V Tegelased ja karakterid. 3. Igitegelased

Arvamus, et kindlafunktsioonilised ja igavesed tegelased on jäänud hallitama kuhugi kaugemasse või lähemasse minevikku ei pea paika.

Sageli osutatakse näiteks commedia dell’arte aegadele (16.-18. sajandi Veneetsias, seega toonases New Yorgis, toonasel Broodwayl), näete, kui odavat laadakunsti seal tehti, publik teadis niisama hästi kui ette, mida oodata totratavõitu, kuid vastupandamatutes farssides ja bufonaadides polaarsetelt armastajatelt, kaupmees Pantalonelt, doktor Dotterelt, eputavalt, hispaanlasest sõjamehelt Capitanolt, samuti teenritelt ja kõigilt teistelt.
Täna räägime nii-öelda üležanrilistest kindlafunktsioonilistest igitegelastest, neid ei ole sugugi vähem kui kometitegemise õitseajal Veneetsias.
Vajadust igitegelaste vastu kinnitavad dramaturgia aastatuhanded, nende kõigi lähtevorme võime leida pühades baastekstides ja ilmalikes prototekstides, polegi oluline, kas need algmed seal on olnud isikud ajaloos või tegelased müütides, mõlemal juhul on on need vaataja minapildid, täpselt samuti nagu arhetüübid.
Nagu arhetüübid, nii võivad ka igitegelased olla halvas filmis kriipsujukud, heas filmis tšehhovlikult viimistletud karakateritega tegelased.
Nagu arhetüübid, nii pärinevad igitegelasedki meie kollektiivmälust, ent on veidi konkreetsemad.
Hakkame pihta kõige populaarsematega, ent edaspidise järjekorra aluseks ei ole esinemissagedus, mul on veel seesugune statistika tegemata. Vahest kunagi jõuan...
Tuhkatriinu – on visa, ja kuigi saatus on tema vastu, saab õnnelikuks.
Tuhkatriinust on meil juba juttu olnud, siis, kui rääkisime Philip Parkeri baaslugudest, siis jäi meil asi pooleli, täna jätkame.
Meie päevade võitlusfilmid püüavad meid hirmutada inimkonna hukuga, ja loomulikult läheb see meile korda, ent veelgi enam heidutab ja liigutab meid ema kadumine, kuri võõrasema ja koledad kasuõed, kes oleksid võinud meie armsa lapsepõlve rikkuda nagu nad tegid seda Tuhkatriinul – need asjad on sügavalt isiklikud ning inimesele olulisemad kui sootsiumi mullistused. Seda esiteks. Teiseks tõuseb vaeslaps kõrgustesse, Tuhkatriinu-müüt on eduunistus, seepärast kihab ekraan mõlemasoolistest Tuhkatriinudest. Juba Jeesus kuulutas, et viimased saavad esimesteks, see Jeesuse kuulutus on logo inimlikkusele, meie lootustele, ent sisaldab ka dramaturgiat, liikumist ja tegevustikku. Tuhkatriinu esiemaks on kahtlemata Neitsi Maarja, ent kõige suurem Tuhkatriinu meie kultuuriruumis on Jeesus. Ma olen, et Jeesuse-lugu on tuhkatriinustatud, mis sest, et oletavasti on reaalne Jeesus vanem kui arvatavasti puhtalt väljamõeldud Tuhkatriinu. Kui muidu päris mimeetilisele-realistlikule Jeesuse-müüdile konstrueeriti juurde täiesti mittemimeetiline-illusoorne happy end (ülestõusmine), siis tuhkatriinustati Jeesus. Ja loomulikult ei tehtud seda asja eest, teist taga, selleks oli ja on ilmselt praegugi kogu inimkonna, vähemalt selle kristliku kultuuripõhjaga osa tellimus. Ma usun, et leidus inimesi, kes pärast ristilöömist arvasid end siin-seal nägevat Jeesust, seega on üleskirjutajad luuletamise patust puhtad.
Tuhkatriinu ongi nüüd plikasoost Jeesus.
Kui oled tagasihoidlik, töökas ja hea, siis saad õnnelikuks. Lihtne ja ilmselt ka õige elujuhis. Imekspandav on selle sõnumi universaalsus, see näib sobivat peale kristlaste veel moslemitele ja budistidele, ehk kõikidele rahvastele kõikidel aegadel, välja arvatud Ameerika indiaanlased ja Siberi väikerahvad. Peaaegu kõik tahavad elus edasi jõuda, õnnelikuks ja rikkaks saada.
Alul tundub, et Tuhkatriinu-filmid jaguneksid nagu kaheks – esiteks need, mis on tehtud Tuhkatriinu-müüdi põhjal, ja teiseks need, mille peategelaseks on Tuhkatriinu ise. Kui aga sügavalt järele mõelda, ega neil suurt vahet olegi, ehk ainult tegelaste nimedes ja kostüümides.
Charles Perrault’ Tuhkatriinu eritluses veel sotsiaalset demagoogiat, neiu on kõrgemast soost, ta on ainult ülekohtu läbi sattunud orjatööle võõrasema juured, edaspidised käsitlejad on sellest ühiskonnarahu nimel loobunud. Tuhkatriinu ei maksa, kui selleks avaneb Printsi ballil võimalmus, kasuõdedele kätte ülekohut, mis nood talle on teinud, vaid kiidab neid Printsile ning ulatab neile apelsine ja sidruneid. Selline alandlikus on kriitilisemaid autoreid häirinud, feministid on Tuhkatriinu vastu alustanud koguni sõda – ei saa ju naise ainus soov siin ilmas olla valgel hobusel printsi ootamine!
Ent sellegipoolest on Tuhkatriinu oletavasti kõige paljundunum müüditegelane, feministid sõdivad tuuleveskitega. Igatahes filme on temast tehtud mitukümmend, juba 1899.aastal valmis Georeges Melies variant, 1947. aastal valmis „Lenfilmis“ sotsialistlik muusikaline muinasjutt „Tuhkatriinu“ (Polti XIIIi). 1950. aastal juhtis Walt Disney produtsentrežisöörina arvukat stsenaristide ja režissööride tiimi animamuusikali „Tuhkatriinu“ tegemisel, kõikvõimalikke teisendeid tuleb tänase päevani.
Tegelane kirjutab stsenaristile ette žanri, ,,Tuhkatriinu“ ekraniseering peab olema vähemalt pisut melodramaatiline, ent parem oleks, kui rõõm ja pisarad lausa lahvataksid.
Veelgi arvukamalt kui omas ajas ja ruumis päris-Tuhkatriinusid on müüdipiiga teisendeid igitegelase näol.
Tuhkatriinu võime leida romantilises prostituudis, kes võib osutuda süütuks,
“Moskva pisaraid ei usu” on nõukogulik Tuhkatriinu-versioon, Katja-Katerina kuningakojaks on hiigelkombinaat, printsiks kõrgema kategooria lukksepp Goga, kusjuures eripära seisneb selles, et kuningakotta (hiigelkombinaadi direktoriks) ei jõua Katja printsi käevangus, vaid oma tahtejõu, töökuse ja visaduse varal, printsi leiab ta juhuslikult elektrirongist hiljem. Tuhkatriinu võib olla meessoost. Vähemalt kord on koguni pealkirjaks pandud „Tuhkatriinu-Mees“ (Cinderella Man), mis tundub küll liigse sõrmega näitamisena, meie kinodes jooksis ja videosalongides on müügil film üllatavalt täpselt pandud pealkirja all "Mees, kes tõusis jalule" (Polti XIIf). Siin moodustavad kindla rühma invaliididest tegelased, kes on oma saatusest üle, meenutame jalutut jooksjat Forrest Gumpi filmist “Forrest Gump” või pimedat nägijat, erukolonel Frank Slade’i filmist “Naise lõhn”. Orson Wellesi “Kodanik Kane” aga naerab Tuhkatriinu-müüdi välja – kodanik Kane sureb oma röögatu ja rumala varanduse otsas. Tuhkatriinuks tõus võib olla negatiivne - “Ristiisas” saab noorimast vennast Mike’ist (kuritegeliku) perekonna liider, ehkki au poolest oleks pidanud uueks Ristiisaks saama Mike’i vanemad vennad. Öelge, kes teist ei oleks mõelndu, et teile on raskused kiuste kaela veeretatud, kes teist ei ole lootnud, et taevast sülle langevõnn teeb teid õnnelikuks?Kui me mõnd Tuhkatriinu-filmi vaadates ennast Tuhkatriinuga samastame, siis võime seda õnne nautida. Robin Hoodi – õilis röövel, kes ei röövi omakasust, kes võtab vaid rikastelt, et anda vaestele, ei puuduta ainsa sõrmegagi naisi ja lapsi, keda rahvas seetõttu armastab. Robin Hood ei jää Tuhkatriinule vist kuigi palju alla, temastki on tehtud animafilme (mis tõestab, et ta on läinud rahvale südamesse), ent erinevalt oma konkurendist on tema arvatavasti tõesti elanud isik, nimeks oli tal vanas inglise keeles Robyn Hode, keda meenutatakse mitmes kroonikas, ta oli nagu Tuhkatriinugi popullarne enne kino, terve keskaja on temast lauldud ballaade. Mõnikord tegutseb Robin Hood seda kättemaksu ajel, teinekord revolutsioonilisest õiglusmeelsusest. Ehk on kõige tõetruumalt keskaegse versiooni temast ekraanile toonud Kevin Reynolds filmis „Robin Hood, varaste prints“ (Polti IIIk), milles Robin Hood, pöördunud tagasi ristisõjas sattunud vangistusest oma kodukohta Nottinghami, leiab, et ta isa on hukatud, põgeneb koos mõisnike ikka all vaevlavate talupoegadega Sherwoodi metsa, õpetab need sõdima ning alustab siis oma suurejoonelist sõjakäiku ülekohtu vastu.Robin Hoodi reinkarnatsioon on Rummu Jüri nime all tuntud ka meil, temast on laule tehtud, film „Rummu Jüri“ (Polti VIIIa) vändatud, Andres Ehin oma stsenaariumist teinud ka romaniseeringu (novallation; nii nimetatakse adapteerimisele ehk ekraniseerimisele vastupidist protsessi, seda, kui filmist saab hiljem romaan). Ehini „Rummu Jüri mälestustes“ lastakse Rummu Jüril endal oma olemus avada: „ Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele, ma võisin minna, kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes ma olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas.“ Meie Robin Hoodi ongi veel ehk liialdamisi tituleeritud veel „Eestimaa Rinaldo Rinaldiniks“, „meie provintsi Fra Diavoloks“, ja „Eestimaa Don Juaniks“, toon need kurjad ja uhked hellitusnimed ära vaid seepärast, et nende alt vaatavad välja kindlailmelised igitegelased. Meid huvitavadki rohkem filmid, milles Robin Hood ei tegutse oma nime all, vaid oleks nagu kinkinud oma vere, mõistuse ja südame uue tegelaskuju loomiseks. Õilis röövel on oma lihasesse ja nn ametiperekonda kiindunud don Vito Carleone, siin kerkib autorite ette eetiline küsimus, kui õige on glorifitseerida gängsterit? Kes meist ei oleks tahtnud ülekohtu eest kätte maksta? Ja kui meil seda teha ei õnnestu, siis on meil hea meel, et meie eest teeb seda Robin Hood ekraanil, olgu ta seal maskeeritud kelleks tahes. Don Juan on fallosesangar, kes kas plaanitsetult või lihtsalt niisama, heat-paremast tõmbab naisi ligi. Don Juan on hihiliskeskaja Hektor, tema ilmumine kirjandusse annab tunnistust vere vemmeldamisest ka liialdatud ja pealesurutud kõlblusnormide tingimustes. Don Juan veetleb nii mehi kui naisi, tema taga on iha, ent mitte ainult sängikihk. „XX sajandil näeme hulljulgeid noori suusatrampliinilt tegemas saja- ja paarisajameetriseid õhuhüppeid, tuiskamas ennenägematul kiirusel mööda moto- ja autodroome, ralliteid. Ka seda ürgvana märki mehetaimes tõstab esile Don Juani müüt. Selleta ei oleks mõeldav ei Lääne maailmavallutus ega tsivilisatsiooni progress, olgu viimane jutumärkides või ilma. Hamletist ega Don Quijotest ei saaks progressiehitajaid. Goethe paneb Fausti tamme rajama, aga see on juba valgustuslik, pigem müütilagunudav kui – ehitav lisand. Nelja uusaja suurima müüd kangelasest ainus man in action, tegelik teoinimene, on Don Juan. Vanade maailm ei nuhtle teda mitte ainult sellepärast, et ta neide pilkab, vaid ta ähvadab ta neid nende maailmast ilma jätta. Aega ise tunnistamata on Don Juan aeg, biofüüsiline muutus, mis end sisse seadnud ühiskonda seestpoolt üha õõnestab ja lagundab. Don Juan tegutsejana ja mängurina on ideaalne draamakangelane.“ (Jüri Talvet, lk. 136 – 137)Ärgem unustagem, et Lääne tsivilisatsioon sümboliks on (katoliiklik-protestanlik) kirikuhoone oma kõrge ja sihvaka torniga, milles on nähtud fallose märki. Müüdi järgi maganud don Juan 1003 naisega, aga magada 1003 naisega, tähendab magada mitte kellegagi. Ka uhked kirikuhooned seisavad kaunis tühjalt, neid käivad uudistamas ainult turistid. Don Juani prototüüpidena on oletatud mitmeid aadlimehi 11. kuni 14. sajandini nagu näiteks Auberi la Bourgoing (Auberi Burgndlane), Robert la Diable (Põrgu-Robert). Esimesene oli kurikuulus on julmusega lahingutes ning naiste juures, teine tegi kõike seda sama, ent pärast kahetses ningi sai oma loendamatud patud andeks. Moliere’i näidendi „Don Juan ehk kivist külaline“ don Juan astub üle kõigist reeglitest ja seadustest, ratsionalist, kes propageerib oma naudinguiha õigustuseks vabamõtlemist.Don Juan on pealiskaudne numbrikütt, kes tihti uhkustab, kui palju naisi ta on vallutanud. Don Juanist eristub, talle isegi vastandub samavõrd meelas suur armastaja Casanova, kes õpetas lummatud naisi vabanemast toonasest ülirange seksuaaleetika kammitsast, õpetas neid tundma naudingut sängikunstist, õpetas lugu pidama oma kehast ja selle mõnudest, õpetas saama orgasmi, mida peeti muidu patuks. Sõnaga, oli omast ajast ees, õpetas tol kaugel ajal seda, mida täna pasundavad kõik naisteajakirjad, ja seesugune on ka Fellini filmi „Casanova“ (Polti IXd) paatos.Tegelane Casanova on pärit Giovanni Giacomo Casanovast (1725 – 1798), tõesti elanud reaalsest isikust, oli itaalia seiklejast, kes põgenes Veneetsia doodžide palee tinavanglast (tema on vist ainuke, kes sealt pages, teisi ei ole teada), rändas läbi terve Euroopa, võrgutas igal pool kõrgest soost naisi, kes pealegi olid suurte ninade abikaasad, ning kirjutas sellest kõigest oma mälestused, milliseid tänase päevani välja antakse. Niisiis, Don Juan tähendab välist tõusu ja edu, moraalile ja seadustele kõrges kaares sülitamist, nimetame siin siis eriti triumfaalseid tegelasi nagu James Bond, kes oli tuntud kõhutallaja ning kellele oli antud isegi tapmisluba, kusjuures oma fallost ja relva kasutab agent 007 ühel ja samal eesmärgil. Peaaegu iga võitmatu kangelase tagant vaatab välja Don Juan, ent iga don Juani taga ei ole võitmatut kangelast.Ja vähemalt kord on iga puberteet unistanud don Juani kuulsusest, ja mehed ei kasvagi teismeliseeast tihti välja.Tänane emantsipatsiooniaeg on loonud naissoost don Juani, kelleks on Emmanuelle seriaalist „Emmanuelle“ (Polti IXd).
Saatuslik naine (femme fatale) – peibutab ja jätab maha, toob meestele kaela õnnetuse. Leidub neid, kes võrgutavad teadlikult ja jätavad maha puhtast lustist, teevad kõike seda üsna sadistlikult, leidub neidki, kes ahvatlevad mehi kuidagi loomuldasa ja iseenesest ning kellele endale seesugune omadus valmistab parajat muret. Kirkena esineb femme fatale
juba Homerose „Odüsseias“, seal just teadliku eksitajana ja hullutajana. Femme fatale on ka kristliku arvepidamise esimene naine, Vana Testamendi Eeva, Aadama küljeluu, tema oma õunaisuga meie elu nässu ajas, eks ole?
Kleopatra, saatuslik iludus Shakespeare’i tragöödiast „Antonius ja Kleopatra“ ja Ruben Mamolinian filmist „Kleopatra“ (mõlemad Polti XXh ja XXIIc) on saatuslik naine eelkõige oma kodumaa, Egiptuse huvides. Teine Shakespeare’i saatuslik kaunitar, leedi „Macbeth“ tragöödiast „Macbeth“ on au- ja võimuahne, ahvatleb Macbethi mõrvama Šotimaa kuningat Duncani. Saatuslik naine saab tihti surma, nõnda ka leedi Macbeth ja Kleopatra, see otsekui rõhutaks tema saatuslikkust.
Armukolmnurkfilmides on femme fatale sagedasti käivitaja funktsioonis. Minu meelest etemad saatusliku naised magnetiseerivad mehi tahtmatult, kuidagi loomuomaselt ja sünnipäraselt ning valutavad ise südant selle ligitõmbe pärast nagu näiteks Nadia Visconti filmist “Rocco ja tema vennad”, kelles Mati Unt on näinud filmi-Nastasjat ehk maailma sügavaimast armukolmnurgast Mõškini-Rogožin-Nastasja Dostojevski romaanist „Idioot“ (Mati Unt, lk. 198) võtmeosalist. Mati Undi enda jutustuse „Tühirand“ sama pealkirjaga ekraniseering (Polti VIIc) Veiko Õunpuu ja Rain Tolgi poolt on samuti rajatud armukolmunurgale ja saatuslikule naisele.
Dostojevski „Idioodi“ (Polti IIIm) femme fatale, Nastasja Filipovna on enneolematu seetõttu, et põlgab kõiki mehi, kes teda ostavad ja müüvad, omandavad ja armastavad. Ta kutsub oma sünnipäevale kõik, kes teda tahavad, korraldab oksjoni, ta hind tõuseb saja tuhandeni ning siis viskab ta enda müügiraha tulle, laseb ühel kauplejal (Ivolginil) selle tulest välja urgitseda: „Võtad, saad endale!“ Nastasja Filipovna silmis on kõik mehed tema ümber, kindralid ja mõisnikud, täielikud tühisused, välja arvatud vürst Mõškin, keda Dostojevski kujutas siis võrdselt idioodi ja Jeesusena. Kõik teised näevad Nastasja Filipovnas hullu, intriganti ja väljapressijat, ainult vürst Mõškin tajub orvuna üleskasvanud naise kannatusi. Nastasja Filipovna on iludus, keda kõik püüavad, kuid keegi ei saa kätte. „Idiooti“ (Polti IIIm) on lavastanud vaid tõelised kunstnikud Ivan Põrjev, Akira Kurasava Goerges Lampin, ikka on romaanist esilet tõstetud just Nastasja Filipovnat, Andrzej Wajda on oma filmile koguni pealkirjaks pannud „Nastazja“. Saatuslikul naisel on mingi eriline tõmme, tema liimile ei lähe üksnes mehed elus, vaid ka režissöörid filmikunstis.
Ja Nastasja Filipovnaga ühte verd on „Rocco ja tema vendade“ Nadija, kellesse vennad armuvad.
Minu nooruses loeti eneseunustamisi Alexandre Dumas’ seiklus- ja sõprusromaani „Kolm musketäri“, seal on saatuslikuks naiseks leedi Winter-Mileedi, kes on teadlik kättemaksja omakasu ajendil, sõnaga kõige negatiivsem sedamoodi naistegelastest. „Kolme musketäri“ ekraniseerimistel – niipalju, kui mina neid näinud olen, umbes nelja-viit varianti - on leedi Winteri osatähtsust aina tõstetud ja tõstetud, tähendab eepika on muudetud dramaatikaks, Richard Lesteri „Neli musketäri“ (Polti IIId, Va, IXd, XIIi) kannab alapealkirja „Mileedi kättemaks“, ka Georgi Jugvald-Hilkevitši neljaosalises telefilmis „D’Artagnan ja kolm musketäri“ tõuseb Mileedi antagonistina protagonistidega tähtsuselt peaaegu võrdseks.
Õrnalt on saatusliku naise motiivi puudutatud ka filmis „Päikesest rammestunud“, seal on selleks Marusja, kes ise küll pisimatki aktiivsust ei ilmuta, et mehi tülli ajada.
Fimis „Lendas üle käopesa“ on kõrvalliini saatuslikuks naiseks pealetükkiv Candy, kelle tõttu süütu kannataja Billy kaotab süütuse ja elu. Femme fatale võidakse tappa nagu juhtub Nadiaga filmist „Rocco ja tema vennad“, ent femme fatale võib pärast kurbmängu rahus edasi elada, nagu juhtub „Videviku“ Catherine Amesiga, Hollywoodi kunagine staariga, olgugi et ta on osaline oma esimese abikaasa Billy Salavani mõrvas, aga magatab selle ja selle mõrvaga seotud ühe teise mõrva uurijat Harry Rossi, petab oma surevat teist meest Jack Amesi ja temaga ei juhtu midagi. Femme fatale võidakse kirehoos kättemaksuks tappa. Rocco armastuse Nadia aga pussitab jõhkralt mitme noahoobiga surnuks Rocco vanem (perekonnas vanuselt teine) vend Simone. Maailma kuulsaim saatuslik naine Nastasja Filiponva leiab oma otsa Rogožini käe läbi, see noor kaupmees tõstis Nastasja hinna sajale tuhandele rublale, see meestegelane tunnistas, et nagu ta nägi Nastasjast, nii teda seest ka kohe „põletas“.
Lähedased – laiemas mõttes on lähedase suhte kujutamine ehk enamike filmide põhiteemaks.
Mehe ja naise, noormehe ja neiu läbikäimist näeme filmides, mis moodustavad ehk 95 protsenti kogu maailma toodangust, ärgem unustagem, et kaheksast kaheksas Philip Parkeri esitatud baasloos on juttu armastusest.
Vaataja poolt kõrgelt hinnatud on veel sõbrafilmid (nn buddy cinema), olgu siin näiteks toodud noore ja vana mehe kiindumus filmis “Naise lõhn” ja film “Moskva pisaraid ei usu”, kus kolm neidu-naist on sõbrannad elu lõpuni. Kes ei unistaks sellest? See filmi realiseerib meie unistuse.
Ka teismelised poisid hindavad üle kõige sõprust, sõprust ja sõprust ning kellel üldse saab midagi olla sõpruse vastu? Noortele orienteeritud “Tähtede sõja” teemaks ei madistamine universumis, jutustatakse hoopis, sellest, mille vajadus kipitab meie hinges. Obi-van Kenobi, Yoda ja Qui-Gon Jinn on ustavad sõbrad. “Tähtede sõda” sarnaneb “Kolmele musketärile”, ent kui Athos, Porthos, Aramis ja d’Artagnan aitavad Prantsusmaa kuningannat, siis “Tähtede sõja” rüütlid tõttavad appi Naboo planeedi kuningannale, loo (enneolematu kosmoseretk) muudavad usutavaks inimlikud karakterid. Vaatajat veenatakse ulmelise tegevustiku tõetruuduses karakteri kaudu, kelle sarnast inimest ta elus on näinud.
Aah, kuidas tahaks praegune noor olla kosmoserüütli sarnane, nagu tema isa unistas kuuluda musketäride hulka!
Robert Mandeli “Koolisõpruse” teemaks on antisemitism, me näeme, kuidas 50ndatel aastatel Ameerika koolides vihati juute ning kuidas sellises atmosfääris süttib tulikuum armastus vaesest perekonnast pärit juudinooruki David Greene’i ja rikka anglosaksineiu Sally Wheeleri vahel. Koolipõlvekiindumus ekraanil kütkestab vaatajat alati, see meenutab talle tema enda noorpõlvearmastust. Kim Ki-duki filmis “Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad” on lähedastes suhetes vana munk ning tema õpilane, seejärel täiskasvanud munk (endine õpilane) ja tema õpilane.
Klassikalises buddy cinema’s ehk buddy movie’s
“Kesköises kaubois” on liigutavalt truud sõbrad Joe Buck (kesköö-“kauboi”) ja Ratso Rizzo (New Yorgi sümpaatne pisisuli), naised on siin žanripäraselt üksnes tüliks kaelas, ent see ei tähenda veel homondost, mida päris kena hulk vaatajaid ei talu. Tulles vastu vaatajate enamiku sättumusele näitab kommertskino geisid üldjuhul miinusmärgiga, vähemalt veidrikena, kellega vaatajasugune korralik inimene läbi ei käi. Kui Joe Buck ja Ratso Rizzo on oma liigutavas sõpruses luuserid, elule jalgu jäänud paar, siis detektiiv seersant Martin Riggs ning tema sõbramees ja truu kaaslane Roger Murtaugh on võitjad, kes järgede filmis „Surmarelv“ maailma päästavad.
Paar, teisikud – kaks mõjub visuaalselt alati efektsemalt kui üks, “Hamletis” on paarideks Norramaale lähetavad saadikud Cornelius ja Valtemand ning Hamleti endised ülikoolikaaslased Rosencrantz ja . Guildenstern, “Surmarelvades” politseinikud, “Matrixi” tumedate prillidega agendid jne. Tihti on selles topeltrollis kaksikud, nagu näiteks Bergmani “Maasikavälus” Birgitta ja Kristina (kes muide on ka sõnumitoojarollis, nõnda et nende sõnum võimendub eriti mõjusaks), kaksikud on tihti täiesti kokkukuuluvad, isegi siis, kui on vastassoost nagu Bertolucci filmis “Unistajad” (Polti VIIIe ja XXIf). “Džässis ainult tüdrukud” riietuvad naisterõivasse kaks meesmuusikut. Kui naljavaesem oleks film, kui seda teeks vaid üks mees! Mõnikord seotakse paar teineteise külge ahelatega, filmiklassikasse kuulub Alfred Hitschcocki “39 astet”, kus käeraudadega on teineteise külge aheldatud nimetu jäine blondiin ja peategelane Richard Hannay.
Peter Greeneway komöödias „Z ja kaks nulli“ on koguni kaks kaksikutest paari, ja keegi ei saaks öelda, et pill on lõhki puhutud.
Katrin Lauri „Ruudis“ on jõmpsikate paar, kes kihutavad mopeedidel. Ka mõnes teises eesti filmis on püütud luua teisikuid, näiteks Hardi Volmeri „Minu Leninites“, Leo Karpini ja Lembit Ulfsaki telefilm kannab koguni pealkirja „Teisikud“ (Polti XIVa) – maailmakultuuri kauge kaja jõudis suisa näpuga näitamise moel kohale.
Paariga koos võib vaadata teinekord teisikutki, kuna harilikult on mõlemad mõnes episoodis.
„Kagemushas“ on valitsejal teisik Shingen Takedal teisik poliitilistel põhjusel – valitseja surma tuleb varjata nii omade
kui vaenlaste eest, valitseja surma järel näidatakse troonil tema teisikut, et veenda inimesi selles, et valitseja elab.
Lahutamatult paaris võivad olla ka inimene ja loom, nagu näiteks Victor Fleming filmi „Võlur Ozis“ (Polti XIIj) peategelane Dorothy ja tema koer Toto.
Paaristegelaste jaoks on olemas oma väike allžanrgi veider-paar-film.

Laps
on alati püha, see on olnud üks filmikunsti peamisi kirjutamata reegleid, ja eks see vasta ka meie hingetellimusele.
Meie liigi- ja enesekaitseinstinkt lihtsalt nõuab lapse pühadust. Filmis „Kramer Krameri vastu“ kasvatab poeg Billy ka oma isa Ted Krameri heaks. Isa ja poja võluva vaimse sideme leiame ka filmis „Mineviku varjud“ (Polti Ig), millist paremat sõnumit oleks saata meie lahutusterikkasse ühiskonda? Ükskõik, milliseid pöörasusi ka 11-aastane Danny Morrisson ette ei võtaks, aimame meie, vaatajad, et poisil on õigus, olgugi et loogikaargumentatsioon tõestaks nagu vastupidist.
Kim Ki-duki filmis “Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad” on lapsmunk üleannetu, kuid ometi püha. Filmis “Päikesest rammestunud” on püha kahtlemata seitsmeaastane Nadja. Kõige kuulsam ja meie kultuuris pühalaps on loomulikult Jeesuslaps.
Steven Spielberg on oma “Tehisintellektis” (Polti VIe) lapse pühaduse teemaks võtnud, sellega intrigeerinud – filmis loob isa
hukkunud pisipoja Davidi asemele robotteisik. Kas teda ka tuleb pühaks pidada?
Katrin Lauri „Ruudi“ (Polti XIIi ja XXXVIIIe) Ruudi on selles mängus lask kümnesse – ehk iga naisvaataja võtaks selle südantvõitva jõmpsika (näiteks alateadvuses) oma pojaks, ning siin sees on peen ja kaasatõmbav draamaintriig, kuna Ruudi otsib endale just isa, tema ema oleks poja poolt valitule justkui pealekauba.
Vittorio de Sica „Jalgrattavarastes“ on laps Bruno koguni uue Itaalia sümbol, tema toob isa, töötu Antonio Ricci välja viimasest väljapääsmatust olukorrast, kui aus varas Antonia jalgrattavarastamisega vahele jäi, ja mõeldud on see umbes niimoodi, et uus põlvkond kisub Itaalia välja sõjajärgsest viletsusest.
Laps ohvrina mõjub vaatajale kui teenimatu ülekohus, kasvatab osadust ja sümpaatiat lapse kui tema vanemate vastu, Spielbergi „Hai lõugades“ on üheks ohvriks väike Alex ja Shyamalan’i „Märkides“ veel pisem Bo. Pole kahtlust, et vaataja hirm, põlgus ja viha, olgu hai või siis tulnukate vastu suureneb.
Kummati on mul eelaimus, et mingi uus suhtumine murrab sisse. Omal ajal peeti naistki pühaks, tunti madonna-kultust. Nüüd enam mitte.
Juba on mõned filmidki, mis ennustaksid nagu hoiakuid tulevikus.
Kàtia Lundi ja Fernando Meierellesi filmis "Jumala linn" (Polti Vh)näeme me lapsgängstereid, kelle jaoks relvad on mänguasjad ja inimelu on väärtusetu. Väike laps peab otsustama, kumba eakaaslast ta tulistab.
“Matrixis” vilksatab korraks imik kui masinate tooraine, aga seda teevad pahad. Alex Proyase „Dark Cityski“ (Polti XXXVId) leiame kurjade tulnukate hulgast halva lapse, ent kõik need jäävad meist kuidagi kaugele, me ei puutuks nendega elus kuidagi kokku.
Kas on midagi muutumas meie suhtumises lastesse?
Ei lapsed on filmides ikka on olnud stereotüüpsed (nagu kunagi naisedki), nõnda on oleme ühest stereotüübist jälle lahti saamas.Patuoinas - jääb alati süüdi, andku ta selleks põhjust või mitte. Ta sihuke pigilind-hädavares, näiteks on klassiruumi aken puruks löödud, õpetaja astub klassi, näeb klaasikilde aknalaual ning näitab kohe näpuga X-ile – miks sa akna katki tegid!? Või säärane toslem, kes tõesti midagi ei oska, ei seisa ka iseenda eest, näiteks on koolis, vahetunni ajal, õpilastel kombeks talle üks pisike võmm virutada. Minu pubekapõlve iidol Antoine filmist „400 lööki“ on kohe iseenesest säärane must lammas, kelles alati süüdlast haistetakse, “Matrixis” Cypher annab süüdistuseks küllaga põhjust, kuna on ühenduses kirjanik Morpheuse vaenlastega nagu Uue Testamendi Juudas Jeesuse kiusajatega. Filmis „Päikeset rammestunud“ näidatakse kulminatsioonis patuoinast suisa sõrmega – kuldsete viljapõldude kohal tõuseb helesinisesesse taevasse täiesti mõttetu dirižaabli abil kolossaalne Stalini portree.
Võõras – isoleeritud (külla/väikelinna) ühiskonda tulija, kes seal kas kõik pahupidi pöörab või hoopiski kenasti korda ajab. Esimeseks on Grace „Dogville’ist“, teiseks Peter Appleton/Luke „Majesticus“ (2001), äärmiselt tihti on võõras ka käivitaja. Filmis „Lendas üle käopesa“ on võõraks lahke anniga naisterahvas Candy, kes tuleb kaks korda meeshullude sekka, teine kord koos Rose’iga, kes on siis võõra sõbranna, ent hullumajas samuti võõras. Filmis „Päikesest rammestunud“ on võõraks ja üllatajaks Suvenäärivana, alles siis, kui ta kostüümi seljast võtab, selgub, et tulija on Mitja-Dima.Käivitaja – tegelane, kes paneb loo liikuma, kuulsaim neist on Jago Shakespeare’i “Othellost”, kellele lihtsalt ei anna rahu Othello ja Desdemona õnn, ta lihtsalt peab selle ära rikkuma, ent selle sooviga käivitab ka intriigi. Oidipuse-loo käivitajaks on tingimata Thereisias, kes oma ennustusega andis algtõuke ringjalt arenevale kurbmängule. Ent erinevalt Jagost on Thereisas juhuslik osaline, kes pole mängu kippunud ja kes pole milleski süüdi. Mihhalkovi filmis “Päikesest rammestunud” on käivitajaks NKVD-lane Mitja-Dima, kes kaldub pigem Jago kui Thereisas poole, ehkki ta ei tule datšasse arreteerima ja kätte maksma omal tahtel. Mitja-Dima sunnitakse käivitajaks nagu Thereisast, ent ta maksab kätte nagu Jago.Filip Janukovski filmis "Riiginõunik" on võõraks ja käivitajaks Peterburist kuritööd ja Löögirühma paljastamist juhtima saabunud politseiülem Požarski, kes, nagu algul tundub, et on headuse teenistuses, kuid viimaks selgub, et on kogu kurja allikaks.
Teeline – esimeseks teeliseks oli vist Odysseus, kes pärast Trooja langemist seikles kümme aastat kummalises maailmas, kristlikust folkloorist teame Jeruusalemma kingseppa Igavest Juuti Ahasveerust, kes peab elu lõpuni ringi rändama. Ehk on kõige kuulsam teeline on kodu järgi janunev igihulkur Charlie Charley Chaplini surematust loomingust? Enam-vähem kõik road-movie tegelased on teelised, ent neid tuleb ette ka muudes žanrites, näiteks mööblivedaja oma veoautoloksuga filmis “Päikesest rammestunud”.
Kohtunik – tegelane, kes otsustab antagonisti ja protagonisti võitluse tulemuse, Formani “Lendas üle käopesa” on kohtunikuks indinaanipealik Bromden, tema saab sõbraks McMurphyga, järelikult on McMurphyl õigus oma konfliktis õde Ratchediga. Tarkovski “Stalker” on sügavam, seal ei suudagi kohtunik Stalker langetada otsust, kummal on õigus, kas Kirjanikul või Professoril, sel lihtsal põhjusel, et mõlemad eksivad. Religioonides on Taevataat ise Igavene Kohtumõistja.
Koletised – neid võib laias laastus jagada kolmeks, inimkoletisteks, masinkoletisteks ja ülejäänuteks. „Voonakeste vaikimises“ on koguni kaks inimkoletist, inimsööja, psühholoogiadoktor Hannibal Lecter ning naistenülgija nn Buffalo Bill, kusjuures esimene aitab – niivõrd-kuivõrd – tabada teist. Buffalo Bill on ka tunduvalt koledam koletis, nõnda et koletisedki on suudetud vastanduma panna.
Androidid ehk tehisinimesed ehk küberoidid tegelastena jagunevad kaheks – enamus kuulub neist masinkoletiste hulka, nend kuulsusrikas rida algab kirjalikus kultuuris Mary Shelley romaanist „Frankenstein ehk Moodne Prometheus“, mis ilmus 1818. aastal Londonis ja mida peetakse esimeseks ulmeromaaniks, ehkki sellele väitele on ka vastu vaieldud. Juurtpidi ulatuvad sedasorti tegelased sügavale folkloori, neid on meiegi rahvaluules. Mary Shelley loodud alkeemia abil sündinud Frankenstein ilmus juba viie aasta pärast teatrilavale, kus püsis aastakümneid ning tänaseks on filmiks tehtud sadakond korda, esimest puhku juba 1910. aastal J. Searle Dawley poolt, pealkirjaga „Frankenstein“ (Polti XXIVg) ja mille tootjaks oli Thomas Alva Edisson. Vaat, kui kinematograafiline tegelane! Tehisinimene esineb juba juudi pärimustes Golemi nime all, neist omakorda on kõige populaarsem Praha rabi Leowi lugu, mille ülestähendusi on juba XVI sajandist. Golemgi on mitu korda filmi raiutud, esimesena tegi seda Henrik Galeen, kes lavastas kaks filmi peaaegu korraga, aastal 1913 „Praha üliõpilase“ (Polti XXIVg) ja aasta hiljem „Golemi“ (Polti XXIVg).
Ent androidid on kahtlemata ka seesugused sümpaatsed olevused nagu Buratino-Pinoccio, Miki-Hiir jt. Paljud inimesed kardavad reptiile ja putukaid, mistõttu koletisandroidideks on saanud ämblikmehed, saurused jne.
Bryan Singeri „X-meestes“(Polti VId) näeme mutante, kes on lahendatud koomiksivõtmes, niisiis on leitud sisu ja vormi adekvaatsus.
Vastandujaid – laiemas mõttes on kogu dramaturgia alusprintsiip vastandamine, praegu tähendab see seda, et kahte sarnast tegelast film ei vaja, mitte ainult antagonist ja protagonist ei pea seisma silm silma vastu, teistelgi tegelastel võiks olla vastandlik paariline. Juba commedia dell’arte’s oli armastajapaar ilmtingimata vastandlik, nagu näiteks Chrstopher Guesti seikluskomöödias „Peaaegu kangelased“ (Polti IXd) Bartholemew Hunt Leslie Edwards, üks paks ja matslik, teine kõhn ja peenutsev. Paaris vastandkarakterid on don Quijote ja Sancho Pancha, Sherlock Holmes ja doktor Watson. Filmikunstis on ehk kuulsaim de Sica „Jalgrattavargas“ töötu Antonio Ricci oma poja Brunoga, paar, kes vastandub kõiges – vanuses, nutikuses, karakteris, ja viimaks päästab ettevõtliku poeg oma luuserist isa.
Kalatozovi filmis “Kured lendavad” on peaaegu kogu aeg vastandatud üksikisik (nii naispeaosaline Veronika kui meespeaosaline Boriss) massidele (nagu Jeesus ja apostlid), mis 1957. aastal oli kohutavalt uudne ja mõnevõrra julgegi poliitiline sõnum. Kui filmis “Rocco ja tema vennad” on viis venda, siis mis tuleb nendega teha? Neid peab vastanduma noormehi omavahel konkureerima pannes.
Tunnistaja – kes kas kogemata või kavatsuslikult mingit kuritegu või ebaeetilisust pealt näeb. Horatio „Hamletist“ aimab roima ja seitsmeaastane üliarmas Nadja Mihhalkovi filmist “Päikesest rammestunud” näeb jõhkrat arvete õiendamist pealt kogemata, kuna lihtalt peavad viibima kuritööpaigal, ise sinna kuidagi kippumata. Autoparandaja C. W. Moss filmist “Bonnie ja Clyde” aga tikub ja trügib ise röövlite ja tapjate Bonnie ja Clyde’i seltsi.
Kerberos – tavaliselt antagonisti liitlane, kes valvab kuskil sissepääsul (nii otseses kui süžeelises tähenduses) ning ei lase peategelasel minna head tegema. Need on kõikvõimalikud valvurid, bürokraadid, pealekaebajad jne. “Tähtede sõjas” näiteks kaupmees Watto, kes ei müü vajalikku detaili, et kosmosematk võiks alata. Kõikidesse ööklubidesse, kuhu prostituut Cabiria (Fellini filmis “Cabiria ööd”) soovib minna, on ees valvurid, kes teda sisse ei lase. Visconti filmi “Rocco ja tema vennad” ekraaniversioonis on Milaano töölislinnaosa Lambrate üürimaja trellitatud värav kinni, kerberose funktsioonis kojanaine avab selle pärast perekond Pafunti-Parondi pikka koputamist viivitamisi. Trükitud ja eesti keeleski avaldatud käsikirjas seda ei ole, seal lausub kojanaine naabrimutile vaid paar solvavat repliiki Lõunast tulijate kohta. Tähendab, loole on käsikirja filmistsenaariumiks edenedes lisatud vaataja meeleheaks trafaretsust.
Sõnumitooja – „Oidipuses“ on sõnumitoojaks Kreon (kelle Oidipus on ise Dellfi oraaklilt pärima saatnud, miks katk laastab Teebat) ja kes toob sõnumi, mis käivitab kurbmängu – Delfi oraakel käsib maalt välja saata Laiose tapja, aga selleks on Oidipus ise!
Sanitar Washington annab basseinis kümblvale McMurphyle sõnumi, et hullumajast ta vanglatähtaja järgi välja ei pääse, siin võidakse teda pidada igavesti - vanglast oleks McMurphy koju saanud 68 päevapärast
Ratsanikust sõnumtooja (klassikaliselt ratsa!) toob sõnumi tankiõppusest, mis hukutab arhetüüpse kangelase Kotovi
ja ohvrid Najda ja Marusja tankidest
“Hamletis” toob Hamletile sõnumi kahtlasest toob sõnumi
vaimust kindlusemüüril Horatio, Veljo edastab Kusturica filmis “Elu on ime” Lukale aina sõnumeid – kord sellest, et Luka poeg Milos kutsutakse armeesse, siis, et sõda on lahti, siis toob moslemineiu Sabahhi, seejärel teate, et poeg, et Milos on vangis, siis selle, et Luka abikaasa on tagasi jne. Paljudes filmis on selles funktsioonis just postimees. Lars van Trieri “Dogville’s” kleebib politseinik seinale Grace’i otsimiskuulutuse, aga linnakese Rocky Mountaini elanikud ei usu, et imeilus, abivalmis ja orjameelne Grace võiks olla loomalik gängster. Baastekstide vasteks on prohvetid.
Abistaja – kõrvaltegelane harilikult protagonisti juures, kes annab talle abi. Näiteks Kontšalovski “Hullumajas” on haigla peaarsti abistaja Vika, kes karjub suurvene šovinismivastaseid loosungeid, hüüab elagu tšetšeenide vabadusvõitlusele. Vika on lahendatud satiirilises võtmes, millest võime välja lugeda autori poliitilisi eelistusi, ja miski muu selles filmis Kontšalovski sümpaatiatest aimu ei anna. Aitaja võib aidata ka antagonisti. Salieri paneb Formani “Amadeuses” Mozarti koduabiliseks salakuulaja.
Saatana abilised on lihunikud, kes tulevad luksuslimusiinis Rolls Royce Kotovit arreteerima.
Vari – tegelane, kes peategelase teadmata saadab peategelast (suhe vaataja teab, peategelane ei tea), võib olla nii positiivne kui negatiivne. “Tähtede sõjas” on Anakin Skywalker hea vari. (Jouko Aaltonen, lk. 61) Kubricku “Lolitas” on varjuks Clare Quilty, kes sobib ka kameeleoniks.
Kameeleon – Pauluseks saanud Saulus, halb, kes osutub heaks või vastupidi. Filmis “Moskva pisaraid ei usu” on hokitäht Gurin algul täiskarsklane, seejärel joomakalts, filmi lõpus tüürib jälle korraliku elu suunas. Kubricku “Kellavärgiga apelsinis” on peategelane Alex algul püstikurat, huligaan ja mõrtsukas, hiljem alistuja ja tallalakkuja, “Tähtede sõjas” on selleks kuninganna Amidala. Pime erukolonel Frank Slade on kogu filmi “Naise lõhn” jooksul jube mis jube, ent konfliktsituatsioonis võidutseb õiglus just tänu temale, koloneli otsustav sekkumine päästab õpilase Charley Simmsi kolledžist väljaviskamisest.
Tähelepanuks ehk nõnda palju, et juhul, kui tegelane on algusest saadik kuri, aga vaatajale on ta näidatud heana ning tema tõeline olemus koorub välja pikkamööda (nagu Janukovski „Riiginõuniku“ politseiülem Požarski, Bentoni „Videviku“ ekspolitseinik Raymond Hope jne), siis me seda kameeleoniks ei liigita. Kameeleontegelane muutub ise, ta on algul varjamatult üht-, pärast teistmoodi.
Ootamatu külaline – Visconti filmis “Rocco ja tema vennad” on vanema venna Vincenzo kihluspeo ootamatuks külaliseks ema Rosaria oma nelja noorema pojaga, ja sellega algab film. Siin kehtib reegel – mida lähedasem inimene tuleb ootamatult, seda enam on pinget ja dramaturgiat. Filmis „Päikesest rammestunud“ on ootamatuks külaliseks alul kauge ja võõras Suvenäärivana, aga kui too veidrik kostüümi seljast võtab, on ta lähedamast lähedasim – Dmitri-Mitja on selles datšas kaua aega elanud, tema ja filmi naispeategelase Marusja vahel on olnud pöörane noorusarmastus, esimene kiindumus ja esimene öö neile mõlemale.
Viimasel hetkel tulija - kõige ehtsam on loomulikult Goga filmist “Moskva pisaraid ei usu”, meespeategelane, prints Tuhkatriinu jaoks, kes platsi ilmub alles teise seeria esimese neljandiku järel ning kes Katjale õnne toob. Aga samas peegelkompositsiooniga filmis jõuab esimeses seerias Katja ja Ljuda korraldatud olengule viimasena teinegi Katja elus tähtsat osa mängiv mees, teletegelane Rudik-Rudolf, kes Katjale õnnetuse kaela toob.
„Hai lõugades“ on viimasel hetkel tulijaks Kangelane nr. 2, okeonograaf Matt Hooper.
Teinekord kattub viimasel hetkel tulija ootamatu külalisega, “Hamletis” on see tulija ja külaline, samuti tegevustiku käivitaja Hamlet ise, “Dogville’is” kannab kõiki kolme funktsiooni südamlik-sadistlik Grace. Kim Ki-duki budistlikus filmis “Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad” aga kattumist ei ole. Ootamatuks külaliseks on munga juurde tervenema toodud noor naine, kes siis tegevustiku käima paneb, viimasel hetkel tulija on kaetud näoga naine, kes pühakotta oma poja kasvatada toob.
Viimane jääb silma, viimane jääb meelde. Vahest koguni püsivamana kui esimene.
Katrin Lauri „Ruudis“ on viimasel hetkel tulijaks uusmeremaalane Enn.
Juhuslik osaline – näiteks mööblivedaja Mihhalkovi filmi “Päikesest rammestunud”, tema hukkumine süvendab kurbmängu tragismi.
Eemalolija – Boriss filmist “Kured lendavad”, kelle ümber keerlevad kõigi teiste peamiste tegelaste mõtted. Ja Boriss on kahekordselt eemal, algul sõjas, pärast surnud. Ja eemalviibija on kogu aeg kohal, on kogu aeg mängus, tõstab dramaturgilist pinget, ehkki ta füüsiliselt võib olla kaugel, näiteks teadmatuses.
*
Olgu märgitud,et esineb veel žanrisiseseid igitegelasi ja neist räägime siis, kui me vastavaid žanre käsitleme. Ja mingist otsast puutuvad igitegelased kokku stereotüüpide ja stamptegelastega, keda vaatame veidi allpool.
Niisugune oleks siis tegelaste-kriipsujukude rühmitus – kui lubate – olemuslikult, ning kindlasti võiks siia mõned tüübid lisada, see loetelu ei ole kunagi ammendav.
*
Miks ma selle loengu pidasin?Ainult sellepärast, et nagu commedia dell’arte aegadel Veneetsias, nii nõuab tänagi publik igitegelasi, ise endale sellest aru andmata. Ainult et toona mängiti lahtiste kaartidega, publik nõudis Pantalonet ja sai Pantalone, nõudis Dotteret ja sai Dottore. Täna nõuab publik Tuhkatriinut ning saab Katja-Katarina filmist „Moskva pisaraid ei usu“, nõuab femme fatale’i ja saab Nadia, nõuab don Juani ja saab James Bondi.
Võibolla oleme muutunud silmakirjalikemaks, ei julge enam endale tunnistada, mida me igatseme.
Ent kui teie hakkate kirjutama näiteks oma sõbrannast-sõbrast (ja ilmtingimata kirjutage ainult ja ainult teemal, mida te läbi ja lõhki tunnete) siis võtke ette Tuhkatriinu-muinasjutu põhi ning pange Tuhkatriinu asemele sinna sisse prototüübina oma sõbranna või sõber. Ja kui on vähegi võimalik, võtke mängu veel mõni igitegelane, ent maskeerige see oma prototüübi emaks või isaks või ükskõik kelleks. Ärge kartke, kui teie käsikirjast kunagi tõepoolest film saab ning seda ka siin-seal näidatakse, siis üldjuhul ei saada sellest aru. Lugege kokku, mitu igitegelast olen ma välja noppinud Mihhalkovi filmist „Päikeses rammestunud“? Kahtlematult on need sinna teadlikult sisse kirjutatud, ent kui palju leidub inimesi, kes on seda mõistnud? Ometi mõjuvad nad just niimoodi nagu vaataja alateadlikult igatseb. Kes aimab, et Katja-Katarina on kaasajastatud Tuhkatriinu? Kriitikudki, kes peaksid sellest aru saama, ei ole seda minu teada märganud, kuigi ma olen püüdnud hoolega lugeda mitmes keeles kõike, mis sellest filmist on arvatud.


Loomulikult varitseb oht sattuda trafaretti, kirjutada šabloonselt. Ja seda vaatajad ei andesta, kuigi ise ihalevad igitegelasi ja igilugusid. Te kirjutage nõnda peenelt, et keegi aru ei saa, nagu on kirjutatud „Päikesest rammestunud“. Ja mida tähendab siinjuures peenelt? Aga seda, et tegelasi tuleb individualiseerida-inimestada.