V Tegelased ja karakterid. 9. Karakteri kolm aspekti

Tegelase karakter koosneb kolmest aspektist, välimisest ja sisemisest olekust ning kontekstist. (Philip Parker, lk. 81- 83).Välimise all mõistame me sugu (mees, naine, androgüün või kesksooline), vanust, silmade, juuste ja naha värvi, kehaehitust, invaliidust, rühti ja liikumiseripära (kas ta on tõtlik või venivillem), näo ilmekust, käitumismaneere, kõneindividuaalsusi, (kas pruugib murret või slängi, kui valjusti ja kui kiiresti räägib), mida on pärinud (tiitli, psüühilised jooned, kas lähevad või ei lähe vanematega kokku), milliseid rõivad ja muid väliseid aksessuaare kannab, kas hoolib puhtusest, millist stiili eelistab, milles väljendub tema seksuaalsus, pingestatus ja heameel. Sisemine olek koosneb intelligentsust ja faktilisest eruditsioonist (mitte loomulikult, kui palju teab, vaid kuidas kasutab oma teadmisi), kas ta on introvertne, ekstravertne või ambivertne (see tähendab mõlemad korraga), kas tahab näida või olla või kuidas sissepoole pööratud tegelane järsku kohutavalt rabelema hakkab nagu näiteks Hamlet, kelle puhul saab kõhklejast otsustaja, humanistist kättemaksja-tapja. Milline on tema temperament ja kuidas ta jõuab otsusele, kui kiiresti ja kui emotsionaalselt ta reageerib oludele, mida ta hindab või põlgab endas (need on kaunikesti intiimsed ja spetsiifilised asjad), millest või kellest ta kõige rohkem hoolib, milline on tema enesepilt, mida ta soovib tulevikult ja millised on tema hirmud. Konteksti moodustavad tegelase suhted perekonna, sõprade, armukese, kolleegide, ülemuste, tööandjate ja teiste tegelastega teie loos, samuti tema sünnipaik, lapsepõlv, haridus, elukutse, sotsiaalne staatus, rahvus, etniline päritolu, see kõik on eriti tähtis dialoogi kirjutamisel. Olulised on veel tegelase isiklik elulugu (ka ette- või tahapoole filmiloo algusest või lõpust), samuti selle ajastu ja koha tõepärasus, kus teie tegelane tegutseb.
Filmikirjanik peaks oma (pea)tegelase kohta teda karakteriks viimistledes teadma musttuhat asja, iseküsimus, kas need kõik vaataja jaoks välja tulevadki. Jah, vaid mõnest õrnast dialoogirepliigist võiks vaataja ju ka pisiasjadest aimu saada.
Kõigepealt tehku autor endale selgeks tagaplaan. Kus ja kuna tegelane on sündinud, mis rassist-rahvusest, millisest sotsiaalsest rühmast on tema vanemad, kas tal on õdesid-vendi, teisi lähemaid-kaugemaid sugulasi, millised perekonnatüübis elasid peategelase vanemad (ametlik abielu, vaba kooselu, püsiarmukesed, juhusuhted jne.) Teiseks olgu määratud peategelase sugu, tema vaimuanded, nende piirid. Seejärel tema rass, usutunnistus, haridus, sissetulekud, perekonnaseis (kas tal on lapsi või kas vanemad elavad), redelipulk sotsiaalses hierarhias, samuti põlvnemine – kas tegelane on pärit samast piirkonnast, kus tegevus toimub või asuvad ta juured mujal. Kolmandaks tehtagu endale selgeks peategelase koht – kas ta on protagonist või antagonist. Siis see, kas ta on introvert või ekstravert, kas ta on tunde- või mõistuseinimene, intuitiivne, vaistlik, meeleline, aistinguline. Kas ta on kaalutleja või kähku taipaja. Kas ta mõtleb või tunneb? Milline on olnud tema elu ja ametialane karjäär, mis on tema sihiks elus? Milline loomus on tal südame poolest? Millised on tema suurimad vasturääkivused? Kas ta kaldub olema ohver, teiste kiusaja või ellujääja? Kas ta tahab olla puhaste kätega või on ta valmis petma? Ehk liiati irooniline tegelane? Enesekeskne? Isekas ja omakasupüüdlik? Isetu ja ennastsalgav? Neljandana määrake kindlaks tegelase väljanägemine ja tema sisemine mõõt. Mis riideid ta armastab, kuidas ta hoolitseb enda eest? Mõelge, milline ammendamatu karakteriseerimisvõimalus siin peitub! Milliseid jooke/sööke ta eelistab, milliseid põlgab? Millised on tema hobid? Mida ta kardab, millised on tema erilised hirmud? Milliseid tegevusi vihkab? Milliseid armastab? Milline on tema sügavaim saladus ja tema metsikuim fantaasia? Kes on tema lähimad sõbrad? Tema hoiak enese, teiste, sõpruse, seksi, armastuse, perekonna, abielu, kodumaa, maailma ja tsivilisatsioonide küsimustes? Kas tal on huumorimeelt? Või puudub tal see? Mis ajab ta naerma?
Viiendaks võtke käsile tema ühiskondlik elu. Mis on tegelase elukutseks, kuidas teda sootsiumi poolt hinnatakse ning mis teid ta jõudis praegusesse seisu? Millistesse organisatsioonidesse ja klubidesse ta kuulub? Kas avalikkus teda toetab või astub talle vastu?
Kuuendaks asuge detailide kallale, mis teadupoolest on kõige olulisemad ja milliseid – iseenesest mõista – kõiki loetleda ei jõua. Kas teie tegelane on konservatiiv, liberaal, radikaal või koguni midagi muud? Millest teie tegelane enesest eemal kõige enam hoolib? Milline kangelane talle ajaloos kõige enam imponeerib? Kui palju vaeva kulub teie tegelasel, et ta teeks midagi, mis käib tema olemuse vastu? Muuseas, just sellega määratakse karakteri süvatasand. Kas ta on taimetoitlane? Või peab targemaks süüa liha ja kartuleid? Ehk on ta mahepõllunduse saaduste fanaatik? Kas ta tarvitab meelemürke ja/või alkoholi? Või on ta sõltlaste laps? Kas teie tegelane on alati õigel ajal õiges kohas? Või valel ajal vales kohas? Või nii see kui teine? Mida teie tegelane teeks suurel rahvakogunemisel? Mida teie ise kirjutaksite tema hauakivile? Kas ta on üksik? Orienteeritud perekonnale? Orienteeritud kaaslasele? Milline on tema lemmikmuusika-, raamat- ja –film? Milline foto tema perekonnaalbumis “ütleb tema kohta kõik”? Muuseas, leidub inimesi, kellest pole ühtegi fotot, ja see on neile väga iseloomulik. Kuidas teie tegelane reageeriks, kui a) ta päriks miljon dollarit? b) kui sureb tema armastatu; c) kui läheks kaheks nädalaks mõnele Kreeka saarele puhkama; d) looduskatastroofi peale? e) kui ta maja maha põleks? f) kui ta kohtab vana sõpra või vaenlast, keda ta pole aastaid näinud? g) kui ta peaks minema pimekohtingule? h) kui ta saab lapsed ja kasvatab need üles? i) kui ta vägistatakse, paljaks röövitakse või langeb mõne muu vägivallateo ohvriks? j) kui ta vastu ollakse ootamatult lahke ja tänulik? k) kui tal avastatakse ränk tõbi nagu aids või vähk? l) kui ta kukub väsimusest ümber liikluselaval tänaval? m) kui näeb rassidevahelist läbikäimist? n) kui ta peaks viis minutit esinema kohalikus või üleriiklikuks televisioonis? (Andrew Horton, lk-d 83 – 85)
Näete, kui teie peaksite sõbrannale oma noormehe kohta sellest kõigest rääkima, jätkuks juttu terveks ööks.
Ent kuidas anda seesugust teavet filmis?
Väikestes annustes, tilkhaaval, iga bitt kutsugu vaatajas esile uusi küsimusi.
Formani filmis “Lendas üle käopesa” läheb protagonist McMurphy ühes ekspositsiooniepisoodis lihtsalt peaarst doktor Spivey kabinetti, too avab toimiku ning esitab küsimusi,
McMurphy vastab, saame teada kogu tema CV. Loomulikult januneme rohkema info järele, kui kuuleme McMurphy vanglaelust, sellest, et ta on vägistanud alaealise. Iga vastusebitt tekitab meis ainult soovi rohkem teada, nõnda meid McMurphyt jälgima peibutataksegi. Antagonisti, meditsiiniõe Ratchedi elulugu jääb meie jaoks üsna tumedaks, ja seetõttu ei saa meil tema vastu tekkida mingit sümpaatiat. Ta peab jääma meile kaugeks, ja jääbki. Mõelge oma kursusekaaslase peale, kellega te olete juba paar aastat koos õppinud, kuid kelle kohta te ei tea elementaarseid asju. Tekib ju võõristus? Nõnda: ka vaikimisega võib karakteriseerida. Asi on selles, et kahe teise peategelase, McMurphy ja indiaanipealik Bromdeni CV-d antakse vaatajale detailideni teada, Ratchedi oma mitte, ning vaataja lihtsalt tajub kuidagi umbmääraselt, et miskit on puudu, see Ratched nagu varjaks midagi tema eest, ning nõnda muutub “Ameerika õelaim õde” tasapisi antipaatseks, mida Formanil oligi vaja saavutada. Sam Mendesi “Ameerika iluski” tutvustab Jutustajast peategelane Lester sissejuhtauseks ennast klassikalises jutustamisvormis, pöördub ekraanilt vaatajaskonna poole: “Tere, mina olen Lester, tema on minu naine, tema tütar, see on minu tänav, nemad naabrid.”
Kummati ei ole otsesõnu teabe jagamine kõige etem lahendus. Inimene suudab meelde jätta ümmarguselt 25 protsenti kuuldud tekstist, ent umbkaudu 90 protsenti sellest, mida ta näeb, ning püüame meenutada, kui palju me McMurphy jutust doktor Spiveyle me mäletame? Ainult lapsevägistamine ja mitmed vanglasolekud ei unune, muu on nagu peoga pühitud, eks ole? Tolle filmi kõrvaltegelaste eluloonoppeid kuuleme hullumaja teraapiakoosolekuilt, ja ega needki faktid kaua mälus püsi.
Tõhusam on anda infot koos aktiivse tegevusega pisikest annuste haaval ja poetamisi. Filmi “Moskva pisaraid ei usu” peategelane Katja jõuab pärast proloogi ühikasse ning teatab sõbrannadele, et ta põrus instituuti sisseastumiseksameil läbi. Ühel hoobil on vaatajal käes andmed neiu vanuse, hariduse, sotsiaalse staatuse ja püüdluste kohta, tektoonika kaudu saime teada, et usutavasti on just tema peategelane, kuna teda näidati eksplikatsioonis esimesena. Algus Katja meeldivaks muutmiseks on tehtud, nüüd tuleb panna vaataja temasse kiinduma.
Karakter peab olema kirgas, soovitavalt isegi rabav, eriti peategelase ere. Halle lihtsurelikke ei ole mõtet ekraanile tuua, neid on niigi terve ilm täis. Eredus ei tähenda kõrget positsiooni ühiskondliku hierarhia tipus või siis harukordset elukutset, eredus tähendab tegelase sisemist kirkust.
Iseenesest mõista tohib karakter avaneda ainult tegevuses, ent küllap on õige, kui te enne kirjutate endale tema täpse biograafia ja iseloomustuse ning alles seejärel hakkate kujutama teda elus ja tegevuses. Filmi jaoks on igasugune intellektuaalne tegevus teisejärguline ja isegi kahtlasevõitu, niisiis hoiduge oma käsikirjades kõikvõimalikest aruteludest, diskussioonidest jne.
Mõtleme Sydney Pollacki „Tootsie“ Ja Andrei Kontšalovski filmi „Hullumaja“ peale. Mille poolest need kaks komöödiat teineteisest erinevad? Nagu Hollywoodi komöödiates ikka, nii domineerivad kõigi aegade paremuselt teiseks komöödiafilmiks valitud „Tootsieski“ (kuldmedal on antud filmile „Džässis ainult tüdrukud“) tüpaažid, sterotüüpse karakterid ehk lihtsalt stereotüübid, „Hullumaja“ tegelased on kaunis viimistletult karakteriseeritud ja mõneti kehtib siinne kõrvutus üldse Ameerika ja Vene komöödiafilmide kohta.
Miski ei tõesta paremeni kui see näide, et karakteriprobleem on usutavuse probleem.
Me ei usu kunagi ja Sydney Pollack ei püüagi meid veenda, et keegi meesnäitleja võiks tegelikult selga tõmmata naisterõivad, ära petta kõik asjatundlikud komisjonid, kolleegid ning viimaks vaatajadki ning teha seebikakarjääri naisrollis. Ometi „Tootsies“ nii juhtub, Michael Dorsey’st saab Dorothy Michaels ja me jälgime põnevusega, kuidas ta kõiki asjatundjaid ninapidi veab, isegi sookaaslase voodisse sattub.
„Hullumajas“ kujutatud tegevus on veelgi pöörasem, ent Kontšalavski tahab ja suudab meid veenda selle tõepäras, just tänu viimistletud (mis sest et hüperboliseeritud)
karakterite elutruudusele.
Mis siis juhtub? Tšetšeenia sõjas ei sõdita, föderaalid (venelased) ja tšetšeenid ajavad omavahel hoopiski äri, tšetšeenid ei vägista naisi, tšetšeeeni võitlejale minnakse hoopiski vabatahtlikult mehele ja seda teeb vene piiga Jana, kes tegelikult on kiindunud poplauljasse Bryan Adamsisse!
Inimese olemusel on kolm mõõdet – füüsiline, sotsiaalne ja vaimne.
Kui me neid oma tegelase kohta ei tea, ei suuda me luua tema karakterit.
Eesti filmide iginõrkus on karakteriloomise oskamatus, seda on püütud varjata lastefilmide loomisega, ja mõneti on see ehk õnnestunudki, kuigi näiteks Katrin Lauri „Ruudis“ ja Rene Vilbre „Röövlirahnu Martinis“ (Polti XXIVn) näeme nn stereotüüplapsi Ruudit ja Martinit, ent ometi on see väiksem komistus tegelikkuse adekvaatse peegeldamiskohustuse vastu kui stamptäiskasvanud meie teistes filmides.
Karakterita tegelasel või siis vähekarakteriseeritd tegelasel on tahtmine ja eesmärk, hästikarakeriseeritud tegelasel lisaks neile veel motivatsioon ja vajadus, stereotüüpidel ja stamptegelastel motivatsiooni ja vajadust ei ole.
Karakter koosneb õige mitmest psüühilisest, vaimsest, moraalsest ja kultuursest omadusest, nende pinnal paneb vaataja kokku tegelase motivatsiooni ja saab teada, miks tegelane just niimoodi käitub. Ja loomulikult vaataja kontrollib alateadlikult ja endale aru andmata pidevalt, kas karakter ikka käitub karakteripäraselt või mitte. Vaatajate enamik hülgab motiveerimatult käituva tegelase. (Erwin. R. Blacker, lk. 35)
Ega tegelasest karakterit luua muidu ei saagi, kui stsenarist endalt pidevalt ei küsi – milline on tema peamine motiiv, mida ta õigupoolest tahab?
Motivatsioon põhjendab tegelase käitumist, motivatsioon teeb loogiliseks ja arusaadavaks süžeekäigu.
Siit ka ainujäreldus – karakteri loob stsenarist, režii käigus ei saa kuidagi karakterit parandada. Ehk ainult siis, kui uus stsenaarium kirjutada, vähemalt osaliselt, ent see on juba stsenaristi töö, mis sest et seda teeb ehk režissöör.
Antiikkirjanduses juhtisid tegelast jumalad, tegelaste motivatsioon oli mütoloogiline, keegi ei hakanud uurimagi, miks nad nii või teisiti talitavad? Selge, jumalate tahtel. Keskajal juhtisid mängu Jumal, Saatan ja juhus, mis oli vaheldumisi kummagi teener. Tänasel päeval peame arvestama vaataja mõistuse ja loogikaga, vaataja tahab täpselt teada, mis põhjusel tegelane tegi just niisuguse valiku talle kasutada olnud võimaluste vahel. Tegelase käitumine olgu psühholoogiliselt, sotsiaalselt ja ajalooliselt determineeritud, motivatsioon kasvagu elutõest, olgu valdavalt realistlik. Realistlike motivatsiooni võib jagada sotsiaalpsühholoogisteks, poliitilisteks, elu- ja perekondlikeks ja füsioloogilisteks. Tulemusena ei hakka ükski vaataja kahtlema, kas tegelane talitas just nii nagu vaja.
Moodne filmikunst kasutab teinekord nn kvasimotiveeritust, laseb käiku unenäod, hallutsinatsioonid, unelmad, asjaolude müstilised kokkusattumused, sonimised, müüdid, paradoksid, sümbolid ja mälestused, nagu on tehtud vist kõige kujukamalt näiteks filmis “Hiroshima, mu arm” (ja teistes Alain Resnais filmides), samuti “Kodanluse tagasihoidlikus võlus” (ja teistes Bunueli filmides). Ent seda teed minevad autorid peavad leppima alati võimalusega, et “filmist ei saada aru”, et vaataja meelest oleks pidanud tegelane tegema teisiti.