VII Žanrid. 1. Ajaloofilmid

Mõistagi on filminduse eesmärgiks kutsuda vaatajas esile eelkõige elamusi, ent teadmisedki ei jookse tal mööda külgi maha, mida haritum on vaataja, seda enam ta neist lugu peab. Harilikult puudub vaatajal oma abstraktsete teadmiste pildiline-tegevuslik konkretiseering ajaloofilmid , mis on reeglina kostüümidraamad , pakuvad vaatajale visualiseeringu, rekonstrueerivad tegevuslikult ja audiovisuaalselt mingi pöördelise ajaloosündmuse tavaliselt kaugemast ajaloost, millest vaatajal ei ole vahetuid isiklikke kogemusi. Need filmid on harilikult massistseenidega, vägevate dekoratsioonidega, arutult kallid ning võidavad „Oscareid“ nii et küllalt saab. Kui ajaloofilme proovitakse teha kasina eelarvega, siis kukuvad need reeglina kolinal läbi, nagu juhtus meie „Malevaga“. Minu lemmikud selles žanris on 8 Oscariga Bob Fosse’i muusikal, draama ja muusikadraama „Kabaree“ (Polti VIIIc), Bernardo Bertolucci 9 Oscariga pärjatud blockbuster, filmieepos (epic), eluloofilm ja ajalooepopöa „Viimane keiser“ ning Richard Attenborough’ „Gandhi“ (Polti Vb), mida annab samuti liigitada veel blockbusteriks, filmieeposeks, ajalooepopöaks, eluloodraamaks ja sõnumiflmiks ning mis hoolimata 8 Oscarist on mõjuv teos. Muide, Gandhi matuseepisoodist võtab osa 300 000 inimest, enam-vähem kõik vabatahtlikud, kes massistseeni tulles avaldasid oma austust suurele inimesele. Tuntakse veel ajastufilmi (periodfilm), mis võtab vaatluse alla ilmeka ja kindla perioodi ajastust, näiteks 1910., 1920. või 1930. aastaid.
Kui film on tehtud 1990. aastal ja selle tegevus toimus 1980. aastatel, siis see ei ola ajastufilm. (Susan Hayward, lk. 75)
Ajastufilmi näitena sobib vendade Albert ja Allen Hughes’i kostüümõudukas, politseidetektiiv ja põnevik „Otse põrgust“, mis vaatleb väliselt puritaanlikku Victoria-ajastut ning paljastab selle silmakirjalikust ning Francois Truffaut draama, sõjadraama, vastupanu- ja teatrifilm „Viimane metroo“, mis viib vaataja natsiokupatsiooniaegsesse Pariisi, Visconti draama, melodraama, perekonna- ja linnadraama „Rocco ja tema vennad“ käsitleb Itaalia majandusime algust, Milaano tõusu, ja seda, mida see buum tähendas inimestele ja nende saatusele.
Ajaloofilmide autorid peavad olema ausad ja haritud. Või vähemalt peaks laskma stsenaariumi läbi lugema konsultandil, kes on asjast informeeritud. Hollywoodi Egiptuse-filmid on loonud valearusaama nagu oleks püramiide ehitanud sajad tuhanded orjad, tasuks ainult piitsaplaksatused vastu turja kõrvatava päikese all, olgu siin näiteks toodud Howard Hawksi ajalooepopöa „Vaaraode maa“ (Polti IXc). Isegi arhitekt Vashtar on ori! Ja üheks stsenaristiks on William Faulkner, üks minu lemmikkirjanikke... Tõsi, orjust püramiidideehituamisel nägi juba Herodotos, kes võttis selle nägemise kaasa oma kodumaalt. „Vaaraode maa“ orjusepisoodid on maha kirjutatud Ameerika ajaloost, nõnda sundisid valged plantaatorid tööle mustanahalisi orje on puuvillaistandustes. Tegelikult ehitasid püramiide vabad inimesed, kes said oma töö eest palka.
Kinematograafia on kõikvõimas, suudab inimese emotsionaalselt uskuma panna peaaegu ükskõik mida ning seda jõudu on kasutatud eriti diktatuuririikide propagandafilmides ajaloo võltsimisel kurjalt, ent need teosedki kuuluvad kas ajaloo- või ajastufilmide hulka. Toome näiteks enam-vähem kõik nõukogude revolutsiooni- vastupanu- ja sõjafilmid, muuseas ka palju tunnustust kogunenud Sergei Bondartšuki mõjusa sõja- ja vanglafilmi „Inimese saatuse“ (Polti IId), lugu, mis on läbi ja lõhki võlts juba Mihhail Šolohhovi alusjutustuses.
Kui Teise maailmasõja (Nõukogude Liidus nimetatud Suureks Isamaasõjaks) ajal mõni sakslaste kinnivõetud Nõukogude sõdur põgeneski Saksa koonduslaagrist ja jõudis läbi rindejoone tagasi omade juurde, siis pandi ta kindlasti teiste hirmutuseks kohe uuesti vangi, kuna Nõukogude sõdur ei tohtinud end vaenlase kätte mitte mingil juhul elusalt anda, kui selline oht tekkis, pidi ta sooritama enesetapu. Stalin kartis, et need tagasitulijad võivad hakata rääkima tõtt, mida nad on vahepeal kuulnud. Ent mõlemas teoses pälvib vangistatud nõukogude sõdur Sokolov sakslaste lugupidamise kui mees, kes võib järjest mitu klaasi viina ära juua, see võimaldab tal saklaste vangistusest põgeneda ning rindejoont ületanuna Nõukogude poolel edasi võidelda.
Ja kas demokraatiamaades siis ei muuda filmid suhtumist ajalukku?
Kogu väljanaerva suhtumise Ameerika keeluseadusesse on loonud samuti filmikunst, ikka ja jälle võime aastaid 1920-1933 kujutavates filmides näha episoode, kus mees astub baari, tellib kohvi ning barman täpsustab: “Kas te soovite šoti, prantsuse või vene kohvi?” (Tähendab: kas te tahate viskit, konjakit või viina?)
Aastakümneid niisuguste filmide vaatamist, ning nüüd on meile kõigile pähe taotud – kuiv seadus oli väga paha, sünnitas põrandaaluse viinakaubanduse ja maffia, viimane valitseb vaata et tänaseni Ameerikat.
Sergio Leone filmieepos, retro-, kriminaal-, gängsteri-, ansambli- ja ajastufilm keeluseaduseteemaline „Ükskord Ameerikas“ mütologiseerib maffiat ja glorifitseerib gängstereid, täpselt samuti nagu Nõukogude sõjafilmid mütologiseerisid revolutsiooni, Kodusõda ja Suurt Isamaasõda ning glorifitseerisied Nõukogude sõdurit.
Tõe ja väljamõeldise vahekorra kohta nõnda palju, et vene filmiteaduses võrreldakse ikka kahte ajaloodraamat, Tarkovski “Andrei Rubljovi” ja Eisensteini “Ivan Groznõid”, väidetakse et esimene neist on aus ja teine võltsib ajalugu, kusjuures tõest on nad mõlemad võrdsel kaugusel. (Leonid Kozlov, lk. 262) Ilus, eks ole?
Mis ma tahan sellega öelda? Seda, et olevik loob mineviku, minevik on tänase päeva nägu ja kui muutub tänane päev, muutub ka minevik. Eile võeti Eisensteini “Ivan Groznõid” tõe pähe, täna märkame vassinguid.
Huvitav, kuidas suhtume “Andrei Rubljovi” homme?
Ka tänapäev on ajastu, lähiminevik kohe kindlasti, seega kuuluvad ajastufilmide hulka ka päevakajafilmid (actuality), neis on vaatluse all tänase päeva või lähimineku põletavad probleemid, millega vaatajal on olnud vähemalt (tele)päevauudiste kaudu isiklikke kokkupuuteid. „Mustas reedes“ näeme siis ühe Bombay terroriakti väidetavalt täisreaalset rekonstruktsiooni näitletajate kopeeritult, näeme, kuidas idee peale tuldi, kuidas palgati teostajad, näeme jubedaid pommiplahvatusi, mis nõudsid poolteistsada ohvrit, näeme politsei ja uurijate tegevust, näeme süüdlaste arreteerimist, näeme kohut.
Päevakajafilmide hulka kuuluvad üha paremad ja paremad filmid viimastest Balkani sõdadest, nimetagem Emir Kusturica „Elu on ime“, Danis Tanovici „Eikellegimaad“ (Polti IXc), aga ka Andrei Kontšalovski Tšetšeenia-teost „Hullumaja“, kõik need kolm on paigutatavad ka lahtritesse must sõjakomöödia, poliitsatiir, sõjavastane film.
Meilgi on tehtud üks korralik päevakajafilm, selleks on Ilmar Raagi „August, 1991“ (Polti VIc). Ka saja aasta pärast on on „August, 1991“ päevakaja film, ehkki vaevalt, et siis on elus inimesi, kes on oma silmadega näinud toonased Vene tanke Eestimaa teedel või vähemalt jälginud pealetungist otsereportaaže tele- või raadio vahendusel. Aga sellepärast, et filmile jäävad külge kõik päevakajafilmi omadused, need ei muutu.
Päevakaja- ja ajastufilmiga üsna sarnased on retrofilmid, needki vaatavad tagasi lähiminevikku, ent retros on ülekaalus nostalgia, päevakajafilmis sõnum ja poliitika. „Nostalgia... See sõna lõhnab kõdunevate lehtede ja rõskete sügisudude järele. [---] Tema kinesteetiline mudel on jalgade sihitu sahin koltunud lehtedes. [---] teda kannab stiili retro, s. t. retrospektiivne ehk tagasivaateline stiil.“ (Valdeko Tobro, lk. 210)Meil üksipulki läbi sõeltud draamakomöödia, melodraama, linnadraama ja romantiline komöödia „Moskva pisaraid ei usu“ on klassikaline retrofilm.
Ei ole kahtlust, et A.H. Tammsaare mõistujutt „Põrgupõhja uus vanapagan“ on kirjutamisel olnud päevakajateos, ent Tammsaare teksti järgi tehtud Jüri Müüri samanimelist filmi (Polti VIId) võime žanreerida retroks või ajastufilmiks.
Tengiz Abuladze poliitdraamas, satiiris, sõnumifilmis, kohtudraamas, ajastufilmis „Patukahetsus“ on ajastu väljendatud allegooriliselt, ajastu on peidetud ajatuse alla. Mis aastal toimub filmi tegevus? Sellele küsimusele täpset vastust ei olegi, tsensuurist möödahiilimiseks on tegevusaeg abstraheeritud muinasjutuliseks-utoopiliseks, sellel on mitme aastakümne jooni.
Kui mõistujuttudes jäävad tavaliselt lahtiseks nii aeg kui koht, siis „Patukahetsuse“ puhul võime me peegeldatava koha konkretiseerida territoriaalselt Gruusiaks, ent mingit võtit täpse aasta(kümne) määramiseks meile ei anta.
Muinasjuttude puhul ei teki meil huvi ei ajastu ega koha vastu, ent antud juhul intrigeeritakse meid tänu allegooria udulinikule veel iseäranis teravalt uurima, millist ajastut kujutab filmi tegevus?
Sellele küsimusele saame vastata kaheselt - ühelt poolt Stalini ajastut, filmi peategelases, linnapeas Varlam Aravidzes on eelkõige rahvatimuka Lavrenti Beria, ent ka Stalini, Hitleri ja Mussolini omadusi; teiselt poolt võiks vastata laiemaltki, et „Patukahetsus“ paljastastab sürrealistliku fantaasialennu kaudu igasugust diktatuuriajastut, mil võimul on libekeelsed demagoogid.
„Patukahetsuses“ nagu ikka mõistujuttudes on tegevustiku alla on peidetud ideoloogiline tasand, see on aga kergesti lahtikodeeritav – kuigi ülekuulajad mängivad näiteks roheluses valget klaverit ja kannavad kikilipsu, kostub nende huulilt NKVD-laste tänitusi, mis näivad pärinevat autentsetest ülekuulamisprotokollidest. Linnapea Varlam Aravidze veidi klounaadlik-silmakirjalik käitumine ja kõnepruuk on võetud Beria maneeridest, dialoogirepliigid kuuluvad stalinismiajastusse, pildistik kuhugi allegoorilisse (anti)utoopiasse.
Juba Varlam Aravidze esimese kõne ajal näeme taamal (teises plaanis) võllast, köit silmusega ja varest võllapuul.
See on lubadus, mis tuleb täita, ja seda ka tehakse, varsti ripuvadki seal süütult kannatajad.
Äratundmine ei nõu vaeva.
Kui lugu algab kellegi ülistamisega, siis millega see peab lõppema? Loomulikult pea peale pööramisega, kiidetu täieliku paljastamisega, nii selgub „Patukahetsuseski“, et linnapea Aravidze on mõrvar, kes võimu peoshoidmise nimel laipadel tantsib.
Loo enneolematus seisneb selles, et linnapea põrm kaevatakse hauast mitu korda lahti, seda teeb pühakoja kaitsmise pärast poodud kunstniku Sandro Barateli lesk Nino Barateli, algul tundub see koletu võikusena, millel ei saa olla mingit õigustust, lõpuks tõdeme, et linnapea Aravidze on seesuguse, gruusia kombestikust pärit košmaarsuse igati ära teeninud. Temasuguse jälgi diktaatori surnukeha ärgu rüvetagu mulla pühadust!
Ja veel. Nõukogude filmikunstis ja ka huumoriestraadis kujunes välja kaukaaslase stereotüüp, ma mäletan, kuidas mu gruusia sõbrad selle vastu protesteerisid, et tegelikkuses ei eksisteeri seesugust tüüpi, ent Abuladze on selle stereotüübil mänginud, loonud steretüübi paroodia alati sõjaväemundris ja oma emotsioonidega ülepingutava Mihhail Korišeli näol.
Täna me teame enam-vähem täpset statistikat stalinistlike massiroimade kohta, ent toona oli meil sellest üksnes hägus ettekujutus. „Patukahetsus“ oli esimene tõepääsuke, minu põlvkond võttis filmi vastu absoluutses joovastuses – viimaks ometi piisk tõtt valede ookeanis, mis sest kaudselt, kuidagi poole suuga. Ehk oligi mõistukõneline ääri-veeri jutt esimese tõeterana etem, sellele järgnes hiljem dokumentaalne statistika.
Kui mina peaksin rääkima mulle kõige suurema elamuse pakkunud teosest, siis mõtlen ma ka „Patukahetsuse“ peale.
Filmi esimene versioon 1984. aastal ekraanile ei pääsenud, 1987. aastal, pärast parandusi, juba sügaval perestroika ajal, algas „Patukahetsuse“ võidukäik nii kodu- kui välismaal, ent otseselt puudutada saab seesugune teos vaid vaatajaid, kes ise on elanud läbi diktatuurikoledused. Ette heita võiks öelda, et puudub Varlami poolne motivatsioon veretöödeks, ta on lihtsalt maniakk, ja see on lihtsaim lahendus.
Ka aeguvad sellise otsesõnumiga filmid kähku,
neile jääb ainult filmi- ja ühiskonnajalooline väärtus, ninga tänasele päevale „Patukahetsusel“ ei ole seda mõju, mis 80ndate aastate lõpule.
*
* Kõige aegade parimatest filmidest (endiselt suhtume sellesse edetabelisse nukra irooniaga) kuuluvad ajaloofilmide hulka Eisensteini poliitdraama ja propagandafilm „Soomuslaev Potjomkin“, Dreyeri eluloofilmi ja hagiograafia „Jean d’Arci kired“, Eisensteini epopöa, ajalooepopöa ja eluloofilm „Ivan Groznõi“, Tarkovski eluloofilm, ajalooepopöa, sõjafilm, ajastufilm ja hagiograafia „Andrei Rubljov“ ja D.W. Griffithi draama, ajalooepopöa ja melodraama „Sallimatus“.