V Tegelased ja karakterid. 5. Shakespeare ja Moliere

Karaktereid on võime jagada veel Moliere’i- ja Shakespeare’i karakteriteks, kusjuures Moliere’i tegelasted oleksid nagu üldistatud tüübid, nagu näidised, Shakespeare uurib ainult ja ainult inimest, kujutab teda individuaalse ja kordumatuna, tema on loonud inimestatud karakterid.
Kes on näidised?
Moliere võttis ette silmakirjatsemise probleemi ning lõi näidendis „Tartuffe (ehk Silmakirjatseja)“ (Polti XXXIb) Tartuffe’i, kes nüüd on juba ammu maailma kuulsaim variser ja vagatseja, sobib igast küljest silmakirjalikkuse mõõdupuuks. Sõna tartuff kuulub eesti keeldegi, see tähendab loomulikult variseri, silmakirjatsejat ja vagatsejat. (ÕS, lk. 787, Õim, lk. 499) Samal ajal on Tartuffe karakterina on absoluutne tervik, teda ei ole võimalik täiendada, tükeldada või arendada. Teistes euroopa keeltes kasutatakse näidendi “Amfitrüon” (Polit XIVi) peategelase Amfitrüoni (Jupiteri) nime külalislahke peremehe võrdkujuna. (Moliere1, lk. 111 viide).
Kui keegi tahaks reklaamida silmakirjalikkust või külalislahkust nagu reklaamitakse uusi automarke, peaks ta posterile panema Tartuffe’i või Amfitrüoni pildi. Mitte nende rolli mängiva näitleja pildi, vaid pildi, mis näitaks Tartuffe’i või Amfitrüoni olemust.
Võib enam-vähem kindel olla, et Moliere on kätte võtnud silmakirjalikkuse ja külalislahkuse teema ning loonud siis kuidagi väljastpoolt Tartuffe ja Amfitrüoni. Neis domineerib üldine, nende tegelastesse oleks nagu koondunud teatud kategooria, teatud rühma inimeste üisomadused.
Tundub, et Shakespeare ei ole peale hakanud kättetasumise teema lahkamisega, paistab, et tema lõi oma Hamleti karakteri seest – tema nägi oma vaimusilmas oletatavasti kõhklejat, enesega heitlejat intellektuaali, kelle ta viis väljapääsmatusse olukorda, kus tal, arvestades tolleaegseid au- ja väärikusenormatiive - muud üle ei jäänud kui oma isa mõrtsukale veriselt kätte maksta, hakata seega vastu oma karakterile. Ausalt öelda, ma olen üsna palju Hamleti peale mõelnud, ent ma ei oskagi öelda, milles peitub tema saladus, on ju Hamlet loodud harukordse ajastukonkreetsusega, ent ometi universaalne ja unikaalne kõigi aegade jaoks. Draamaajaloos ei leidu teist karaktertegelast peale Hamleti, keda oleks nõnda palju interpreteeritud, temast on tehtud ekraanil ja teatrilaval vastandlikke, üksteist välistavaid Hamleteid, ometi on need vist kõik jäänud olulisemas osas hamletlikuks. Tartuffe’i ümber teha ei saa, Hamletit, palun väga, muuda, palju kulub, ohtralt esineb isegi nais-Hamleteid.
Moliere seadis endale ülesande paljastada ja pilgata aadli moraalitust ja tühisust, võttis kümneid kordi enne teda kasutatud legendaarse loo Don Juanist, kirjutas komöödia “Don Juan ehk Kivist külaline”, lõi sisemise kontrastsusega karakteri, pani ta elegantselt käituma, ent näitas ta hinge primitiivsust, kiskus niisiis temalt maha rüütellikkuse maski. Eesti keeles öeldakse teinekord Tonksu Juhan, kuid sõnaraamatusse pole see täpne argooväljendus vist jõudnud, küll võib sealt aga leida donžuani, mis tähendab egoistlikult ülbet nautlejat naistekütti. (Võõrsõnade leksikon, lk. 144)
Moliere tahtis osutada arstide käpardlikkusele ja perekonnapea autokraatsusele, kirjutas “Ebahaige”(Polti XIIe ja XIIId), lõi Argani, kes oma tütart Angelique’t väevõimuga mehele paneb. Moliere soovis näidata näpuga sinisukkade tohmakusele ja kujutas seda nähtust “Õpetatud naistes” (Polti XIVa ja XXIVi) lõi terve galerii targutavaid tegelasi nagu õeksed Armande’i ja Henriette’i, nende ema Philaminte’i ning takkajärele veel köögitüdruku Martine’i. Vähe sai neid mõnitatud! Moliere kirjutas “Naeruväärsed eputajad” ning hakkas andma rooska uuele paarile Madelonile ja Cathosele.
Moliere igatses nüpeldada ühiskonna karmi kõlbekohtunikku ning lõi „Misantroobis“ (Polti XXIIa) autoportree intellektuaalse kangelase Alceste’i näol, Moliere’i alter ego tõmbab moraalse ja esteetilise absoluudi poole, tema dialoogipartner Philippe aga rahuldub inimliku ebatäislikkusega.
pani oma ideede ruupori ja rigoristi armuma koketsesse Celimene’sse, ja kõik saab teiseks, Alceste’i loobub absoluudinõudmisest, temast saab nii-öelda tavaline inimene, mis sest, et Calime flirdib tosina austajaga.
Ahnitsejate rahahimu põlgame me kõik, Moliere kujutas seda oma Harpagonis (“Ihnsus”) jne.
Moliere’i ihnuskoi on ainult ihnuskoi, Shakespeare’i Shylock, komöödiast “Veneetsia kaupmees” (Polti Vg ja XXIVi) on ihnuskoi, teravmeelne, taibukas, kättemaksuhimuline ja armastab lapsi. Just Shylocki paljutahulisuse tõttu on Heinrich Heine heietanud isegi mõtteid liigitada “Veneetsia kaupmees” hoopistükkis tragöödiaks. (Shakespeare3, lk. 614) Toonases inglise ühiskonnas põlati ja naeruvääristati juute, Shakespeare on tegevuse küll Veneetsiasse kandnud, ent tema vaatajad olid ikkagi Londonis, kui lihtne olnuks Shylocki pilgata, anda talle steretüüpsed tüssaja ja küüned kõveras enda poole kraapija omadused, tellimus juudikaupmehe pilkamiseks püsis õhust. Shylock ongi ahne liiakasuvõtja protsendiärikas, kuid näiteks kohtustseenis tunneme temale kõik kaasa. Shakespeare õigustab isegi juudiusku, ehkki temaaegne Euroopa oli valdavalt antisemiitlik. Niisiis, Moliere võtab endale kohustuse tuua päevavalgele ihnsus, ta loob Harpagoni kuidagi väljastpoolt ja publik naerab laginal juba kolme ja poole sajandi vältel kõikjal maailmas lavastusest lavastusse, mis ongi Moliere’i eesmärgiks. Ka Harpagon tähendab mõnes euroopa keeles hirmsat koonerit, kes veeretab iga kopikat näpu vahel, enne, kui raatsib selle välja anda. Shakespeare loob Shylocki seestpoolt, Shylock on tegelikult Harpagonist hullem, ta on valmis võtma naela inimliha võla pandiks, sest Vana-Rooma seaduste järgi kuulus võlgniku ihu võlausaldajale, ent ikkagi on Shylock eelkõige inimlik tegelane, kes pälvib meie osavõtlikkust. Harpagon ei eales! “Tartuffe’i” Tartuffe on ainult vagatseja, tallekese teeskleja, Shakespeare’i komöödia “Mõõt mõõdu vastu” peategelane silmakirjatseja asehaldur Angelo sedavõrd tähendusrikas, et seda näidendit on tragöödiaks pidanud Aleksandr Puškin. (Shakespeare3, lk. 673). (viide)
Moliere’i meetod on deduktiivne, Shakespeare’il induktiivne.
Moliere kui klassitsismiajastu autor liikus üldiselt üksikule, tema näidendite intriig põhineb tüüpkarakteril.
Moliere’i tegelased on klassitsistlikult ühekülgsed, kuidagi skemaatilised ja mõistuslikud, ent pakuvad tegelikult avaraid mänguvõimalusi.
Moliere võttis siis mingi nähtuse, olgu siis ihnsuse või vagaduse, pani sinna sisse tegelase ning kujutas, kuidas too seal käituda võiks. Shakespeare’i huvitas vaid üksik, tema vaatles inimest, kujutas inimese käitumist. Moliere lõi deduktsiooni printsiibil üldistatud tüübi, näidiseksemplari, Shakespeare aga kirjutas elust (teistest tekstidest) maha kordumatult individuaalse tegelase. Moliere tegelasi kummitab üheülbalisus, Shakespeare’i omi laialivalguvus. Näiteks Shakespeare’i Falstaffil ajalookroonikast „Henry IV“ (Polti XIId) ja komöödiast „Windsori lõbusad naised“ (Polti XIId) on juba nõnda ohtralt tõlgendamisvõimalusi, et karakter kaob päriselt ära. Muide, kas te teate, et kuninganna Elisabethile meeldis Falstaff sedavõrd, et ta käskis Shakespeare’il panna see tegelane ka tema uude näidendisse, milleks oligi komöödia „Windsori lõbusad naised“. Falstaff on piiritult lõbus, alati ääretult leidlik ja optimistlik, aga ka paras lakkekrants, küünik, üldse amoraalne tegelane.
Othello on suursugune maur Veneetsia linnriigi teenistuses, kuid samas hale perekonnatraagikki. Othello alustab armastades, lõpetab armukadetsedes, tapjana ja enesetapjana. Hamlet ja Macbeth alustavad kahtlejatena, lõpetavad tapjatena. Kleopatrast, Shakespeare’i tragöödia „Antonius ja Kleopatra“ naispeategelast, võib teha üsna lihtsa kõlvatu naise, aga ka suursuguse õilsa armastaja. Hamletitki kummitab kuskilt otsast sama oht, temast on tehtud isegi peast segiläinud näägutaja.
Moliere’l jäävad karakterid selleks, kes nad olid.
Moliere lõi skeemi ja tüübi, näidise, Moliere näitab, millised “peavad” karakterid olema, et vastata meie normeerivale ettekujutusele, Shakespeare näitab, millised need karakterid “tegelikult” on, ka seda, et meie ettekujutusvõime on kasin ja ühekülgne.
Ükski väide humanitaarias pole lõplik, alati võib sellele kallal norida.
Kindlasti on Shakespeare kujutanud puhast kurjust oma näidendis „Kuningas Richard III“ (Polti IVp ja XXIVh), ta on nimitegelase näol loonud kurjuse geeniuse, kes muudkui tapab ja reedab, on ületamatult salakaval, seda kahtlemata. Aga kas Richard III sobib võimukire ja laiemalt kurjuse näidiseks üle aegade nagu Tartuffe sobib silmakirjalikkuse näidiseks? Minu meelest mitte, Richard III on samas juurtega oma XV sajandis ja Rooside sõjas kinni, ta on rõhutatult individuaalne ja eripärane, näiteks küürakas, nõnda et, tema eesmärgiks on jah, võim, ent tema motivatsiooniks on kättemaks selle eest, et maailm teda põlgab. Ka Macbeth näidendist „Macbeth“ ei kõlba kurjuse ja võimutseja musternäidiseks, ta on oksüümorontegelane, ta on ju harmooniline isik, kellel on sõjamehetalenti ning kellelel veab õigusega armastuses, kuna ta on selle lihtsalt ära teeninud. Ta on kuninga sõjapealik, ent samas on temas midagi tavalisest mõrtsukast, kes võib hiilida iga nurga taga. Midagi analoogilist võib öelda kuningas Leari kohta näidendist „Kuningas Lear“. Lear laostas teatavasti riigi, eemaldus võimust ja külvas vihkamist oma perekonnas. Lear on õiglusenõudja Briti kuningas, aga temas on peidus tühine narrgi.
Kummati on Shakespeare’gi tegelaste karakteri venitamisel, nende kohandamisel omad piirid.
Shakespeare’i kuningas Leari on püütud tuua teise aega ja kohta. Egoistlikust ja enesekesksest Learist tegi Grigori Kozintsev oma filmis „Kuningas Lear“ Nõukogude Liidu riigijuhi Nikita Hruštšovi, kes 1964. aastal kohalt maha võeti! (Karaganov, lk. 194) Tänase päevani imetlema Kozintsevi “Hamletit”, “Lear” paneb aga õlgu kehitama. Mida ei saa teise aega ja kohta tuua, seda ei saa tuua. Ja veel - ärge kunagi ajage kunsti kaudu muid asju!
Meie jaoks noorusliku puhta armastuse sümbolid Romeo ja Julia on režissöör Baz Luhrman oma filmis täiesti ära lörtsinud, viinud tegevuse tänapäeva Texase bensiinijaamadesse, kus siis nolkide jõugud Capulettide ja Montecchide asemel tänavasõdu peavad.
Miks ma seda kõike räägin?
Olen ikka ja jälle toonitanud, et kunst ei peaks seletama, et kunst peaks ainult kujutama.
Moliere aga seletab, ta näitab meile, milline on ihnus, milline on külalislahkus ja millised on emantsipeerunud naised. Muidugi ei seleta Moliere meile neid nähtusi abstraktsete mõistete abil (sel juhul oleks tegemist publitsistikaga), vaid konkreetsete, kujundeiks muudetud detailide kaudu, ent ikkagi domineerib üksiku ees üldine.
Meie liigume edasi draamatehnika ettekirjutiste kohaselt vastandades ning nüüd, pärast kõrgelennulist intermeediumi etalondramaturgide seltsi, tuleme hetkeks taas tagasi maa peale, selle juurde, kuidas te oma sõbrannale jutustate noormehest, kellega te eile kohvikus juhuslikult kohtusite.
Mäletate, te arvestate vaistlikult kõigi loojutustamise reeglitega, te peate oma kuuenda meelega silmas vaataja(kuulaja)psühholoogiat, te tahate oma kuulaja pihku võtta täpselt samuti nagu menufilmi autorid.
Esialgu on noormees teil sõbranna jaoks ikka veel üpris kriipsujuku ja kaunis varsti te tajute, et teilt oodatakse iseloomustamist, te mõistate, et suudate sõbranna tähelepanu pinevil hoida üksnes siis, kui annate sellele noorukile liha ja vere. Vähe sellest! Dramaturgia on tõesti meie külge kasvanud, kuulaja teab, et tal on – kui te juba jutustama hakkasite - õigus süveneda tolle talle tundmatu nooruki olemusse, ja teie teate, et sõbranna lausa nõuab teilt üha täpsemat ja täpsemat infi.
Teie ees on kaks võimalust – olla Moliere või olla Shakespeare. Kui te alustate mõttest, et milline võiks olla ideaal ja püüate kujutada mingit ideaali üleüldse, kes sõbranna kadedusest värisema võtab, siis olete moliere’lik.
Ah-ah, lahe kutt, on pikk ja ilus, tark ja muskleis, teeb kalli kokteili välja, pärast teeb lustisõitu sportautos - kui te kirjeldate selle näidisekspemplari järgi, siis olete Moliere’i moodi. Või siis nii – ah, igavene napakas lupard, kiidab kogu aeg ennast, koonerdab kohvikus, teeb ühemõttelisi kutseid, endal pole autotki – siis olete jällegi Moliere’i moodi.
Aga siis, kui te proovite kirjeldada noormeest ilma igasuguste eelhinnangute mõjuta just sellisena nagu ta seal kohvikus oli, olete Shakespeare’i joonel.
Ja mida te jutustades tunnete? Kaunis pingutav on olla shakespeare’lik, püsida reaalsel objektil, ikka lipsab suhu lauseid, mis iseloomustaksid nagu “kõigi naiste” ettekujutust ühest kindlast meesnäidisest.
Ja tulemuseks on stereotüüpsus, isegi klišeelikus.
Näete, kuhu tüpiseeringud meile istutatud! Meis peitub olemuslik soov lihtsustada, samuti ootab sõbranna teilt kokkuleppelisi signaale, muidu venib jutt ülearu pikaks. Kõike detaile ei jõua ära rääkida, tuleb lühendada ja üldistada.
Näidistegelase võiksimegi määratleda kui enneolematu stereotüübi. Selge, kui keegi on enneolematu, siis ei saa ta olla stereotüüpne.
Ma tahan öelda, et teie ärge püüdkegi luua mingit tegelast näidiskarakteriga, niikuinii kukub välja stamptegelane.
Püüdke olla Shakespeare ja mitte Moliere!