V Tegelased ja karakterid. 12. Vastandamine ja kooskõla

Oleme kogu aeg rääkinud vastandamine ja vastandamine, aeg oleks küsida, mida see õigupoolest tähendab? Vastandamine jaguneb väliseks ja sisemiseks vastandamiseks, esimese puhul seatakse silm silma vastu erinevad tegelased, teisel juhul jookseb rindejoon ühe karakteri sees. Filmis “Moskva pisaraid ei usu” on vastandatud ja kooskõlla viidud skisoid Katja, hüsteerik Ljuda ja depressiivik Tonja, vaadake, kui hästi nad sobivad! Katja mehed Rudik ja Goga on sundusega personaažid ning nende mõlemaga on Katjal konflikt. Samasuguse täiusliku skeemi leiate Alexandre Dumas’ musketäriromaanidest – Athos on sangviinik ja sundusega, d’Artagnan koleerik ja hüsteerik, Aramis flegmaatik ja skisoid, Porthos melanhoolik ja depressiivik. Tehke järele! Vähemalt on proovitud seda teha Paul Weitzi teisemiliste seksuaalkomöödias „Kuum pirukas“ (Polti XXIIg), milles Jim peaks olema d’Artagnan, Kevin Porthos, Oz Athos, Finch Aramis, ja selline karakterskeem on kooskõlas vastundmises töötab pööraselt ladusalt.
Musketäride kvartetti orginaaltegelastega on ekraanil taaselustatud loendamatuid kordi, neid on mänginud isegi koerad (iseenesest mõista, et animaversioonis, mis alati saržeerib karakteri stereotüübile iseloomulikumaks), õnnestumise saladus peitub karakteritest kinnipidamises. Aga kuna karakter võib käituda ainult karakteripäraselt, siis loomulikult ka Dumas loodud tegevustiku kordamises, nõnda et näiteks koeradki peavad käituma inimese moodi. Igasugune originaalitsemine viib krahhini.
Küsite, kui palju oli Dumas teoreetiliselt kursis psühholoogiaga? Ma ei tea, ma ei tunne tema elulugu. Temperamenditüübid olid tema ajaks ammu loodud, ent hirmude alusel klassifitseerimiseni kulus veel sadakond aastat. Ma kaldun arvama, et ta ei teadnud õhkagi. Mõnel kirjanikul lihtsalt on antud karakteritabamise ja karakteri sule all hoidmise annet, ja Dumas kuulub nende hulka, ta ei ole laskunud erilisesse viimistlemisse ega nüansserimisse, ta lõi oma lood täiskasvanute jaoks aja jooksul on neist saanud noorsookirjandus. On oletatud, et tal on karakteriteloomisel olnud abiks aastaaegade müstilisus. D’Artagnan on kevad, kõige noorem, optimistlikum, alati valmis ohverdama omakasupüüdmatult elu, Porthos oma jõu ja vägevusega külluslik suvi, elus pettunud, eleegiline Athos, kes elab minevikus, ja viimaks deemonlik trikster Aramis talviselt suletud, tema on ka ainus, kes sulandub ühiskondlikesse struktuuridesse.
Milos Formani “Amadeuses” on protagonist Mozart ja antagonist Salieri absoluutselt kontrastsed, kõik teised tegelased keiser, kantsler jne on stereotüübid, neid ei ole eriti individualiseeritud.
Kõik teised tegelased, keiser, kantsler, teatridirektor jne on stereotüübid, neid ei ole eriti individualiseeritud.
Mozart on depressiivne ja koleerik ja Salieri skisoidne ja sangviinik, Mozart on ebastabiilne, Salieri stabiilne, Mozart ekstravertne, Salieri introvertne. Mozart on koleerikuna kuumavereline, impulsiivne, aktiivne, optimistlik ja kergesti ärrituv inimene, Salieri talub sangviinikuna kergesti ebameeldivusi, ta reageerib kiiresti tema ümbruskonnas toimuvatele sündmustele, ta on elav, avatud, seltsiv, juhtiv, meeldiv, mugav, liikuv, muljete vaheldumist taotlev tegelane. Depressiivse Mozarti jaoks on püüd olla armastatud olemuslik, ta tahab nii anda kui saada, teiste armastus laseb tal tunda, et ta on midagi väärt. Ta ei suhtle küll mingi konkreetse inimesega, ta suhtleb oma publikuga, kelle hulka kuuluvad ka keiser ja tema abikaasa. Skisoidil Salieril puuduvad nn vahepealsed toonid, õrnuseavaldused, sümpaatia ja väljanäitamine sõnade ja emotsioonidega on talle võõrad ning tal ei ole võimet end teise inimese olukorda asetada. Salieri tee (üleminek) armastusest vihkamiseni oli lühike. Salieri on tundeliselt abitu, võiks öelda, et koguni emotsiooniinvaliid. Mozart pulbitseb elamustest.
Mozart on tundja, Salieri mõtleja, Mozart on intuitiivne, Salieri aistinguline, Mozart on tajuja, Salieri otsustaja, Mozart lihtsameelne, Salieri salakaval.
Mozart on lühike, Salieri pikk, Mozart on tüsedavõitu, Salieri kiigats, Mozart ümmarguse, Salieri pikliku näoga, Mozart on tola, pummeldab ja põletab ennast, Salieri pakatab väärikusest ja hoiab ennast. Mozart on noorem, Salieri kuus aastat vanem, see on piisav vahe, et endast lugupidamist nõuda, eriti õukonnas.
Sotsiaalne baasi puhul on aga esimesed pisikesed kokkulangevused, tegemist on ajaloolise tõepäraga, millest stsenaristid otsustasid sedapuhku kinni pidada, kuna polnud mõtet hakata seda kummutama. Eluloofilmis (ingl k biography) peaks ju pisut tõtt ka olema, või mida arvate teie? Mõlemad on pärit väikelinnadest, mõlemad on tulnud Viini ennast üles töötama ja õnnejahile, mõlemad katoliiklased, ent Salierist saab sidusalt looga, põhjus-tagajärje loogika järgi jumalapõlgaja, Mozart jääb tõsiusklikuks, niivõrd-kuivõrd seda üks boheem võib olla.
Mõlemad alustasid üsna nullist, helde laristaja Mozart on jäänud õukonna mõõdupuu järgi vaeseks, enesevalitseja Salieri kormitanud ennast piisavalt rikkaks. Mozart armastab raha, selle kaudu leiab tõestuse publiku ja muusikatellijate armastus tema vastu. Salieri hoiab küüned enda poole kõveras, ent varandus tähendab talle väärikusest teiste silmis enamgi märki tunnustusest, mida ta igatseb üle kõige.
Mozart on andekuse poolest imelaps, Salieri tubli keskpärasus, ja mitte andetu plagiaator. Ilmselt kõigi aegade suurima geeniusena hoovab Mozartist lihtsalt välja muusikat, depressiivsena tahab ta seda teistele jagada, et leida vastutasuks nende armastust. Salieril on skisoidsetele omane abstraktne ja teoreetiline kombineerimisvõime, millega võib ju ooperi kirjutada, ent ajalugu unustab selle teose kähku.
Mozart elab koos oma riiaka ja lolli naisega, kes teda absoluutselt ei mõista, kes soovib vaid raha, et last korralikult kasvatada, Salieri on vanapoiss. Skisoidil on kohutav hirm enda sidumise vastu kohustusega kellegi vastu. Ainus, mis talle tõeliselt kuulub, on tema ise.
Mozartit on harinud tema isa, on teda eksponeerinud kui lapsgeeniust, pannud ta kaheaastaselt mööda Euroopat gastrollima, oma imet demonstreerima. Salieri isa on seisnud ägedalt vastu poja muusikuks saamisele, Salieri sai ennast õpinguile ja muusikale põhjalikumalt pühendada alles pärast isa surma. Mozarti isa röövis oma kuulsusjanus Mozartilt lapsepõlve, sama tegi Salieri isa oma karmi despootlusega, ent tulemus on erinev.
Mozart loob muusikat, Salieri ihkab tunnustatust. Mozart pummeldab, Salierit köidavad õukonnaintriigid. Mozart ihkab oma vempudega silma paista, seltskonda narrida ja etiketti rikkuda, Salieri üsna vaoshoitud, keisrikojaelustki võtab osa tagasihoidlikult. Depressiivne kingib end kõikjale, skisoid ei taha oma sõltumatust kaotada.
Mozart on kergesti seltsiv, eriti naistega, Salieri ei saa sellega üldse hakkama, teda piinavad suhtlemisraskused. Salieri ei ole vastandina Mozartile loomulik lävija, seetõttu hoiab ta meeste- ja õukonnaseltskonda, kus läbikäimist reguleerib etikett. Salieri on olnud vaid korra ühesse ooperiprimadonnasse armunud, sedagi platooniliselt. Skisoid võib eemal olles endale südamedaami pidada, ent isiklikult kohtudes tõmbub ta kohe tagasi. (Meenutame episoodi, mil ooperiprimadonna Salieri juurde tundi tuli.) Depressiivse Mozart suhtub tegelikult kõikidesse inimestesse hästi, naiivse inimesena arvab ta, et temasse suhtutakse samuti. Tema ei vihka ja ta ei tule selle pealegi, et leidub vihkajaid. Depressiivne Mozart hoidub oma individuatsioonist eemale muusika ja kõrgkihi torkimise abil. Muusikat kirjutab ta kõigile, nõnda lahustub ta muusika kaudu kõiksuses, põrkamata kokku oma identideedivaevaga, õudusega olla sina ise. Skisoidne Salieri ei kingi ennast kellelegi, tema tunneb eelkõige hirmu oma individuatsiooni kaotamise ees. Skisoidsetel on raske partnerile läheneda, on raske seda leidagi, ehkki püüd armastuse ja õrnuse, vastastikuse läheduse järele on tähtis neilgi, ent nad ei suuda otsustavat sammu astuda, mingi barjäär tuleb neil ette. Salieri skisoidlik tundekülmus on muutunud ekstreemseks ja haiglaslikuks, ta haistab kõikjal rivaale, tema motivatsioon on selline: kuna ma ei saa teda armastada, siis ma pigem hävitan ta. Skisoidid püüavad toime tulla üksinda ning harilikult teevad seda hiilgavalt – pooleks vaid geeniust ta teel ees, oleks Salieri Austria esihelilooja!
Isa poolt lapsepõlves talutud ülekohus on tekitanud kättemaksuiha, allasurutud armastuse- ja helluseigatsus tekitanud lausa hullumeelsuseni arenenud vihkamise, seega on Salieri pigem melodraamadele omane lühike üleminek sõprusest mõrvani psühholoogiliselt põhjendatud.
Sangviinik on ratsionalist, seega on ka Salieri mõistuse abil valitud salakaval ja pikk tee Mozarti hukutamiseks õigustatud. Näiteks äkkviha ajel tehtud pussitorge Salieri poolt oleks olnud karakteriaps, mis oleks rikkunud terve filmi. Skisoidsed on agressiivsed, ent tema aru poolt juhitud pealetungil Mozartile on lisaks tõrjele veel teinegi funktsioon, nimelt kontakti loomine, rünnak on Salieri viis suhelda.
Me võime öelda, et Mozart ja Salieri on mõnevõrra üheülbalised, mulle tundub, et Peter Shaferi näidendis on mõlemale antud rohkem loomutruud ambivalentsust, olgugi et Shafer on filmi stsenarist. Mis parata – kino töötab mustvalgelt, kinos ei ole naljalt nüansse.