VII Žanrid. 6. Draama

Kui pidada liikumist ja dünaamikat filmikunsti peamiseks tunnusjooneks, siis draama ei ole eriti filmipärane žanr. Mina kasutaksin draama asemel romaan, sest filmidraama on eepiliselt voogav, siin kuuleme pikki dialooge ja monolooge, sisult on need enamjagu eraelust ja sellest, kuidas ühiskond tungib eraellu. Kui romaanile on iseloomulikud pikad looduskirjeldused, siis draamaski demonstreeritakse meile panoraamseid maastikke või kütkestavaid linnavaateid. Kord palusin ma tudengeil leida draama, kus ei oleks päikesetõusu või -loojakut, ja seda ei ole seniks leitud, vähemalt mulle ei ole sellest teada antud.
Draama allžanriteks on eluloofilm, draamaromanss, ajastudraama, kohtudraama, seiklusdraama, perekonnadraama ja psühholoogiline draama.
Draama on alati peategelasekeskne, see on jälle filmipärane omadus. Peategelase enneolematu karakter viimistletakse viimase nüansini, tehakse meile täiesti usutavaks. Peategelane on kas täiesti positiivne või on tal vähemalt mingi tahk, mis vaatajat kütkestab nagu näiteks perekonna-armastus Vito Corleonel gängsteridraamas „Ristiisa“ (Don Corleone armastab lihast ja mitte maffiaperekonda.)
Vahel kuuleme-loeme määrangut näitlejafilm, enamasti käib see draama kohta. Mõnikord kirjutab professionaalne filmikirjanik režissööri tellimusel rolli oma käsikirjas kindlale näitlejale, seda juhtub kõige enam just draamadega.
Lugu käsitledes ütlesime, et elulugu on kehv lugu. Kuna paljud draamad põhinevad konkreetsete suurmeeste elul, siis ei sisalda needki perfektset lugu, filmi hoiab koos pigem peategelase enneolematu karakter.
Draama voogab, draama on nagu lai ja ülev tasandikujõgi, ilma äkiliste käänakutega. Kui mõnede žanrite puhul nõutakse, et (pea)tegelase väljapääsud väljapääsmatutest olukordadest ei tohiks olla etteaimatavad, peaksid vaatajat üllatama, siis draama puhul ei ole see eriti kohustuslik. Nagu me enam-vähem näeme ette, kuhu poole pöörab jõgi järgmisel käänakul, nii arvame ära, mis juhtub peategelasega tema elupöörakutel.
Perfektne filmidraama on Tarkovski ajalooepopöa, eluloofilm, ajastufilm, sõjadraama, isegi road-movie “Andrei Rubljov”, mis põhineb siis 15. sajandi Vene ikoonimaalija elulool, ja ei ole rajatud põhjus-tagajärje ahelale, vaid koosneb novellidest, mis on reastatud kronoloogiliselt, vaatlevad kindlaid eluetappe Andrei Rubljovi elus. Kui juttu on mõne pühaku eluloost, siis räägitakse hagiograafiast, mille alla me paneme ka “Andrei Rubljovi”.
Heaks draama näiteks on Michael Curtise “Casablanca” (Polti VIb), mida annab määratleda veel ajaloofilmiks, romantiliseks draamaks ja sõjaromansiks.
Ka “Kesköine kauboi” on draama, täpsemini linnadraama, siin on detailideni lihvitud sõpradepaari Joe Bucki ja Ritso Ratso karakterid.
Vaatame seiklusdraamat, eluloofilmi, spioonifilmi, sõjaepopöat “Lawrence Araabias”. Kõigepealt näeme raami esimeses pooles mootorattaavariid Inglismaal, seejärel hukkunu matust, saame teada, et vastusõidusuunda kaldunud ja seal jalgratturiga kokku põrganud mootorrattur oli Thomas Edward Lawrence. Juba matuseintervjuudes algab tema vastuolulise karakteri loomine. Mõned usutletavad kiidavad teda taevani, teised sarjavad tema maa põhja. Kuuleme, et Lawrence oli ühtaegu luuletaja ja luuraja! Vaatajale on antud info, millest tal peaks tekkima küsimus: kuidas on need kaks elukutset ühildatavad?
Ent õnnetusjuhtumiga Inglismaal on antud kindel lubadus, et Lawrence ei lange ei Araabia kõrbelahingutes ega jäta oma elu luureafäärides, lubadus, mis tundub kohatu seiklusfilmi puhul, kus iga nurga taga peaks varitsema surmaoht, vaataja olema hirmul peategelase saatuse puhul. Ent draamade puhul on see päris loomulik, kuna draama süüvib karakterisse. Samas on vaatajale antud teinegi lubadus, et filmi peategelase prototüübi elust peetakse täpselt kinni, mida nõuab biograafiažanr. Vaataja häälestab end žanripärasele tinglikkusetasandile, usaldab autoreid pisiasjadeski.
Eluloofilm on ajaloodraama nõbu.(McKee, lk. 84)
Eluloofilm on adresseeritud kõigile vaatajarühmadele, ka neile, kelle teadmised ajaloost just eriti sügavad pole, isegi neile, kes peategelase nime ei ole varem kuulnud. Neid vaatajakategooriat peab kütkestama enneolematu karakter.
Eluloofilmi puhul kannavad filmi peategelane ja tema prototüüp ühte ja sedasama nime, selle žanri tinglikkusetasandi määratlus on seesugune – film näitab valitud episoode peategelase prototüübi elust, seda, mida peategelase prototüüp kahtlemata tegi, seda, mida ta oletamisi tegi (näiteks, kuidas vestles inimestega kohtumistel), veidike ka seda, mida ta oleks võinud teha (näiteks intiimsuhetes, mille kohta ei ole leitud faktilisi andmeid) ja kindlasti mitte seda, mida ta poleks eales teinud. Eluloofilmi põrmustamiseks piisab kriitika pädevast väitest – päris-Rubljov, päris-Gandhi, päris-Lawrence nii ei teinud!
Lawrence’i hukkumise kohta on esitatud hüpotees, et tegemist oli osavalt lavastatud Briti luure poolt teostatud mõrvaga, kuna Esimese maailmasõja Lähis-Ida kampaanias Britanniale tõesti hiilgust ja võite toonud luuraja Lawrence pidi oma eluga maksma põhjusel, et ta teadis ülearu palju, lobises liigselt ning kaldus hiljem toetama Hitlerit ja natsionaalsotsialismi.
Informeeritud vaataja mõistab, et filmi autorid ei ole vandenõuspekulatsioonidega kaasa läinud ning hingab kergendatult – meile pakutakse tõtt, kontrollitud, tõepärast tõtt.
“Araabia Lawrence’i” stsenaariumi kirjutamisel on kasutatud Lawrence’i autobiograagilisi teoseid, seetõttu võima usaldada Lawrence’i repliike ja mõtisklusi.
Aga kindlasti ei kuulu “Araabia Lawrence” eluloofilmi allžanrisse autobiograafia, kuhu võiks paigutada näiteks
Fellini draamakomöödia, noorsoofilmi (coming-of-age) ja ansamblifilmi “Amarcord”, tema draamakomöödia, draama, satiir, meelelahutusärikomöödia, ansamblifilm ja psühholoogiline draama “8 ja ½“, draama, melodraama ja romanss „La strada“ ning enamus teisigi filme, Tarkovski ja Bergmani filmid on autobiograafilised.
“Araabia Lawrence’is” on esimestest episoodidest peale selge, et karakterilt sangviinik-depressiivik Lawrence on tsivilistist sõjaväelane, leitnant-boheemlane, tähendab, üsna tõetruu oksüümorontegelane. Väeosakaaslased suhtuvad temasse vastandlikult, kes peab teda napakaks, kes all-right-poisiks.
Vaatajal tekib esimene aimamise võimalus pöörakul, mil Briti Araabia büroo esindaja Drydan palub Briti armee Kairo-staabist enda alluvusse ekspeditsiooni juhatama ja beduiiniprints Faisali kavatsusi selgitama kloun-ohvitseri Lawrence’it. Staabikindral Sir Archibald Murray on stereotüüp – silmaklappidega ohvitser -, seega ei ole tema vastuseisu raske murda. Ka Drydan on stereotüüp – vastustustundeline ametnik - Lawrence on juba inimestatud karakter, seega usume temasse, automaatselt usaldame ka neid, kes talle head soovivad. Ei ole vähimatki kahtlust, et Drydan saavutab oma tahtmise, hoolimata staabikindral pilgetest Lawrence’i aadressil.
Lawrence saab Drydanilt luureülesande, ent Lawrence ei torma, pea ees, riskantsetesse intriigidesse, draamale iseloomulikult näeme suurejoonelisi, isegi pidulik-pateetilisi kõrbemaastikke, kuuleme pikki dialooge, neid kasutakse edapidigi tegevuse aeglustamiseks ja loomulikult Lawrence’i karakteri nüansseerimiseks. Järgmine pöörak on kõrbekaevul kui Ali ibn El Karish Lawrence teejuhi maha laseb. Mida see põhjustab? Kuidas pääseks Lawrence välja väljapääsmatust olukorrast jääda üksinda tundmatusse kõrbesse? Kui tegevus toimuks tavalise filmi kiirusel, oleks meile tagajärg üllatav. Ent draamale iseloomuliku väärika aeglusega lahendatud episoodi vaadates aimame me, et Lawrence tuleb toime võimatuga.
Lawrence’i relv on tõe näkku paiskamine, isikupärane poolküüniline-poolsõbralik avameelsus. Ta justkui seaks oma repliikidega ohtu elu, ent tegelikult päästab end surmasuust. Ei löö meid pahviks loo jätk ka edasistel pöörakutel – Türgi lennukite rünnak, Nafudi kõrberetk, Lawrence’i ülendamine El Aurensiks ja beduiiniks. Ei saa lõppeda ka lahing Akaba pärast teisiti kui Lawrence’i võiduga. Kõik nende ja edasistegi pöörakute tegevuste põhjustatud tagajärjed on enam-vähem ette teada. Lawrence’i võtmist oma hõimu liikmeks näidatakse tegevusega, beduiinisalga ülem Harithi Ali viskab Lawrence’i Briti ohvitseri vormi lõkketulle ja mehele antakse valged kõrberõivad, see on ka koht, kust ei ole tagasiteed.
Inglane Lawrence oli Kairos inglastele võõras, ent kõrbes on ta beduiinidele oma.
Dialoogides naudime arabisme, väljendusrikkaid ütlusi – su ema on maganud skorpioniga; ta tappis, ta sureb;
Lawrence’i tegevus kulgeb nagu noateral – emba-kumba, kas ta on suur strateeg või aferist, kellel on lihtalt õnne. Igatahes on ta humanist, üle brittide koloniaalvaimust ja rassismist. Usun, et vaatajat ei paelu niivõrd selle sõja- ja seiklusfilmi tegevustik kuivõrd Lawrence’i motivatsiooni mõistatamine. Tema eesmärk on teada, selle sai ta Drydanilt – selgitada välja prints Faisali huvid. Alles pärast Akaba-võitu (kui teised rüüstavad seda nüüd vallutuatud türklaste merekindlust) saame selle teada – Lawrence tunnistab, et ta armastab seda maad, armastab Araabiat ja araablasi, armastab kõrbe ja beduiine. Ja me usume seda üsna võimatut tunnet ühe inglase poolt, seda vaid tegelase juuspeeneks viimistletud karakteri tõttu.
Armastus kui kõrgeim motivatsioon ongi draamade peategelaste sisemiselt liigutavaks jõuks. Meenutame metskassi draamadokumentaalist “Metskass Serengetist” – tema armastas oma poegi, mitte kõutsi, kellega tal tuli paaritumiseks aega kulutada. Andrei Rubljov armastab jumalat ja oma tööd. Mahatma Gandhi draamast “Gandhi” Indiat. Mustvalges kohtudraamas “Kaksteist vihast meest” armastab žürii liige nr. 8, mr. Davis (ainuke, kes esimeses voorus süüdistuse vastu hääletas) Ameerikat koos latiinodega. Nii King Vidori kui Sergei Bondartšuki sõja- ja armastusdraamas “Sõda ja rahu” armastavad Andrei Bolkonski ja Pierre Bezuhhov Venemaad rohkem kui oma naisi. Eluloofilmis ja ajastudraamas “Schindleri nimekiri” armastab Oskar Schindler juute, poolakaid, sakslasi, kõiki inimesi. Armastus- ja draamaromansis, ajastu- ja sõjadraamas „Casablanca“ armastab Rick Blaine õiglust rohkem kui oma kunagist kallimat Ilsat. Abielu- ja perekonnadraamas „Kramer Krameri vastu“ armastab alul töönarkomaan Ted Kramer üle kõige oma poega Billy Kramerit. Akira Kurosawa
ajastu- ja spordidraamas „Sanshiro Sugata“ (Polti VIIf) armastab Sugata üle kõige džuudot. Nii Clarence Browni Aleksendr Zarki kui ka Bernard Rose’i filmidraamaromansis, melodraamas ja armastusdraamas „Anna Karenina“ julgeb Anna Karenina järgida südamekutset, eelistada armukest ametlikule abikaasale.
Ja mis on võib elus olla tähtsamat armastusest? Sellepärast me draamasid vaatamegi.
Draamade hulka kuulub ka nn kõigi aegade parim film “Kodanik Kane”, veel žanreerituav kui enigma-, ajastufilm ning film lõhestunud hingest (film a clef), samast edetabelist veel “Araabia Lawrence”, “Ristiisa”, “Tokio-lugu” (veel perekonnadraama, taaskohtumisfilm (reunion film), Murnau “Päikesetõus” (veel romantiline draama ja melodraama), Kurosawa ajastufilm, samuraifilm, ansamblifilm “Seitse samuraid”, Kurosawa samuraifilmi, ajastufilmi, kriminaaldraama “Rashomon”, Godardi kriminaaldraama, linnadraama, psühhodraama “Viimse hingetõmbeni”, Vigo romansi, romantilise draama, abieludraama (marriage drama) ja seiklusdraama (adventure drama) „L’Atalante“, maaeludraama (rural drama) Bressoni „Balthazari šanss“, Francoise Truffau romanss, romantiline draama ja ajastufilm“Jules ja Jim“,
Michelangelo Antonioni psühholoogiline draama ja seiklusdraama „Seiklus“, Satyajit Ray maaeludraama ja perekonnadraama „Paater Panchali“, Kenji Mizogushi ajastufilm, romantiline draama ja melodraama „Lugu hilinenud krüsanteemidest“, Stanley Kubricku ajastufilm „Barry Lyndon“, Marcel Carné romanss, ajastufilm ja romantiline draama „Paradiisi lapsed“, Orson Wellesi perekonnadraama ja ajastufilm „Hunnitud Ambesonid“, Martin Scorsese psühholoogiline draama, linnadraama, kriminaalpõnevik „Taksojuht“, Vittoria de Sica perekonnadraama linnadraama ja sirgumisfilm (coming-of-age) „Jalgrattavargad“, Erich von Stroheimi abieludraama ja psühholoogiline draama „Saamahimu“, Max Ophülsi melodraama, ajastufilm, draamaromanss „Kiri tundmatult naiselt“, Dreyeri usudraama (religious drama) „Ordet“, Kenji Mizoguchi taaskohtumisfilm ja ajastudraama „Valitseja Sansho“, Theodoros Angelopoulose poliitdraama „Rändnäitlejad“ ning viimasena Godardi esseefilm, psühholoogiline draama, linnadraama ja ansablifilm „Kaks-kolm asja, mis ma temast tean“.