VII Žanrid. 9. Komöödia

Komöödiažanr on nagu laboratoorium, siin on stsenaristikavalused näha silmatorkavamalt, sest kõik on üles puhutud ja liialdatud, nõnda kordaksime me kuigivõrd ka kõike seda, mida oleme varem rääkinud. Palja büstiga naine kisub trussikud jalast, arvake ära, milleks? Ikka selleks, et kärbes laes surnuks lüüa! Nii juhtub Kontšalovski draamas, komöödias, mustas komöödias, sõjaromansis ja satiiris „Hullumaja“, ja see on komöödia, on meile kähku selge. Tehke selliseid tempe veel, me tahame naerda!
Kas tuleb meelde, mitmes filmis olete te näinud tordi näkkuviskamist? Mõnda vihastab see labasus, enamik vaatajast puhkeb naerma, mõned laginal, teised vaikselt kihistades. Ja kuigi tänapäeval ei aja enam keegi habet noa ja vahuga, tehakse seda igihaljast naljanumbrit komöödiafilmis raudselt edasi, ja ilmtingimata peab see tegevus katki jääma ning siis on üks näopool vahune, teine karvane. Kusturica sõjafilmis, komöödias ja mustas komöödias “Elu on ime” kasutatakse seda alati värsket trikki koguni kaks korda, see kuulub kometi raudvarasse. Leidub publikukategooria, kes nõuaks piletiraha tagasi, kui ekraanil niimoodi möllata. Kusturica filmides võite leida veel igihalja naistekakluse ja tagurdava auto, mis peab ilmtingimata millegi vastu põrkama, parem, kui mitme teise pargitud auto vastu jutti. Kihutamisel kukkugu sõitjad üksteise sülle, juhi vaateväli ahenegu. Ilma kokutamisega naljalt toime ei tule, ikka on naljafilmides mõni tegelane, kes ökitab nagu Smykovski Mike Judge komöödias, töökohakomöödias (work place comedy) ja mustas komöödias “Kontorirotid”. Ja veel koomilisem, kui kokutaja jalg pärast avariid lahasesse pannakse ning mees karkudel liipama jääb. Komöödias ei kehti viisakusreegel, et inimeste puuduste üle ei ole ilus irvitada.
Kui ma mujal olen manitsenud mõõdukusele, siis teatud liiki komöödiate kohta see ei kehti – anarhilises komöödias on ülepingutused kohustuslikud, selles žanris tuleb pill lõhki puhuda, sääsest elavant teha ning elevant sääseks pisendada.
Mitmes filmis olete te näinud inimest, kes peaga pontsti vastu laternaposti põrkab? Prantslastel on oma Chaplin ja oma Charley-mehike, need on Jacques Tati ja monsieur Hulot ning prantslased peavad teda märksa peenekoelisemaks ja vaimukumaks kui tema anglosaksist saatusekaaslast. Monsieur Holot’l on jalutusekepi asemel vihmavari ja piip, ta armastab tiirutada võrriga Pariisi tänavatel. Ja Pariis on komöödias, satiiris, olmekomöödias (domestic comedy) ja jandis (slapstick)
„Minu onu“, kus Tati režissöör, stsenarist ja peaosatäitja, mõnus, mõnus. Õigupoolest on mõnus ainult osa, ja nimelt agulid. Uusrajoonid, kus elavad rikkad, on kõledad ja isikupäratud nagu raha, vanalinnast õhkub soojust ja inimeste-tegelaste individuaalsust. Ent vastandus on leebe. Monsieur Hulot’ on peensusteni timmitud veidrikukarakter, mitte mõni stereotüüp nagu naljafilmides tavaline. Ta on kutsumata külaline, ja sinna, kuhu ta ilmub, seal keerab ta ikkagi midagi untsu. Ta on muhedalt pentsik ja kohtlane ning karakter on loodud üksnes tegevuse kaudu, dialoog on kasin.
Filmis ei kehti Hollywoodi-lugudes peaaegu kohustuslik põhjus-tagajärje ahel, kogu tegevustik on episooditi üles ehitatud monsieur Holot’ karakterile, ent filmis teenis ikkagi „Oscari“ kui parim võõrkeelne teos Ameerika ekraanil.
Ja ka selles stiilses ja peenekoelises, labasustevabas komöödias jookseb hajameelne preester põmmdi! laternapostile otsa, ei kergita küll kübarat, ent siin on tüütuseni korrutatud naljatrikk edasi arendatud agulipoiste krutskiks, need lasevad vilet, pööravad kõndija pilgu kõrvale ning nii see kokkupõrge postiga toimubki. Ja kuidas seesugune koerustükk tõmbab rikaste võsukest, ta hakkab seda kohe omas, rikaste linnajaos järele tegema!
Niisiis, puhas karakterkomöödia (žanreetitud ka satiiriks, kodukomöödiaks, narrimänguks), milles valitseb Tati heatahtlik suhtumine kõigesse, ka rikastesse. Agulirahvas on loomulikult sümpaatsem, ent varakadki pole mingid sulid, nagu Ameerika filmides kipub olema – viimane klišee on ühelt poolt vastutulek vaataja ootustele, ent teisalt sündinud jälle autori(te) kui loomeinimes(t)e olemuslikust vasakpoolsusest, ja seda ei
riku loomulikult ka Tati.
Mel Brooksi „Maailma ajalugu“ (veel allžanreid: paroodia, tögamiskomöödia, jant) pöörab pea peale meie teadmised müüdistunud tegelastest – Moosesel oli, kui ta Siinai mäe otsas Jumalaga kohtumiselt tuli, algul kolm savitahvlit viiteistkümne käsuga, rahva ja Moosese õnneks pudenes üks maha ja kukkus valusalt Moosese varbale, nõnda jäi ettekirjutisi vähemaks, Hitler oli hiilgav iluuisutaja, Leonardo da Vinci, Torquemada ja keiser Nero mõnusad sellid, oma hinnang antakse ka Jeesus Kristusele ja tema isale Joosepile.
Rumal on telekast vahtida komöödiad, mille naerukohad on meile näpuga näitavalt ära märgitud tobeda kaadritaguse naeruga, eks ole? Aga kas te teate, miks seda tehakse?Inimene tellib endale psühholoogilise seisundi enese- ja vastastikuse sisenduse teel. (Vladimir Levi , lk. 26). Filmi vaadati vanasti kollektiivselt kinosaalis, nüüd aga peamiselt kas üksinda või pereringis televiisorist või videomakilt. Kinosaalis oli ikka mõni huumorialtim vaataja, kes varem nakatus ning sütitas oma laginaga siis teisedki. Kitsamas ringis ei pruugi nõnda olla ning seetõttu aidatakse vaatajat kaasa. Sõnaga, ekraanitagune lõkerdus kuulub kaasvaatajatele, kellest tänane vaataja on füüsilisel kujul ilma jäetud. Aitäh olematute häälegi eest! Komöödiad on dialoogirikkamad, sest vaikus nõuab sügavust ja tõsidust. Komöödias aga vallaku vaimukas loba, mida iseenesest on raske kirjutada. Loba pisimaks ühikuks on koomiline repliik (punchline), mille poolest on eriliselt kuulus, enigmafilm, kriminaalkomöödia, ansablifilm, gängsterifilm ja narrimäng “Pulp fiction”. Kõrgelt pärjatud Sydney Pollacki filmis filmist, komöödias, eksitustekomöödias (comedy of errors), komöödiaromansis ja soovahetuskomöödias (sex comedy) “Tootsie” olegi sõnatut kohta, ja õige ka, ei tohi vaatajat panna mõtlema, las ripub teksti ja tegevuse küljes. Nagu vaataja vaagiks, kas lugu tõele vastab, nõnda on nali läbi – vaatajal tuleb meelde, et ta pole elus kordagi näinud poolipõski pardlivahus meest, kuid filmides kümneid kordi. Vaikus tapab komöödia, plära peab summutama süübimise. Aga algus venib ja on tapvalt igav.
Kui me teiste filmide puhul räägime üleminekust ühest seisundist teise, siis komöödiale on žanripärased kiired hüpped ühest episoodist teise ja ühest meeleolust uude, soovitavalt vastasmeeleollu. (Egri, lk. 146)
Kui tõsiloos peaks olema üleminekul sõprusest pettumuseni rohkeid samme-põhjendusi, siis komöödias võib see toimuda rips-raps, armastusest vihkamiseni ja tagasi armastuseni jõutakse väga kiirelt. Me nimetame seda tegelikkuse valikuliseks peegeldamiseks, žanripäraseks tinglikkuseks.
Vaadake, kui kähku vahelduvad tunded filmis “Elu on ime”. Kord Luka armastab Sabahat, kord karjub tema peale, peksab teda nagu oma naist Jadranat. Kõik teavad, kui range seksuaaleetika valitseb islamialadel, aga Sabah, palun väga, ei hooli sellest. Ta on moslemineiust armuke, mis kõlab sama paradokslikult kui aus varas, ja just seetõttu huvitabki filmi. “Kontorirottides” tahab töölt vallandatud Smykovski end garaažis gaasiga mürgitada, seejärel toimub liiklusavarii, mille tõttu mees pannakse üle kere lahasesse, ja siit tuleb õnn, kuna
Smykovskile makstakse valurahaks seitsmekohaline summa. Masenduse ja enesetapukatse järel särab varem alati viril Smykovski pauhti nagu Moosese pale! Mel Brooksi komöödias, westerniparoodias, tüssamismängus (spoof), komöödiawesternis (comedy western), veider-paar- filmis (odd-couple-film) “Valendavad sadulad” vuhivad raudtee-ehitajad Metsikus Läänes alul kurnavat tööd kõrvetava päikese all, jalapealt hakkavad nad esmalt kurvalt, siis kohemaid lõbusalt laulma ja tantsima ning silmapilk hiljem vihisevad kuulid, sest mis preeria see ilma kõmmutamata ikka on! Ja hoobilt annab laulja ilma igasuguse psühholoogilise ettevalmistuseta töödejuhatajale kirkaga pähe. Labane? Ei, lõbus! Seejärel kuuleme jõhkramatest jõhkramaid tapmise, vallutamise ja vägistamiseplaane, ja see kõik saab teoks Rock Ridge’i linnakeses, mis seni on nautinud õndsat elu, ent ilma pikema jututa käivad sealt tormina üle pahad jõud ning kõik see õndsus on hävitatud. Me ei võta asja kuigi tõsiselt, kuna proloogilaul on häälestanud meid komöödiale, mis seab teised tinglikkusereeglid, ei nõua tõe- ja elutruudust. Jumalateenistusest saab pommiplahvatus, kuberner, kelle ümber maailm keerles, osutub tolaks ja hüpiknukuks bandiitide käes,
kuid jubedused ei lähe mmeile hinge just põhjusel, et muutused toimuvad hüpetena (mitte üleminekutena). Kes mäletab, kui palju seal inimesi üles puuakse? Mida rohkem, seda Indiaanlaste voorirünnak lõpeb ilma pikemata muljetavaldava sõprusega, selmet muutuda veriseks lahinguks. Maailma kiireimast reageerijast Wacko Kidist on saanud värisev joodik, ent kähku taastab ta oma vormi. Röövel sünnib ümber paugupealt ümber, vahistatust ja šerifist saavad truud sõbrad, p-esse saatja rassistist mutike, kes enne mustanahalise p-sse saatis, tuleb kähku tõmmut šeriffi puuviljapirukaga tänama , tapjatel lastakse kähku relvad käest, pauhh-pauhh!, mustanahalisest saab ku-kluks-klanlane, kuberner teatab ise, et ta võitleb kurjuse eest, ühe ööga ehitatakse linna koopia, kui palju laipu ja peksmist ning meie rõõmustame! Pastor kakleb, me ei usuks eales, et ühe linna hävitamiseks värvatakse mõrtsukaid tulbakuulutusega! Aga keegi ei tahagi meid seda uskuma panna, tehakse lihtsalt nalja!
Kõik on see meile vastuvõetav põhjusel, et karakterite asemel tegutsevad stereotüübid, blondiin võrgutaja, aus šeriff, keda kõik vihkavad, idioodist kõrgametnik (kuberner), poole aruga, südamlik jõujõmm.
Kui karakterid oleksid individualiseeritud, siis me keelduksime seda janti vastu võtmast, on isegi pisut kohutav, et film puudutab nõnda tõsist teemat nagu vaen mustanahaliste vastu, mis 1874. aastal oli Ameerikas täies hoos. Kurjuse jõududel on punased varrukalindid haakristidega, näidatakse Eiffeli-torni pilti, mis tegelikult sai valmis mitukümmend aastat hiljem. Mis tähtsust sellel on?
Põhjus-tagajärje seos ei kehti, enne-nüüd-pärast, absurdikas, viimaks aetakse kujutav aegki segi, pole ju tähtsust, kas toimub 1874 või 1974. aastal, piiritu vihkamine
ne asendub jumaldamisega, lugu pöörab absurdikaks, mis vabandab välja igasuguse aloogilisuse.
Komöödiad on enam-vähem kõik ekstensiivse tegevusega, komöödias ongi meil tegelaste asemel tihti tüpaažid, stereotüüpsed karakterid, isegi stamptegelased, mis tähendab seda, et tegevuse arengud (see, kuidas tegelane väljapääsmatust olukorrast välja pääseb, kuidas kala end kuival tunneb) on siduvamad, tihti filmist filmi korduvad, isegi klišeelikud.
Mis teha, publik nõuab lihtsaid, enam-vähem ette-teada lahendusi!
Komöödiad on umbes 20 protsenti aastasest filmitoodangust ning USA kõigi aegade 50 tulutoovamast filmist on 11 komöödiad, teist sama palju, muuseas blockbusterid, nii et rebivad edetabalis nagu võrdne võrdsega. (Stuart Voytilla ja Scott Petri, lk. xi). Komöödiafilmid alluvad rangele klišeele, seetõttu on need esteetidele mõnikord vastukarva.
Üht jaotustviisi pidi võib komöödiad liigitada veel situatsiooni- ja karakterkomöödiateks, satiiriks ja tragikomöödiateks. (Ferdinand Kastner, lk. 156) Kirvereegel on umbes selline – karakterkomöödias pannakse psühhopaadid niivõrd-kuivõrd realistlikesse olukordadesse, situatsioonikomöödias pannakse psühhopaadid psühhopaatsetesse olukordadesse.Mida tähendab kala kuival (fish-out-of-water)? Selle naljaka, ent ilmeka oskussõna on loonud komöödiateoreetikud väljapääsmatu olukorra tähistamiseks. Õigupoolest saaks selle vemmalterminiga iseloomustada igasugust draamasituatsiooni, kuid käibel on see ainult komöödia puhul. Peategelane (“kala”), samuti teisedki tegelased ei ole vaatajale selgeks tehtud asjaolude tõttu oma õigel kohal (“vees”), vaid kuskil mujal. Komöödias, eksituste komöödias, soovahetuskomöödias ja farsis (farce) “Džässis ainult tüdrukud” ja “Tootsie” on meespeategelane naisterõivas. Esimeses on muusikud, teises näitleja tööta ning selle nipiga õnnestub neil endale leivaraha teenida. Soovahetusfilmid pakuvad situatsioonikoomikat, need on ülesehitatud tavaliselt printsiibile vaataja teab, teised tegelased ei tea.
Ent seesugune “kala” peab õigupoolest olema igas komöödiafilmis, see on suisa kohustuslik element, ilma selleta ei olegi midagi naerda. Peab ju komöödiafilmis olema vastuolu tavalise ja filmis esitatava maailma vahel, tavaliseks on kalale muidugi vesi, meie vaatame ekraanilt, kus ta oma väljapääsmatus olukorras seekord sipleb. Robert Zemeckise americanas “Tagasi tulevikku” (Polti XVIIIa) saadetakse peategelane Marty minevikku, 1950. aastatesse, las kohaneb seal! Aga seal hakkab ta kurameerima oma teismelise emaga! Probleem sama, mis Oidipusel…Teinekord on “kala” nagu katalüsaator, mis teised tegelased proovile paneb. Ei Axel Foley komöödias, võitlusfilmis, võitluskomöödias (action comedy) ja
politseikomöödias (police comedy) “Beverly Hillsi võmm” (Polti XIj) ega Ferris Bueller komöödiadraamas (comedy drama), sõjafilmis, militaarkomöödias (military comedy), sõjavastases filmis (anti-war film), ansamblifilmis, satiiris
mustas sõjakomöödias M.A.S.H. (Polti IXb) ei kohane teistsuguses maailmas, ja põnev, kuidas teised tegelased nendesse suhtuvad.
Kala kuival võib tähendada teismelise poisi enneolematut suuremõõtmeliseks paisumist nagu juhtub Penny Marshalli muusikalises komöödias, fantaasiafilmis, fantaasiakomöödias (fantasy comedy), linnakomöödias (urban comedy) “Olla suur” (Polti VIh) peategelase Joshiga, kusjuures saada suureks on loomulikult poisi enda soov ja unistus, mille täidab nõid-automaat. Unistus täitumine viib hätta! Juba sellises arengus peitub dramaturgiat. Kui Joshi armastab ema poissi esimest korda suurena näeb, haarab ta kööginoa, et kaitsta end vägistaja eest, päris naljakas ja freudistlik, eks ole?. Idee pole just eriti originaalne, aga varsti mõistame, et selle krutski abil naerdakse hoopis normaalse, see on täiskasvanute ühiskonna üle, täpselt samuti nagu Jonathan Swifti “Gulliveri reisides”.
Kala kuival võib tähendada tohutut armumist nagu juhtub nimipeategelasega Woody Alleni komöödias, romansis, linnakomöödias, pettuste komöödias (sophisticated comedy), kommete komöödias (comedy of manners) ja komöödiaromansis (romantic comedy) “Annie Hall” (Polti VIj).
Romantiline komöödia toimib meie salasoovil võita meie unelmanaise-mehe süda. (Hicks, lk. ix)
“Kala” on tihti trikster, tegelane, kes ei hooli väljakujunenud konventsionaalsustest ja võtab endale julguse elada omamoodi. Hasso Krulli järelsõnas tema tõlgitud “Wembuvana. Jänes. Winnebago triksterilood“ leidsin Lewis Hyde’i tsitaadi teosest “Trickster Makes This World” (New York, 1998, lk. 45): “Triksteri leiutiste hulka tuleb arvata ka loov valetamine. Trikser avastab loova fabuleerimise, teesklemise ja luiskamise, fiktiivsete maailmade mängulise väljamõtlemise. Ja trikster leiutab lustliku ebatõe.” (Hasso Krull3, lk. 113) Kui hästi sobib see tänapäeva komöödiate, eriti kriminaalkomöödia, gängsterifilmi ja ansamblifilmi “Pulp Fictioni” iseloomusamiseks, kus on triksterid mõlemad peategelased Jules ja Vincent, kes on ausas ametis maffiabossi Marcelluse ihukaitsjatena.
Roosamanna-lugudes on kangelanna või kangelane haavatud, ta on kas maha jäetud või lootusetult, ja ta leiab endale ootamatult printsi/printsessi, näiteks “Kui Harry kohtas Sallyt…” (Polti XXXVa), kus filmi algul kohtuvad kaks võõrast Harry ja Sally, mõlemad Chicago ülikooli äsja lõpetanud. Seda komöödiat võib žanreerida veel romansiks, komöödiaromansiks ja linnakomöödiaks, ent ka road-movieks, kuna peategelased sõidavad seal Chicagost New Yorki.
Teine romantilise komöödia tüüp on vanade sidemete taastumine – abikaasad, kihlatud, armukesed, sõbrad jne lähevad tülli, otsivad mõnda aega tõelist armastust ning leiavad siis, ega ikka oma endisest paremat maailmas ole. Või siis püüavad mitu armunut võita kellegi südant.
Muidugi võib armastus olla ka allteema nagu filmides “Džässis ainult tüdrukud” või “Tootsie”. Nii, teisiti või kolmandat moodi, igatahes peab paar tülli minema, kala(d) kuivale jääma, ja ega siingi on põhjused ette teada, midagi uut naljalt välja ei nuputa. Iseenesest mõista paneb vaid eemalolek kaht inimest teineteist armastama ja lähedus ajab riidu. Tegelasi võivad lahutada kaugused, kultuuritase, vanusevahe, karakter, positsioon ühiskonnas. Olgu erinevus kui tahes suur kahe tegelase vahel, armastus saab sellest üle. Armastuskomöödiates esineb tihti usaldussõber (-sõbratar), kellele siis romantiline kangelane või kangelanna südant puistab, ja kes seda konfidentsiaalset infot siis omal eesmärgil kasutab, pahatihti semu kiindumusega tiiba ripsutab. Nalja rohkem kui rubla eest!
Spordikomöödiate üheks tunnuslauseks võiks – ei ole tähtis, kas sa võidad või kaotad, peaasi, et sa meeldid mulle. Teiselt poolt on need kindlasti ülioptimistlikud ja vastavad ameeriklastele pähe raiutud tõele – kui sa kõvasti pingutad, siis saad, mis sa tahad. Spordi- ja sõjakomöödiad on tektoonika poolest suhteliselt sarnased, mõlema puhul on tihti peategelaseks liider/mentor, kes viib siis meeskonna või väeüksuse võidule, kusjuures formaalne liider ja tegelik autoriteet ei pruugi kokku langeda, nemad on vastandatud, nende vahel puhkeb konflikt.
Kriminaalkomöödiagi puhul on vaid kaks peamist loovalikut – emba-kumba, kas peategelane rikub seadust ning satub väljapoole tervet ühiskonda või siis on ülekohtuselt karistatud ning maksab justiitskurjategijatele kätte. Kriminaalkomöödiad on tihti õudukate paroodiad, ka westerneid on ikka ja jälle parodeeritud (näiteks “Sädelevad sadulad”).
Noorsookomöödiad toovad peaaegu alati kasumit, sest noored moodustavad vaatajaskonna märkimisväärse osa. Sageli on need nostalgilised, seotud esimeste seksikogemustega, mille tõttu neid vaatavad täisealised, kuna “mälestus sellest ei kustu eales”, ja on mida võrrelda, võrdlemise kaudu aga kas samastuda või vastanduda, mis filmi tegijate-levitajate vaatepuntkist on enam-vähem üks ja seesama. Noorsookomöödia peategelane ihkab harilikult võita endale sõbratari/sõpra või siis januneb populaarsuse järele, soovib, et teda tunnustatakse, samal ajal, kui koolis või perekonnas teda ühtelugu valesti mõistetakse.
Ansamblikomöödiad on harilikult sõja- või sporditeemalised. Stanley Krameri “See pöörane, pöörane, pöörane, pöörane maailm” (Polti Vi) , mida omal ajal ka Nõukogude Liidus näidati ja oli üks minu lapsepõlve lemmikfilme on samuti ansamblikomöödia, peale selle veel farss, tagaajamis- ja seikluskomöödia .
M.A.S. H. on selgelt satiir, aga samal ajal ka sõjakomöödia, kus leitnant Houlihani ja major Burnsi armulugude kaudu naerdakse välja USA juhtiv osavõtt Korea sõjast, aga samuti militarism kui maailmavaade üldse, see vastandatakse eraelule. Sõjakomöödiad on üsna levinud nähtus, meenutame juba mitmel puhul mainitud Emir Kusturica draamakomöödiat, poliitsatiiri (political satire), sõjavastast filmi ja musta komöödiat “Maa-alused”(Polti IXe) ning tema „Elu on ime” või Danis Tanovici sõjafilmi, sõjadraamat, poliitsatiiri, sõjavastast filmi ja musta komöödiat “Eikellegimaa”.
Vahemärkusena, kõrvalepõikena küsiksin teilt, mis te arvate, miks mulle väikeriikide filmid peale lähevad – nagu teie ütlete? Kas tõesti tulevad riigi mõõtmed varjatud sõnumina filmiga kaasa? Kas tõesti räägivad väikeriikide režissöörid minu kodumurdelist filmikeelt ja suurriikide oma üleilmset audiovisuaalset lingua franca’t?
Nagu kuskil sõda peetakse, nii pärast komöödiaid tuleb. Just sõjakomöödiates tekib lubatavuse küsimus, mille üle tohib ja mille üle ei naerda. Kas surma üle tohib? Aga lapse surma üle? Näete, midagi meis hakkab tõrkuma, kui me nendele küsimustele vastest otsime. Ma toon ühe piirikompamise näite Kusturica filmist “Elu on ime”, kus ainuke moslem, keda serblased tulistavad on naissoost, tema nimi on Sabaha ja tema tegeleb parajasti pissimisega. Muidu ragistavad filmis Bosnia serblased omavahel, lasevad omasid koguni reeturlikult seljatagant maha. (Kusturica ise on serblane, ja minu ma olen raudkindlalt veendunud, et serblaste lolluste väljanaermisega ta oma kodanikukohust täidabki. On, mida õppida!)
Saalitäis publikut rõkatas väärtfilmide kinos „Sõprus“, kui
Sabaha niristab ja ta paljas kannikas saab läbi optilise sihiku märklauaks ja peagi lajatavad lasud. Mäletate, meil oli juttu, kuidas kogu Euroopa vihastus, kui Bunuel ja Dali seda naturalistlikku kujundit (küllap) esimest korda filminduses kasutasid? O tempora, o mores! ohkame koos Ciceroga.
Sabaha on juriidiliselt sõjavang, keda puutuda ei tohi. Kindlasti avaldub niisugustes stseenides sõja olemuslik totrus hämmastavalt veenvalt. Kui komöödias on liialdamine üldse tavaline nähtus, siis farssides ei peeta mingit piiri, karakteritel ja lool ei ole enam tegelikkusega mingit pistmist, tegemist on tihti tühja tembutamisega. On veel untsuminekukomöödiad, kus ükskõik, mida peategelane ette võtab, läheb aia taha, näiteks “Kala nimega Wanda”, mis otsapidi mahub veel lahtritesse farss, kriminaalkomöödia (crime comedy) ja vembumäng (caper). Mustas komöödias paljastatakse harilikult mingi institsiooni saamatust, näiteks M.A.S.H. ja ulmefilm, satiir, must komöödia, alaealiste kuriteguvuse film (juvenile delinquency film) ja psühholoogiline ulme (psychological sci-fi) “Kellavärgiga apelsin”).
Ei kujutaks küll ette, et mõnes Vene komöödias võiks mõni mees naisterõivastes ringi lasta, nii tohutu suur on vene kultuuri realism. Vahejoon tõmmati juba Nikaia teisel kirikukogul, kus otsustati, mida võib pühapiltidel kujutada, mida mitte – läänekiriku meelest kõike piiblistseene, Bütsantsi arvates vaid valituid, ja kindlasti ei tehtud seda otsust niivõrd kirikuisade soovi kuivõrd rahvusliku meelelaadi alusel. Kummati tunneb Vene dramaturgia ajalugu ümberrõivastumist, näiteks Katarina II korraldas Ermitaažis farsslikke maskeraade, neis rüütati naised meeste ja mehed naisterõivaisse, see pidi madaldama Katarina meesfavoriitide autoriteeeti ja tõstma naiste positsiooni. (Lotman 3, lk 107). Ometi jäid need Prantsusmaalt laenatud vigurid erandeiks, ei tekitanud traditsioone.
Soorolle on peetud Jumalast seatuks ning nende vastu eksimine kasvõi naljaviluks on olnud kohutav patt. Siit ka põhjus, miks näitlejad olid keskaegses Euroopas lindpriid koos timukate ja prostituutidega, nende kohta ei kehtinud seadused. Ja vene süvakultuuris on jumalavallatust alati vähem ette tulnud, kõige vähem nõukogude ateistliku korra stabiliseerumise ajal. Ikka on kehtinud juba 787. aastal kehtestatud ja igavesti mällu juurdunud tohib/ei tohi.
Tuleme jälle Kontšalovski „Hullumaja“ juurde. Teha komöödafilm Tšetšeenia sõjast, kes seda julgeks? Ainult
Kontšalovski. Must huumor on teoses siiski leebevõitu, Kontšalovski ei suru pedaali põhja. Just mõõdutunne on suure kunstniku omadus. “Hullumaja” enneolematu ja kohati lausa uskumatu esitatakse meile veenvalt, mis tegelikult ongi suur kunst. Kontšalovski ei ütle meile, et hullumajas on normaalsem ühiskond kui väljas (nagu harilikult hullumajateema puhul kombeks), aga seda sõnab ta küll, et ühiskond on päris hull. Tegevustik on peadpööritav, koomika prevaleerib realismi üle, kuid ometi jääb kõik enam-vähem võimalikkuse piiresse. Selles ansamblikomöödias on tohutult tegelasi, seepärast sissejuhatus venib, kuna nende eksponeerimine ja portreteerimine võtab aega. Nad peavad meile ju kõik meelde jääma, seda nõuavad filmikunsti drmaturgiareeglid.
“Hullumaja” kuulub kindlasti satiiri ja sõjakomöödia klassikasse, ja ega seal armastuski puudu, sest mis film see ilma armastuseta oleks? Hullumaja patsient Jana-Žanna on pööraselt kiindunud (nagu Annie Hall Woody Alleni filmist “Annie Hall”) oma unelmaprintsi, Kanada-Londoni laulutähte Brian Adamisse, keda ta ihusilmaga näinud pole, ent seda võimsam on neiu platooniline ahviarmastus. Brian Adamsit näeme Jana-Žanna hallutsinatsioonides, need on siis tema semiootiliseks aknaks (Lotman3, lk. 161). Kas need on naljakad või kurvad? Mõlemad üheaegselt, järelikult võime rääkida veel tragikomöödiast.
Ja ometi kaotab Jana-Žanna pea, kui Tšetšeeni võitleja Ahmed teeb talle naljaviluks abieluettepaneku! On, naised-naised, kus tuul, sealt meel!
Karakteri loomisega, just inimlikult usutava tegelase kaudu muudetakse kõige fantastilisemgi väljamõeldis vaataja jaoks tõeseks. Kogu aeg tundub, et Kontšalovski keerab vindi üle, kuid seda ei juhtu, just karakterikäsitlusega maandub režissöör ka kõige põrutavama episoodi ajal ilusti jalgedega maa peale. Kontšalovskil pole filmis ainukestki üheplaanilist tegelast, kõigis on korraga midagi sümpaatset ja antipaatset – täpselt nagu elus. Peaarst on ühtaegu diktaator ja oma patsiente armastav haigete eest hoolitseja. Ta isanimi on Iljitš, ja selline ütleb Venemaal kõik, Venemaad on valitsenud Vladimir Iljutš Lenin ja Leonid Iljitš Brežnev, mõlemale on lauldud hosiannat, mõlemat on sulbiks tehtud. Peaarst on ühtaegu rahulik ja äkkvihastuja. Peategelane Zhanna-Janna meeldib meile oma siirusega, ta on ühtaegu truu ja petja. Tehke järele! Aga Kontsalovski on osavalt noateral kõndinud, ta on meid veennud ja me eriti ei imestagi Žanna käitumise üle. Bryan Adams mängib filmi unistusepisoodides iseennast – topeltrealism, mis mõjub sürrealismina (ülirealismina), nagu see ongi ette nähtud. Paanikakülvaja Lusja on tohutult tüütu, kuid ometi on tema jutt absoluutselt õige. Kõiki prohveteid on nõdrameelseteks peetud, tõerääkijaid ikka hullumajadesse pandud. Hullumaja ülestõusu ajal haarab võimu luuletaja Ali, muidu vagur nagu utetall.
Ükski teos, millel ei ole sõnumit oma kaasajale, ei pälvi meie tähelepanu. Maailma pilk on koondunud islami ja kristluse konfliktile, ja tänase Venemaa eetiline probleem number üks suhtumine tšetšeenidesse. See muutubki paari äkilise, ent sidusa pööraku järel filmi põhiteemaks. Nüüd järgneb vapustava loogilisusega üks väljapääsmatu olukord teisele, nende loomine ja nendest väljapääsemine näitab Kontšalovski kui stsenaristi meeletut fantaasiat ja andekust. Ja pole siin imestada midagi. Kontšalovski oli stsenaristiks juba Andrei Tarkovskil, kahe peale kirjutasid nad “Andrei Rubljovi”.
Tegemist on karakterkomöödiaga, naljakad tegelased on pandud elutruudesse olukordadesse. Vaevalt, et keegi meist hakkab ennast kunagi rõivastega maskeerima meheks/naiseks,
ent “Hullumaja”-situatsioonidesse võime me vabalt sattuda. “Tootsie”-filmis ei küsi me kunagi, kas faktiline info vastab tõele, “Hullumaja” puhul ei luba me mingit valet. “Tootsies” me fantaseeringuid ja bluffe ainult naudime, “Hullumajas” oleks meile igasugune umbluu vastukarva.
Jälgime kiireid hüppeid ja pöörakuid ainult ühes lõigus!
Tšetšeeni võitlejad hakkavad üle võtma hullumaja, vaataja on antud vihje, et ehk läheb madistamiseks, pealegi veel invaliididega. Ei, see on meile paras üllatus, et tšetšeenid tahavad siin hoida vange ja arstida oma haavatuid. Kokkupõrke asemel hoopis hea läbisaamine, patsient Vika hüüab kommunismi- ja suurvene šovinismivastaseid loosungeid, tervitab tšetšeene kui vabastajaid. Kuidas seda võtta? Kas siit paistavad läbi Kontšalovski poliitilised eelistused? Kas Vika on pisutki autorihääl, olgugi et komöödiale iseloomulikult utreeritud? Nii ja naa, näeme, kuidas on loodud ekspressiivne ja kujukas ambivalentsus. Kas hull ei tohi siis tõtt rääkida? Muidugi, narrid ongi tõekuulutajateks! Aga kes seda Vikat ikkagi teab... Hullumaja vallutamise järel ei lähe verevalamiseks, kõigil hoopiski lõbus, tantsitakse ja lauldakse koos, on nalja, on naeru. Kus on sõda? Niisiis, vaenlastest said ainsa hetkega sõbrad, Tšetšeeni võitleja Ahmed teebki Janale ettepaneku. Kas pulmad tulevad pulmad? Ei, hullumajale lähenevad föderaalid, see on Vene armee. Kindlasti läheb kõmmutamiseks! Ei, föderaalid tulid hoopis 2000 dollari eest müüma ühe tšetšeeni laipa. Vene komandör müübki laiba, talle loetakse raha välja. Kas ta võtab raha vastu? Vene sõdurid ostavad laskemoona eest tšetšeenidelt narkootikume. Selle laskemoona eest, millega neid endid lahingus tulistakse… Ja vaenuväeosade komandörid, missugused on nende suhted? Ainult soss-sepast stsenarist paneks nad omavahel karvu kitkuma. Ja nagu selgub tätoveeringu kaudu mõlema võitleja randmel, on nii föderaalide kui tšetšeenide komandörid on teeninud Afganistani sõjas, tšetšeenide komandöri polk on toonud surmasuust välja föderaalide komandöri väeosa. Meeste palel lahvatab sõbralik jällenägemine, draamatehnika- ja eriti komöödiaettekirjutuste järgi peavad neist saama kamraadid.
Aga kuidas sa siin teineteisele kaela langed? Mõnes Ameerika situatsioonikomöödias oleks kindlasti nõnda toimitud, kuid vene kultuur on realistlikum. Karakterkomöödias on elutõde rohkem ja nalja vähem. Kummati aetakse sõjapidamise asemel ikkagi äri, nn vaenlaste vahel valitsevad asjalikud kommertssuhted. Maailm on pea peale pööratud, ja seda on tehtud absoluutselt loogiliselt, isegi realismireeglite vastu ei ole eksitud.
Ja nüüd, mil seda enam ükski vaataja ei oota, läheb tulistamiseks. Ometi on see kausaalselt punkt-punktilt motiveeritud – Vene sõdur on padrunite eest ostetud narkootikumist segaseks läinud ja vajutab kogemata päästikule. Mõlemal komandöridel on tükk tegemist, et puhkevat lahingut pidurdada. Nad peaksid nagu innustama sõdimist, eks ole?
Vaat, see on dramaturgia! Küsime, millega episood lõpeb? Kas keegi oskab ennustada, kuidas väljapääsmatust olukorrast välja pääsetakse? Pange tööle alternatiivne lahend oma peas! Õige, tulistamine lakkab kahe komandöri käskluste peale, Vene komandör loobub 2000 dollarist, ta annab tšetšeenidele nende võitleja surnukeha tasuta, tänutäheks Afganistanis, Tsinguri kurus elupäästmise eest. On ikka suuremeelsus…
Mitu pöörakut te lugesite? Sugugi mitte vähem kui Chaplini filmides, eks ole? Samas vaimus ja tempos läheb asi edasi. Sõjaliini asemel domineerib pulmadeks ettevalmisamine, pulmi me nagu vaenutegevusega suurt ei seo. Kontrast mis kontrast, totaalne vastandamine! Mitmekordne väljapääsmatu olukord siin valitseb, mitu ebatavalisust võib lugeda, mitmel kuival kala(d) on? (Siin nagu ei sobikski seda terminit kasutada, lugu on sedavõrd tõsine.) Kõigepealt hullumaja, mis vastandub igapäevasele maailmale. Siis, hullumaja sõja ajal! (Kahekordne väljapääsmatu olukord.) Aga see on hullumaja sõja ajal, kus valmistatakse ette pulmi! Kusjuures hulluvõitu pruut murraks nagu truudust oma platoonilisele armastatule Bryan Adamsile! (Viiekordne väljapääsmatu olukord.) Ja nagu hullumajafilmides ikka, ei ole selge, kes hull, kes terve. Ei ole asi kaugeltki nõnda primitiivne, et hulludel on õigus ja mittehullud eksivad. Igal tegevusel ja dialoogirepliigil ikkagi niivõrd-kuivõrd tõetruu väljund, milliseid hollywoodi komöödiatel ei ole. Tõsi, ka “Tootsies” on ju kodanikusõnum, pisut protesteeritakse näitlejate ekspluateerimise vastu ja pilgatakse nii seebioopeid kui nende tegijaid, ent mõlemad seisukohavõtud kaovad muu tralli sisse täiesti märkamatuks. Ent “Hullumajas” toimuvad isegi sügavad arutelud sõjast ja surmast, kus isegi Lev Tolstoid tsiteeritakse. Kas žanritinglikkuse rikkumine? Ja hullumaja “vabastades” sõdivad föderaalid loomulikult omavahel, lasevad maha oma sõdureid. Kas situatsioonikoomika? Ei, ajalooline tõde! Ja viimaks saab abielugi (niivõrd-kuivõrd) teoks, vähemalt sümboolselt – vene naine Jana istub ühes söögilauas tšetšeeni võitleja Ahmediga, kusjuures nii hullumaja arst kui kõik patsiendid aitavad Ahmedil varjuda föderaalide eest. Vapustav!
Mina liigitaksin “Hullumaja” absurdrealistlikuks, sügavmõtteliseks komöödiaks, millise žanriteoreetikud on unustanud nimekirja lülitada. Ja ei oskagi paugult öelda, mis on parem, mis halvem, kas ajuvaba hollywoodi komöödia või aus ja mõttetiine vene žanrivend. Mõlemal on omad plussid ja miinused, mõlemad on vajalikud.
Vaatame nüüd “Tootsiet”. Põhja-Kaukaasia kolka asemel New York, sõja asemel näitlejate elu. Oleks nagu naljavõimalusi rohkem, eks ole? Kõik kalad on kuival, näitlejaid on nagu ilmatu vägi, aga rolle kasinalt. Aga filmilugu ei lähe ega lähe käima, ekspositsioonis venib tegevuse areng lontamisi, aina pealepressiv ja kaunis tüütu subtiilne esprii, kuuleme üksnes teravmeelsusi, koomilisi repliike, mis õigupoolest - vähemalt meie kultuuriruumis - ei kõlagi eriti vaimukalt. Alles siis, kui Michael Dorsey teise näitlejateagentuuri üle liikluselava tänava jookseb, läheb mõneti tegevusrikkamaks.
Kuidas ta väljapääsmatust olukorrast, rahupuudesest, välja pääseb? Vaat, siia sobib termin kala kuival etemini, olete nõus?
Mis te arvate, kas ta saab tööd? Nagu näha, ei eksi vastustega keegi, kuid “Hullumaja” puhul ei suutnud ükski tudeng tšetšeenide rünnakuepisoodi lõppu ette ära arvata. Siiski, Michael Dorsey ei saa rolli, see antakse hoopis Dorothy Michaels’ile, Michael peab seeliku selga tõmbama. See on siis punkt, kust ei ole tagasiteed. Rõivavahetuse teevad “Tootsie” autorid selleks, et neil endil ei tuleks pükse jalast kiskuda ja eevatütreks hakata, sellepärast nad lasevadki trafaretset, pealiskaudset, äraleierdatud rada. Et mitte päris odavaks minna, on “Tootsiest” tehtud pisut ka seebikate paroodia, ometi on film ka ise paras seebikas. Niisiis, noateral mäng. Ikka prevaleerib kiire, isegi haaramatu sõnamulin, mille vaimukust on isegi raske jälgida. Peaasi, et keegi mõtteisse ei süveneks! Ülepaisutatud armastus, pea kaotanud kiinduja kuulub kohustuslikuna komöödiafilmi, ja “Tootsies” on selleks Sandy. Noh, kas Michaeli ja Sandy vahel püsivad pärast esimest vahekorda suhted? Kas Sandy on vihane, kui Michael kohtumisele kolm tundi hiljaks jääb? Ei, vihane ollakse realistlikus filmis! Muuseas, kas selles filmis on Tolstoist ja surmast juttu, ainult küsitakse, kas Tolstoi saab surres käia. Oh-oo, päris ootamatu punchline, eks ju? Mis sest et ei ole õhkagi filosoofiat (nagu “Hullumajas”) ometi on austuskummardus koomuski kaudu tehtud. Kala saab kuivamele, kui Michael Dorsey petab naisnäitlejana Dorothy Michaelsina ära kõik asjatundjad lavastajad ja teised otsustajad, ka kriitikud, kes talle halleluujat laulavad. Ja asi ongi pea peale pööratud. Ainult et kuidagi lubamatult lihtsalt ja odavalt – tõmbad teised ürbid selga ja oledki lupsti teises aegruumis. Kõik saab vaataja silmis (kes teab, erinevalt tegelastest, kes ei tea) kõrvaltähenduse – režissööri pepulaks Dorothy-Michaelile, suudlused (“tegelikult” sookaaslaste vahel), küllakutsed, garderoobiepisoodid, kus naisnäitlejad poolpaljalt ringi lasevad, autogrammikütid, voodivestlused, lapsehoidmine jne. Kunst ongi ju see asi, pluss midagi muud. Mäletate? Ainult et see midagi muud võib olla tühine ja kergekaaluline, nagu “Tootsies”. Ent sügavmõttelisus ei olegi ju eesmärgiks, nagu “Hullumajas”, peaasi, et naerma paneb! Noh, veidike teooriat: kumb on tegevus-, kumb vastutegevusliin, kas Michael Dorsey tegevus iseendana või Dorothy Michaelsina? Ma arvan, et vastutegevus toimub siis, kui Michael seelikut kannab, kuna siis tegutseb ta oma armutunnete vastu.
Utreerima, on komöödia võtmesõna ning “Tootsieski” järgneb liialdus liialdusele – kähku saab Michael-Dorothy kaanetüdrukuks, üks-kaks-kolm on näitlejate unistuste unistus kuulsus käes. Ja ilma armusekelduseta ei ole naljalt filmi – “Hullumajas” oli selleks kolmnurk Jana, luul-Brian Adams ja Ahmed, “Tootsies” koguni nelinurk (taas forsseering) Michael-Dorothy, Sandy, Julie ja Julie isa Les. Ainult et kui “Hullumajas” oli fantoomelemendiks olematu Brian, siis selles armumängus esineb Michael kord Michaelina, kord Dorotheana. Ja mina küll kohati mügistasin, kuigi ma tean esteete, kellel hakkab lihtsalt piinlik, kui ta juhtumisi mõnda neist allpool toodud filmidest poole silmaga telekast näeb. Tühine palagan! Mida nad seal tembutavad, higipull otsa ees! Kahju klounidest… Mina nende hulka ei kuulu.
Muuseas, ameeriklased on nõnda tõsised naljamehed, et on koostanud sajakonna kõigi aegade parimate komöödiafilmide edetabeli, teatavasti ei eksisteeri ameeriklaste jaoks muud maailma, ja nõnda leiamegi nimekirjast vaid nende filmid. Teeme meiegi peatüki „Lugu“ puändiks tõsist nalja ja avaldame selle pingerea. (Stuart Voytilla ja Scott Petri, lk. 207 – 211). Kuna ma enamust neist näinud ei ole, siis ei hakkama ka nimekirjas toodud filme klassifitseerima Polti järgi. Palun:
1.“Džässis ainult tüdrukud” (Some Like It Hot), 1959,2. Tootsie, 1982, 3. “Doktor Strangelove ehk kuidas ma õppisin muretsimise lõpetama ning hakkasin armastama pomme (Dr. Strangelove or How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb), 1964, 4. Annie Hall, 1977, 5. “Kullakallijant” (Duck Soup), 1933, 6. “Sädelevad sadulad” (Blazing Saddles), 1974, 7. “Välihaigla” (M.A.S.H), 1970, 8. “See juhtus ühel öösel” (It Happened One Night), 1934, 9. “Elluastuja” (The Graduate), 1967, 10. “Lennuk!”(Airplane!), 1980, 11. “Tootjad” (The Producers), 1968, 12. “Ooperiöö” (A Night at the Opera), 1935, 13. “Noor Frankestein” (Young Frankestein), 1974, 14. “Titte kasvatama” (Bringing up Baby), 1934, 15. “Philadelphia-lugu” (The Philadelphia Story), 1940, 16. “Laulud vihmas” (Singin’ in the Rain),1952, 17. “Veider paar” (The Odd Couple), 1968, 18. “Peamine” (The General), 1927, 19. “Tema pruudi reede” (His Girl’s Friday), 1940, 20. “Korter” (The Apartment), 1960, 21. “Kala nimega Wanda” (A Fish Called Wanda), 1988, 22. “Aadama küljeluu” (Adam’s Rib), 1949, 23. “Kui Harry kohtas Sallyt…” (When Harry Met Sally…), 1989, 24. “Eilesündinud” (Born Yesterday), 1950, 25. “Kullapalavik” (The Gold Rush), 1925, 26. “Olles seal” (Being There), 1979, 27. “Mõndagi Mary kohta” (There’s Something About Mary), 1998, 28. “Kummituste taltsutajad” (Ghostbusters), 1984, 29. “See on selgroolüli” (This is Spinal Tap), 1984, 30. “Arseen ja vana nöör” (Arsenic and Old Lace), 1944, 31.”Tõusev Arizona” (Raising Arizona), 1987, 32. “Kõhetu kuju” (The Thin Man), 1934, 33. “Moodsad ajad” (Modern Times), 1936, 34. “Küünlapäev” (Groundhog Day), 1993, 35. “Lõikus” (Harvey), 1950, 36. “Rahvuslik sõimukiri Loomade Kojale” (National Lampoon’s Animal House), 1978, 37. “Suur diktaator” (The Great Dictator) 1940, 38. “Suurlinna tuled” (City Lights), 1931, 39. “Sullivani reisid” (Sullivan’s Travels), 1941, 40. “See pöörane, pöörane, pöörane, pöörane maailm” (It’s a Mad, Mad, Mad, Mad World), 1963, 41. “Peast põrunud” (Moonstruck), 1987, 42. “Olla suur” (Big), 1988, 43. “Ameerika grafiti” (American Graffiti), 1973, 44. “Minu mees Godrey” (My Man Godrey), 1936, 45. “Harold ja Maude” (Harold and Maude), 1972, 46. Manhattan, 1979, 47. “Šampoon” (Shampoo), 1975, 48. “Lask pimeduses” (A Shot in the Dark), 1964, 49. “Olla või mitte olla” (To Be or Not To Be), 1942, 50. “Kass Balloa” (Cat Ballou), 1965, 51. “Seitse aastat sügelisi” (The Seven Year Itch), 1955, 52. Ninotchka, 1939, 53. Arthur, 1981, 54. “Kreeklase Morgani ime” (The Miracles of Morgan’s Creek), 1944, 55. “Leedi Eve” (Kalambuur, võib tõlkida ka “Enne maarjapäeva”) (The Lady Eve), 1941, 56. “Abbot ja Castelli kohtavad Frankensteini” (Abbott and Castello Meet Frankestein), 1948, 57. “Lõunastaja” (Diner), 1982, 58. “See on kingitus” (It’s a Gift), 1934, 59. “Päev võiduajamistel” (A Day at the Races), 1937, 60. “Torukübar” (Topper),1937, 61. What’s up, Doc, 1972, 62. Sherlock, Jr, 1924, 63. “Beverly Hillsi võmm” (Berverly Hills Cop), 1984, 64. “Päevauudised” (Broadcast News), 1987, 65. “Ehitud ratsu” (Horse Feathers), 1932, 66. “Võta raha ja kao” (Take the Money and Run), 1969, 67. Mrs. Doubtfire, 1993, 68. “Kohutav tõde” (The Awful Truth), 1937, 69. “Banaanid” (Bananas), 1971, 70. “Härra Deed tuleb linna” (Mr. Deeds Goes to Town), 1936, 71. “Golfitelk” (Caddyshack), 1980, 72. “Härra Blanding ehitab õhulosse” (Mr. Blandings Builds His Dream House), 1948, 73. “Jändamine” (Monkey Business), 1931, 74. “Üheksast viieni” 9 to 5, 1980, 75. “Jättis maha” (She Done Him Wrong), 1933, 76. Victor/Victoria, 1982, 77 “Palm Beachi lugu” (The Palm Beach Story), 1942, 78. “Teekond Marokosse” (Road to Marocco), 1942, 79. “Rebane” (The Freshman), 1925, 80. “Magaja” (Sleeper), 1973, 81. “Navigeerija” (The Navigator), 1924, 82. “Benjamini eraelu” (Private Benjamin), 1980, 83. “Äi” (Father of the Bride), 1950, 84. “Ameerikas kadunud” (Lost in America), 1985, 85. “Lõuinasöök kell kaheksa” (Dinner at Eight), 1933, 86. “Päevavargad” (City Slickers), 1991, 87. “Kiired ajad Ridgemontis” (Fast Time at Ridgemont High),1982, 88. “Mardikamahl” (Beetlejuice), 1988, 89. “Läbi raputatud” (The Jerk), 1979, 90 “Aasta naine” (Woman of the Year), 1942, 91 “Tüütu laps” (The Heartbreak Kid), 1972, 92. “Keravälk” (Ball of Fire), 1941, 93. Fargo, 1996, 94. “Sõtsekese emme” (Auntie Mame), 1958, 95. “La Manche’i väin” (Silver Streak), 1976, 96. “Kõrbepojad” (Sons of Desert)1933, 97. “Pull Durham” (Bull Durham), 1988, 98. “Kojanarr” (The Court Jester), 1956, 99 “Põrunud professor” (The Nutty Professor), 1963, 100. “Tere, hommikust, Vitenam” Good Morning, Vietnam 1987
Mida ma oskan selle paremusjärjestuse kohta öelda? Ei muud, et vaadake, kui palju edetabeliväärt filme on tehtud sõja ajal, sealjuures Ameerikale kõige hullemal, 1942. aastal tervelt neli. Ma ei ruttaks järeldustega (et koledal ajal tuleb mürinal naerda), ütleksin vaid nõnda palju, et teie ärge oodake sõda, võiksite ka rahu ajal asuda naljafilmi kirjutama.Edetabelifilmidest on komöödiad Jean Renoir’ “Mängureeglid” (samuti veel draamakomöödia, kommetekomöödia, ansablifilm, draamaromanss ja psühholoogiline draama), Clyde Bruckmani Buster Keatoni seikluskomöödia ja jant „Kindral“, Fellini komöödiadraama, satiir, linnakomöödia (urban comedy), ansamblifilm, meediasatiir (media satire) „La Dolce Vita“, Wilderi eksitustekomöödia, soovahetuskomöödia, kriminaalromanss ja farss „Džässis ainult tüdrukud“, Chaplini draama, komöödiaromanss, linnakomöödia (urban comedy) ja satiir „Moodsad ajad“ ning Chaplini draamakomöödia, romanss, melodraama, linnakomöödia, romantiline draama „Suurlinna tuled“.