VII Žanrid. 18. Westernid

Kõik filmiwesternid kokku on Ameerika eeposeks, need on tehtud jänkidele arusaadavas audiovisuaalses keeles, tehtud selleks, et vaatajad võiksid tunda uhkust ristiretketest indiaanlaste vastu. Selle sõja ristiks ei ole aga ei Jeesus ega Jumal, ei Muhamed ega Allah, vaid kõigist neist neljast kokku vägevam raha.
Westerni protagonistiks on stereotüüpne hea kaoboi, westernid on samavõrra tõesed kui meie „Kalevipoeg“, ainult et meie ei usu oma heerost, enamus ameeriklasi võtavad Lääne vallutamise kangelaslikkust puhta kullana, sest neil on nendega ühised huvid – eesmärk teenida. Meil ei teki soovi Kalevipojaga samastuda, me lasemel tal hullata, ilma et see meid üldse liigutaks, ent ameeriklane tunneb westerneid vaadates hea kauboiga osadust, peaks endale teadvustamata mõtlema umbes nõnda – esiisad said järjele indiaanlasi tappes, mina ajan oma äri.
Westerneid on kutsutud ka Metsiku Lääne seiklusfilmiks, kaoboifilmiks, indiaanlastefilmiks, hobuseooperiks ja üks pauk – viis laipa-looks. (Hillar Palamets2, lk. 29)
Westernist leiame stereotüüpsed vastandused:
raudtee kontra hobused; ärimehed kontra talunikud; karjapidajad ja põllumehed; ratsavägi kontra indiaanlased; eriotstarbeline seaduseesindaja kontra hea poiss väljaspool seadust; farm rajab isa, ent pojad laostavad isa töö; õiglaste kättemaks ebaõiglastele. (Nick Lacey, lk. 139)
John Fordi tegi westerneid fordistlikul konveiermeetodil, tema filmid tulid välja võrdselt töökindlad nimekaimu autodega, klassikaline westernieepos, veel tummfilm „Raudruun“ pärjab end tutvustustiitrites ise esimese transkontinentaalse raudteeehituse esimeseks pildiajalooks. Vähe sellest, kinnitatakse, et kõik on täpne ja õige, just nõnda see ehitamine toimus! Kuidas teisiti see olla saakski? Ikka täpselt ja õigesti... Ainult et filmi valmimise aastal 1924 oli tolle aastal 1862 alanud raudtee-ehituse täpne ja õige kajastamine teistsugune kui nüüd, kuna me hindame tänaste veendumuste järgi minevikku pidevalt ümber, kuid hoolimata sellest on „Raudruun“ ehtne ajastufilm, žanreetitud ka Ida ja Lääne romansiks.
Muide, Ford on Iiri päritolu kodanik John Martin Feeney varjunimi, võetud endale läbilöögi huvides, veidi lõhnab see teise turjal liugulaskmisena, eks?
Kas keegi on lugenud ehtsat, täispikka Kreutzwaldi „Kalevipoega“? Mitte keegi! Nagu igal aastal...
Ja ikka kirjastatakse meil üüratult kalleid nahkköites, ametnike ja tõusikute seltskonnas prestiižitekitavaid „Kalevipoegi“, mida keegi ei loe, millest paljud räägivad ning mida tähtpäevadel asutused kingivad kodanikele raamaturiiuleile tolmama. Kui tiitelleht on inimlikul kombel puhtaks jäetud, võib edasi kinkida...
Ameerika „Kalevipoja“, John Fordi „Raudruuna“ eelarve püstitas 1924. aastal kulude rekordi, seda vaadati õhinaga ja film tõi kõvasti sisse, seda vaadatakse tänagi küll kodukandjatelt, küll telekast. Audiovisuaalset eepost nõnda kergelt kultuuriringlusest eemale ei tõrju nagu see verbaalse lugulauluga, selle topiseks muutes.
„Raudruun“ on meil ennegi kõneks olnud, mäletate, seoses pildilise-tegevusliku-muusikalise-tantsulise-proosalise-luulelise keele koosjutustamisega?
Kellel seda raudteed ikka vaja on? Ainult neil, kes tahavad raha kokku ajada, ja seda nad nimetavadki eufemistlikult progressiks, kui on endal taskud täis toppinud.
Autorid ei pane tähelegi, kuidas nad suruvad peale oma kultuuri, nad ei aimagi, et nende ellusuhtumine on imperialistlik. Indiaanlased on nõnda ohmud, et neil ei ole püssegi nagu igal korralikul inimesel, vibudest nad kõmmutavad ausaid raudteeehitajad, kes peavad siis juba maha pandud liiprite vahelt oma tulenuiad võtma ning pealetungijad paugutades eemale peletama – et progress saaks teoks.
Meie oludesse ümberpandult tähendaks see seda, et keegi hakkaks ülistama vene suurtehaste rajamist nõukogude ajal Põhja-Eestis ning alavääristama eestlasi, kes sellist progressi näiteks saboteerivad.
Mis te arvate, mida raudteeehitajad teevad sel momendil, mil indiaanlased kallale tulevad?
Laulavad! Vaat, mille peale kolonisaatorist stsenarist on tulnud! Viisakas inimene jääb ju laulu kuulama, mitte ei hakka punanaha kombel vibunööri pingutama ja noolt sihtima.
Ja mis te arvate, mida raudteeehitajad teevad siis, kui indiaanlaste atakk on tagasi löödud?
Laulavad edasi!
Nii kavalasti töötab propaganda.
Leidub apsakaidki, mis ei jäta plekki külge indiaanlastele vaid stsenaristi(de)le.
Vähegi kriitiline vaataja ei usu eales, et indiaanlaselt korralikult ettevalmistatud rongirünnaku eel oleksid jätnud maha võtmata telegraafiliinitraadid – ärge neid nii lolliks kah tehke!
Aga loo struktuur on korralik. Tegelased astuvad ekspositsioonis ekraanile täpselt tähtsuse järjekorras, kohe toimub vastandus raudteest unistaja Dave Brandoni ja raudteeskeptiku Thomas Marshi vahel. Vaadake, kuidas seotakse järgmist põlvkonda, unistaja poeg Dave ja skeptiku tütar Miriam fotografeerivad aparaadiga, mille disain ja töötamispõhimõtte ajastu aastase täpsusega määravad. Pildistamine ise on veel ettekuulutusvihje, mis võib olla vale...
Kes oleks selle peale tulnud, et kikilipsuga mees, kes Illinois’ preerialinna Springfieldi külatänaval kahe vaidleja vahele astub, ja keda Dave familiaarselt Abe’iks hüüab, on tulevane Ameerika president Ahraham Lincoln!
Aga olen valmis kihla vedama, et enamus seda klassikafilmi vaatavaid ameeriklasi on eelinformeeritud, meie jaoks toimub aga äratundmine mõni episood edasi, siis, kui Lincoln juba presidendina kirjutab alla määrusele, kust kaudu peavad rööpad jooksma.
Ei tea, kas Ameerikas Lincolni mängutoomine on autoreile sama tulus, kui N. Liidus omal ajal Leniniga tiivaripsutamine? Ja kas sama vastumeelne publikule? Mulle tundub, et vastuseks on jah ja ei, kuid mingeid konkreetseid andmeid mul oma väite tõestuseks ei ole.
Lincolni eksponeerimises on sarnasusi nõukogude kino leninianaga, ja ega teagi täpselt öelda, kumb laenaja, kumb laenutaja-šnitivõtja. Usun, et mõjud on mõlemapoolsed.
Muide, töötajaidki stimuleeritakse suuresti patriotismiga (kogu rahvus jälgib teid sel suurehitusel!), nõnda et mõned lõigud „Raudruunast“ tuletasid mulle kangesti meelde nn üleliidulist komsomoli löökehitust nimega BAM Ida-Siberis, mida juhtumisi pealt nägin.
Igatahes on Lincolni (siis juba president) ja Miriam Marshi taaskohtumine pika ajahüppe järel korralikult ettevalmistatud, see ei kuku ootamatult taevast kaela.
Kui isa ja poeg Brandon lahkuvad otsima kõige õigemat kohta Cheyenne’i mägesid läbiva tunneli jaoks, siis on pisarad Mariam Marshi silmas raudseks lubaduseks, et filmis juttu tuleb igavesest temaatikast, nimelt armastusest ning ettekuulutuseks, et need kaks kunagist pildistajat peavad veel kohtuma.
Ka on nõnda punutud ludinal intriig – Miriami ja Lincolni uuel kohtumisel pole silmaveest enam jälgegi, Miriamil on hoopis kihlatud peigmees härra Jesson, keda ta presidendile tutvustab. Samas on kiidetud presidendi fenomenaalset meelespidamist, president mäletab Davyt, kes koos isaga preeriasse raudteed rajama läks, ning kelle kohta ta esitabki küsimuse. Vaataja jaoks on armukolmnurga kaks nurka – Miriam ja Jesson – koos, talle on antud ettekuulutusega lootust, et peaks tulema kohtumine Davyga, seda enam, et üks kohtumine aastate takka juba toimus, nimelt Miriami kohtumine presidendiga.
Kas tegemist on lubaduse, vihje või valevihjega, see ei selgu ega tohigi sedamaid selguda. Kes siis suuri asju kohe välja lobiseb? Aga kui juba president ise Davyst juttu teeb, siis pole ehk olukord ahastamapanev, väike lootuskiir on ikka, filmilugu koosneb ju kohtumistest...
Ja varsti jutustaksegi meile sellest, ja veel nõnda kõditaval moel, et tegelased ise ei tea, et nad teineteisele lähevad, vaatajad on aga paremini infoga varustatud. Miriam sõidab raudteeehitusele küll oma tulevasele, härra Jessonile, kes on ametis Miriami isa juures, aga seal ligiduses on ka Davy, poeg-Brandon, nägime teda dressiinil sõitmas!
Noh, konflikt peab tuleb!, hõõrub hasartsem vaataja heameelest kokku käsi.
Isa-Brandoni fanatism jääb aga motiveerimata, raudteerajamist peetakse nõnda loomulikuks, et miks seda ikka põhjendada.
Aga mida isa Brandon õigupoolest tahab? Rikkaks saada? Kuulsust võita? Indiaanlasi hävitada? Anglosakslust levitada? See ei selgu, ja nõnda ei tohi, pealegi seab ta ohtu oma poja elu, järelikult oleks motivatsiooni erakordselt vaja.
„Raudruun“ on küll parasjagu rassistlik, näiteks mustemad kirkatööd tunneliuuristamistel lastakse teha koonuskübaraid kandvatel sadadel hiinlastel, kuna õigetele inimestele (see tähendab nn valgetele) seesugune orjaamet ei kõlba, ent isa Brandoni lööb kirvega maha siiski valge mees, indiaanlaste juht! Isa tapetakse poja silme all, poeg matab oma isa preeriasse – need on mõjuvad tegevuskujundid.
Filmikunst on selles mõttes shakespeare’lik, et siingi ei tulda naljalt toime verd valamata. Kas nüüd sellepärast keegi vaataja teisi tapma kipub, on raske öelda. Võibolla tapmised ekraanil hoopis vähendavad kuritegevust, üks filmi mõjul vaataja peas välgahtanud mõttemõrv hoiab ära ehtsa mõrva? Mida ei tea, seda ei tea.
Ent isa Brandoni mõrv jääb motiveerimata, indiaanlased on juba sihukesed, kes õigeid inimesi maha notivad ja kõige hullemad on vist need isehakanud punanahad.
„Raudruunas“ kausaalsuskett ei puudu, kuid see on hõre. Tunda on jutustamise abitust (kausaalsusketist pole loobutud nimme ja esteetilistel ajenditel), puuduvate ketilülide kohal eeldatakse vaatajalt hoiakuid ja tõekspidamisi, mis võisid Ameerika publikumi hulgas tõepoolest läinud sajandi kahekümnendail aastail domineerida, kuid mis ei ole igavesed, kuna on poliitilised, mitte eetilised, mitte sotsiaalsed, mitte religioossed.
Ent poliitilised veendumused hajuvad nagu õhk, täna pooldab ühiskonna enamus sellist, homme juba teistsugust seisukohta.
Kui mängus on ajalooline isik, oleneb jällegi kõik tinglikkuseastme. Tema näidatav tegevus loos võiks põhimõtteliselt olla ka puhas või siis osaline fantaseering, ent pigem püütakse ajaloolise isiku tegevust peegeldada elutruult, iseasi, kuivõrd see on üldse võimalik.
Kogu tegevustik raudteeehitusel on võrdselt tõene Kalevipoja tembutamistega, kuid samas on president Lincolni käskkirjad dokumentaalsed, nende allakirjutamine on lavastatud „nii, nagu see oli“.
Lugu on omatähenduslik ning ajalooline tõde kord puutub asjasse, teinekord jälle mitte, seda olenevalt autori soovist ja loo tinglikkuseastmest, mille vaatajad peaksid aktsepteerima, muidu jätavad nad end elamusest ilma.
Väljamõeldise ja tõe vastandamist ei ole John Ford siiski plaaninud, tema meelest on kõik õige, presidendi kiitmine teenib plusspunkte kodumaa silmis.
Muide, Kreutzwaldki laulab vene tsaaridele halleluujat, me võime lugeda, kuidas eesti rahvas ihkab õnnepõlve vene kotka tiiva all.
Ka see passus meie rahvuseeposes on pandud plusspunkte valitsejate silmis , ainult et meie valitsejad on vahepeal mitu korda muutunud, Ameerikas seda häda ei ole.
Ja iseenesest mõista tuleb Jessonit, enne kui kolmnurga kolm nurka kenasti paika saavad, halvast küljest näidata, ta läheb kokkuleppele aferistdega, kes soovivad raudteetunneli ehitust sealt, kus neile on kasulik, ent Ameerika rahvale kahjulik.
Meenutagem, et suur westernite austaja oli Adolf Hitler, tema luges oma Karl May „Winnetou“ kapsaks, selle jutustuse järgi on tehtud vähemalt kaks samanimelist filmi, millega ma ei taha öelda, et Hitleril olnuks hea maitse.
Western ongi kirjandusest filmi tulnud žanr, westerni tegevus toimub ilmtingimata Metsikus Läänes 19. sajandil, konflikt areneb harilikult kurjategijate bande, võimuesindajate, rahumeelsete kolooniaelanike või siis aareteotsijate (ingl, bounty hunter) vahel, lahendus tulgu füüsilist jõudu kasutades, surmkindlalt esinegu tulistamist ja ratsutamist, etem, kui need asjad käivad koos, on ju mõlemad ääretult kinematograafilised tegevused. Hobune, muuseas, on üks kinematograafilisemaid loomi, ja kui sisu poolest vähegi sobib, pange oma lukku kaeramootor, vaatajad on teile tänulikud.
Westernites kujutakse vaba atmosfääri, nende üldlogoks passib: Ainuke seadus, Lääne pool Mississippit on – mida vähem inimene tunneb seadust ja mida vähem seadus tunneb inimest, seda parem inimesele ja seadusele.
Olgu logoga, kuidas tahes, tegemist on siiski põneva piiripeal olekuga, nimelt (amerikaniseerunud vaataja tõekspidamiste järgi) metsluse ja tsivilisatsiooni piiri peal, ise võite arvata, kumba jänki metslaseks ja kumba tsiviliseerituks peab. Ainult metslus ei paeluks pikalt, ainult tsivilisatsioon ei vangistaks vaataja pilku ekraanile, tarvis on vastandust, eitusjaatust.
Western on jäik žanr ning klassikalise westerni jutustamisskeem on ilmmuutmatu:
1.Kangelane astub sotsiaalsesse gruppi, 2. Kangelane on tolles kogukonnas tundmatu, 3. Kangelases avalduvad erakordsed võimed, 4. kogukond mõistab erinevust Kangelase ja enda vahel, Kangelasele antaks eriline staatus, 5. ent kogukond ei aktsepeeri Kangelast täielikult, 6. toimub kogukonna ja mingite kaakide huvide kokkupõrge, 7. kaagid on tugevamad, kogukond nõrgem, 8. kaagid austavad Kangelast või saavad koguni temaga sõbraks, 9. kaagid ähvardavad kogukonda, 10. Kangelane väldib sattumist konflikti, 11. kaagid ohustavad Kangelase sõpra, 12. Kangelane võitleb kaakidega, 13. Kangelane võidab kaagid, 14. kogukond on kaitstud, 15. kogukond aktsepteerib kangelase täilikult, 16. Kangelane loobub oma eristaatusest. (Will Wright, lk. 234) Ja kogu lugu!
Kui gängsterifilmi protagonist on traagik, siis westerni protagonist on eepik. (Cristine Cledhill, lk. 236).
Mõtleme don Vito Corleonele Coppola draamast, kriminaalfilmist (crime), gängsterifilmist, kriminaaldraamast (crime drama) ja perekonnadraamast (family drama) „Ristiisa“, kes elas õilsate minevikuideaalidega, mõtleme isale ja pojale Brandonitele „Raudruunast“, kelle lugu rullub lahti põlvkonniti.
Westerni Kangelane võiks olla anglosaksi tüüp, olgu alati eeskujulikult raseeritud, kandku valget kaabut, liibuvaid kalifeesid ja läikivaid säärikuid. Ta ei lase enda häirida, säilitab alat külma rahu. Ta on vaikne, piirdub üknes mõne dialoogirepliigiga, kindlasti ei hoople ta oma kunagiste vägitegudega. Teda ei huvita neiud ega alkohol, kui ta on sunnitud jooma, siis jääab kauneks. Ta on poissmees, kuid neidude vastu on jahe, ta kütkestav ja galantne kavaler, ent jääb eemale kurameerimistest. Ta ei tööd, kuigi ta on kauboi, ei karjata ta lehmi, kohe kindlasti ei loobi hargiga sõnnikut. Polegi oluline, kust on pärit tema raha, vahel vihjatakse dialoogirepliigis mokaotsast, et kunagi oli tal õnne kaardimängus või kulda kaevates. Ta ei tulista kunagi naist ega relvitut vaenlast, kui juba tuki välja võtab, siis kõmmutab sihtimata, välkkiirelt ja ilmeksimatult, sihtimine häbistaks teda. Westerni antagonist olgu mehhiklase moodi, hästi karvane, peas kandku musta mütsi, seljas tumedat rõivastustust. Ta grimmassitab, kui läheb närvi, karjub oma kaaslaste peale, lobiseb ohtralt ja kelgib oma võitudega. Ei tegele mõtlemisega nagu Kangelanegi, ent ei suuda vastu panna naistele ja viskile, daamidele läheb kätega kallale, ehkki naisküsimus jääb westernis tagaplaanile. Antagonist jääb kergesti purju ja lärmab siis vastikult. Tulistab kiiresti, kuid ilma aukoodeksireegliteta, mille tõttu ei taba kunagi protagoniste ja Kangelast. Surm ei maksa tallegi midagi nagu Kangelaselegi, elu ei ole aukartust kummalgi. (Palamets2, lk. 41)
Veel on teada allžanr nimetusega uuendatud western (revisionist western). revisere on ladina keeles uuesti üle vaatama, revisionism igasugune status quo’d muuta sooviv liikumine, peamiselt poliitkas, mul on hea meel, et termin on tulnud ka žanroloogiasse.
Kui mina Tartus ülikoolis käisin, tituleeris ametlik propaganda revisionismiks Tšehhoslovakkia (oli kord niisugune riik...) kommunistide katseid liberaliseerida neile Moskvast peale surutud tobe ja umbne punane diktatuur. Oi, kuidas meie tudengipõlves jumaldasime revisioniste-uuendajaid!
Ka uuendatu western on mõnevõrra etem, erinevalt klassikalisest westernist, püütakse selles allžanris ajalootõele pisutki lähemal seista, ei liialdata kauboide idealiseerimisega, ei glorifitseerita šeriffe, välditakse rassismi, näidatakse Metsiku Lääne vallutamist elutruumalt. Alad Lääne pool Mississippit olid metsikud põhjusel, et nende anastajad olid metsikud ja mitte põhjusel, et põliselanikud olid metsikud. Uuendatud westernis näeme nostalgia asemel valge mehe küünilisust, hõllandus põhitundetoonina on koha loovutanud uusasukate jõhkrusele, ja tundub, et nõnda on igati õiglasem, ehkki ma seda päris täpselt ei tea, kuna ma ei juhtunud 19. sajandil kuskil Oklahomas või Indianas viibima. Nagu päriswestern, nõnda on ka uuendatud westerni kogu tegevustik raudselt kausaalses ja loogilises sidestuses, ei ühti juhuslikku tegevust-sündmust, midagi ei ripakil nagu juhtub elus ning nagu ei tohi juhtuda kindla käega süžeestatud loos. Pisimagi detaili kohta saame öelda, sellepärast et, et see asi on selle põhjuse tagajärg. Nagu ikka jaguneb lugu kolmeks. Võtame näiteks Ted Posti legendaarse westerni, uuendatud westerni, kriminaaldraama
„Lintšitud“ (Polti XXXIIIe).
Carles Haidi western, ratsaväefilm (cavalry film) ja sõjadraama
„Mustad piisonid“ (originaalpealkiri „Buffalo Soldiers“, Polti VIIIb) jutustab legendaarseks puhutud afroameeriklastest moodustatud väeosast nimega Buffulo sõdurid USA armees pärast Kodusõda, sõnaga mustad pannakse indiaanlaste vastu võitlema valgete huvides! Indiaanlased jagatakse aga headeks ja halbadeks, nendeks, kes alistuvad ja nendeks, kes edasi sõdivad.
Tuntakse ka moodsat westernit (modern western), mille tegevus toimub meie ajal nagu näiteks Jackie Cooperi spordidraamas, dokudraamas, draamas „Rodeotürduk“ (Polti VIm). Selles filmis naisprotagonist Sammy Garret ise edu saavutada, aga juba ta põllepaelad paisuvad. Mida teha, kas likvideerida ihuvili? Ei selle peale ei tohi positiivne kangelane kunagi minna, ja ega ta lähegi.
Klassikalise westerni tegevuspaigaks on preeria ja küla ning kangelane peaks olema soovitavalt muutmatu, moodsa westerni tegevus toimub linnas ning kangelane muutub tegevuse ajal ja tõttu. (Elliot Grove, lk. 27)
Viskame siis nalja pärast jälle pilgu meie edetabelile. Sealt leiame siia paigutamiseks John Fordi westerniepopöa (epic western) ja uuendatud westerni „Otsijad“, samuti John Fordi uuendatud westernti, seadustvälistava filmi (outlaw film), relvavõitlejafilmi (gunfighter film) „Mees, kes tulistas Liberty Valance’it“ ja viimasena Howard Hawks traditsiooniline western (traditinal western), buddy cinema, draamaromanss „Rio Bravo“.