V Tegelased ja karakterid. 2. Arhetüübid

Kõige ürgsem arhetüüp meie tsivilisatsioonis on Kangelane (siin sisu, mitte enam tektoonikamõiste), tema on tegelane, kes võidab kurja saatuse, paneb oma elu ohtu teiste heaolu nimel püüdlemata mingit omakasu.
Kangelase vastandiks on saatanlik ja egoistlik Kuri, kes ihkab võimu ja omandit ainult iseendale ning on selle eesmärgi nimel valmis tapma ja hävitama. Ei ole kahtlust, et Kuri pärineb ööst, halvast ilmast, mis haiget tegi, tuju rikkus ja näiteks põllusaagi hävitas. Mäletate, teadvustamata dramaturgia loengul me rääkisime tõeliselt dramaturgilisest religioonist zoroatrismist, kus kaksikvennad, absoluutne headus Ahura Mazda ja absoluutne kurjus Ahriman omavahel võitlevad ning aegajalt läheb segi, kumb on kumb, kuna nad on absoluutselt sarnased.
Žanritruus seiklusfilmis, võitlusfilmis, detektiivis selgub ilma pikemata, kumb on kumb, kumb päike, kumb öö, nii et me näeme nende põhjas kristlust, judaismi või islamit, ent moodsamad põnevikud ja õudusfilmid võivad Kurja ja Kangelase, vihkamise ja armastuse vaataja peas mitu korda pea peale pöörata, vahetada - las ta kõigub siia-sinna, sest seda soovib ta õigupoolest ise, kuna otsustamatus kasvatab temas pingeid.
Kolmandaks arhetüübiks on Ohver, kelle elu on ohus ning kes ise ja üksinda ei ole suuteline end kaitsma Kurja pahategude eest. (Philip Parker, lk. 89)
Kas tuleb ürgtuttav ette? Vaatab ju siit vastu maailmapilt: Jumal, Saatan ja väeti inimene nende vintsutada?
Mille poolest sarnanevad Formani „Lendas üle käopesa“ ja Mihhalkovi „Päikesest rammestunud“?
Mõlemad on rajatud arhetüüpse kolmnurga vundamendile – Kangelased on indiaanipealik Bromden ja diviisikomandör Kotov, Kurjad õde Ratched ja Dima-Mitja, on, muuseas kaks Ohvrit, Formanil peategelane McMurphy ja omaette tegevusliini vedav õnnest hukkuv Billy, Mihhalkovil Kotovi tütar Nadja ning Kotovi abikaasa Marusja. Mõlemal selgub arhetüüpsete funktsioonide jaotus kaunis hilja, alles päris lõpus, ühes filmis siis, kui Bromden lämmatab McMurphy, Mihhalkovi filmis antakse lahendus vaatajale finaaltekstina enne lõputiitreid, teises ja viimases epiloogis. (Esimene epiloog sulgeb seal raami – Dmitri-Mitja lõikab endal vannis veenid läbi, aknast paistab vastutaja, Kreml -, teine epiloog on kirjatekstina ekraanil.)
Pange tähele, et Kuri (õde Ratched) tahab head ja ainult head, ja tegelikult tapab just tema heategemisega hingeliselt McMurphy, kes on tema ja Ameerika riikliku psühhiaatriateenistuse ohver, mitte indinaainipealik Bromdeni Ohver. Bromden on Kangelane, kes päästab tappes Ohvri hullemast kui surmast, ohvri hinge tema eluküünla füüsilise kustutamisega vabadusse kaasa viib.
Mihhalkovili tuleb Kuri, see religioonidest pärit Saatan (NKVD-lane Dima-Mitja) suvilasse (suve-)Näärivana kostüümis ja lauluga, peibutab enda poole kogu datšaseltskonna, eriti kiindub temasse seitsmeaastane Nadja – kõige armsam ja valusam Ohver.
Mallilt nagu odavas seebikas, eks ole?
Ometi on tegemist süvakultuuriga, ja seda ainult ja ainult põhjusel, et enamus tegelasi on viimase nüansini, tšehhovlikult individualiseeritud, neile on antud inimesepärane karakter, nad on tehtud sel viisil usutavaks ja paeluvaks.
Paljas Kangelane, paljas Kuri nagu pelk Ohvergi tegelaste-kriipsujukudena mõjuvad šabloonselt, peletavad peenema maitsega vaataja eemale. Ent ikkagi olgu Ahura Mazda ja Ahriman segi pööratud ja pahupidi, las vaataja mõistatab, kumb on kumb.
Kas keegi tuleb selle peale, et Kim Ki-Duki film „Tühi maja“, mis meie vaataja tähelepanu köitis 2004. aasta PÖFF-il, on rajatud arhetüüpse kolmiku peale – Kangelaseks on kodutu Tae-suk, Kurjaks modelli jõhker abikaasa Sun-hwa ja Ohvriks modell Min-gyu ise?
Arhetüüpne kolmnurk olgu peidetud ning liigutavad ja individualiseeritud karakterid sobivad lihtsakoelist vundamenti maskeerima ilusti. Pole vaja, et alusmüüri nurgakivid silma torkaksid, vaataja, kes ei ole läbinud esteetikastuudiumi, ärgu tajugu (või aimaku ainult kuidagi ähmaselt) arhetüüpe ega nende ettekirjutud suhteid filmis, tema klassifitseerigu tegelasi selle järgi, kas tal tuleks nendega elus kokku puutuda või mitte. Kangelane, Kuri ja Ohver võivad olla kriipsujukud ja võivad olla ka inimestatud tegelased. Ent kuna oletatavasti on tegemist filmi peategelastega, on soovitav, et nad oleksid inimestatud, varjundirikka karakteriga.