on tänulik, kui partneri kiindumus ei ole pealetükkiv.
Need inimesed on küllaltki agressiivsed, agressiivsus väljendub neil aga spontaanselt. Nad ei oska end teise inimese olukorda panna, pidurdavad jõud peaaegu puuduvad, need inimesed võivad tappa. Aga nad salvavad ja solvavad, selleks et neist eemale hoitakse. Skisoid saab vihaseks, kui keegi piire rikub, talle liiga lähedale tuleb. Nende hulgas võib olla küünikuid ja nihiliste, elulooline taustaks on peamiselt ilmajäämine emaarmastusest, skisoid võib olla lastekodulaps. Ta ei võta harilikult vastu teenet, sest kardab endast ilma jääda. Ta võib vahetada tihti partnereid, sest ta ei kannata püsivat suhet, mis teise inimese liiga ligidale laseb.
Elukutse valib skisoid sellise, et ei tekiks lähedust kolleegidega ega klientidega. Ta võib olla hea astronoom, kes öösiti teleskoobist üksinduses taevast vaatab, füüsik, matemaatik ja insener. Huvi inimese vastu ei ole neil vahetu, ikka käib see läbi mingi filtri, näiteks psühholoogiliste testide või röntgeniaparaatide. Sageli võtavad nad looma, et vältida inimest. Neil võib olla kuskil sügavas metsas sammaldunud kivirahn, mida nad salaja kummardamas käivad. Või püha puu isiklikus hiies, mille olemasolust ainult tema teab. Olen tundnud skisoidi, kes kraapis endale kooliseinale EDASI! ning igal hommikul kooli tulles palvetas enda tehtud ikooni poole.
Mõnikord nurisetakse, et eesti keel on väljendusvaene eristamaks inimese psühholoogilist omapära. Kas tõesti?
Niisiis, skisoid võib olla kinnine, ligipääsmatu, endassesulgunud, endassetõmbunud, läbitungimatu, seltsimatu, paigaline, paigamees, erak, eremiit, elab üksi nagu hunt, eraldunud, inimpelgur, inimpõlgur, misantroop, reserveeritud, jahe, tagasihoidlik, külm, leige, viisakas, kuiv, kalk, ratsionaalne, hingelt surnud, seltsimatu, üksildane, eemale hoiduv, häirimatu, segamatu, rahulik, tasakaalukas, kõigutamatu, stabiilne, ei liigu mitte üks närv, külma kõhuga, passiivne, loid, apaatne, osavõtmatu, flegmaatiline, inertne, innutu, uimane, unine, nagu uimane kärbes, paksunahaline, hoolimatu, pole tegu, ei tee väljagi, uje, kurb, kartlik, arg, pelglik, argne, aravereline, ara, vedela verega, nõrga verega, jäneslik, kohklik, ara südamega, nagu jänes, junn jahe, argade killast, julgusetu, heitlik, kergesti heituv, hirmuv, ehmuv, kohkuv, kohmetu, mõtlik, mõtetes, süvenenud, endasse süvenenud, mõistuspärane, kaine, külm, terve mõistusega, selge, külma peaga, kaine peaga, külm loogikaga, realistlik, asjalik, praktiline, seisab kahe jalaga maa peal, otstarbekas, arukas.
Ütleme, et nõnda peeneks inimestada karakterit vist ei saa kirjutada küll aga võib lavastada ja mängida. Meie tegeleme filmindusega enne kaamera käivitamist, ent see huvitab meid ikkagi – käsikirjas peab olema alus nüansirikkaks režiiks.
Totaalselt skisoidset maailma, kus suhtlemishäired on jõudnud viimase piirini, kirjeldab Franz Kafka oma “Protsessis” ja sellest tehtud Orson Wellesi film “Kohtuprotsess” on kinematograafiliselt adekvaatselt seda Kafka sõnumit edastanud (Jürgen Kasten, lk. 67)
“Kohtuprotsessi” vaadates ja “Protsessi” lugedes olen mina tajunud, mida tähendab haiglaslikult skisoidne meeleolu. Romaanis on vist kõik äärmuseni skisoidsed, eriti peategelane Josef K.
Steve Sodeberghi mängufilmis “Kafka” on Kafkast endast tehtud kohutav, ent individualiseeritud eripärane skisoid, kes päeval nokitseb pedantselt, nina paberites, kindlustuskompaniis, öösel aga kirjutab koduüksinduses juttu inimesest, kes prussakaks muutub.
Selge, see on juba suti meditsiiniline, kuid oma normaalpiirides, pisikestes annustes on skisoidsus üpris meelepärane, nagu “Moskva pisaraid ei usu” skisoidne ja edukas peategelane Katja. Mõõdukalt skisoidne on Fellini “8 ja ½-s” režissöör Luigi, suhtlemine häirib teda, ta tõrjub tagasi kõiki, kes tema poole pöörduvad, ent teeb seda elegantselt ja tagumisel vajadusel lävibki, kuid mitte oma initsiatiivil.
Miloš Forman näitas end eksaktse karakteritabajana juba Tšehhoslovakkias (oli kord sellise nimega riik), tema filmis “Must Peeter” on nii Jeanne kui Pierre ujedad, isegi inimarad ja suhtlemishäiretega noormehed, keda maailm kogu aeg julmalt peksab ning kes võivad seltsida ainult teatud tüüpi, endaga mõnevõrra sarnaste inimestega. “Must Peeter” oli muuseas 1963. aastal esimene sotsialistliku Tšehhoslovakkia film, kus ei olnud kangelast ja antikangelast, vaid tavalised inimesed. (Peter von Bagh, lk. 524).
See on suur asi ja seda on pagana raske teha. Niisama mullikesi ajada, etteantud skeemi järgi kangelast või antikangelast (näiteks kommunisti-töölist, kes viimase leivatüki seltsimehega jagab, ja kodanlasenäru-hambaarsti, kes valutava igemega armast vanaema nöörib) luua on kole lihtne. Aga elust maha kirjutada – see on ränkraske ülesanne, ja igaükse sellega toime ei tulegi, murrab kaela. Tuleme tagasi selle juurde, kuidas te jutustate sõbrannale kohvikus kohatud noormehest. Iseenesest tekib tahtmine kasutada mingit shablooni, eks ole!? Et teine paremini aru saaks! Ja rääkida nõnda, nagu täpselt oli, on päris tappev ülesanne. Möödunud on 40 aastat, enam ei ole sotsialismi, enam ei ole Tšehhoslovakkiat, Ameerikas kadus ka š-täht Miloše nimest, ent alles on ujedus ja loodud karakterid paeluvad tänase päevani.
Eesti kirjandust ja filmikunsti ehib üks skisoidse kararkteriga tegelane, selleks on Anton Tammsaare „Kõrboja peremehe“ (Polti XIXe ja XXVIIc) Kõrboja Anna, mille ja kelle Leida Laius on samanimelise filmina ekraanile toonud. Kõrboja Anna vastandub mõlemas sundusega Katku-Villule, ja kahekesi moodustavad nad antinoomse paari, mis ongi dramaturgia aluseks.
Nikita Mihhalkovi Gontšarovi romaani järgi tehtud “Oblomovis” on nimitegelane samuti südamlik, intelligentne, uje, suhtlemishäiretega, meeldiv, elule jalgu jäänud põlisvene härrasmees, kes on iseendale truu ning püüab oma individuaalsust säilitada. Skisoidid magavad reeglina pikalt, sest unes on nagu üksi ja vaid iseendaga, seda teeb ka Ilja Iljitš Oblomov, kes on vastandatud asisele, suhtlemismaiale Saksa päritolu tarmukale Štoltsile (depresiivikule), kes elus kõik saavutab, eriti äris.
Algne Oblomov on pärit tsaariajast, ta kütkestab inimesegi, kes aadelkonda muidusööjateks või päris röövliteks peavad. Karakter paelub inimesi igavesti, karakter on aegumatu ja muutumatu. Uje inimene oli oma keskkonnas täpselt samasugune uje 50, 500, 5000 ja oletatavasti ka 50 000 aastat tagasi. Mis sest, et me elasime koobastes ja närisime juurikaid, ikkagi jagunesime me skisoidseteks, sundusega isikuteks, depressiivseteks ja hüsteerikuteks.
Skisoidsed vastanduvad depressiivikutele, viimased on inimesed, kes ei taha endaks saada. Nemad tunnevad koguni hirmu just iseeneseks saamise ees.
Me kõik tahame armastada kedagi teist inimest, igatsus armastuse vastu on meile olemuslik, see on üks inimlikkuse tunnuseid üldse, Armastades on meil soov teha teine inimene õnnelikuks.
Ent armastus on vastastikune andmine ja võtmine, see sulatab inimesed kokku. Sellise armastuse ürgne mudel on ema ja lapse armastus, ja ehk püüab kogu armastus seda suhet taastada seda, mida me varajases lapsepõlves kogesime. Depressiivik on ühtaegu ema ja laps, ta lausa otsib sõltuvust. Kui on vaja, teeskleb ta ennast lapsikuks, haigeks, nõrgaks, abituseks, et oma partnerit siduda. Ta
pistab ta nagu pisike beebi kisama, kui partner ära läheb, need ongi tema relvad suhte katkemise vastu.
Kui ta teeskleb ennast lapsikuks, siis ei pea ta kunagi hakkama iseendaks, tal ei ole vastutuse vaeva, ta saab vastutuse kellegi teise kaela ajada.
Partner omandab ülisuure tähtsuse, kasvab aina suuremaks ja suuremaks. “Ma armastan sind, kuna ma sind vajan,” ütleb depressiivik. Eristate nüanssi? Mitte ma vajan, kuna armastan, vaid ma armastan, kuna vajan. Armastus on juba teisel kohal, vajadus esimesel. Armastus on kasvanud nõnda kohutavaks, et on ennast ära söönud, ennast ise hävitanud.
Skisoid loob siis distantsi enda ja oma armastuse vahele, vähemalt väliselt, depressiivik tahab olla üha lähemal ja lähemal. Kaugus ja jahedus tähendavad depressiivikule üksijäetust, mahajäetust, kaotusvalu, need kutsuvad esile sügava depressiooni ja meeleheite. Lahusolek tähendab hirmu, nagu veidikenegi hakkavad suhted partneriga lõdvenema, nii on see katastroof. See inimene ei tahagi saada iseseisvaks ja sõltumatuks, kuna kardab olla tema ise, ta soovib kaelas rippuda. Ta mõistab – muidugi alateadlikult -, et kui ta minaks saab, tähendab see paratamatult lahusolekut, individuatsioon on eemale tõmbumine partnerist. Tema hindab üle kõige koolikaaslasi ja lapsepõlvesõpru, tema on selline, kes kõige rohkem uhkusab, ma käisin selle ja sellega ühes klassis. Ta ei elagi iseseisvat elu, ta peegeldab nagu kaja tagasi teiste inimeste elu. Individuatsioon ja iseseisvus on mingil määral isoleerivad nähtused. Individuatsioon tähendab teiste poolt pakutud turvalisusest ilmajäämist. Tema puhul tähendab kaotusvalu juba teistest erinemine, ta sukeldub massi, ta püüab lahti saada kõigest, mis teda teistest eristab.
Skisoid arvab üldiselt, et inimesed on ohtlikud ega vääri lähedust, depressiivne on aga täiesti vastupidise hoiakuga. Skisoid tunneb hirmu andumuse ees, depressiivik aina anduks ja anduks, teda valdab hirm endaks saamise ees, ta tajub seda turvalisusetunde puudumise ja isoleeritusena, tema silmad põlevad soovist jõuda kokkupuuteni lähedase inimesega, ta igatseb ise armastada ja olla armastatud. Armastades valdab teda iha teha õnnelikuks eelkõige teine inimene, tema sulab partneriga kokku “meie”-tundes, ta ei salli indiviidide lahusust. Tema jaoks on partner tähtsam kui ta ise, tema otsib üle kõige armastust, ent teeb end partnerile väga koormavaks. Ta ripub nagu veskikivi kaelas, temaga on üle jõu käiv niisama suhelda, rääkimata ühisest elust. Depressiivik idealiseerib oma partnerit, vanemaid lapsi, töökaaslasi, ta näeb neid ainult heas valguses kõiki, kes talle ligidal seisavad. Ta elab jäägitult oma lähedastele, ta ei mõista, et näiteks skisoid vajab üksindust, eemalolekut. Depressiivik võib lubada abikaasal (salaja) armukest pidada, et mitte lahutada. Ta sattub alati paanikasse, kui partner püüab end klammerdumisest päästa. Depressiivik võib lähedust välja pressida, ähvardada enesetapuga. Tema armusuhetes domineerib kaotushirm, seepärast kujunevad suhted keeruliseks. Ta teeb end sõltuvaks teisest inimesest, et mitte teda kaotada. Ta võib teeselda, et on lapsik, haige või hädavares, peaasi, partner teda ei hülga. Ta võib teise inimese endast sõltuma panna. Näiteks võib rikas depressiivne naine oma mehe alkohoolikuks joota, iga päev talle viina pakkudes, et nõnda teist enda külge aheldada.
Depressiivsed ei tahagi elada oma isiklikku elu, neil on peamine, et saaks koos olla. Nad ei taba, kus lõpeb nende isik ning algab keegi lähedane, nende jaoks on see üks- ja seesama. Nende emad on neid kaua imetanud, neil jääb nabanöör ema surmani lahti lõikamata. Tihti on nad ainsaks, hellitatud lapseks, nende emadeks on aga võimuahned hüsteerikud või depressiivikud, kes on oma mehest näiteks lahutanud, ja elanud kaua-kaua koos lapsega. Depressiivikust neiu ei suuda öelda kindlat ei mehele, kes teda põrmugi ei huvita, ta venitab äraütlemist nii endale kui mehele piinaks pikalt-pikalt. Viimaks võib depressiivik isegi abielluda kaastundest endale ebasümpaatse mehega, ent seejärel kasvab täiesti oma mehe külge. Depressiivikuid koos sundmõtetega inimestega leiate lahkuusuliste palvemajadest, just nemad on “Jeesuse pruudid”, neid tabab kõige sagedamini melanhoolia ja depressioon.
Depressiivikud töötavad arstidena, õpetajatena, sotsiaaltugiisikutena,
Depressiivik on siis pessimistlik, luuser, nigerik, hoonuke, igerik, saamatu, peksupoiss, nukker, paniköör, masendatud, lootusetu, sünge, rõhuv, rusuv, hall, hallis tujus, luupainajalik, tusatseb, ängis, rusutud, ahistav, surutud meeleolus, norutaja, konutaja, laseb tiivad sorgu, melanhoolitseja, ennastsalgav, ohvrimeelne, ennastohverdav, istub seljas (kukil), on koormaks, risuks kaelas, resigneerunud, alistub saatusele, tüütu, pealetikkuv, ei anna hingerahu, istub nagu täi krae vahel, helde, jagab kahe käega, sentimentaalne, härduv, härdameelne, härras, pisarlik, tal läheb süda pehmeks, kaastundlik, osavõtlik, liigutatud, heldiv, halemeelne, ta süda ei ole puust (kivist), tal on silm peos ja süda süles, tal on ristiinimese verd, kambamehelik, kamraadilik, oma poiss, kildkondlik, tsunftivaimuga, semulik, seltsimehelik, kiivas, armukade, jallis, kiivlev, jällis jne, jne.
Depressiivikud on inimesed, kes lasevad end paari õõnsa komplimendiga ära meelitada nagu Bonnie Parker Arthur Penni filmist “Bonnie ja Clyde”, seejärel pühenduvad end jäägitult kaaslasele, mis tähendab, et depressiivsus võib inimese siduda kuritegevusegagi. Tavaliselt püüab depressiivik ise hea olla, et enda poolt heaks idealiseeritud inimesega suhet ära teenida, ent võib minna ka vastupidi. Bonniel on hea meel, et Clyde kõik tema eest ära otsustab, teda lihtsalt kaasa veab. Bonnie võtab pangaröövimistest ja tapmistest osa põhjusel, et ta ei taha Clyde’i kaotada. Bonniel ei teki südametunnistusprobleeme, sest tal ei ole oma mina. Ta ei taha oma minast midagi teada. Ta viskub Clyde’i sülle, ja edasine on lihtne – Clyde tegemised saavad Bonnie tegemisteks, ta on kuulekas naine. Bonnie ise on meelas, aga tema lähedusevajadus on nõnda suur, et lepib isegi Clyde’i impotentsusega, ainult aegajalt sellepärast rusutud meeleolus, laseb tiivad sorgu ja norutab. Aga ta on ennastohverdab, ta alistub saatusele. Depressiivik kaldub enesepettusele, ta sunnib end nägema partnerit paremana kui see võib olla. Jah, Clyde on mõrtsukas, röövel ja suguvõimetu, ent Bonnie ei tee seda märkamagi, ta on oma kiindumuses Clyde vastu päris pime, eks ole? Bonnie ei salli silmaotsaski Clyde’i vennanaist Blanche Borrow’d – mitte keegi peale tema ei tohi alla Bonnie lähedal. Ühine surm on Bonniele on kõige parem lõpp. Ta ei kaota sidet Clyde’iga iialgi.
“Bonnie ja Clyde” on puhas karakterfilm, ja see on põhjus, miks me seda 1967. aastal tehtud filmi ei unusta. Kõik kaob, ainult karakterid jäävad, Tallinnasse tekkis mitukümmend aastat pärast filmi esietendust restoran “Bonni & Clyde”, kus käivat pankurid. Kas nad teavad ikka, kellega on tegemist? Näete, mõni asi on nii kuulus, et nakkab isegi siis, kui on kuulu järgi kuulus.
Depressiivne enesekinkija võib igal pool vastu näppe saada, kuid kingib end muudkui edasi nagu suguvõimetu gigolo Joe Buck “Kesköises kaubois”. Tema sugulashing Michel Godardi filmist “Viimse hingetõmbeni” on galantne seelikukütt, osav autovaras, ent ka paadunud kurjategija, ent küsigem: kas Michel sooritaks oma roimi üksi? Ei, tal on tarvis teiste ees hiilata, et nende lähedust võita.
Harilikult siiski arendab depressiivik endas välja endas kõiki alturistlikke voorusi – tagasihoidlikkust, vähenõudlikkust, rahumeelsust, omakasupüüdmatust, kaastunnet, halastust.
Oma mina omakasupüüdmatu allutamine viib masohhismini. Jeesus oli kahtlemata depressiivne.
Meenutame Tonjat filmist “Moskva pisaraid ei usu”, tema teeb kõike teistele, enda peale ei mõtle üldse, ta on kristallpuhas depressiivik. Milline sügav erinevus on siis kahe sõbranna, Katja ja Tonja vahel, Katja tahab saada ainult endaks, rabab selle nimel tööd, on jahe, ei taha end kinkida kellelegi. Tonja on koduperenaine, on end heal meelel kinkinud oma mehele ja lastele. Ka prostituut võib olla depressiivik nagu Cabiria Fellini “Cabiria öödes”! Nii ehituse lihttööline Tonja kui odav uulitsatüdruk Cabiria otsivad kodu, turvalisust, armastust ja austust, vahe on ainult selles, et Tonja saab kõik kohe, Cabiria ei leia üldse. Elukutse viga! Tonja rajab, Cabiria lõhub.
Sundusega isikuid kohutab hirm muundumise ees, seda tunnetatakse kaduvuse ja kindlusetusena, neis domineerib sügav igatsus jääda kestma, sundusega isikus on ülekaalus hirm kaduvuse, kõigi asjade ja olukordade lõplikkuse ees, see vallutab teda seda ägedamalt, mida enam ta end selle vastu kindlustada püüab. Ennekõike on nad monomaaanid, nad hoiavad raudselt kinni oma arvamustest, kogemustest, hinnangutest, neid iseloomustab kõige paremini Sisyphose müüt. Nad on igat sorti prohvetid, pühakud, apostlid, agitaatorid, kuulutajad, ässitajad jne. Nemad teavad alati, tõde ning seda, kellel on õigus. Nad on dogmaatikud, konservatiivid ja fanaatikud, hoiavad tavaliselt vanast kramplikult kinni (harvemini on revolutsionäärid, aga siis propageerivad nad mõnd unustatud vana asja), nad tahavad olla surematud perpeetum mobile leiutajad, nad korjavad näiteks marke või liblikaid nõelte otsa, nad on puhtusehullud, nemad klammerduvad mingi idee külge igaveseks. Kui nad poliitikas võimule pääsevad, saavad neist despoodid ja türannid. Sundusega isik ei muutud koos ajaga, tema jääb iseendaks, ta vihkab uuendusi, ta on kõhkleja ja viivitaja, tema peab raugematut võitlust, olgu saatana riugastega, pahatahtlike inimestega, tema teab, mis on moraalne ja kõlbeline. Ta on vandenõudeteooriate fanaatik, ta seab oma asjad kirjutuslaual joonlaua järgi jutti, alati ühte moodi, ei muuda eales. Ta vihkab spontaansust ja improvisatsiooni, teie ärge mingegi tema juurde poolküpse käsikirjaga, et küll võtete käigus areneb lugu edasi. Harilikult mõistab sundusega isik hukka suguelu, harvemini juhtub nende sekka vaba seksi pooldajaid. Mõnikord võib ta ootamatult röögatada, isegi pisikese lapse läbi peksta, kui see näiteks karjub, neil hetkil vabanevad ta kaua sundusega vaos hoitud impulsid.
Kui ta on kord oma otsuse langetanud, siis ta seda ei muuda. Ta võib elada ühe partneriga elu lõpuni, tema neid ei vaheta. Kui depressiivik hoiab elukaaslasest kinni selleks, et ennast jäädavalt temale kinkida, siis sundusega inimene hoopis teisel põhjusel – ta peab saavutama võimu partneri üle. Seks ei pruugi talle olla nauding, vaid abielukohustus, mille täitmist nõuab ta ka oma kaasalt, kelle jaoks on tal kindlad normid. Perekonnas laseb endalt igat rahasummat nuiata. Arvatavasti leiutas just sundusega mees voorusevöö. Ta ei ole kirglik armasaja, aga suhe nendega püsib kindlalt. Seksiks vajab mõnikord kindlaid hääli, kohta, muusikat, asendeid. Tülis ei anna järele, temaga ei jõua ei kokkuleppele ega kompromissile. Ta on kasin, kokkuhoidlik, ette kalkuleeriv. Ta võib pidada päevikut, kuhu paneb minuti pealt kirja, mida ta on aastakümnete jooksul teinud. Sundusega mees käib lipsuga, naine ei paljasta kaelust, nende eneseväärikus põhineb isekusel. Sundusega isik on perfektsionist, ta ei tunnista surma, just nemad lasevad ennast külmutada, et meditsiini arenedes tulevikus ellu ärgata. Ta on ortodoks, pedant ja norija, aga ka kohusetruu, ei tunnista eales oma viga, kuna see õõnestab tema meelest tema autoriteeti Ta hoolitseb fanaatiliselt oma tervise eest.
Lapsepõlves dresseeriti teda jubedalt, sunniti käima viies-kuues trennis, muusikakoolis, kunstiringis, talle öeldi alati – sa ei tohi, sa pead, see on sinu kohus.
Elukutselt on nad ohvitserid, ajaloolased, muinaskeelte tundjad, poliitikud, nad on oma parteile surmani ustavad ja nõuavad seda teisteltki.
Sundusega isik on paindumatu, jäik, kangekaelne, puine, puitkange, pulkkange, nagu oleks küünarpuu alla neelanud, kange nagu puuhobune, puujumal, puuhunt, puunott, väänik, väänikas, põikpäine, jonnakas, järeleandmatu, paindlikuseta, paindumatu, jonni, kangust, oma õigust täis, ajab oma joru, ei jäta jonni, ajab oma tahtmist, raiub ikka oma, kange kui sikk, isepäine, isemeelne, omatahtlik, kael kange, kange südamega, kange peaga, kangeloomuline, kompromissitu, sõna jääb peale, põikpea, sänikael, väänkael, sõgesikk, pujään, Tusane, pahur, tujust, tusatujus, morssis, torsakil, torsane, torsune, halvas tujus, torsakas, turris, tõrssis, hapu näoga, tõre, vingus, halvatujuline, vissis, mossis, tohe, morn, sünge, pilves (NB, sellel sõnal on praegu uus tähendus), tujutu, mokk kõver, mokk viltu, mokad mossis, mokad kärssus, huuled toruli, -torukil, torus, ning vingus, kulm kipras, kulm kortsus, meel mõru, hapu, pahema jalaga voodist üles tõusnud, sügisene.
Sundusega monomaan võib jõuda maailma absoluutsesse tippu, kuid enamjaolt nad kiratsevad, jooksevad peaga vastu müüri ning ühiskond pilkab neid. Minu jaoks on sundusliku monomaani parimaks näiteks kunagine suurmeister Robert Fisher, kes jättis keskkooligi poolele, pühendus malele ja ainult malele, võitis kõik kõrged tiitlid, lüües otsustavas MM-matshis vastast 6:0, ent seejärel kadus üsna kähku malest ja silmapiirilt, sukeldus üksindusse. Mis tal muud teha jäi? Ta oli end programmeerinud ühele ülesandele, selle saavutanud, ei osanudki ta muud teha kui ainult lollusi, mis ta nime vahel ajalehtedesse on toonud. No Fisher tuli siiski maailmameistriks, ent kui hullu moodi on seesuguseid pisikesi monomaane, kelle üritus on luhta läinud, kes üldsegi ei sobi oma alale ning kes vahest praegu endale prügikastidest toitu otsivad, kui ei ole ennast just üles poonud. Paljud neist on tahtnud samuti omal alal maailmameistriks tulla. Kõrboja Villul elas külaühiskonnas, temale oli küla terveks maailmaks, tema tahtis küla kõige ilusamat talu.
Road-movies “Bonnie ja Clyde näeme depressiivse naise Bonnie ja sundusega mehe Clyde’i suhet. Clyde’i idee fixe’iks on pangröövid, ta on monomaan, kes ei saa elada ilma oma hirmu kõditamata ja avalikkuse tähelepanu võitmata. Ah, millise heameelevärinaga loeb Clyde ajalehti, mille esikülgedel on juttu temast! Me usume Clyde’i organiseeritud pöörased seiklusi, autorid veenavad meid uskuma, kuna kõigi, ka kõrvaltegelaste karakterid on ehtsad, isegi vastandlikud.
Ka Hamlet saab monomaaniks, ent tema on tükk maad keerulisem ja temast pisut hiljem.
“Moskva pisaraid ei usu’s” sundusega mõlemad Katja elus tähtsal kohal olnud mehed - telemees Rudik ja lukssepp Goga, ühe sundmõtted on seotud televisiooniga, teisel patriarhaalsusega. Tarkovski “Stalkeris” on sundusega isegi kõik peategelased – kõige rohkem Stalker ise, aga ka Kirjanik ja Professor, sestap pikad-pikad filmipäratud filosoofilised dialoogid, mis monoloogideks üle kasvavad.
Ingmar Bergmani töödes kujutatavad rikka ühiskonna neurootikud on kas sundusega isikud või hüsteerikud. Filmi “Marionettide elust” puhul vihjab tegelaste sundmõtetele juba pealkiri, ja tõepoolest seal on frustratsiooni pihtide vahel nii peategelane Peter Egerman, kes vägistab ja tapab oma naise Katarina Egermaniga sama eesnimega prostituudi Katarina (Ka) Krafti, selline on tema väljapääs väljapääsmatust olukorrast ning loomulikult satub Peter sellise väljapääsuga klassikaliselt uude ja veel hullemasse väljapääsmatusse olukorda – nüüd on ta mõrvar ja uurimusalune. Enamus teisigi filmi tegelasi on sundusega – mõlemad Katarinad, homomees Tim ja mõrva lahkav nimetu psühhiaater-politseiinspektor. Nad ei ela, nad täidavad mingit endale oma sundmõtetega võetud rolli. Nad on autistid, keda välismaailm suurt ei huvitagi, igatahes ei hakka nad oma mõtteid korrigeerima selle ajel, mis on “tegelikult”. Homode hulgas on sundusega isikuid roppumoodi, on väidetud et homondus on üleüldse üks sundmõtete pundar.
“Ussimuna” näitab koguni ühiskonda, mis tõstab kilbile sundusega iskuid, selleks on natsionaalsotsialism, mis kahekümnendail aastail, suure inflatsiooni ajal oma mürgiidusid üles ajab. Antisemitism, rassism, natsionalism ja totalitaarsotsialism on sundusega isikute eelistuseks poliitikas. Peategelane Abel on tulnud otsima Hitleri-eelsele Salsamaale oma venda Maxi, kes on suuritanud enesetapu ja olnud naispeategelase Manuela mees. Abel on monomaan, parandamatu alkohoolik, ta ei vaheta riideid, ta ei hooli millestki peale võetud eesmärgi avastada venna surma põhjus – ja jääb loomulikult teiste sundmõtetega gestaapotegelinskite pihtide vahele. Sundusega on ka Manuela, uurimise käigus selgub, et Maxki on olnud samasugune, just sundusega isikud kasutavad tihti väljapääsmatust olukorrast väljapääsemiseks vabasurma.
“Fannys ja Alexanderis” näeme sundusega piiskopi Edvard Vergeruse konflikte oma kasulaste Fanny ja Alexanderiga ning laste depressiikust ema Helena Ekdahliga. Laste nimel ennastohverdav ema püüab luua mugavat kodu, olla kõigiga lahke, ent kirikuhakist piiskop surub raudselt peale oma maailmavaadet ja kloosterlik-kasarmlikku elurežiimi.
Sundmõtegega tüüpe on efektne karikeerida ja parodeerida ning neid leidub küllaga komöödiates, viimati nägin Emir Kusturica naljafilmi “Elu on ime”, seal on koos lauluhaige ema Jadranka, tema vutihaigest poeg Milos, meestehaige moslemineiust armuke Jadranka ning musttuhat jalgpalli- ja sõjafänni. Igasugustest toetusklubidest võite avastada sundusega isikuid nõnda et tapab, samuti vabatahtlike võitlejate hulgast. Kusturical veab üht tegevusliini eesel, see loom on ju sundusega puupea võrdkuju.
Ja täna vaatleme siis hüsteerikuid, neid saadab siis hirm paratamatuse ees, lõpliku karmuse ja ranguse ees, seda tunnetatakse lõplikkusena ja vabaduse puudumisena. Mida enam me püüdleme mitte millekski kohustava vabaduse ja omavoli poole, seda enam peame me kartma konsekventsi ja reaalsuse piire.
Hüsteerikute motoks võiks olla Hermann Hessele kuuluv tõdemus “Igas alguses peitub võlu…”, samuti Carpe diem!, kasuta võimalust, püüa päeva, kui kehvasti, siis uuesti, tühja sellest, no mina küll selle tühja asja pärast põdema ei hakka, kui kehvasti, siis uuesti, pärast mind tulgu või veeuputus jne. Hüsteerikuid paitab tundmatu tunnetamise erutus, riskirõõm, uudsuse võlu, neid ahvatlevad seiklused, tõmbavad kauged maad. Minevik on möödas, ja enam ei paku see huvi, tulevik on avarate võimaluste maa, ent seda suurt ette ei planeerita, see tähendab liiga palju kindlaksmääramist. Hüsteerik eitab reaalsust, kohustusi, ta on nartsissist, eneseimetleja, hüsteerik vajab partnerit, kes peegeldaks talle tema armastusväärust
Just hüsteerik kordab – inimene on nõnda vana, kui ta ennast tunneb. Ljuda ei tunnista filmi “Moskva pisaraid ei usu” teises seerias, et ta on juba vana krõhva, polnud ta noorest peastki mingi eriline iludus, tarkur ega tundeline, ent Ljuda ei vaata faktidele otsa, ta lihtsalt eirab neid. Kui hüsteerik tunneb end kitsikusse aetuna, siis tema põgeneb ettepoole, tulevikku. Loodab uue partneri peale, mingi erilise saavutuse peale. Kõik teised karakterid põgenevad minevikku ja lakuvad oma haavu mõeldes, kui kena oli siis ja siis ja siis, ent hüsteerik on parandamatu optimist, tema maalib endale õhulosse tulevikuks, mil ta ilmtingimata saab ilmtingimata kuulsaks ja rikkaks!
Hüsteeriline inimene elab ainult ühele hetkele, tema meelest ei ole tema tegudel eelnevat ajalugu. Kui ta millegagi nagu vahele jääb, siis eilset nagu ei olnudki.
Nõnda vabaneb see inimene küll õudselt koormavast ballastist, tema elu on fragmentaarne, mitte järjepidev. Need on inimesed, kes suudavad kameeleoni kombel küll kohaneda iga uue olukorraga, ent neil ei ole mina kontinuiteeti. Seetõttu on nad ettearvamatud ja nende tegusid on raske mõista. Tihti areneb siit ilma kindla karakterita pseudoisiksus.
Vahel on öeldud, et hüsteerilised inimesed armastavad armastust.
Nad oskavad oma partnerile suurepäraselt sisendada, et nad on sarmikad ja seksopiilsed. Ja neil ongi tihti suur sugestioonijõud, nende võludele on raske vastu panna. Uudishimust ja elujõust pakatades valivad nad üha uusi partnereid, nad on värvikad, spontaansed, fantaasiarikkad. Hüsteerikud ei salli erilist rutiini, harjumuslikkust, igasugust sissejuurdumust, stereotüüpsust, habituaalsust, tavakohasust, pindumust, ta vahetab kiiresti partnereid, tema üks armuke võib olla tohutu rikas skisoid, järgmine kirikurotina vaene depressiivik, kolmas temast veel hullem. Peaasi, et on vaheldust, temal seda huvitavam.
Kui aga päris seksist rääkida, siis vahekord ise ei olegi neile kuigivõrd tähtis. Neile on olulisem erootiline mäng. Nad ei taha astuda armastuses lõplikku sammu, peetagu seda siis abieluks või seksiks, nad ei soovi end siduda pikaks ajaks. Mäletate, et vahekorrani jõuab filmis “Moskva pisaraid ei usu” just Katja, mitte aga flirdi organiseerija Ljuda. Nad armastavad joobumist, ekstaasi, kirge, nad naudivad elu kõrghetki. Partneri valikul on talle tähtsad prestiiž ja sissetulekud, ta lööb lamenti eriti publiku ees, teeb pateetilisi žeste ja teisele orienteeritud stseene. Lapsepõlves on hüsteerik olnud papa ja mamma päikese rollis, ema on ornungisse mantsitud lapse viinud kohvikusse, kus on sõbrannade ees uhkustanud kalli aardega.
Poliitikas on nad liberaalid ja revolutsionäärid, valmis lubama valijatele piimajõgesid ja pudrumägesid, samuti kõike vana hävitama. Tal endal ei ole minevikku, miks peaks see olema teistel? Hüsteerik vajab publikut, teeskleb tihti, nad on hunnitud ümberkehastujad ja näitlejad, tahavad elada suures maailmas – elukutselt on nad tihti modellid ja mannekeenid, tahavad töötada ehtekaubanduses, hotellimajanduses, et “olla lähedal”. Mehed valivad endale sõduri, poliitiku, sportlase jne karjääri.
Hüsteerik on tuulepea, kergemeelne, järelemõtlematu, ühepäevaliblikas, ühepäevaperemees, tuulesaba, tuulelipp, tuisupäine, eblakas, kerglane, ehakas, frivoolne, veidike nilbe, läbikaalumatu, pea tuult täis, kust tuul, sealt meel, järelemõtlematu, kergekäeline, tema talitab uisapäisa, tema räägib üle rinna, mõnikord leiavad inimesed, et tema käitumine on siivutu, sündmatu, ta teeb rumalusi, ta on rive, teinekord ehk koguni krõbe, kropp, vänge, vulgaarne, labane, obstsöösne, sahvtine, krehvtine, rüve, robustne, prosta jne.
Nagu sundustega persoonegi, nii on hüsteerikuidki muljekas parodeerivalt kehastada, neid karaktereid kohtama utreeritul kujul komöödiafilmides, ausalt öelda filmist filmi rändab Chaplini koduotsiv igihulkur Charlie on stiilipuhas hüsteerik, ta on ühtaegu hädine ja võimas, tema loodud karakterkujund sisaldab siis korraga eituse ja jaatuse, mis kunsti eeldus. Hüsteeriliste inimeste eneseväärikustunne rajaneb tihti edukusele, ja just seda külge parodeerib Louis de Funes, kui ta mängib sandarmit. Hüsteerik tahab, et teda imetletakse ja ihaldatakse. Hüsteerik tahab, et teda meelitatakse.
Meid huvitab loomulikult eelkõige kino.
Miks ma sellel kõigel nii pikalt peatusin?
Aga sellepärast, et kui te panete oma näiteks depressiiviku tegema või ütlema (repliike käsitleme dialoogiloenguis) karakteripäratut ja jätate selle usutavaks põhjendamata, tajub vaataja jalamaid, et miskit on viltu. Karakterit tajub vaataja, kel harilikult psühholoogiast aimugi ei ole, irratsionaalselt, mõistusega põhjendamatu kogemusliku tajuga, ta ei hakka vaagima, kas too või teine tegelane võis nõndamoodi käituda, ühe või paari karakteriapsu järel, tunneb vaataja ennast petetuna ja valib endale teise filmi.
Nii, öelge mulle, kelleks te ennast ise peate? Ma kuulan.
Tänan. Teie olete tema parim sõber, jah? Kelleks teie teda peate?
Ja viimaks. Kuidas te tõlgiksite filmikeelde lotopiletit ostva/täitva meessoost skisoidi, depressiiviku, sundusega isiku ja hüsteeriku?
Tänan, mina ise arvan, et skisoid ilmselt jätab pileti ostmata, kui ta aga seda teeb, siis unustab selle täitmata ja kui ta on oma ristid ruutudele tõmmanud, siis läheb tal meelest kontrollida. Niisiis, skisoid võib olla miljonär, ent tema võidupilet vedeleb ja kortsub portfellis kuniks aegub, tal ei ole sellest sooja ega külma. Depressiivik kingib täidetud pileti oma naisele, lapsele, armukesele või mõnele teistele südamesõbrale, ja loodab täistabamusele, mis teda veelgi tihedamalt lähedasega kokku liidaks, niisugune on tema soovitud võit. Sundusega isikul on ruutude täitmiseks oma raudne süsteem, millega ta mängib aastakümneid, ta kaotab ja kaotab, kuid truudust oma süsteemile ei murra. Hüsteerik tuleb pärast võidust ilma jäämist süüdistama piletimüüjat, et miks too on temalt röövinud miljoni.
Nii, mis te kirjutaksite oma käsikirja, kui praegu siit üle auditooriumi sibaks rott? Sihuke pika sabaga, koon vastu põrandat, ah? Kuidas reageeriksid naissoost skisoidid, hüsteerikud, depressiivikud ja sundusega tudengid?
*
Ehk ei pane te pahaks, kui ma taas manitsen – te ei tohi hakata looma kedagi sangviinikut, ujedat või kerglast tegelast, kui te seda teete, on tulemuseks abstraktne ja veretu stereotüüp või stamptegelane. Te ei tohi kirjutada „ülalt“! Te peaksite leidma „alt“, näiteks oma tutvuskonnast kellegi sangviiniku, ujeda või kerglase inimese, kirjeldama teda, ent kirjeldame teda teadlikult kui sangviinikut, ujedat või kerglast tegelast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment