VII Žanrid. 15. Seiklusfilmid

Seiklusfilm sisaldab seikluse, kuid erineval võitlusfilmist, mille tegevus toimub tavaliselt linnakeskkonnas, seiklusfilmi tegevus areneb mõnes muus gegraafilises puntkis ja tihti ka minevikus, siia kuuluva Dumas’ romaani järgi tehtud „Kolm musketäri“ on
ekraniseeritud ehk mitukümmend korda, „Krahv Monte Cristot“ mitte vähem.
Sugulasžanrite võitlus- ja seiklusfilmide peategelased peavad sattuma surmaohtu, nad peavad oma koledast väljapääsmatust olukorrast ise välja tulema, võitlusfilmi protagonistil piisab musklitest, seiklusfilmi protagonistil jätkugu nupukust, nagu detektiivfilmi juurdlejalgi. Ainult kui me detektiivfilmi puhul tõdesime, et kõik selle žanri filmide peategelased on tegelikult enigmat lahtiharutavad poirot’d, siis üks seiklusfilmi peategelane peaks olema sootuks iselaastu, kui mõne teise ja varem tuttava filmi peategelane. Sarnasus on siin oleks kurjast ja seda võib kriitik autoritele ette heita – näete, loomejõudu jäi kasinaks, ei suutnud suurt üllatada!
Bahtin ütleb, et kõike, mis on seotud seiklustega, valitseb üksainus jõud – juhus.
Me tunnetame, et loo tegevuse normaalne kulg on teisenenud, need teisenemishetked paiknevad just normaalse kulgemise ning loomuliku põhjus- ja tagajärjeahela katkemispunktides, kus see ahel katkirebituna laseb sisse tungida ülemaised jõud - saatuse, jumalad, monstrumlikud pahategijad.
“Initsiatiiv tervenisti on just nende jõudude päralt, mitte aga kangelaste käes. Muidugi tegutsevad ka seikluse tegelased ise – nad põgenevad, kaitsevad end, võitlevad, pääsevad. Kuid nad tegutsevad kui nii-öelda füüsilised inimesed – initsiatiiv ei kuulu neile. Isegi armastus tabab neid kõikvõimsa Eerose kingitusena. Seiklusajas inimestega kõik ainult juhtub (mõnikord juhtub, et nad võidavad kuningriigi). Seiklev inimene on juhuste inimene. Ta satub seiklusaega kui inimene, kellega midagi juhtus. Initsiatiiv selles ajas aga ei kuulu inimesele endale.” (Bahtin, lk. 52 – 53) Tundub, et Bahtin räägib tänase päeva filmisüžeest? Ei, jutt käib Antiik-Kreeka müütidest, millest said eeposed ja tragöödiad. Meie lisame ainult, et tegelased põgenevad, kaitsevad, võitlevad ja pääsevad vastavalt oma karakterile.
Loojooksu iseloomuustavad kiired ja üllatavad pöörakud, sisuldasa olgu palju mõistatusi ja saladusi.
Ma mäletan, kuidas ma pubekana neelasin „Kolme musketäri“, tihti jätsin ma lehekülgi vahele, otsisin lõiku, mis algab sõnaga
äkki, mis proosas märgib pöörakut, filmis teeb seda tööd muusika või tegevuse aeglustamine (nii-öelda vaikus enne tormi).
Minu nooruses eksisteerisidmusketärikambad igas klassis ja igal tänaval, mina olin Porthos, aga mul on kange tahtmine olla Athos või d’Artagnan.
Ma pean võin teile tunnistada, et ma olen siiamaani kiindunud d’Artagani, Athosesse, Porthosesse ja Aramisesse (viimasesse kõige vähem), alati, kui ma mõnd musketäriteost näen, haarab mind meeleliigutus, tõsi, praegu nostalgiline, hõllandun oma noorpõlve meeleliigutustes.
Kes siis on d’Artagnan?
Romaanitriloogia alul 18-aastane provintsinooruk, kes satub unistusemaale Pariisi, ta on kõhklematult valmis langema kuninga ja kuninganna eest, kuna seda on teinud viissada aastat tema esivanemad. Monarhid on tema jaoks absoluut, daamikultus iseenesestmõistetav. Ega kellelgi pole lugemishoos märkamata jäänud, et armumine proua Constance Bonacieux’sse on d’Artagnani ainus kiindumus naissooesindajasse elus. Rüütel mis rüütel, eks ole?
D’Artagnanis ongi rüütliromaanide üllust, truudust kuningale ja kaasvõitlejatele, iseseisvust ja ettevõtlikust, ta
D’Artagnan on ideaalne seiklusteose kangelane, ta on lihtsameelne ja liigutav, tema tegevuses puudub omakasupüüdlik motiiv. Porthos sihib ikka varandust, harilikult rikastele leskprouadele kuuluvat omandust, Aramist ootab kõrge positsioon klerikaalina või siis Vabamüürlaste juhina, Athos tahab lihtsalt elust põgeneda, olla tundmatuna varjus.
D’Artagnan on elu keskel, talle on sõprust vaja rohkem kui teistele, neliku laialiminek riivab kõige enam tema hinge.
Rüütliromaani protagonisti ümbritsebki eksistentsiaalne tühjus, rüütel on alati üksi. Romaanisarja lõpus täituks nagu d’Artagnani unistus, temast saab Prantsusmaa marssal. Kas ikka täitus? Ei, karjäär armeeteenistuses oli vaid d’Artagnani eesmärk, tema vajaduseks oli inimlik lähedus sõpradega, mida oli suurteks hetkedeks vaid noorpõlves, siis kui nelikut juhtis deviis: „Üks kõigi, kõik ühe eest!“ D’Artagnan on enne oma surma sellel ülikõrgel positsioonil vaid mõnikümmend minutit, nõnda et ta jääb endiselt rüütellikult puhtaks, ei jõua liituda saatanlike jõududega, mida see positsioon endast kujutab.
Nagu ihkab d’Artagnan kangelaslikku nelikut kokku koguda, nii soovib seda teha vist iga (lapsemeelne?) lugeja.
Me saime vaid poolikult teada, milliseid imelisi-koletuid saladusi sisaldas Athose elu krahv de La Fère’ina,
Nagu paljud inimesed võivad oma elu kohta öelda, et kõige ilusamad ajad olid nooruses, nõnda on see tänu sõpradele ja sõprusele olnud d’Artagnanigi elus.
D’Artagnani-triloogia on illusioonide purunemise lugu, initsiatsiooni-lugu, täiskasvanuks saamise lugu. Ja kui ma mõnikord d’Artagnani filme vaadates mingil moel kokku puutunud, elan sisse oma nooruspõlve, otsekui poleks ma sealt välja saanudki.
Kui ma küsiksin, kes sellest üllast aadlinelikust jääb triloogia lõpus elama?
Jah, ainult Aramis, kes on läbi ja lõhki oksüümoronlik tegelane – musketär ja vaimulik. Luuletaja ja seelikukütt Aramis võtab omaks uue, kodanliku ühiskonna väärtused, kuhu õilsatel rüütlitel ei ole asjagi, nemad jäägu romantikuiks. ärgu rikkugu oma mainet.
Filmidest ei tule harilikult välja, et d’Artagnan Alexandre Dumal on ta Jutustaja, Bastille’sse-mineku vältimiseiks Amsterdamis trükitud „Härra d’Artagnani memuaaride“ autor. Nagu Shakespeare polnud esimene Hamleti looja, nõnda on ka d’Artagnan kui tegelane kirjanduses liikunud kaua enne Dumas-vanemat. Teiseks Jutustajaks on Athos, Dumas teatab romaanisarja eessõnas, et ta on juhuslikult leidnud ka „Härra krahv de la Fère’i“ memuaarid“.
Niisiis, proosalugu jutustakse meile kahe õilsameelsama poolt.
1931. aastal avati Gascogne’is „suurima gascogne’lase“ d’Artagnani ausammas.
„Kolm musketäri“ on ekraanile toodud loendamatuid kordi, ka animaversioonides, isegi loomadena (kusjuures karakteersus on säilitatud), tegelikult peaks vaatama neid kõiki, et aimu saada, kui kaugele ekraniseering võib alusteosest minna.
Stephen Hereki „Kolmes musketäris“ on (negatiivseks) peategelaseks tõusnud hoopis kardinal Richelieu, kes musketäriväeosa laiali saadab, nõnda et musketärid peavad oma sinist univormi kandma teiste riiete alla. Richelieu plaanib atentaati kuningale ja riigipööret tahab abielluda kuninganna Annaga. Kuningas ja kuninganna on puberteetid-mängukannid, ent minu meeles on kõige suurem aps karakteriloogika vastu see, et Athos päästab mileedi de Winteri hukkamiselt.
Athos on tahetud teha heaks, aga välja on kukkunud suur vääratus.
Ent musketäride sõprus, truudus ja omakasupüüdmatus on alles, d’Artagnan, Aramis ja Porthos otsekui Dumas sule alt tulnud, ja ma tahaksin väga teada selle tudengi arvamust, kes pole romaane lugenud ning varem musketärifilme näinud.
Võitlus- ja seiklusfilmid võimaldavad vaatajal oma kujutluses vabanede kõigist tüütustest enda ümbert. (Neill D. Hicks, lk. ix).
Seiklusfilmis domineerigu eelkõige tegevustik, selle kompositsiooni vaatajale kõige mõjusamad elamendid on pöörakud ja peripeetia (meie teeme neil kahel terminil vahet, eks ole?), need on täis emotsionaalset laengut, mida vaataja naudib.
Vaatajana nõuame me loomulikult esmajoones elutruudust, nõuame eetikat, ometi on olemas üks kompositsioonikvaliteet, mille puhul me andestame mõningase ebausaldatavuse ja ebaloogilisuse – see on tegevuse ehtne pöörak õnnetusest õnne sisse (või vastupidi, kui see juhtub halvaga). Vaataja rahuolu ja lõbutsentrumi rakud ajus saavad jagu tõetruudusnõudest, uinutavad vaataja valvsa umbusalduse, viivul, mil tegevusolukord pea peale pööratakse.
Me ei lase end veenda „elul“, me anname voli esteetilisle kategooriale, mis vaatajat läbi ja lõhki tundva(te) autori(te) käes töötab tõhusamalt kui realistlik tegelikkusepeegeldus.
Tõde tuleb kaunistada, et see paistaks tõepärasem, eks ole?
Kui Harry Potter Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli õppima läheb, saab ta lahti oma kasuvanametest mugudest (väljapääsmatust olukorrast), kes talle kogu aeg hinge peal käivad. Milline laps ei oleks unistanud kodust pääsemisest! Vähemalt aegajaltki. Ent kui Harry Sigatüüka lossis võlukunsti kätte õpib, saab ta vabaks kõigest terves maailmas, mis pinnuks silmas. Isegi mina, vana inimene, kadestan Harryt, mis siis filmi sihtauditoorimist rääkida!
Kui žanrinimetuse ette kirjutatakse määratlus fantaasia, siis tähendab see tinglikusetasandi kasvu muinsjutulisuse ja võimatuse suunas.
Fantaasiafilme on omakorda žanreeritud romanssideks, epopöadeks, draamadeks, paroodiateks-komöödiateks, fantaasiaseiklusteks, fantaasiamüütideks, muinasjuttudeks, tulevikufantaasiateks, nooruki- ja lastefantaasiaks, kriminaal- ja enigmafantaasiaks ning kogu jõulufantaasiaks.
Fantaasiaromansi loo skeem on järgmine: poiss kohtub tüdrukuga, poiss kaotab tüdruku, poiss saab tüdruku tagasi. Fantaasiaepopöa: väike poiss võitleb suure poisi vastu. Fantaasiadraamas näeme otsevastandusi ja esiplaanile tõuseb realistlik element, fantaasiaparoodia/komöödia on naljakas, fantaasiaseiklusfilmi tegevus kulgeb maagilises ruumis ja ajas, tulevikufantaasiat ei saa samastada teadusliku fantastika, selles allžanris domineerib maagilisus-muinasjutulisus teaduslikkuse ees, fantaasiamüüdid põhinevad peamiselt Hellase ja antiik-Rooma müütidele. (Sable Jak, lk. 6-13)
Fantaasiafilmides mängitakse aja, ruumi ja tegelastega, ent imetlusväärseimgi fantaseering tuleb ristata reaalsusega, alles siis avanevad selle mõõt.
Harry Potteri auto võib õhus lennata, ent Harry ise kukugu lartsti aknast välja. Selle loo tegelased käivad läbi seina, ent Harry põrkab ise vastu seina ja saab haiget. Alles nagu muinasjututegelasel, nõnda on Harrylgi kuri kasuvanem, kelle juurest tahaks põgeneda.
„Harry Potteri“-seeria (Polti IVa) ongi žanreeritav blockbusteriks, koguperefilmiks, fantaasiaseiklusfilmiks, samuti lastefantaasiaks ja see võimaldab vaatajal põgeneda reaalsusest illusiooni, millega on lood nagu mürgiga – tervislikus annuses on väga tervislik. Eskapism (põgenemine reaalsusest) ongi loomekunsti suur alus, mida filmikunst auga täidab, kusjuures elust peaks ära jooksma rohkem publik, autor(id) ei tohiks olla oma inspiratsiooniõhinast nõnda haaratud, et nad lihtsate ettekirjutistega ei arvestaks, nendegagi, milliseid mina selles teoses lahti mõtestada püüan. Muide, üks kindel kriteerium, mis inimesi loomadest eristab, on meie soov uurida-kompida reaalsust. Kas see asi, mida me näeme, on see asi, mida me näeme? Kas see asi, mida me puudutame, on see asi, mida me puudutame? Need on inimlikud küsimused, omased rohkem lastele ja teadlastele. Põgenemine reaalsusest võimaldab neile paremini vastata.
Vaatame esimest ja teist osa „Harry Potter ja tarkade kivi“ ning „Harry Potter ja saladuste kamber“, näeme, kuidas toimib Ahura Mazda ja Ahrimani igavesti kestav võitlus, küsime, kui suurel määral on tegevuse seotus loogiline, kas kehtib põhjuse-tagajärje kett? Kasinalt, nagu religioonimüütides, elus ja teismelistelugudes ikka, kusjuures suur vastandus peitub selles, et eluskeem (kus püsib enne-nüüd-pärast ahel, kuid mitte kausaalne sidestus) on kasutusel fantastikas, mis jääb elust üpris kaugele..
Oskar Lutsu „Kevade“ kannab alapealkirja „Pildikesi koolielust“, see on päris täpne autoripoolne määrang, pole ju üks pilt aheldatud teise külge, ei näitusesaalis ega Lutsu jutustuses. Potteri-seeria kohta võiksime öelda – juhtumeid Sigatüüka koolist.
Võite veenduda, et mõistmise järg ei kao käest, kui teil mõni episood tähelepanuta jääb. Kausaalse loo puhul ei taipaks te siis, kui midagi kahe silma vahele jääb, enam loo sisu. Aga kui te näiteks köögist või mujalt tulles „Potteritki...“ kuskilt poole episoodi pealt uuesti jälgima hakkate, ei taipa te esialgu mõhkugi, see juhtum jääbki teil kaunis segaseks, alles järgmist juhtumit mõistate selgemalt – tähendab põhjus-tagajärje seos episoodisiseselt kehtib.
Vaataja pilku hoiab „Potteris...“ ekraanil üllatus üllatuse (seiklus seikluse) järel, nõidusknihvide gradatsioon (kordumine-kordamine oleks kurjast), ent siinjuures ei tohi pilli lõhki puhuda. Üleloomulikud võimed peavad olema piiri peal – seda suudab ära nõiduda, seda aga mitte ning see piir peab olema tegelasiti erinev, õigupoolest võimete mastaabi järgi toimubki tegelaste karakteriseerimine. Muide, kas te olete tähele pannud, et kõikvõimas Jumal on eriti huvitav selle poolest, mida ta ei suuda teha. Absoluutsus on igav ja üksluine, pange see endale kõrva taha – iga kujund peab sisaldama eitusjaatuse, ega kujund pole mõni fakt, et see oleks raudselt ühepooluseline.
Eitusjaatusest, piiri peal olekust, hakkavadki pihta luule, fiktsioon, mõttekujutelmad, seega looming. Teiseks on Harry Potteri puhul oluline kooliainestik, see kaasakiskuja ja meeltevangistaja, millest me rääkisime Truffaut „400 lööki“ ja Fellini „Amarcordi“ lahates.
Muide, ka meie „Kevade“ (IXe) , nii Lutsu kui Arvo Kruusemendi oma, igavene köitvus püsib samal efektil.
Te vaadake, kuidas teosesse sisselamine toimib meenutusparalleelide kaudu, neid on küll ja küll – Sigatüüka kooliski jagunevad õpetaja halbaks ja headeks (nagu teil), kaasõpilased sõpradeks ja vaenlasteks, tegelased on enam-vähem seesuguste pubekakarakteriga nagu teie koolis, Harryl on alatasa pahandusi ja tülisid, ka teil tekkisid koolis suhted kellegi vastasoo esindajaga (või vähemalt te unistasite neist salamisi), ent mulle mõjus enim see, kuidas Sigatüükas puhutakse vaenu puhtavereliste ja sopavereliste vahel, mäletate, „Kevades“ kaklevad nii-öelda õiged sakstepoistega, uputavad nende parvegi, mina oma nooruses pidasin suuri sõdu naaberkooli venelastega.
Kes on Harry James Potter?
Ta elab oma kasuvanemate Petunia ja Vernon Dursley juures, tal on kasuvend, temast mõned kuud vanem Dudley, Harry kasusisa on Tuhkatriinu kasuema sarnane ja Harry kasuvend meenutab Tuhkatriinu kasuõdesid.
Muinasjutu igitegelased peavad muinasjutus olema kohal, muidu polekski muinasjuttu. Ja peategelasele peab liiga tehtama, muidu ei muutu ta vaataja jaoks sümpaatseks.
Harry Potteri isa ja ema aga tappis Ahriman, antagonist, lord Voldemort, kes pani Harry vanemate maja plahvatama, 15-kuu vanune Harry pääses tulekahjust imeliselt vaid haavaga otsa ees, edasi hoolitses tema saatuse eest Ahura Mazda, protagonist, hea võlur, Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli direktor ja muundumisteaduse õpetaja Albus Dumbledore, kes paneb Harryle peale kaitsva loitsu, nõnda et kurjad jõud ei saa poisile enam liiga teha.
Albus on ühelt poolt hea võlur, teiselt poolt klassikaline hea õpetaja, kelle sarnane inimene on vist meil kõigil meeles koolipõlvest.
Harry elu kulgeb seiklusest seiklusesse, selgub, et ta vanemad on pärandanud talle palju kulda, võlumetalli, ilma milleta muinasjutt ei lähe käima.
Harryt tahab hakata kasvatama tema ristiisa Sirius, kuid headuse jõud näevad Siriuse kurjad kavatsused läbi, Harry jääb oma kasuvanemate hooldada, ta on kasuvennast kiduram, ent peab kandma ümara Dudley rõivaid.Harry kasuvanemad tahavad Harry panna ühte tavalisse kooli, ent siis jõuab pärasle headuse saadik, poolhiigalen Rubeus Hagrid, kes viib Harry Sigatüüka kooli. Harry ostab endale vanematelt päritud kulla eest fööniksisulega võlukeppi ning asub kooli, kus tal tekib palju vaenlasi ja sõpru, tema peavaenlased on lord Voldemorti käsilased.