VII Žanrid. 12. Propagandafilmid

Moskva-koolis oli meil pikk loengutsükkel „Kinematograafia imperialismi ja antikommunismi teenistuses“, esimesena näidati seal miskipärast Ameerikas Teise maailmasõja ajal tehtud Jaapani-vastaseid propagandafilme.
Filmid olid haruldaselt nõrgakesed, nägime mundris ja pagunitega lektorit, kes, kaardikepp käes, kuskil keldriauditooriumis kuulajatele kaartide ja klassitahvli ees loengut pidas, Jaapani ja USA relvastust võrdles. Mäletan, ühes filmis selgus, et maavägede löögijõult oli Jaapan suurelt üle, õhus ja merel valitses USA, ent ekraaniohvitseri loeng lõppes mõistaandmisega: „Meil on varsti relv, mis meid võitjaks teeb.“ Mis relv see on, sellest juttu ei tehtud, hoopis keegi meie poistest sosistas pimedas saalis salapära teeseldes: „Meil ka!“, ja me kõik pahvatasime üksmeelselt naerma.
Niisiis, filmikesel ei olnud mingit mõju, ei osanud jänkid propagandat teha, need dokumentaal- ja õppematerjalid olid ilmetud ja igavad, ajasid haigutama.
Õigupoolest ei saagi neid asju filmideks pidada, need olid kuskil varjendis ülesvõetud loengud, muud ei ühti.
Vaatasime veel animapropagandafilme, need olid otsekui liikuvad Kukrõnikside karikatuurid, nii Ameerika kui Nõukogude omad, viimaseid näidati meile võrdluseks.
Minu meelest on midagi olemuslikku, kahte kultuuri määravalt iseloomustavat selles, kes vaenlase võitis.
Nõukogude filmides lõi sakslaste rünnakud Moskva peale tagasi vapper lennuarmee ja kangelaslikud kodumaakaitsjad kaevikutes. Nõnda ei erinud „poliitmultikas“ suuresti tavalisest propagandaringvaadetest.
Mis te arvate, kes sai Ameerika animafilmides hakkama Jaapani ja Saksamaa pealetungi pidurdamisega?
Barbi-nukk!
Ent maailmas tehakse ja on tehtud löövaid propagandafilme, lausa sädelevaid. Ja miks? Sellepärast, et on olnud suur tellimus nende järele ja tegijate vahel on halastamatu konkurents tekkinud. Hea hulk inimesi on himutsenud võimude kiitmisega oma positsiooni ja hüvesid paisutada, ainult äärmiselt üksikud autorid on harukordse erandi korras selles žanris meistriteoseid loonud.
Filmiajaloos ehk kõige põhjalikumalt teoreetiliselt läbi sõelutud Sergei Eisensteini propagandafilmi „Soomuslaev „Potjomkin““ annab žanreerida veel ajaloo- ja ajastufilmiks, aga ka poliitdraamaks , teos on mitu korda erinevate autoriteetsete žüriide poolt valitud kõigi aegade parimate filmide hulka.
Tihti peetakse Eisensteini juudiks, antagu mulle andeks, mul on vahel tunne, et tema suur populaarsus Ameerikas on mõneti just sellest valearvamusest tingitud, tegelikult oli heledapäine Eisenstein päritolulult baltisakslane, tema isa oli Riia peaarhitekt, just tema isa on olnud tegev Riia uhke juugendkesklinna loomisel ning kauni vanalinna lammutamisel. Juudiverd alam lihtsalt ei oleks saanud olla tsaariigi suuruselt neljanda linna peaarhitektiks.
Ajaloofilm, sõjafilm, poliitdraama ja propagandafilm “Soomuslaev „Potjomkin”“ on kahtlemata maailmatasemel šedööver ka draamatehnika vallas, rääkimata režiist ja kaameratööst, millel peamiselt filmi revolutsioonilisus seisneb.
Vana eputaja ja ennast ilmeksimatuks maitsefüüreriks pidanud Jean Cocteau peab „Potjomkinit“ maailma esinelikusse kuuluvaks (teised kolm Buster Keatoni „Sherlock Holmes junior“, Chaplini „Kullapalavik“ ja Bunueli „Andaluusia koer“) (Cocteau, lk. 152), ta kiidab filmi Goethe mõtteteraga: „Reaalsuse vastand, et saavutada tõe täiust“ ja lisab omalt poolt, et „Potjomkin“ on dokumentaalfilm ja dokument Eisensteini kohta, selle filmi kaudu kehastub mass üheks inimeseks, kes ühekorraga väljendab teda ja iseennast.
„Peab tunnistama, et üks „Potjomkini“ suuri õnnestumisi seisneb selles, et ta ei jäta muljet, nagu oleks keegi teda vändanud ja keegi temas mänginud.“ (Cocteau, lk. 156).
(Vahele olgu pistetud märkus, et proffid ei pruugi selliseid värdsõnu nagu väntama, linateos jne, nihuke on leheneegrite väljenduslaad, ja kahjuks on kogemata-apsakas juhtunud ka Coteau ümberpanijal. Cocteau oli filmiproff, tema jutt tulnuks tõlkida profiargoos – teinud – või siis üldkeele sõnavaras – lavastanud.)
Ehk ma eksin, kuid minu meelest ajab Cocteau segi Eisensteini „Soomuslaeva „Potjomkin““ ja Eisensteinil Grigori Aleksandroviga kahe peale tehtud draama, ajaloofilmi, ajalooepopöa, propagandafilmi ja dokudraama „Oktoobri“, mis põhineb John Reedi teosel „Kümme päeva, mis vapustasid maailma“.
Näete, propaganda võib meeldida, ja seda inimesele, kelle harituses ning kultuuritasemes ei saa olla vähimatki kahtlust, Jean Cocteau oli kirjanik, teatri- ja filmilavastaja (meiegi oleme käsitlenud tema fantaasiaromanssi „Orpheust“), graafik ja kriitik, ta oli lisaks homolembusele veel Prantsuse Teaduste Akadeemia liige, seega surematu, ning mis sest, et ta lahkus meie hulgast 1963. aastal, tema hinnang maksab.
Oletan, et meeldimise üheks, sisuliseks põhjuseks oli filmi angažeeritus, rahva rõhumise kriitika ja halleluuja kommunismile, mida leidub igas Eisenteini filmis, sõnaga, poliitiliste veendumuste kokkulangemine, ainult et ühe olulise erinevusega – Eisenstein propageerib valitsevat ideloogiat, ta pooldab kommunismi kommunistlikul maal, Cocteau on vastane, nagu intellektuaalile kohane.
Ainult et mis siis, kui Eisenstein oleks hosiannat laulnud Saksamaale, kes Teise maailmasõja ajal Prantsusmaad okupeeris?
Ega ometi poliitilised sümpaatiad prevaleeri peene esteetikamaitse ees?
Teine propagandapärl, Leni Riefenstahtli Hitlerit ja natsionaalsotsialismi ülistav „Tahte triumf“ kuulutab uhkelt juba algustiitrites, et film on tehtud füüreri enda tellimusel, nõnda et angažeeritud kunstiks oleks seda vähe pidada.
Eelpool olen juba küsinud, kas „Tahte triumf“ on dokumentaal- või mängufilm, olen vastanud ise, et tegemise ajal
dokumentaal-, tänaseks on faktid ülendunud kujundeiks.
Usun, et midagi umbes taolist mõtles Cocteau, kui ta „Soomuslaeva „Potjomkin““ dokumentaalfilmiks nimetab, ainult et vastupidiselt – kujundid on saanud dokumentaalsuse ürgjõu.
1. „Potjomkin“ kütkestas Cocteaud loomulikult oma mässumeelse eksperimentaalsusega, „Tahte triumf“ on klassikaliselt kompaktne, kõlbas meile aja-, koha- ja tegevusühtsuse näiteks. Kommunism kuulutas, et uus on hea, natsid ülistasid minevikku, aariarahva kuldajastut.
2. „Tahte triumf“ ei hargne kuhugi laiali, seal ei kiidelda eduga sõjatandreil ega demonstreerita Hitleri elulugu. Ometi on Hitler peaasjalikult inimene, ent Oliver Hirschbiegeli draamas, ajaloofilmis, sõjafilmis, dokudraamas ja eluloofilmis “Allakäik” (Polti XXXa) eelkõige nats. Mäletate, konflikti käsitledes me rääkisime, et ei Hamlet, Claudius ega Gertrude ole kuningriiklased, vaid inimestatud karakteriga tegelased. Ideoloogiale ehitas kunsti Moliere, inimesele-tegelasele Shakespeare, jah, me võime öelda – „Tahte triumf“ on klassitsislikult moliere’lik, „Potjomkin“ ettekirjutistest vaba ja shakespeare’lik.
3. Ja ei loe, et „Allakäigu“ Hitleri-vastane maailmavaade on meilegi meelepärasem, ikkagi on jäänud üle aegade püsima inimesekujutus „Tahte triumfis“, „Allakäik“ vajus unustusehõlma kähku.
Miks ma oletasin, et äkki on Cocteau segi ajanud „Soomuslaeva „Potjomkin““ teise, maailma silmis selgema poliitilise plakatlikkuse tõttu tagaplaanile jäänud, ent seda enam N. Liidus omal ajal esile upitatud propagandafilmiga „Oktoober“?
Cocteau sõnas, et tema poolt nähtud ja talle väga meeldinud film oli ühtaegu dokumentaalfilm ja dokument selle autorist, peale selle veel reaalsuse vastand, et saavutada tõe täiust.
Mina ei oskaks „Oktoobrit“ täpsemini iseloomustada.
Kas te teate, kes kinkis Nõukogude rahvale Oktoobrirevolutsiooni? Ikka seesama mees, kellest meil kogu aeg juttu - Sergei Mihhailovitš Eisenstein.
Kuidas saab seesugust asja kinkida nagu revolutsioon? Ainult ühte moodi – kõigepealt see välja mõelda ning siis see vaimusünnitis inimeste teadvusesse tampida.
Tolle revolutsiooni nii-öelda tähtsündmus, Petrogradi Talvepalee vallutamine on ajaloolise tõsiasjana enam-vähem täiesti (kuid mitte päris sada protsenti) umbluu, ent visuaalselt on see umbluu pärit ajaloolisest kostüümidraamast “Oktoober”, mis tehti 1927. aastaks, avantüüri kümnendaks aastapäevaks ÜK(b)P Keskkomitee tellimusel ja näpunäiteil.
Vähe sellest et algversioon oli tellijatele magus nagu oma lapse peeruhais, Eisenstein ja Aleksandrov pidid 1929. aastal, pärast Lev Trotski maalt välja saatmist, „Oktoobri“ ümber tegema! (Susan Hayward, lk. 329). Ikka selleks, et tõde oleks tõesem... Ajalugu luuakse tagantjärele, ja kui sellegipoolest midagi viltu läheb, siis kohendatakse. Trotski kadus ülestõusu juhtide hulgast, nagu poleks teda kunagi olnudki.
Partei võttis kursi kolhoseerimisele ja Eisenstein tegi selleteemalise ülistusteose, tummfilmi „Pealiin“ (Polti VIh, liigitub draamaks, poliitdraamaks ning propagandafilmiks), ja taas segas vahele Trotski, susi teda söögu! Kui Eisenstein oma filmi tegemist alustas, oli Trotski parteis esimene-teine mees, Eisenstein võttis teda kiita kui väärt kolhooside loojat, kuid siis toimus äkiline pöörak, Trotskile määrati kõrgeim, surmanuhtlusestki rangem, ekstra tema jaoks loodud karistus kriminaalkoodeksis – maalt väljasaatmine -, ning Eisenstein pidi tegema uue variandi, mis hakkas jooksma juba pealkirja all „Vana ja uus“. Eisenstein, kelle teoorial ja praktikal põhineb tänase filmi montaažjutustamine, alandas filmikunsti parteisiseste fraktsioonide vemblaks, millega teisele poolele rooska anda! Oi, kuidas Eisenstein vibutab trotskismi suunas rusikat, paljastab „trotskismi tuhandepäist mürgihüdra“!
Seesugune sõnakuulelikkus Stalinile meeldis, edukalt riigi peremeheks tüüriv juht pani selle kõrva taha, Eisenstein lubati välismaale, kuhu enam ükski Nõukogude kodanik ei pääsenud, Mehhiko-filmi tegema. Ja mida rohkem seal välismaal Eisensteinil pahandusi tuleb, seda parem Stalinile!
Ja miks just Mehhiko? Ei, Trotski polnud sinnakanti veel jõudnud. Veel...
Kas te teate üldse, miks Los Angeles on Ameerika filmipealinn ja mitte näiteks New York?
Valguse pärast, kiiskava, loomuliku päevavalguse pärast. Ja ega Mehhiko valgus hämaram ole.
Eisenstein tegi seal dokumentaalfilmi „Elagu Mehhiko“ uuris Eduard Tisse kaamera abil antropoloogiat, revolutsioone, džungleid, kultuuri ja ühiskonda, seda film ei teinud Eisenstein kunagi valmis (kuna vahepeal võttis Trotski heaks kolida Mehhikosse, Mehhiko valitsus keeldus teda välja andmast ning see tähendas, et tegemist on vaenlasega), selle rekonstrueeris Eisensteini materjalist kokku tema igipõline kolleeg Grigori Aleksandrov ning esilinastus toimus 1979. aastal, 31 aastat pärast Eisensteini surma.
Aga meie räägime „Oktoobrist“, ehkki ma jutuhoos kogemata paar aastat ette hüppasin.
Kui te lähete kellegi juubelipeole ja peate seal kõne, siis mida teie jutt sisaldab? Kõigepealt ülistate juubilari ja seejärel hakkate iseendast rääkima, vähemalt poetate sisse paar repliiki iseenda kohta.
Nõnda Eisenstein toda filmi tehes talitas ja seda vist Cocteau hoomaski.
Film käsitleb like documentary lausa kalendaarselt bolševike töid ja tegemisi veebruarist oktoobrini 1917, ometi möödub subjektiivselt kõik ühe hetkeviivu vältel, mil toimib sisemonoloog, ja arvake ära, kelle sisemonoloog see on? Autori sisemonoloog, ja see olekski siis dokument Eisensteinist endast, mida peenutseja Cacteau kõrgelt hindas.
Ja dokument ajastust?
Vaatamata nõnda iseloomulikule fantaseeringu-tunnusele nagu sisemonoloog, sai filmist “Oktoobrist” tõelisuse dokumentaalne edastaja vähemalt miljonite ja miljonite inimeste jaoks, “Oktoobrit” lasti võtta ja võetigi tõsielufilmina, otsekui oleksid kaamerad tol ööl Talvepalee ründamise ajal iga nurga peal surisenud. Kaadrikud “Oktoobrist” ilustasid fotodena minuaegseid ajalooõpikuid, jäeti mulje, et need on kohapeal pildistatud, väljamõeldud ja lavastatud stseene näidati dokumentaalkaadritena, seda on tehtud tsitaatidena – peegelduste peegeldustena - Sergei Jutkevitši ajaloodraamas, eluloofilmis ja näidendfilmis (playfilm) “Jakov Sverdlov” ja Mihhail Rommi ajaloofilmis, ajastufilmis, poliitdraamas (political drama), eluloofilmis “Lenin Oktoobris”.
Eisenstein lõi oktoobrimüüdi, audiovisuaalse müüdi, funktsiooni poolest sarnase ameeriklaste westernitega.
Muide, kel vähegi silma ja teadmisi esteetika vallast, sellele torkab otsemaid silma, et olemuslikult avangardne Eisenstein järgis ka „Oktoobris“ moejoont ning tegi selle 1927. aastal valitsenud konstruktivistlikus stiilis, millest ülestõusu toimumise ajal ei olnud veel kippu ega kõppugi. Isegi Talvepalee ründajaid toimivad konstruktistlikult, aga kes seda märkab, kui ei tohi märgata!
Vooluloolisus, samuti sisemonoloogi kasutamine tõestab, et Eisenstein ise ole tahtnud kedagi petta, tema tegi oma kunsti ja propagandat, tema teoseid rakendati masshüpnoosi loomise ja ajude pesemise eesmärgil.
Pärast välismaalt naasmist tegi Eisenstein kõik oma filmid Stalini tellimusel ja tema otsese kontrolli all. (The Oxford History, lk. 169)
Stalin tegi Eisensteini avansiks VGIKi rektoriks, sest kaelani võlgades mees oli tal peos.
Proovitööks sai „Aleksandr Nevski“ (Polti VIa, paigutub žanrite alla ajaloofilm, kostüümidraama, ajalooepopöa, eluloofilm, propagandafilm), Stalinil oli ammu plaan võtta tagasi Baltikum, mis Leninil luhta läks, ja näis, kuidas see ultrarevolutsionäär Eisenstein üldse suurvürstidesse suhtub. Ja veel tähtsam – kas ta endiselt käske täidab?
Aleksandr Nevski pidas sõdu rootslaste ja teutooni rüütlitega, kas aitab nüüd Stalinil oma suurt unistust ellu viia.
„Aleksandr Nevskiga“ jäi Stalin rahule, samuti Eisensteini kuulekusega. Eisenstein kordas oma imagoloogiakangelastegu, lõi Jäälahingust Peipsi järvel ja üldse sõjast teutoonide vastu samasuguse audiovisuaalse kuvandi nagu Oktoobrirevolutsioonist, sellegi filme kaadrikke võinuks nii-öelda dokumentaalfotode pähe ajalooõpikuis avaldada. Pange tähele, et suurvürst Aleksandr käitub filmis nagu võitlusfilmi ja westerni kangeleane, me võime tõmmata hulga paralleele politseinik Martini („Hai lõuad“) ja Aleksandri vahele – mõlemad on alul võitlusest kõrval, mõlemal ei puudu vaenlase vastu sõdimisel isiklik motiiv, kuigi võitlevad „rahva õnne nimel“, mõlemate taplused toimuvad ürgelemendil nimega vesi (lahing toimub küll külmunud veel, kuid pärast uppuvad teutoonid lahtisesse vette) mõlemad jäävad viimaks Kurjaga silmitsi, mõlemad peavad otsustava Taaveti ja Koljati heitluse, mille võidavad, mõlema lõpus ärkavad Kangelased ellu. Ja „Hai lõuad“ on tehtud „Aleksandr Nevskist“ nelikümmend aastat hiljem, nõnda et pole kahtlust, kes kellelt šnitti on võtnud. Tähelepanuväärne erinevus seisneb sellest, et Spielberg on jätnud Vaatajale juurdemõtlemiseks rahva juubeldamist ja Kangelaste austamist kujutavad episoodid, Eisenstein neid ära jätta loomulikult ei saanud. Stalin tahtis rahvale õpetada, kuidas peab teda jumaldama ning parimaks meetodiks, kuidas sellesarnast koolitust ja juhatust anda. Stalin tajus filmikunsti poolt loodava emotsionaalse usu suurt jõudu ning tahtis seda kasutada oma huvides.
Aga oh, häda! Stalin pööras kursi sõpruseks Hitleriga, nüüd ei sobinud „Aleksandr Nevskit“ enam näidata. Stalin keelas „Aleksandr Nevski“ demonstreerimise. Kui aga puhkes sõda Saksamaa ja Venemaa vahel, lasti film uuesti käibesse, organiseeriti kohustuslikke seansse, parteikomiteede propagandaosakonnad sundisid inimesi filmi vaatama. Ja sellisest „tõeloomisest“ õppisid hiljem kõik nõukogude sõjafilmide autorid.
Üldiselt arvatakse, et Stalini lemmiktsaariks oli Peeter I, kuna Stalin poputas suurromaani autorit, punast krahvi Aleksei Tolstoid, hoidis seda Pariisist ärakaranud immigranti lausa pilpa peal.
Jah, Stalinile meeldis Peetri iha sõdida, kuid talle ei olnud sugugi kontimööda Peetri läänemeelsus, tsaari seiklused Hollandis, ja laevastikule eelistas Stalin maaväge. Mägede pojale tundus nõnda kindlam. Peeter oleks kogu Venemaa pannud saksa keelt rääkima, ja see oli Stalinile, kes ise ei osanud korralikult vene keeltki, juba täiesti vastumeelne.
Ikoon tuli välja vahetada, Aleksei Tolstoi abiga lubatud tsaaride etteotsa upitatud Peetri asemele tahtis Stalin nüüd pjedestaalile kergitada uue ja talle sobivama persooni.
Aleksandr Nevski oli muidu päris paras kandidaat, ainult tema valitseda olnud territoorium oli õige pisike, üksnes Novgorod ja Vladimir, pealegi mehkeldas ta Kuldhordiga, ei söandanud tatarlasi rünnata, lõikas neist kasu hoopis läbirääkimiste teel. See viimane oli tal hea joon, kuid sellest ei räägita avalikult...
Las Peeter I ja Aleksandr Nevski olla „Venemaa väljapaistvad valitsejad“, kuid mitte kõige etemad.
Stalini pailaps oli Ivan Groznõi (Joan Julm, Juhan Hirmus) oli sügavalt usklik massimõrvar, absoluutne despoot, mõistetamatu ja saatanlik, alul Moskva suurvürst, kes lõi endale tsaariameti (nagu Stalin oli loonud peasekretäri ameti), ta oli pärast abikaasa Anastasia Romanovna salapärast mürgisurma (siiani lahendamata, muide) peast segi läinud, tapnud oma poja ning liitnud Venemaaga alasid idas, lõunas ja põhjas rohkem kui keegi teine enne teda. Stalini ja tema perekonnaliikmete vahel valitses vaen, tema kõige lähedasemad sugulased on kahtlastel asjaoludel surnud. Groznõi oli müstiline mehike, ühtaegu arg ja julge, kes üle kõige kartis oma lähikondlate vandenõusid ning hukkas neid sadade kaupa vähimagi kahtlusviivu korral. Näete, milline enneolematu karakter – arg timukas, täpselt Stalini analoog, ainult et elas 16. sajandil ja et Stalini kavatsetud vallutused seisid veel ees.
Stalin nimetas Ivan Groznõi suureks ja targaks valitsejaks Vene troonil (Hillar Palamets1, lk. 75).
Kuidas aga sellist verist türanni puhtaks pesta?
Tulest pidi Stalinile kastaneid välja tooma juba selleks ettevalmistatud Eisenstein, keda oli kerge manipuleerida mängides tema auahnusel ja kuulsusjanul.
Kui Leni Riefenstahl töötas Hitleri tellimusel, siis Eisenstein Staliniga käsi käes.
Mis terendas Eisensteinil silme ees?
Stalin on olnud ehk kõige aegade heldemaid metseene, sotsialistliku riigi peremehena võis luua uskumatuid hüvesid, milleks ükski kuningas või muidu ränkrikas toetaja poleks olnud suuteline... On ju sotsialism ühiskonna arengu kõrgem staadium.
Stalin võis anda sulle tasuta hiigelkorteri koos teenijatega Punase väljaku lähedal, ta võis teha sulle hoiukassas vaba konto, mis tähendas seda, et sa võisid sealt välja võtta igal ajal kui tahes palju raha.
Niisugust enneolematut privileegi kasutasid Maksim Gorki, Aleksei Tolstoi, Andrei Tupolev ja küllap lisaks neljas-viies, kelle kohta ei seda ei sosistata.
Näe, Aleksei Tolstoi käib muudkui Pariisi vahet, tuleb sealt tagasi, laseb rongile juurde panna kaks lisavagunit, kuna too kehkadeivei on ostnud moepealinnast nõnda palju kaupa!
Ainult ettevaatlik tuli olla, Gorki nad juba mürgitasid, Tupolevi pistsid vangilaagrisse ja Tolstoi muudkui joob ja joob, kainet päeva ei näegi, pole sugugi välistatud, et nõnda mees kavaldab Stalini ja NKVD ees.
Nii hakkas tööle paar, millest üks liige soovis vallutada esteetikamaailma, teine reaalset maailma.
Mina olen Eisensteini kortermuuseumis Moskvas näinud ajalooepopöa, ajaloofilmi, eluloofilmi “Ivan Groznõi” (Polti IIIh, IVe, XIIIc ja XVIb) käsikirja, mida ehivad Stalini paranduskonksud! Oi, kui ohtralt neid on, masinakirjaleheküljed lausa kubisevad „täiustustest“!
Paadunud stsenaariumivastane Eisenstein tegi aina uusi ja uusi käsikirjavariante, mees võis olla õige tüdinenud, kuid see-eest oli tal kõigi aegade mõjukaim toimetaja, mille poolest jääb Eisenstein samuti filmiajalukku nagu oma varasemate filmide ja teoreetiliste töödega.
Ehk vaid Mozart ja Moliere pakuksid talle konkurentsi, Mozarti oopreid tsenseeris keisrinna Maria Theresa ja keiser Joseph II. Moliere lõi enamuse oma näidendeid päikesekuninga Louis XIV enda otsesel tellimusel ja õukonnakomödiandi redigeerimisel, kuid pidi näiteks “Tartuffe’i” lavaletulekuks kuningalt loa saamiseks selle kolm korda ümber kirjutama, nagu kirjutab Mihhail Bulgakov oma dokumentaalromaanis „Härre de Molieri elu“. Ja näidendi lõpus ilmub nagu välk selgest taevast politseimeister ning vangistab lurjuse viimasel silmapilgul.
Stalin oli imetlusväärse töövõimega, saatanlikult geniaalne inimene. Samal ajal, kui ta organiseeris ülestõuse Hiinas, Hispaanias, intrigeeris Aafrikas, Indias ja mujal, korraldas atentaate kommunistidele ja kapitalistidele, saatis inimesi sruma siin ja seal, rajas sõja- ja rasketööstust, ehitas elektrijaamu ning kolhoseeris põllundust, oli ta ka Nõukogude kino peatoimetaja, kes vaatas isiklikult üle kõik valminud mängufilmid ning andis neile ekraaniloa, talitas täpselt Lenini juhtnööri „Kõikidest kunstidest kõige tähtsam on meile filmikunst!“ järgi. Stalin tõlgitses seda nõnda, et film on propaganda tema isiklikes huvides, mida ta riigi ja ülemaailmse kommunismi huvideks pidas. Ja küllap need olidki samased. Kõik režissöörid pidid tegema filme, mis õigustasid tema poliitikat.
Vähesed teavad, et on Nõukogude filmiajaloos leidub tõeliselt särav stalinistlik propagandašedööver, Eisensteini kõrval teise Läti päritolu režissööri Friedrich Ermleri “Suur kodanik” (Polti VIIIc) (annab paigutada kohtudraamaks, eluloofilmiks, detektiiviks, poliitdraamaks), mis draamatehnika nõudeid arvestades üksikjuhtumil, ei valgu laiali, mida võib Nõukogude Stalini-aegsele kinematograafiale ette heita. Selleks üksikjuhtumiks on aga Keskkomitee sekretäri ja Leningradi parteikomitee juhi, rahva hulgas ebatavaliselt populaarse Sergei Kirovi (parteiheirarhias kolmas-neljas mees) atentaat, ja, ootuspäraselt valgustab Ermler selle mõrva Stalini poolt loodud versiooni.
Kes aga võttis endale julguse lahendada lugu dekadentlikus detektiivžanris, mida kasutab ainult mandunud kodanlik kunst?
Selle filmi stsenaristiks on filmi ringkondades liikuva pärimuse järgi pakutud Stalinit isiklikult või vähemalt on diktaator idee autor, ka võib olla tema toimetamistöö olnud nõnda ulatuslik, et tema nimi väärinuks tiitrites äramärkimist, mida loomulikult ei ole tehtud.
Täpselt nagu ilmselt Eisensteini viimaste filmide puhul ei olnud Stalin üksnes toimetaja, teda võib julgesti mitme filmi kaasautoriks pidada.
Näete, siis, oletatavasti organiseeris Stalin Kirovi tapmise, ent pärast seda laskis teha ülistusfilmi Kirovist (nagu ka tuhanded tänavad ja kümnes asulad Kirovi nime järgi ümber ristiti), millest ta süü trotskistide kaela veeretas.
Miks on aga „Suur kodanik“ siiamaani maha vaikitud?
Häbi pärast.
„Suur kodanik“ õigustab lisaks Kirovi tapmisele veel kõiki möödunud sajandi kolmekümendail aastail toime pandud massimõrvu ja justiitsroimasid, mille ohvrite arv küündis kümnete miljoniteni.
Minagi nõuan kunstilt eelkõige ausust ja humaansust, kes aga soovib tõestada, et esteetika on olulisem eetikaprintsiipidest, sellele sobivad Eisensteini ja Ermleri teosed suurepärasteks näideteks.
Stalin luges ilukirjandust, käis teatris, määras teostele ja lavastustele auhindu, selles mõttes oli nimetus Stalini preemia õige, kuna sellega autasustas Stalin teoseid, millega ta ise oli tuttav. Saatan mis saatan, eks ole?
Ei saa ma ilma kõrvalepõiketa nagu Godard, Bunuel või ma ei tea kes.
Tahan teile jutustada loo, mille meile Moskva-koolis rääkis meie lugupeetud õppejõud. Las ta nimi jääb ütlemata, kuna ma pole päris kindel, kumb ta oli, kas see või see...
Vahest on see lugu müüdike nõukogude kord tekitas oma adekvaatse info puuduse ja salapäraga müüdikesi ning eriti filminduse ümbrus kihas kõiksugu kuulujuttudest ja legendidest, mida õhinal edasi räägiti.
Niisiis, keskkomitee poliitbüroo vaatab läbi äsjavalminud „Suurt kodanikku“, ja otsustada on küsimus, ka lubada film ekraanile või mitte. Jooksevad juba lõputiitrid, saalis valitseb vaikus, kõik ootavad Stalini arvamust, ent Stalin on kogu aeg olnud suu lukus hoidnud, ei ole teinud kippu ega kõppu. Enne, kui tuled süttivad, lahkub Stalin saalist. Selge, peremehele asi ei meeldinud, miks ta muidu välja läks, ning otsustajad hakkavad materdama filmi. Stalin tuleb tagasi, sätib kinni veel kalifeede püksinööpe. „Jätkake, jätkake, seltsimehed,“ lausub Stalin, mille järel nahutamine saab sisse erilise hoo, kuna tundub, et Stalini vunts on sorgu. Sõna võtavad needki, kes oma arvamuse teatavaks tegid Stalini tualetis olles – et isand ikka näeks. Kodanlik dekadents, lääne ees lömitamine, revolutsioooni ausate rüütlite, NKVD-laste häbistamine detektiivideks, uurimise alandamine tagaajamiseks, kaigub saalis. Ja kas te suudate ette aimata selle loo peripeetiat-puänti, ainult millele tänu lugu püsib meeles? Jah, õige. Kui kõik on suu tühjaks rääkinud, tõuseb esireas püsti Stalin ja lausub: „Mul on väga hea meel, seltsimehed, et te väljendasite oma isikliku arvamuse. Lubage ka mul seda teha – minule näiteks see film väga meeldis.“ Ja seltsimehed-oraatorid lähevad teisele-kolmandale kõnevoorule, kus nad tunnistavad oma eksimust hinnangu andmisel ning teatavad, et ka neile „Suur kodanik“ väga meeldis.
Ma ei tea, ehk on see anekdoot, kuid mitte reaalsuse vastand, ent ometi tõe täius.
Stalin ei olnud edev, seepärast me tema nime kuskilt ei leia, ei tiitritest ega mujalt ja kui tarvis, oskas Stalin oma töid korraldada sel viisil, et mitte kellelgi ei olnud aimu tema osalusest – ja selle õnge seltsimehe poliitbüroolased ka läksid, nad ei aimanud, et alul sarjasid, pärast kiitsid kardetavasti Peremehe enda loomingut, vähemasti kaasautorlust.
Jah, ma olen nõus, et kõik nad olid massimõrvarid, Stalin ise ja ka üleäänud poliitbüroo liikmed. Aga öelge mulle veel riik ja aeg, kus kümmekond esimest meest võtavad koos vastu filmi, tegelevad kultuuriküsimusega?
Paradokside paradoks – sellist teist te ajaloos ei leia, vähemalt mitte uusajal.
Siit ka ühelt poolt kultuuritegelaste jäle represseerimine, teiselt poolt nende enneolematu ülekuldamine.
Muidugi nähti kultuuris eelkõige propagandat, mõnikord peljati nooli enda pihta.
Stalin käis Mihhail Bulgakovi näidendit „Turbinite päevi“ oma loožist vaatamas mituteist korda, keegi teadnud, miks ta seda teeb, ent ometi terroriseeris Stalin autorit, ja Bulgakovil, kes tundis iga minutit Moliere’i elust nagu oma peopesa, ei jäänud muud üle kui lömitada Stalini ees ja kirjutada näidend “Batum”, mis ülistab nõretavalt Stalini noorpõlve.
Bulgakov tegi seda vabatahtlikult (Vaapo Vaher, lk. 232) ja mis te arvate, mida tegi Stalin?
Stalin keelas näidendi ära.
Stalin oli saavutanud Bulgakovi üle võidu, sellest talle piisas, miks pidi ta Bulgakovile kinkima avalikkuse tähelepanu? Stalin mõistis teiste soovi silma paista, ta lubas seda ainult siis, kui see talle kasulik oli. On oletatud, et Stalin luges teosest välja mingi Stalini-vastase salamõtte (Viktor Petelin, lk. 548), kuid seda näidendis ei ole!
Toona oli mõnel autoril kombeks – nagu tsensuuririikides ikka, ja see pruuk jõudis ENSVssegi - alles pärast teose trükis avaldamist või tüki laval näitamist avada sõprade ringis sosistades, mida ta vargsi ridade vahele on poetanud ja mida tsensor pole avastanud, see sõnum levis kuulujutuna nagu kulituli, ja ehk pelgas Stalin seda?
Eisensteini puhul ei istunud Stalinile veiderdamine avangardismiga, ta keelas selle lihtsalt ära, kuna talle oli vaja selget lugu ja puhast ideoloogiat, mida õhkus detektiivist „Suur kodanik“.
“Ivan Groznõist” oleks Eisenstein võinud teha nii Stalini ülistamise kui paljastamise, Eisenstein üritas alul kõndida noateral, ja mõistagi nägi terava pilguga Stalin selle mängu läbi.
Ja tulemus? Nagu ikka – Stalin tegi oma vallutused, liitis Nõukogude mõjusfääri Ida-Euroopa ja Hiina.
Ent nõnda nagu Aleksei Tolstoi ei saanud lõplikult valmis oma suurromaani „Peeter I“, nii lõpetanud Eisenstein ka ühtegi osa kavandatud seriaalist „Ivan Groznõi“, ta ruineerus täielikult.
Oletatavasti Stalin Eisensteini siiski ei puudutanud, pealegi suri Eisenstein nii-öelda õigel ajal 1948. aastal (nagu muide Aleksei Tolstoigi, kes lahkus 1945. aastal), otsekui põgenedes karistuse eest.
Alles kümme aastat pärast Eisensteini surma, kaks aastat pärast Stalini kuritegude hukkamõistu parteikongressil, näidati „Ivan Groznõid“, ja olgugi et teost on püütud Nõukogude filmiajaloos üles puhuda, ei ole see Eisensteini tasemel.
Niisiis, Eisenstein oli „Potjomkinit“ tehes professionaal ja kommunist, ent „Oktoobri“ ja „Pealiini“ esimest varianti tehes rohkem trotskist kui professionaal ning nende filmide teist varianti tehes rohkem stalinist kui professionaal.
Mida üldse tähendab professionaalsus propaganda alal? Ma saan aru, et Spielberg on professionaal, muudab iga tüki rahamasinaks-bockbusteriks, olenemata loo sisužanrist. Mulle tundub, et propagandaproff oskaks levitada mistahes maailmavaadet, olgu kommunismi, natsismi, demokraatiat või monarhismi. Aga see on, vabandage väga, prostitutsioon. Eisenstein ei olnud propagandaproff ning tema viimased tööd olid tegelikult läbikukkumised, mis sest kaadrikompositsioon on vägev ja montaaž fantastiline.
*
Mida ma kõige sellega tahan teile öelda?
Kas ma seletasin teile ära, milline peaks olema õige propagandafilm?
Olematu, kõige parem, kui neid poleks üldse olemas, eriti neid, mis on tehtud suurte rahade eest.
Näete, kui Eisenstein ja Riefenstahl lähtusid oma veendumustest, tegid nad teosed, mida me tänagi vaatame, „Potjomkini“ kuulsusel elas Eisenstein terve oma elu.
Kui Eisenstein end müüma hakkas, tegi ta endale vaid häbi.
Suur osa ENSV filmindusest kujutab endast prostitutsiooni propagandafilmidega, ja oeh, kui kõva rebimine käis kinošnikute vahel, et löögile pääseda. Täna on piinlik, ehkki teenitud seeklid kulusid toona marjaks ära.
Teie ärge lootkegi, et keegi teile pakkuma tuleb vabakontot pangas, millega abil te saate rongi sappa tavaari täis lisavaguneid haakida. Minu meelest ei ole põhimõtteliselt vahet, kas vorpida filme revolutsionäär Viktor Kingissepast, punasest viiuldajast Eduard Sõrmusest või näiteks Johan Laidonerist, Konstantin Pätsist, Arnold Rüütlist (viimasest võivad teile sülle kukkuda), nn Suurest Isamaasõjast või Vabadussõjast, julgeolekuorganite operatsioonidest nn bandiitide hävitamiseks või sangarlike metsavendade nutikusest.
Kui te nüüd küsiksite, aga mis siis, kui te armastate Laidoneri või metsavendi samavõrra nagu Riefenstahl Hitlerit ning Eisenstein revolutsiooni? Ma kahtlustaksin teid naljaviskamises või siis selles, et teil tasku koledalt sügeleb raha järele.
Umbes sama juttu rääkisid ka ENSV filmitegijad, vähesed, eriti suured küünikud ütlesid otse välja, et nad teevad punase teemaga veidi haltuurat, ja siis... Ega pakkujad keskkomiteestki lollid olnud, nemad peibutasid ikka – tead, tee see Sõrmus ära, edaspidi leiame sulle midagi muud, seda, mida sa ise tahad.
Mis juhtuks teie propagandafilmiga?
Koolijütse sunnitakse seda vaatama ning nemad hakkavad filmi ja seal näidatud tegevust põlgama, tegija nime ei vaevu nad niikuinii märkama, nõnda et jääksiste anomüümseks. ENSV-s muudeti sel moel punane ajalugu üpris vastikuks, ja kes soovib, võib selles näha teenet taasiseisvumisele. Ainult kas me sinimustvalge ajalooga peame samuti talitama?