V Tegelased ja karakterid. 13. Oksüümorontegelased

Eelpool oli juttu, et Hellase jumalad ja heerosed olid kuidagi bipolaarsed. Juba nende isa Zeus oli kahekülgne, hea ja halb, külalislahke ja tige, põrutas piksega kellele juhtub. Sisemine vastandus on meie tsivilisatsioonile juuripidi omane, ainult ristiusk oma absoluudijanus püüdis kõik kangelased plekkidest puhtaks rookida. Või siis vastupidi – kirikuhakid ei jätnud saatanlikkusele ühti inimlikku joont. Juba draamakunsti alguse alguses on pime nägija, nimelt Theiresias Sophekleis tragöödias „Kuningas Oidipus“.
Miks on jalgpallist haaratud mitu miljardit inimest meie maamunal? Aga sellepärast, et seda mängitakse peamiselt jalgadega. Imelik, on ju inimesel just käed ette nähtud keerukateks manipulatsioonideks, kummati ei saa ei korv- ega võrkpall populaarsuse poolest vutile lähedalegi. Ainult sisemine antinoomia kütkestab.
Mitme põlvkonna telekangelaseks kujunes Stirlitz, peategelane 12-osalisest teleseriaalist „Seitseteist kevadist hetke“ Nõukogude luuraja natsi-Saksamaal, hitlerlaste peastaabis.
Stirlitzist loodi anekdoote, teda arendati edasi, ja seda tehakse, muuseas, tänase päevani, ehkki noorem põlvkond ei tea, kellega on tegemist, talle on tundmatud toonane õhustik ja paroolid. Ma olen alati imestanud, miks see absoluutselt filmipäratu ja täiest nõrk film eesotsas oma peategelase Stirlitziga nõnda „võimsalt peale läks“, nagu ütleb noorus? Kas piisab ainult sellest, et filmi mitu(teist) korda toona ainsal nn Kesktelevisiooni kanalil näidata ning seejärel nn liiduvabariikide kanalitel? Et meeldima hakkab see, mis pannakse meeldima? Ilmselt nii ongi, ent filmil on külgetõmbejõudu ka põhjusel peategelane on ühtaegu kommunist ja fašist! Nõukogude major Maksim Issajev ja SS Standartenführer Stirlitz. Toonane propaganda ülistas kommunismi maailma parimaks asjaks, fašismi täielikuks põrguks, aga äkki ilmus ekraanile tegelane, kes on ühtaegu nii seda kui teist. Mis sest,et Issajev on majorina stamptegelane ja Stirlitz luurajana stereotüüp, seriaal on veel tänagi menukas, kuigi kogu taust on tagant ära langenud – pole enam
Kui me hakkame meenutama ükstaskõik millist suurt ja üle ajastute elanud, teosest teosesse kolinud karakterit, siis märkame neis lahkuminevaid omadusi, sisemist vastandlikust ehk oksüümoronlikust.
Mefistopheles Goethe “Faustist” on võluv saatan, tark filosoof ja läbinägelik intellektuaal, kes tunneb inimesi, hukutab neid hüvedega. Faust ja Mefistopheles ei vastandu niivõrd teineteisega, kuivõrd enda sees oma eripalgeliste joontega. Kui Mozarti ja Salieri puhul ei saa me rääkida vastandite ühtsusest, ainult vastandite vastandlikkusest, siis Mefistopheles oleks justkui Fausti teine “mina”, tema alateadvuse kehastus. Nõnda, esiplaanil on sisemine, mitte väline kontrast. Goethe Faust ja Mefistopheles saanud tegelasteks ooperis, operetis, näidendites, filmides ja uutes romaanides kümneid kordi.
Oidipus on heatahtlik ja uhke, aga samas ka ülearu enesekindel ja umbusaldav, ta tapab isa, abiellub emaga, sigitab tütreid-õdesid, poegi-vendi, ent ta ei ole milleski süüdi, kuid valib endale enesetapust rängema karistuse – maapao ja igavese rändamise.
Saabastega Kassi, siis, kui ta oli veel ilma saabasteta Kass, tahtis peremees lihtsalt ära süüa kui tavalise hiirepüüdja ning tema nahast endale muhvi teha, kass aga pingutas sedavõrd, intrigeeris nõnda kavalalt, et peremehest sai kõrge aadliku väimees, Kass ise teenis endale saapad ning temast sai kõrge aukandja ehkki jäi lihtsaks kiisumiisuks.
Hamletist on ja teistest Shakespaere’i karaktertegelastest on korduvalt olnud juttu, Hamlet kui kõhklev intellektuaal peab hakkama otsustajaks ja sõduriks. Ja Shakespeare on karakteri karakteripäratu käitumise põhjendanud. Ka skisoidne Katja filmis “Moskva pisaraid ei usu” pannakse tegema midagi karakteripäratut – meeletult armuma ja Goga järele ihkama. Sama teed Kõrboja Anna. Tema, eemaletõmbuv, mõtlik naine on kõrvuni sees külafriigist Villust ning nii Tammsaare kui Leida Laius ja Paul Eerik Rummo (filmi “Kõrboja peremees” stsenarist) on episood episoodi järel pannud Anna loogiliselt ja loomutruult käituma. Me taju midagi võltsi, me usume ja jälgime, mida Anna teeb oma väljapääsmatus olukorras.
Meeldejäävas karakteris peab alati peituma mingi antinoomia, temas võiks olla sisemine kontradiktoorsus.
*
“Bonnie ja Clyde’is” on Clyde tegelasena kõigiti meeldiv inimene, sõbralik ja lahke, ajab huvitavat ja tarka juttu. Ainult et kurjategija... Ta on vastupandamatu ja edev bandiit. Ta on aus kurjategija, kes tunnistab pauhti üles oma meheliku võimetuse. (See läheb vastuollu koguni printsiibiga, mis soovitab informatsiooni anda pisikestes annustes. Tundub ju olevat dramaturgiapärasem, kui Clyde’i viriilsusviga selguks vaatajale kord-korralt tõusujoones, ent autorid on karakteri ambivalentsuse kujutamist sellest olulisemaks pidanud.) Clyde’ile on antud koguni puhtahingelise tasuja Robin Hoodi palgejooni, ta röövib teist röövijat, nimelt panka. Ja poolkogemata toimepandud mõrvast on tal koletult kahju, vaata et pisarad silmis. Niisiis, Clyde on mees mis mees, lihaseline ja rühikas, edev ja kuulsusejanuline, kuid paraku impotent... Ja üle kõige meeldib talle, et ajalehed tema kuritegudest räägiksid.
Bonnie’igi karakter sisaldab paradokslust – ta on kuulekas nagu koduperenaine, paras kööki põrandat küürima, ainult et tema kuulab kurjategija sõna... Kahju, et tal lapsi ei ole, kelle eest hoolitseda, nüüd peab ta leppima. Vaatajas tekib tema vastu koguni osavõtlikkus, mis võib minna kuni eetilise relativismini, me võime röövid koguni andestada. Muinasjutu nimel. Tõestisündinud muinasjutu nimel. Kummati ei peaks lubatu-keelatu piir kõikuma vaatajas, film ju hoopiski paljastab eetilist relativismi. Vaadake, kui paljud kõrvaltegelased on valmis raha ja kuulsuse nimel pangariisujatega kampa lööma! Paljastab küll, kuid kuskilt kumab ikkagi läbi kuulsate kõrilõikajate kultus. Nagu “Ristiisas”, nagu filmis “Ükskord Ameerikas”. Aga see on kuigivõrd inimlik, meiegi jutustame oma hobusevargast Rummu Jürist legende.
Rasket marodöritööd tuleb teha mängleva kergusega, tasakaalustatud ambivalentsus peab särama tegelasele antud karakterist ning tema tegemistest ja jutust, mis karakteri loovad.
*
Millest jutustab Vittorio de Sica? Sellest, kuidas Antonio Riccist sai aus varas. Kõigepealt varastati kuulutusekleepimisega tööd saanud töötult Antionio Riccilt endalt jalgratas ära, siis varastas Ricci endale hädas uue jalgratta, ja selle varastamisega ta vahele jäi. Enneolematu lugu, on ju! Aga usutavaks jutustatud, sest reklaamidekleepija ei saa hakkama ilma jalgrattata. Ja kellel ei ole kogemusi varastamisega, see jääb otsijaile pihku. Lihtne ja loogiline!
Tapmine ei tõmba meie verises maailmas enam kedagi, ent pange tegelane oma vaenlasele püstol ulatama palvega, et lasku too ta maha, kohe on pilgud ekraani külge naelutatud – nii algab pikk-pikk epiloog filmis “Ükskord Ameerikas”, mille tegevus toimub 35 aastat põhitegevusest hiljem.
Enneolematu on juba tolle filmi ajalooline taust – kuiv seadus Ameerikas. Enneolematud on ka sentimentaalsed gängsterid. Gängster on julm ja halastamatu, seda me teame. Ent tolles filmis tõusevad pättidel pisarad alatasa kurku, nõnda et me anname neile mingil määral andeks nende mõrvad – noh, teate, aumeestel oli vaja end supist välja keerutada! Kas uskuda või mitte tundelist gängsterit? Eestlastel on vanasõna – kui veerandi usud, saad poole petta, ja umbes nii see käibki. Ometi on Sergio Leone oma filmi teinud nõnda veenvalt, et me jääme uskuma. Ja hiljem tuleb juurde lisaargument – Francis Ford Coppola “Ristiisa” ristiisa don Vito Corleonegi on halemeelne, tema poeg ja hiljem perekonnapärija Michael Corleone süütu kannataja ja aus mõrtsukas.
Mõni ütleb, et vale kinnitab valet, meie ütleme, et kunstitõde on kunstitõde, et New Yorgi juudi ja itaalia enneolematutes gängsterisõdades on loodud enneolematud karakterid.
*
Kes võiks olla teie filmi (pea)tegelane? Inimese suurim looming on ainujumal – see on ühtaegu kõikjal ja kõikvõimas, samas pole teda olemas, vähemalt füüsiliselt mitte, ta on nähtamatu ja tunnetamatu, kuid ikkagi kinnitatakse, et ta olemas, leidub inimesi, kes teevad seda tuliveendunult.
Jeesus olevat sündinud neitsist. Mitu antinoomiat peitub selles väites? Ja seda asju usub – niivõrd-kuivõrd – kaks miljardit inimest. Usuvad, sest tahvavad uksuda. Siin inimese hingesügavuses on ka põhjus, miks vaatajad tahavad, et filmides oleksid sellised (pea)tegelased nagu meesnaine, naismees, lihtsurelikust sinivereline, tundeline roimar, rumal kõiketeadja, nooruslik tudi, elav laip, kaunis hirmutis, omakasupüüdlik heategija, vihkav armastaja, armastajast vihkaja, petistest politseinik, süütu kannataja, aus varas, ateistist papp, usklikust uskmatu, puutumatu prostituut, tiirane moraalijünger, kultuurne pätt, meest nooliv lesbi, timukarstid, reeturist patrioot, truu abielurikkuja, purjus karsklane, vaene rahamees, rikas kerjus, impotendist gigolo,
tsivilistimolkusest sõjamees, vääritu ordenikandja, argpüksist sangar, surmtõsine kloun, kurb lõbutseja, eunuhhist don Juan, kurttumm muusik, jalutu tantsija, pime nägija, viisakas mats, tahumatu dändi, kalk härdameelne, sossseppast meistermees, nimetu kuulsus, loodusereostajast keskkonnaaktivist jne jne.
Minu loetelus ei ole tegemist pelgalt teravmeelsete oksüümoronidega või pillavate paradoksidega. Isegi ajaleht ei hakka kirjutama ausast ja riigitruust politseinikust, ent kui korravalvur paha peale satub, on ta kõigil suus. Te peate oma jutustamisoskusega veenma vaatajat tegelase sisima kontrastsuse elutruuduses ja tõepäras. Vastandus hingepõhjas peab – nagu kõik filmis - olema motiveeritud ja usutav.
Kas elavat laipa saab teha tõetruuks, veenda vaatajat selle usutavuses? Steven Spielbergi “Tehisintellektis” konstrueeritakse hukkunud pisipoja asemele temaga absoluutselt identne robot David. Ema Monica armastus tehislapse vastu muudab selle elavaks. Suurimgi sisemine antinoomia peaks soovitavalt olema nii palju kui võimalik realistlik. Noh, Alejandro Amenabari filmis “Teised” tegutsevad päris surnud, kuid selle tegevus arenebki nn teispoolsuses.
Alex Proyase filmis „Dark City“ on peategelane John Murdoch mõrvar/elupäästja, mõrvar/messias, Anthony Minghella filmis „Külmale mäele“ (Polti XXVIIIg ja XXXVIa) on meespeategelane Inman desertöörist kangelane, süüta süüdlane.
Christopher Nolani „Mementos“ kannab peategelane, mälurikkega mäletaja Leonard Shelby nõelasilmast tulnud kallist rätsepaülikonda, sõidab ringi „Jaguariga“, ent ööbib kõige madalamat järku motellides ja einestab viletsates söömakohtades. Leonard on kaotanud lähimälu, kuid tegelab asjaga, mis erilist meelespidamist nõuab – jälitab oma naise vägistajat ja mõrtsukat.
Kas narkoäritsejast narkopolitseinik on loogiliselt mõeldav? On! Näiteks Bill Duke’i “Sügavkäsitluses” (Polti Ve) matkib narkopolitseinik Russel Steven kuritegu ja temast saab narkodiiler, ta imbub selle kavalusega narkojõuku, kus ta üha kõrgemale ja kõrgemale jõuab. Nii ongi Russel uimastite vastane uimastiärimees, ja vaataja imetleb teda, usub tegelasesse ning soovib talle üksnes edu. Kas Russel oleks pidanud esimesel kättejuhtunud õnnetul sulipoisil-pisidiileril natist kinni haarama ja ta trellide taha toimetama? Ta oleks reetnud ennast. Russel paigutab aga narkoärisse koguni oma raha, et põrandaaluse maailma vägevate usaldust võita. Ja ta jõuabki tippu. Ja edasi selgub, et selle narkoäriga on ma käed määrinud hoopiski suured ninad narkopolitsei tipus.
Üldjuhul eristab just oksüümoronlus karakterit stereotüübist, kuid kahjuks on mõned osküümorontegelased ohtra leierdamise tõttu muutunud stamptegelasteks ja klišeeks, ning mõlemad, nii narkokurjategijast narkopolitseinik kui ka narkopolitseinikust narkokurjategija (neil kahel on pisut erinevust, pange pead tööle!) kuuluvad juba stereotüüpide hulka.
Realistlikes filmides olgu kurioossus alati loogiliselt põhjendatud, ja autorite ülesandeks on vastandus tervikuks sulatada. Aga mõnikord pole seda eriti vajagi. Kui üle miljardi inimese usub, et sutakse, et risti löödu liikus pärast siin-seal ringi, miks ei tohiks teie kujutada elavat laipa?
Meenutame siinjuures Alejandro Amenabari filmi “Teised”, kus tegutsevadki surnud, kes elavad.
Bonnie Hunti filmis “Tule tagasi” (Polti XXXVa) on ka modifikatsioon elus surnust – arhitekt Bobi armastatud abikaasa Elisabeth hukkub liikluskatastroofis, tema süda siirdatakse Crace’i kehha ning kui veel leinav ja masenduses Bob kohtub aasta pärast õnnetust Crace’i, siis armub esimesest silmapilgust. Süda tähendab ülekantud mõttes hinge ja armastust, ning see on selles mõttes on Elisabeth ikka elus ja Bobi armastus.
Loomulikult sõltub kõik valitud tinglikkusest, ent siiski on etem, kui miskit ei kukuks taevast, ka paadunud tsivilistimolkus ärgu sattugu sõtta juhuslikult, vaid umbes nii nagu vahva sõdur, lolltark Švejk, keda kutsus lippude alla Austria-Ungari keiser-kuningas Franz-Joseph I peaaegu isiklikult – puhkes Esimene maailmasõda ning tshehh Švejkil lõi välja nii-öelda Austria-isamaalisus, tema tunded põhjustasid koguni teda ülistava ajaleheartikli “Vigase patriotism”. Jaroslav Hašek on oma romaanis „Vahva sõdur Švejk maailmasõjas“ (Polti VIg) Švejki luues suutnud ehtsa ekvilibristina kõndida täpselt noateral – erandlikud apsud maha arvatud, ei kaldu Švejk kunagi ei kavaluse ega idiootsuse poole, püsib lugejale pähklipuremiseks kolmveerandtuhandel leheküljel nagu küsimärk lolltargana.
Tsivilistimolkus sõjamehena on ka Chaplini „Suure diktaatori“ teemaks, igihulkur Charlie ühtejutti saab ja ei saa sõjas hakkama.
Vittorio de Sica kulutab oma kõigi aegade parimate hulka kuuluvas filmis “Jalgrattavargad” enne viis kuuendikku filmi, enne, kui ta Antonio Riccist ausa varga teeb. Vaatajale on ammu jumala selge – kuna Riccilt varastati ta oma ratas, nüüd lihtsalt peab mees endale võtma kuskilt uue, muidu on jälle õnnetu töötu ning tema ja ta perekonna lips läbi. Vaataja ootab juba pikka-pikka aega, vaataja lausa käsib – ole mees, mine ja tõmba endale sõiduriist, ole mees, ära loruta, kuramus! Küsige vaatajalt, kas ta õigustab varastamist? Ta solvub selle peale “Kelleks te mind peate?” ning vastab selge ei. Aga Riccil käsib varastama minna! Näete, isegi vaataja sees annab märku mingi ambivalentne kaksmeelsus, eetiline relativism ning kui te suudate seda kujutada ekraanil, võib sündida kunstiteos.
Süütu prostituut on Fellini „Cabiria ööde“ Cabiria ja Martin Scorsese ”Taksojuhi” (Polti IVe) 12-aastane öötööline Iris.
Mis on selle kõige põhjaks? Kindlasti on see lähedalt seotud jumalinimese dogmaga, milles jumal tähistab plussi ja inimene miinust, ainult kas see on alguste algus või folkloorne luule, seda ma ei oska öelda.
Muidugi ei tohiks filmikirjanik oma tegelasesse konstrueerida oksüümoronlust, see oleks võlts ning niimoodi ei suuda te veenda vaatajat loo tõepäras.
Ent vaadake veidi ringi – teie sõbrad on ausad, aga valetavad veidike. Teie vingamehed halvad, ent mõne koha pealt päris ausad. Üks teie tuttav on kole rikas, kellel pole sentigi raha. Teile lähedane inimene on armas ja vastik. Vaat, temast kirjutagegi!