V Tegelased ja karakterid. 4. Stereotüübid ja stamptegelased

Stereotüübid ehk stereotüüpse karakteriga tegelased tunduksid nagu olevat suguluses igitegelastega, ometi on nende erinevus printsipiaalne – stereotüüp on lõppkarakteriga, viimistlemata tegelane ekraanil, igitegelane on sarnaselt arhetüübile nagu vundament, mille peale võib luua nüanssideni inimestetud tegelase.
Termin stereotüüp on meil varemgi vilksatanud, siis, kui juttu oli Chaplini „Suure diktaatori“ kamandavast ohvitserist ja Truffaut’ „400 löögi“ tänavatüdrukutest, kellega Antoine politseijaoskonnas kohtub. Tõdesime paratamatust – film ei ole romaan, filmi pikkuse, õigem oleks öelda lühiduse, juures ei ole lihtsalt võimalik kõiki tegelasi inimesestada.
Stereotüüp oleks midagi kriipsujuku ja varjundirikka karakteriga tegelase vahepealset, võib kõikuda kord ühele, kord teisele poole.
Kui peen romanist hakkab kirjutama filmikäsikirja ning kui tema tööga rahule ei jääda, siis harilikult ta õigustab ennast pahandes – te nõuate minult stereotüüpe, kino on üldse üks pealiskaudne asi!
Filmi tegelane karakteriseerib ennast ise (see tähendab - autorid on ta pannud ennast ise karakteriseerima) tegevuse kaudu, ning kõigil tegelastel ei ole mahti mingiks individuaalseks tegevuseks, ja siin mängitakse just stereotüüpsusele, meie kollektiivmälus leiduvatele valmistegelastele, ja selle annab isegi muidu hirmus kriitiline vaataja andeks. Tarvitseb vaid filmi autoreil viibata õrnalt mingis suunas, ja kohe avanevad koodid vaataja mälus, me loome endale kogemuse (nii üldkultuuri- kui filmivaatamisekogemuse) alusel terviktegelase.
Stereotüüpidest pole pääsu isegi kõrgkunstis, võtame näiteks Lars von Trieri absoluutselt karakterikeskse, väljakutsuvalt teatripärase ja väljakutsuvalt eepilise “Dogville’i”. Selles maailma mudelis on nüanssideni väljaarendatud ingelliku roimari Grace’i ja lahke südamega orjastaja Tom Edissoni karakterid, ent juba mudel ise eeldab stereotüüpsust ning Tom Edissoni isa Tom Edison-senior on leiutaja, mida ütleb nimigi, igituttav stereotüüp, nagu me neid leidub äraarvamatul hulgal proosa- ja draamakunstis. Veel näeme iidamast-aadamast teada stereotüüpe nagu Pimedat, kes näeb, alati värsket Tibukest, kes külameestele kosutuks lahkelt oma sängi pakub, ise pole sugugi lits, aegumatut Külaarsti, Suurmeest (Bigmani), Poepidajat, Õunakasvatajat, rääkimata politseinikest ja gängsterist, kes meile kõik igihaljastena tuttavad ette tulevad. Trieri lugu on nõnda peenemaitseline ja kunstinärviga, et vahel pean ma tema stereotüüpe paroodiateks. Pastišid on need kindlasti.
Ent nii või teisiti - seesugune on taustategelaste saatus, nad peavad jääma pealiskaudseteks, no lihtsalt ei jõua kõiki kordumatuks individualiseerida, film lõpeb enne ära.
Milos Formani “Amadeuses” on peategelased Mozart ja Salieri üsna (kuid mitte viimse nüansini) individualiseeritud, kõik teised tegelased, keiser, kantsler jne on stereotüübid, neid ei ole püütudki inimestada. Keiser on nagu keiser ikka ja alati, võibolla nagu keisri-idee taevas. Kantsler samuti. Samanimelises Peter Shafferi näidendis näidendis on kõrvaltegelasedki inimese nägu.
„Kesköises kaubois“ leiame me peene, lausa freudistlikult põhjendatud karakteriga Joe New Yorki saabumise sterotüüpse, jootraha manguva hotelliteenija. Ka Joe esimene partner, keskealine koeraga jalutaja on stereotüüpne himur naine. Stereotüüpsus realiseerub tihti just huumori- või siis satiirivõtmes, nõnda ka sel puhul.
Tahan sellega öelda, et peategelaste individualiseeritus vabandaks nagu välja kõrvaltegelaste üldjoonelisema, stereotüüpsema kujutamise. Isegi üliindividualiseeritud tegelaskonnaga filmis „Päikesest rammestunud“ on NKVD-lasest lihunikud-tapjad loodud krokiilikumalt, ehkki needki on pandud vastanduma – üks on paks ja teine peenike.
Kui aga peategelanegi on stereotüüpne ja kui kriitiline filmivaataja tajub, et mõne olgu pea- või kõrvaltegelase stereotüüpsus on pärit autorite andevaesusest, siis ei jäta ta filmi ja selle tegelasi pihuks ja põrmuks tegemata, kui selleks paras juhus avaneb.
Oskamatusest sündinud stereotüüpset tegelast nimetame me stamptegelaseks, see, mõne klišeeliku omadusega varustatud kriipsujuku kordub ikka filmist filmi.
Kavatsuslikult tehtud stamptegelasi näeme seebiseriaalides, milliseid teatud inimesed vaatavad mitu tundi päevas, vabal ajal räägivad nendepärast juttu, talitavad nende kombel. On südamesse läinud, eks ole? Mitte ainult hingeliselt südamesse, vaid istunud suisa füüsiliselt samasse lauda, samasse seltskonda, neist tehakse juttu kui elusatest inimestest, kes asjatavad iga päev vaataja kõrval. Seega on sellistegi steretüüpide ja stamptegelaste teatud tasemega sihtgrupi tellimus.
Stereotüüpsust saab tegelasele anda mingi püsiomaduse abil, näiteks laulab „Hai lõugades“ laevaomanik Quint talle iseloomulikult lorilaule, tema on stereotüüpne piraat või metskapten, leidub meie kollektiivmälus koht ka sellise stereotüübi tarvis.
Seksikas ja rumal blondiin rändab filmist filmi, muudkui õõtsutab oma rinnapartiiga. Kohmard vanamees, kes millestki aru ei saa, on ka väga tuttav. Westernites näete te tihti purjus arsti, kes üle kõige wiskit armastab. Gängsterifilmides on (pea)gängsteril ikka kuldse südamega armuke-abikaasa. (Susan Hayward, lk. 358)
Milline vastandus – arst hävitab iseennast! Ja sellist kuldsüdant tahaks endale iga mees ning tema sarnane sooviks olla ehk iga naisvaataja. Sellega tekitatakse tõmme gängsterigi poole. Meenutame Kay Adamsit „Ristiisast“, Michael-Mike Corleone alul kallimat, hiljem abikaasat ja laste ema. See kuldse südamega Kay on oma kuldse südame kinkinud kalgile mõrtsukale, nagu draamatehnika ette kirjutab.
Levinud stereotüüp-stamptegelane (kumb neist, oleneb kõigepealt stsenaristi oskusest, seejärel režissööri ja näitleja tasemest) on idioodist kõrgametnik, näiteks komöödias „Sädelevad sadulad“ on selleks kohalik kuberner, põnevikus „Psühh“ šeriff Chambers.
Loetleme mõningaid Ameerika filmidele omaseid stereotüüpe – Härjavõitleja, Kunstnik, Poeet, Abielunaine, kes on pigem sümboli kui inimese moodi. Rühmaklišeedeks on kambaliikmed, New Yorgi juudid, farmerid, kolledžitudengid, neidude seltsingud, iirlastest politseinikud, itaallastest või kreeklastest restoranipidajad. (Erwin R. Blacer, lk. 42)
Veel: paks pangahärra, kodutu, ebaaus politikaan. (Elliot Grove, lk. 46)
Just teiste rahvuste kujutamisel esineb hästi palju steretüüpsust ja stamptegelasi. Ameerika Teise maailmasõja filmides on ikka sadistlik piinaja jaapanlane, Nõukogude/Vene omades samasugune sakslane. Varasemates Nõukogude filmides oli stamptegelaseks suurevuntsililene ja sonit kandev proletariaadi esindaja, kes paljastas pursusid, intellektuaale, saboteerijaid ja sahkerdajaid (ning kes kõik olid ise stamptegelased). Hiljem paisus see soni ümaramaks ja suuremaks ning kolis kaukaaslase pähe, kes ikka kuskil turul kaubitses. Väiksem soni suri oma loomulikku surma, tema nagu ilmeksimatu proletaarlase aeg sai lihtsalt ümber, suurem soni aga lihtsalt keelati ära. Ja sugugi mitte esteetilistel, vaid üksnes poliitistel kaalutlustel, pidi ju Nõukogude Liidus valitsema rahvaste sõprus, mis sest, et see oli silmakirjalik, ent just seda enam hoiti välistest atribuutidest kinni. Ameerika westernites võib leida tolle kaukaaslase kambamehe mehhiklase, kes ilmatu soni asemel kannab küll sombreerot, ent tegutseb talle tundmatu teisiku kombel. Muide, mõlemad on ühtmoodi ka seksuaalselt pealekippuvad, kuigi Nõukogude kinos oli igasugune seksuaalsus peidetud hästi pimedasse ruumi sügavale teki alla, lõi see kujutatud kaukaaslase puhul ikka välja.
Steretüüpsed naistegelased on tihti kas läbinisti positiivsed, põlvnevad Neitsi Maarjast, kes omakorda pärineb folkloori haldjatest, näiteks printsess, halastajaõde, või siis halvad, juurtega mingis ürg-Nõiamooris kinni, nagu hoor, kasuema jne.
Klišeelikke-stereotüüpseid naistegelasi on alati rohkem kui sama masti meestegelasi, võibolla väljendub siingi meie kultuuri olemuslik meesšovinism, ei saa ju öelda, et naise hing oleks tahumatum ja robustsem, eks ole?
Nõnda et feministide tööpõld on avar.