VII Žanrid. 17. Võitlusfilmid

Võitlusfilmide (action) diviis võiks kõlada „Head tuleb teha rusikatega!“, ent kui rusika asemel juhtub olema mõni metalsem relv, võib kasutada ka seda. Võitlusfilmid näitavad meile tegelaste madistamist kurjuse vastu, eeldavad enam-vähem kohustuslikult füüsilise jõu tarvitamist, olgu näidetana toodud võitluspõnevik, politseidektiiv ja veider-paar-film „Surmarelv“, (Polti VIc), võitluspõnevik ja ulmevõitlusfilm (sci-fi action) Matrix, draama, võitluspõevik „Esimene veri“ („Rambo-1)“ (Polti IIIl), draama, samuraifilm (samurai film), ansamblifilm, ajastufilm, seiklusvõitlusfilm „Seitse samuraid“, ulmevõitlusfilm ja võitluspõnevik „Terminaator“ (Polti VIc).
Vaatajat kisub kaasa ainult võitlus, mis toimub tema silme all.
Ei mingit ähmasust! Selgus, clarte!
Freud on rääkinud põgenemisest tagasi metslusesse, kus saaks kultuurivaaba maha raputada, vaataja seda teha ei julge, võitlusfilmi metsik Kangelane teeb seda tema eest.
Ma pean kohe ütlema, et mulle ei meeldi mitte üks raas action’i tõlkimine märuliks, see annab tervele žanrile negatiivse varju. Enamjaolt on võitlus nendes filmides ülev ja suurejooneline. päästetakse inimkonda ja oma lapsi, võideldakse kurjategijate ja tulnukate vastu, ja mis sest et kõik on koletult lihtsameelne
Selles žanris jäävad lugu ja karakteriarendus jäävad tagaplaanile, tegelane peab käituma instinkti, esimesel impulsi ajel, ent tal olgu soovitavalt mingi kangelaslik missioon, ta olgu pidevalt valvel, et inimkonda päästa või aardeid jahtida. Arhetüüpselt paljas kangelane teeb oma füüsilisi kangelastegusid tavaliselt mitmes seeriafilmis järjest, tapleb mehiselt, kihutab ja jälitab maas, merel ja õhus. Harilikult põhineb tegevustik lihtsale, ent põhjus-tagajärje ketile rajatud loole, kuid olulisem loost ja loogikast on kangelastegude efektsus. Mõtlemine on keelatud! Stsenaristil pole tarvis oma fantaasiat eriti vaos hoida, žanri tinglikusetasand lubab tegelaste hüppeid pilvelõhkujalt pilvelõhkujale ja läbi leekide sammumist, bensiinipaagiga mootorrattas väljasirutatud kätel. Spetstrikid teevad tavaliselt kaskadöörid, kes oskavad lennata ja võivad sportautoga vastu müüri kihutada. Mitte just kõige haritum vaataja tahab uskuda, ja usub, võtab lati madalamale, vaatab mõnele asjale läbi sõrmede, andestab liialdused. Fantaasiavõitlusfilmides võib kihutada ka läbi müüri, ent muidu on soovitav veidi piiri pidada.
Ameerika on ühemüüdiline maa, Jumal on Ameerika jaoks surnud, tema asemele on tulnud Superman a la Riggs “Surmarelvadest”, kes on kõlvatusest puhas, aga joob, ropendab, magab alasti, vihkab Jumalat ning teeb kähku selgeks, et ta ei karda ei surra ega tappa. Riggs on arhetüüpiline nihilistlik kangelane (Screening Scripture, lk. 259), meie ütleme tema kohta, et ta on kriipsujukulik ekstravertne koleerik ja hüsteerik, nagu peaaegu võitlusfilmi kangelased.
Võitlusfilm nagu põnevik, detektiiv ja õudukas, peavad riivama vaataja enesekaitseinstinkti, mis on valvel, ent tööta, kuna meil kehtivad seadused, me magame soojas toas ning võime kõhu täis süüa, kui nälg näpistama hakkab.
Aga mis siis, kui ühel päeval seadused ei kehti? Siis tuleb appi Kangelane...
Võitlusfilmide allžanrina eristatakse eraldi gängsterifilme, mille tegevus paljudes filmides toimub keeluseaduse ajal, 1930ndatele aastatel Ameerikas (peamiselt New Yorgis), kui toimusid verised gängsterisõjad.
Teisi võitlusfilmide allžanreid: spioonilugu, lummava spiooni lugu, jälitusfilm, tagaajamisfilm (chase movie) jne. Viimaste hulka kuulub Dominic Sena gängsterifilm, võitlus-põnevik ja vembufilm (caper) „Kadunud 60 sekundiga“. Vaatame, kuidas alguses (ekspositsioonis) kogutakse meeskonda, sel ajal siis karakteriseeritakse kõiki, kes järjekordsest aktsioonist osa võtavad ja need on episoodid, mis kuuluvad lausa obligatoorselt näites westernižanri juurde. Veel näeme, et antikangelasel Randall "Memphis" Rainesil on enam-vähem samad omadused, mis me fikseerisime kangelastel filmis „Hai lõuad“ – ta on eemal, ta on alul kaunis passiivne ja kõhklev, ta asub tegevusse, et kedagi-midagi päästa, tal on siiski isiklik motiiv, mis ta tegevusse kallutab. Gängsterifilmide puhul tõuseb stsenaristi ette küsimus, kuivõrd eetiline on nende glorifitseerimine.
Aleksei Balabanovi kriminaaldraamas, gängsterifilmis, linnadraamas, võitlusfilmis „Vend“ (Polti VIj ja XIVa) on peategelane Danila pool-Tuhkatriinu, pool-Robin Hood.
Danila ema saadab poja pärast tema demobiliseerumist armeest kolkakülast Leningradi/Peterburi vanema venna Viktori juurde, kes ema arvates on suurlinnas aus, rikas ja lugupeetud mees. Esimese peapealepööramisena selgub, et Viktor, hüüdnimega Tatarlane on palgamõrtsukas, järjekordse tellimuse täitmise usaldab ta oma nooremale vennale Danilale.
Kui sõjafilmide puhul oli meil juttu, et lapsluurajatel ja lapssõduril ei teki eetilist tõket tapmise puhul, siis „Vennas“ on kujutatud vaimset invaliidi Danilat, kellel samuti puudub seesugune tõke ning kel ei ole veel hirmufenomeni ning kes nende psüühiliste-isikuliste defektide tõttu Peterburi allmaailmas endale nagu muuseas õige kähku nime teeb. Näeme, kuidas viimane saab esimeseks.
Tapatööd teeb Danila loominguliselt, kartmatult, lähidistantsilt, ta ei löö värisema ei kättemaksu ega avastamise ees. Ta tapab möödaminnes, see oleks nagu talle kõrvaltegevus muusikanautimise ja peavalutablettide otsimise vahel.
Enam-vähem kõik, kelleg Danila kohtub, võtavad verevalamist kas päris ükskõikselt või koguni imetlevad tema oskusi. Kaubatrammijuhist Sveta näeb pealt tulistamist, selmet pöörduda miilitsasse, hakkab joodikuga abielus naine Danila armukeseks. Mõned tegelased tunnevad hirmu Danila ees, ent ometi ei pöördu nad õiguskaitseorganitesse. Danila on loll-kaval, süüdimatu süüdlane, sümpaatne timukas. Tema vend Viktor vapper-arg. Kruglõi (Ümar) on lipsuga gängsteri stereotüüp, ent talle on antud huvitav püsiomadus – ta räägib vanasõnadega, tõsi, pikapeale see tüütab.
Tegevus on Danila tee allmaailma autoriteediks, vastutegevus tema vaenlaste riukad, kes Danilat likvideerida tahavad. Danila vaenlaseks saab tema vanem vend Viktorgi, kes lapsepõlves oli Danilale isa eest. Viktori ja Danila isa istus vangis, tema pojad on teise põlvkonna kurjategijad. Ainus, kellele Danila tasumata jätab, on tema vend.
Danila kujuneb kuidagi „positiivseks“ roimariks, nakatavaks, tugevatahteliseks, omamoodi puhtahingeliseks kõrilõikajaks, kes on kiindunud 80-ndate aastate hitansamblisse Nautilius-Pompilus, ja ei teegi muud, kui nüristab oma meeli ja ajusid muusikaga. Danila on kõlbeliselt kurdistunud, tal ei ole inimlikke reaktsioone. Episoodist muusikarežissöör Stepaniga (mille eel Danila tapab väriseva Stepani nähes kolm inimest) ilmneb, et ta eeldab teistelgi inimestel puuduvat aukartuse elu ees, elu pühaks pidamise tunde.
Niisuguse tegelase karakterit usutavaks luua on päris keeruline, sedapuhku on autorid sellega toime tulnud.
Dialoog on kasin

Teine pea peale pööramine toimub lõpplahenduses, Danila asub tööle Moskvasse, kus ootab teha kahtlemata avaram tööpõld. Peterburi on alistatud!
Ent Danilast saab võitmatu kangelane, tõsi, tema ainus sõber luterlikul kalmistul elav eetikahääl Sakslane mõistab ta hukka, ent see taunimine ei jää kõlama, kindlasti leidub noorukeid, kes sooviksid olla samamoodi külmavereline mõrtsukas nagu seda on Danila.
Kui vene filmides oleme ikka leidnud lüürilisust ja realismi, avala meelega tegelasi, siis „Vend“ on küünilisuse tipp, filmist vaatavad vastu võõrastevihkamine, jõhkrus ja varjamatu ahnitsemine, kuid peategelase avalus on alles. Dainila on flegmaatiline depressiivik, introvert-ekstravert.
Ja kuivõrd filmikunst ikkagi tegelikkust kajastab, tekibki küsimus, mis siis on/oli realistlik?
Kas oli varasem, lüürilisem kajastamine oli nõukogulik silmakirjatsemine? Või on valelik praegune jultumuse demonstreerimine, otsene näkku sülitamine? Või on ühiskond muutunud ja mõlemad rahvuslikud hoiakud tõesed? Või eksisteerivad need kaks elumudelit ilusti teineteise kõrval ning autori(te) otsustada on vaid, kumb neist oma filmi valida?
Mida ma ütleksin? Film on kuratlikult hea, kuid mind jääb vaevama positiivse sõnumi puudus.
Ja niisugune asi jääb tihti kummitama võitlus-, eriti gängsterifilme vaadates.