V Tegelased ja karakterid. 6. Vaataja klassifitseering

Esimeseks rühmaks vaataja jaoks on
mina ise ja minu tuttavad,
siia rühma kuuluvad siis tavalised inimesed, need on meie tuttavad, kes on kolinud küll ekraanile ja seetõttu tegelasteks ülendunud, ent sellegipoolest jääavad nad tavalisteks oma igapäevaste probleemidega. Vaataja on alati rõõmus, kui leiab ekraanilt tegelase, kes peab samasugust ametit nagu tema, kellel on olnud temaga sarnane lapsepõlv või tunneb ta ekraanitegelaskonna seast ära tuttava inimese elust. Olgu või kaugest minevikust või ettearvamata tulevikust, peaasi, et oleks midagi temaga siduvat.
Eelpool oli juttu, kuidas 13-aastane Antoine Doinel Francois Truffaut’ filmist “400 lööki” mulle, kui mina 13-aastane oli, igaveseks hinge pugues. Filmid kooliajast ongi sellepärast menukad, et enam-vähem kõik vaatajad on käinud koolis ning võivad filmis nähtavat enda kogetuga võrrelda.
Mina olen pärit Tartu Supilinnast, meil vahtisid vanamutid õhtuti kogu aeg avatud akendel, jälgisid elu tänaval– kuna naabrimees koju jõudis, kas kellegi isa oli purjus, kes kannab uut rõivatükki, kes on võtnud koera ja kuna kellegi tütrel kõht kasvama hakkas jne. Nüüd istutakse televiisorite taga, vahitakse seriaale, milles täpselt samu asju näidatakse.
Filmis “Moskva pisaraid ei usu” on siia rühma kuuluvateks tegelasteks Tonja ja tema mees Nikolai, samuti Ljuda, ja nemad ei muutugi tegevustiku edenedes kellekski teiseks.
Alejandro Amenabari filmis “Teised” söödetakse häärberiproua Grace ning ootamatud külalised aednik Edmund ning teenijannad Lidia ja Berta Mills vaatajale alul sisse kui täiesti (olgugi, et lähiminevikust, 1945. aastast) “tavalised”, kõigil meil on nendesarnased tuttavaid, hiljem pööratakse draamareeglite järgi kõik pea peale, vaevalt, et keegi meist oleks kunagi kohtunud siitilmast lahkunutega. Pool filmi tundus, et on tavalised, siis selgus aga, et hoopis surnud!
Teiseks rühmaks vaataja meelest on eduinimesed (neil on kokkulangevusi Tuhkatriinudega), siia liigituvad tegelased, kelleks vaataja ihkab saada, kellega ta oletatavasti identifitseeruks, kui karakter on lahendatud elutruult, vaatajale usutavalt. “Voonakeste vaikimises” on selleks FBI agendipraktikant Clarice Starling, kaunitar, kes kohustuslikus Taaveti ja Koljati heitluses alistab koletised Hannibali ja James “Buffalo Billi” Gumbi. “Moskva pisaraid ei usu’s” Katja, Kramer Krameri vastu mees-Kramer
Kolmandana eristab vaataja nii-öelda kadunud hingi, need on tegelased, kes oleksid võinud elada nagu meie, ent kellest said kurjategijad, kes astusid üle seadustest, käitumisnormidest ja moraalsetest tõketest, mida vaataja ise ei tee või vähemalt ei tunnista endale, et teeb. Kadunud hinged ei pruugi alati Sinihabemed, kannibalid-sarimõrtsukad-perverdid-vägistajad nagu Hannibal (tema on doktorikraadiga inimsööja) ja James Gumbi (tema on meesnaine), meenutame lihtsat poemüüjat Bonnie Parkerit, naispeategelast filmist “Bonnie ja Clyde”, kellest saab pangaröövel ja mõrtsukas, või laseme silme eest läbi kodanik Kane’i “Kodanik Kane’is” või ka Mike’i “Ristiisast”. Need tegelased on valmis väljapääsmatust olukorrast väljapääsemiseks tapma. Korraliku vaataja jaoks sisaldub igas mõrvas topeltmõrv – mõrvar mõrvab ka iseenda, kaotab südametunnistuse, vaataja jälgib teda harilikult huviga, ent ei soovi olla tema sarnane.
Neljandana tulevad iidolid, nemad ületavad ületamatuid väljapääsmatuid olukordi, kolmele esimesele kategooriale tunneme me kaasa või vihastume nende peale, iidolid aga täidavad meie pöörasemadki unistused meie eest, näiteks glamuurne spioon, sängisangar, tapmisõigusega legendaarne agent 007, nüüd juba pealt 20 James Bondi filmis! Või võtame seesugused üliinimesed nagu Batman, Ämblikmees, Superpolitseinik jne., jne. Ka korduvalt ekraniseeritud Alexandre Dumas romaanid pakuvad meelelahutuseks paeluva galerii iidoleid – krahv Monte Cristo, d’Artagnan, Athos jne. Ja siiski pole James Bond miski muu kui moodsas kostüümis kuningas Artur (Reizen, lk. 54), tema väärtused on rüütlikoodeksist, vastavad meie helgele sisesoovile. Just nii õilsad sooviksime olla meie, vaatajad, ise. Aga kuna see seotud tülika enesesalgamisega, siis las pigem on seda kangelased ekraanil. Koomiksite raamatust pärit Superman jõudis ekraanile alles 1941. aastal Dave Flisheri tehtud animafilmina.
Mängufilmis sai Superman käe valgeks 1948. aastal Karl Kent lavastuses ja 1950 tuli juba 15-jaoline filmiseriaal “Atomman kontra Superman”. 1953.aastal teleseriaal, neid on tehtud juba 50 tükki, Tarzanit on teada enam kui sajas velmingus, Rambo, Herkules ja Zorro on 1926 – 1998 on elustunud ekraanil otsatult sagedamini kui Superman. (Skip Press, lk. 94) “Surmarelvades” võitlevad superpolitseinikud neljas seerias küll diplomaadiimmuniteedi taha varjunud narkokurjategijate, küll raketivargaga, küll Hiina gängsterite vastu, ja, ah, kuidas ihkavad teismelised olla nende asemel!
Kolmele esimesele vaatajapoolsele tegelaste kategooriale tunneme me kaasa või vihastume nende peale, iidoleid jälgides me ainult imetleme, mõned esteetiliselt üliarenenud intellektuaalid aga naeruvääristavad ja põlgavad neid inimliku, nüansirikka karakteri puudumise tõttu.
Professionaalne stsenarist aga teab, et kirjutades kas eduinimestest, koletistest või iidolitest, tuleks ikkagi tegevustikku sokutada mõni „mina ise ja minu tuttav“-tegelane (soovitavalt protagonisti kõrvale), sest tema kaudu algab vaataja sisselamine, see on kavalus, kuidas tema pilk ekraanile naelutada.