VII Žanrid. 3. Blockbuster

Blockbuster , otsevastena võiks selle liitsõna tõlkida umbes kui tapapakumüraka, millel timukas ohvril pea maha lööb (aga leiduks teisigi vasteid), filmindusse tuli sõna teatriargoost, kus see märgib äärmiselt edukat näitlejamängu Broadwayl, nõnda et kogu New York kihab.
Teise maailmasõja ajal kutsuti blockbusteriteks Kuninglike Õhujõudude suurimaid pomme, mis Saksamaa kohal alla heideti, ning ülekantud mõistes sobib see tänagi – blockbuster, see on tõeline pomm.
Ma olen ikka püüdnud ingliskeelset terminoloogiat eestindada, ent blockbusteri vasted tunduvad mulle kistutena ja kunstlikena. Ootamatu pomm? Tappev kõmakas? Ei sobi, ei sobi, ja ma olen jätnud ümber panemata. Pealegi on nähtus kuidagi võõras, nii meie kinole kui ka üldse. Ei meeldi mulle, kui kunstiga raha tehakse.
Kirjandusteaduses ei pea keegi bestsellerit romaanižanriks, see tähistab kirjastajate edu müümises ja levitamises. Filminduses kuulub blockbuster aga auga kõigi teiste žanrite hulka, kuigi siin ei ole liigitatud sisust lähtuvalt, oluline on hoopis muu – tohutu eelarve, staarid, hiigelkasum – sõnaga, super-A film, kui vaadata žanreerimise alguspäevadesse tagasi.
Kirjanduses on kaubandus ja tootmine loomingust lahutatatud, filminduses aga kõik koos. Oleme rääkinud, et žanreerimisel endal puudub igasugune loogika, nõnda võivad blockbusterid ise olla õige mitmest žanrist, ent peamiselt on need ikkagi ajaloo-, sõja- ja ulmefilmid, õudukad ja põnevikud.
Kui juba blockbuster on žanrina aktsepteeritud, miks siis mitte selle vastand low-budget-film (odava eelarvega teos)? Aga ei, viimane märkus ei lisaks publikut, võib koguni ehk teatud kihte vaatajaskonnast eemale peletada, nõnda siis salatakse see maha.
Blockbusteri brandiks on Steven Spielberg, kelle filmid maksavad üle 100 miljoni dollari ja kes teenib nendega hirmpalju - „Juurapargi“ (Polti VId ja XXIVs) esimese osa eest 25 miljonit, kolmanda osa eest 72 miljonit, ja mis te arvate, kui palju „Schindleri nimekirja“ (Polti Xf) eest? Selle tegi ta tasuta, mis ehk oli kõige kasulikum.
Kunsti puhul me rahast ei räägi, blockbusteri puhul ei saa sellest mööda minna, mis ei tähenda, et blockbusterid ei ole kunst. On küll, ja pealegi veel väga kõrge!
„Juuraparki“ annab sisuldasa klassifitseerida teadusliku fantastika võitlusfilmiks, eelajaloofantaasiaks, samuti koletisefilmiks, „Schindleri nimekirja“ sõjadraamaks ja eluloofilmiks.
Mind paneb võpatama mõte, et Hollywoodi kahtlemata kõigi aegade edukaim kommertsrežissöör Steven Spielberg on minust ainult üksteist kuud vanem, saab 18.detsembril 2003. aastal ainult 56 aastat vanaks.
Eks ole, tundub, et Spielberg peaks olema vähemalt sajane, isegi vahest kinost vanem, sest ta näib olevat igavesti meie kõrval olnud.
Miks meile nõnda tundub? Põhjusi on kaks: esiteks filme hakkas ta tegema arutult noorelt, ja teiseks on tal neid koletu-koletu hulk.
Oma esimese töö tegi Spielberg juba enne kooli, ja ei mänginud kellegi filmis lapseosa, vaid alustas paugupealt režissöörina. Muidugi võttis ta oma loo üles kitsasfilmikaameraga, oopust näitasid poisi vanemad külla tulnud sugulaste rõõmuks köögiseinale, kuid esimene asi oli valmis ja esimesed aplausid teenitud.
Edasigi läks kõik tõusujoones, õnn oli leidnud ande ja anne õnne. California osariigi ülikoolis lõpetas Spielberg filmikunsti eriala 1969.aastal lühifilmi (short film), omafilmi (independent film), eksperimentaalfilmi, road-movie’, komöödiaga “Amblin´” (Polti XIVi) (võiks vahest tõlkida Kimades või Perutades), ja seda näidati mitu korda televisioonis, mille järel ta kohe produtsentidele silma hakkas. Kahekümneneljasena tegi ta 1971.aastal juba oma esimese täispika mängufilmi, tagaajamisfilmi (chase movie), road-movie ja õuduka “Duell” (Polti Vb) üsna mitme kuulsusega peaosades ning kuni tänaseni tutvutsatakse seda kui üht parimat telefilmi üleüldse. Taas California teedel, nagu lõputöögi, Film, mil tegevus toimub taas California teedel (nagu päris esimeseski töös), sai nõnda populaarseks, et Euroopas hakati seda levitama ka kinoekraanidel. Kokku on Spielberg režissöörina, näitlejana, produtsendina ja kaasprodutsendina, stsenaristina, stsenaariumiparandajana (scripdoctor) ja
toimetajana osalenud umbes paarisaja filmi tegemisel, alates 1974.aastast hakkas Spielbergile sadama kõikvõimalikke auhindu, kokku on tal neid lugematu arv.
Spielberg on teinud filmiks enam-vähem kõik meie aja mütoloogiaallikateks olevad ajaloosündmused. Võtame näiteks kostüümseiklusfilmi „Kadunud seaduselaeka otsijad“ (Polti IXd), film, mille peategelaseks on kallis ülikonnas arheoloogiaprofessor Indiana Jones, ent tegelikult aaretekütt ja seikleja, mis oli oma kümnendi löövamaks hitiks, hiljem näidati seda osadeks monteerituna maailma paljudel telekanalitel.
Me võime selles 21 aastat tagasi valminud teoses näha klassikalise kommertsteose kõiki alustugesid, nõkse ja nippe. Vastanduvad head ja halvad, kusjuures ka halvad tegelevad arheoloogiaga, ainult et neid kihutab tagant rahahimu ja kuulsjuanud. Mingil määral on jälle tegemist kunagi tõesti sündinud lugudega, mida seob meie päevade kuumim müütide allikas – Teine maailmasõda, natsid, nende luure contra võitmatu Briti luure. Juba tegevuskohad panevad ahhetama – Lõuna-Ameerika džungel oma inkasaladustega, Aafrika oma lõvide, Nepaal oma budistide ja Egiptus... noh, mille taustal toimub tegevus Egiptuses? Ainult üks kord võite arvata! Kommertskunst kasutab assotsiatsioonide automaatpaare – mis teile meenub kõigepealt, kui te kuulete sõna Egiptus? Loomulikult näeme Egiptuse-episoodides püramiide ja kuna filmis peab kõik olema seotud tegevusega, siis ei näe me püramiide üksinda, vaid tegevuse tagaplaanil. Mängus on veel elu sünnikoht ookean ning allvealaevade baas keset elu sünnikohta. Kihutatakse, kihutake, kihutakse. Omadel ja hobuste jalgadel, hüdroplaanidel, tankidel, veoautodel, tsiklitega, laevadega, PanAmi ja natsitiibadel. Maod hammustavad ja mürgiputukad sibavad mööda selga, ohtralt on heroiini ja muumiaid. Tulistatakse automaatidest, püstolitest, vibudest, toitu puistakse kihvti ja leitakse nõitud varandusi. Kas pisut paljuks ei lähe? Ei! Tempo ja põnevus on krutitud viimase piirini, autorid on teinud imet.
Spielbergile võib ette heita, et talle on ideoloogia olulisem inimesest. Ja tõesti, Spielberg on eelkõige patroot, ta tulistab fritse, imetleb brittide sangarlust ja kavalust. Spielbergi tegelased ei ole elust võetud isikupäraste iseloomudega inimesed, nad on kinost võetud ja kinno uuesti pandud uljurid, vaprad ja asjalikud kangelasevõitu tegelased oma tüüpkarakteritega. Võin kihla vedada, et keegi ei aima ette ära, millest tuleb juttu järgmises episoodis, aga ometi on see igatpidi loogiline. Kindlasti ootamatuim ja parim, mis oleks üldse võimalik.
Niimoodi teenitakse raha... „Kadunud laeka otsingul“ on järjed, nagu kommertsteosel peabki olema.
Mis toob hirmpalju raja sisse?
Mäng arhetüüpikal, nõnda põhineb blockbuster’i lugu peaaegu ikka ja alati arhetüüpsel kolmnurgal Kangelane, Kuri ja Ohver.
Miks ma teen nii pikalt juttu stsenaristikaloengui Steven Spielbergist, kes on eelkõige režissöör ja produtsent?
Aga sellepärast, et ta pole juba üsna oma esimestest teostest peale oma filmide stsenarist (küll on ta stsenaariume kirjutanud teiste režissööride tarvis, olnud teiste stsaniristide käsikirjade toimetaja), tema oskab hinnata kolleegide tööd. See ongi edu tagatis. Ja teiegi pidage seda meeles, ärge püüdkegi olla ühtaegu stsenarist ja režissöör.
Meie püüame siinkohal analüüsida „Hai lõugu“, mis kuulub otsakuti veel sellistesse žanritesse nagu võitlusfilm, seiklusfilm ja põnevik ning sellistesse allžanritesse nagu mereseiklusfilm, koletisfilm ja loodusõudusfilm.
Põnevikust ja seiklusfilmist teeme edaspidi pikemalt juttu, ma mõne sõnaga seletan, mida kujutavad endast need kolm viimast.
Teose žanreerib mereseiklusfilmiks tegevuspaik, kõik me oleme lugenud lapsepõlves Jules Verne’i romaani „20 000 ljööd vee all“ ja hiljem John Hustoni „Mobby Dicki“, esimeses toimuvad imelised juhtumid vee all, teises käib karm tegevus vee peal, mõlemad kuuluvad mereseikluskirjanduse hulka, esimest on ekraniseeritud mitukümmend korda, teinegi on kibeda ekraanikatsumuse läbi teinud. Ühelt poolt köidavad meie meeli salapärane sügavus ja tohutu veteavarus, teiselt poolt on tegelased seal kaugel ja eemal ilma tsivilisatsiooni kaitsest, nõnda et ainuüksi tegevuspaigaga vaataja tähelepanu vähemalt äratatud. Nobelisti Ernest Hemingwaydki tuntakse esmalt tema jutustuse „Vanamees ja meri“ kaudu, aga mis see muud on, kui mereseiklustaies?
Koletis võib ilmuda kosmosest või tajumatutest dimensioonidest, selle võib kogemata sigitada luhtaläinud teaduskatsetus, selle võib konstrueerida inimene nimme, see võib olla osa loodusest nagu meie filmi puhul. Koletisfilmid on harilikult kole menukad, seetõttu on King Kongidel, Godzilladel, Frankensteinidel, zombidel, golemitel, fantoomidel ja kõigil neil teistel kole palju uusversioone. Koletis mürgeldab ja mööbeldab, teeb pihuks ja põrmuks meie armsa ja seni turvalise kodu, loob totaalse kaose, ning kogu see laastamine ja lagastamine tõuseb esiplaanile, nõnda et lugu ja tegelas(t)e karakter(id) ununevad sootuks. Mõned koletised on aga koguni kuidagimoodi sümpaatsed, mis sest et nad kole koledad on. Niisiis žanreering (pea)tegelase, harilikult antagonisti alusel.
Loodusõudusfilmid jutustavad sellest, kuidas muidu päris viisakad loomad ja taimed muutuvad äkki külmaverelisteks tapjateks, harilikult ekspluateeritakse vaatajas õuduse üleskütmiseks isendeid, kellega homo sapiensil niigi ei ole miskipärast sooje suhteid – ussid, ämblikud, konnad, putukad, ja „Hai lõuad“ järgib täpselt žanri ettekirjutisi.
Miks ma valisin „Hai lõuad“?
Esiteks muidugi Spielbergi, teiseks loomulikult selle filmi vaieldamatult kõrge kunstikvaliteedi pärast, mis tihti on blockbusteritel rohkem kui küsitav. „Hai lõugade“ struktuuri nigelate jäljendajate töödest on kasvanud välja allžanr iroonilise nimetusega popcorn blockbuster, nende hulgas leidub koguni sama pealkirjaga filme ainult nad kannavad järjekorranumbrit ning nende autoriteks ei ole Spielberg. Pean silmas filme „Hai lõuad 2“ ja „Hai lõuad 3“.
Röstitud maisiteradest on saanud kõige niru sümbol, nüüd lisandub see teistegi žanrinimetuste ette tähenduses madalakvaliteediline epigoonlus.
Aga veel... Mille pärast veel valisin ma „Hai lõuad“?
Minule andis Moskva-koolis režiid austatud Aleksandr Mitta, kelle loengutelt ja kelle ohtralt tsiteeritud raamatust pärit teadmisi olen ma teile lahkelt jagannud, vaat, Aleksandr Mitta oli „Hai lõugade“ filmimise ajal Hollywoodis olnud Spielbergi juures stažeerimas ja jutustas meile huvitavaid lugusid selle blockbusteri tegemisest, sellest, millal on mängus tehismulaaž, millal dresseeritud basseinihai, sellestki, et basseini- ja ookeanivesi on tegelikult eri värvi, ainult et vaataja seda harilikult ei märka. Jälgige hoolikalt vee värve! Meie distsipliini puudutab see ainult sedavõrd, et stsenarist võib looma käituma panna just nõnda, nagu tema loole tarvilik, las režissöör ja tema meeskond nutitavad, kuidas ülesannet ettenähtud tinglikkusetasandil täita.
„Hai lõugad“ on olude edasiandmisel püüdlikult realistlik, tegelikkust peegeldav filmihai on üritatatud panna tavavaataja jaoks end ülal pidama nagu seda teeb tema elus originaal looduses, ehk on tollest vaid tigedam, verisem ja aktiivsem, kuid see on peategelase kohus.
Bioloogid ja loomade käitumise uurijad mõistagi turtsuvad naerda, nad avastavad filmis lolluse lolluse järel, aga las turtsuvad ja naeravad, film pole tehtud neile, vaadaku dokumentaale, kui nad tõde otsivad!
Mul on „Hai lõugade“ juubeli-DVD, väljaantud filmi valmimise 25. aastapäevaks, sisaldab intervjuu Spielbergiga, filmi filmimise loo, ent ka Spielbergi üpris puškinlikud krokiid filmi tegelastest ja loost, mis režissöör sirgeldas Peter Benchley romaani kallal pead murdes, lähtepunktideks stsenarist Carl Gottliebile. Ka neid vaatame.
Ma olen kunagi näinud portreekritseldusi, milliseid Puškin tegi oma loodavatest tegelastest kirjutamise ajal, ja need ei erine suurt Spielbergi omadest, ehk on vaid mõnevõrra õhema joonega. Ja samasugused sirgeldused leian ma oma austatud Aleksandr Mitta raamatust „Kino meždu adom i rajem“!
Ei-ei-ei, ma ei vihja pisimalgi moel plagiaadile, ütlen vaid, et stsenaariumi võib kirjutada ka visuaalselt. Rohkem käib see tõdemus režiistsenaariumi kohta, ent mõneti ka kirjandusliku stsenaariumi kohta. Nõnda et pange kõrva taha – lugu, aga iseäranis karakterit luues peaks visuaalse mõtlemisega (ent filmiga seotud inimestel peaks kõigil domineerima visuaalne, lausa eidetistlik mõtlemine ja ettekujutusvõime), autor endale oma mõtte üles joonistama, et karakter püsiks sule alla, et see laiali ei valguks. Ja Spielberg ongi oma joonistused teinud režiistsenaariumi ja lavastusprojekti kallal töötades, sest nagu juba öeldud – tema ei ole oma filmide stsenarist, temast võiksid režissöörid eeskuju võtta.
Paneme „Hai lõuad“ käima.
Eelloos-proloogis näeme lõket rannas, noorteseltskonda pidutsemas-lõõgastamas, noormehe ja neiu vahel tekib pilgukontakt, noormees Cassidy astub neiu juurde, küsib nime, saab teada, et neiut kutsutakse Chrissie Watkins, nüüd muutub neiu aktiivsemaks, lidub minema, kutsub noormehe ujuma. Neie tundub depressiivina, noormees skisoidina. Veidi vintis Cassidy ei saa riideid seljast, neiu padistab vette, neiu sukeldub, oi, kui romantiline – kuupaistel suplus! Viimaks kuuleme armukudrutamise asemel neiu hädakisa ja appikarjeid, ega me ei saa täpselt aru, mis temaga juhtus, viimaks ta hüüatab – see ründab!
Stsenaristidel alati soovitav valida Ohver „meie hulgast“ (see loob eeldused osadustundeks), kõik me oleme nooruses lõket teinud, oleme neiu või noormehega öösel vallatult supelnud, vähemalt tahtnud seda teha. Niisiis, ülituttav olukord.
Iga vaatajale antud infobitt tekitagu temas uusi küsimusi, nii köetakse üles tema uudishimu.
Mis siis juhtus Chrissiega, miks ta karjahtas? Ja kuidas reageerib Cassidy? Saame teada, et keegi ründab, iseenesest tõuseb kohe küsimus, kes?
Vaatajas peaks olema tekitatud huvi, mis ta kaasa kisub, vaataja uudishimu peab olema sütitatud.
Ohver olgu ka ise soovitavalt veidi-veidi „süüdi“, kasvõi kaudselt, kasvõi kogemata, aga olgu. Ohver tormaku ise püünisesse, ent loomulikult ei tohi ta soovida enda surma.
Vette kutsus ja sööstis sinna Chrissie ise, noormees tahtis niisama lävida, võib arvata, mis eesmärk tal oli. Chrissie käitus naiselikult, pages ja peibutas ühtaegu, ehk keelas emainstinkt end kohe kätte andmast, ta tahtis enne mängida ja läbi proovida, kellega on tegemist, kas mees ikka annab mõõdu välja (et olla minu laste isa)? Chrissie soovis päästa ent kohesest andumusest, aga näe, mis välja tuli! Oletame, et vees juhtunud õnnetus peaks olema käivitavaks põhjuseks, igatahes on see lubadus filmi teema kohta – ei tohi ju olla seesugust vaataja petmist, et meile teada ei antaks, mis seal ookeanilainetes õigupoolest juhtus.
Järgmine episood on veel igapäevasem, kui noortelõke rannas – keskeas mees ja naine virguvad võrdlemisi hilja, näe, poeg juba mängib ookeanirannas ja koer vajab söötmist.
Kõik vaatajad võivad ennast sinna episoodi panna, neilgi on maast lahtisaamisega raskusi, nagu nondel tegelastel seal ekraanil.
Hommikurutiini katkestab telefonikõne.
Ka Kangelane võiks olla „meie hulgast“, ehk pisut meist üle, et me teda imetleda võiksime, kuid meil olgu temaga tublisti ühist nii kommetes, rõivastuses kui perekonnaelus.
Telefonikutsungist kuuleme, et inimene on kadunud, kindlasti oletame, et teine episood on esimese tagajärg, kuid esialgu jääb see õhku rippuma.
Oleme saanud annus infi ilmselt Chrissie kohta – ta on kadunud. Aga võibolla elus? Me ei tea, miks ta karjus, kuid aimame halba.
Pange tähele, et vaataja köidetakse ekraani külge kaheselt – esmalt infoga, mis talle antakse, aga ehk veidi enamgi temas esile kutsutud infonäljaga, tema uudishimu jäetakse nimme osaliselt rahuldamata, ja just seda vaataja tegelikult ihkab.
Oo, politseinikuperel on kaks last! Nagu meil enam-vähem kõigil... Hoolitsev ema kiigub väiksema võsuga, kui politseinik Martin autoga tööle kiirustab – vastandus!
Politseiniku viib ujumis- ja kadumiskohale seesama noormees Cassidy, kes koos Chrissiega vette ei sööstnud, järelikult aimasime õigesti, et telefonikutse oli seotud Chrissiega, ja hea, et ta ei ole ta mingi pahatahtlik tüüp, vaid niisama loru, ei saanud rõivaid kerelt maha, see ta päästis. Nagu elus ikka, iialgi ei tea, mil kivi katuselt pähe kukub...
Politseinik Martin ja noormees Cassidy ruttavad randa, nende jooksu pealt dialoogis saame teada esimesed elulooandmed nii ühe kui teise kohta, ilma millega ei saaks me luua tegelastest karaktereid. Kuuleme, et just noormees teatas juhtumist politseisse, no seda tegi ta küll õigesti, kuigi oleks võinud ju vette neiule appi tõtata, kui neiu karjus.
Rannas näeme merest väljaroomanud võikaid elukaid, kes kõik on Chrissie ookeanist välja uhutud kehatükkide kallal, alul ei saagi aru, kas nad on vähid, krabid või mõned muud jubetised. Vaadake, siis milline mõjuv vastandus – enne kaunis neiu, kes ujus elegantselt nii vee peal kui vee all, nüüd kahmakas korjuskit peletiste õgida. Mis pärast saab?
Minu meelest hakkab vaataja siinkohal üle minema uudishimustaadiumist kaasaleamisstaadiumisse, tal peaks tärkama kaastunne Chrissie vastu ning osavõtt kõigi vastu, kes tema surmamõistatust püüvad lahendada.
Ent infot tuleb vaatajale edasi ulatada annuste kaupa, ka järgmised, elamusstaadiumid tekitatakse vaatajal info andmise ja varjamisega, kuidas siis muidu? Ja info plaanipärase jagamisega hoitaksegi vaataja lõa otsas.
Vaataja kolm sisesilma – eetiline ja sotsiaalne südametunnistus ning esteetiline arbiter – jälgivad küllap nakatanult tegevust edasi. Need kolm võivad inimesel olla teadlikud, ent tavavaatajal toimivad need teadvustamatult, ta võib mõelda umbes nii: noh, kas ta teisele appi siis ei võinud minna? Päris rikkalt elavad teised... Kui ilus öine ookean! Ja plika oli kena...
Vaataja sisedramaturgiaks on tema meeleolude vaheldumine, ja meil kõigil on selleks tarvidus. Ehk on sellel midagi ühist öö ja päeva rütmikaga, ehk biorütmidega, ei tea, olgugi et nähtuse füsioloogilist külge on uuritud ohtralt.
Infoga tekitakse vaatajas pinge, ent kogu kunst seisneb siiski vaatajadramaturgia loomises, vaataja viimises masendusest eufooriasse, pettumusest õnne, vihkamisest armastusse, jahmatusest meelerahusse.
Õõva sigitav Kuri olgu mujalt, näiteks Hiinamaalt, kosmosest, maa-alt, metsikust loodusest, kuuendatest dimensioonidest või tont teab kust põrgust.
Aga kohe tekib vaatajal ka uus küsimus, kuidas need pisikesed košmaarid, kes korjusel sibavad, said ikkagi suurele neiule liiga teha? Me ise kuulsime, et Chrissie karjus ja rabeles.
Kust me saame täpselt teada, mis juhtus? Saladuse lahendab meie jaoks politseipealik Martin, mis on juba mitmes samm tema kangelasklišeesse rüütamisel – näeme,et Amity City (väljamõeldud suvituskoht Uus-Inglismaal, USA Atlandi-rannikul) lihtelanikud austavad teda, pöörduvad tema poole oma probleemidega, isegi küpsed, kaunid, keskealised naised hõõruvad talle ligi.
Mis te arvate, kas Martin võtab tuld? Üks kord võite arvata. Klassikalistel kangelastel ei ole armulugusid, nad on enamjaolt skisoidid, hoiduvad eemale võõrastest inimestest, samuti asjadest, mis otseselt nende elu ja tööd ei puuduta.
Selle žanri protagonist olgu peaaegu absoluutselt positiivne, noh, hea küll, las ta suitsetab, las annab rahameeste survele õige pisut järele, kuid abielurikkumine või lihtsalt tiivaripsutamine ei tule kõne allagi! Ja tubakavea saab ta hiljem vaatajalt andeks, kuna kisub tilpneva koni huulte vahelt abipolitseinik Hendricksilt, kes jätkab suitsetamist ametiruumis! Ja nüüd selgub, et Martin on lahtise peaga.
Pealik Martinile on karakter (mis sest, et skisoidi lihtkarakter) antud ainult tegevuse abil, keegi ei ole teda iseloomustanud, et Martin on niisugune ja naasugune. Vaataja usaldab tegevust rohkem kui dialoogirepliike.
Politseipealik Martin tipib Cassidy ülekuulamisprotokolli kirjutusmasinasse, näeme kuidas meedikutelt telefonikõne ajal tähthaaval ilmuvad lahtrisse inglise keeles SURMA ARVATAV PÕHJUS sõnad HAI RÜNNAK.
Nüüd on peaaegu lõplikult selge, et Kuri on loodusest, ookeaniveest, millega ju heal hulgal vaatajatest tuleb kokku puutuda.
Hai on ammugi õuduse märk, halbu inimesigi kutsutakse haideks, näiteks ahnitsejaid, neid, kes kongus küüsi mammonat enda poole tirivad.
Hail on hambad, mis vaataja alateadvuses võiksid samastuda Saatana kihvadega.
Me tervitaksime igaüht, kes Saatanaga võitlusse asuks, meie poolehoid on talle ette garanteeritud, see hoiak tuleneb meile religioonide poolt sisendatud kahepolaarsest maailmast.
Ja mis juhtub, kas pealik Martin sööstab siis ülepeakaela koletisega taplema?
Vara veel, lool on oma seadupära. Ja Martinile on juba antud karakter, mis seda ei luba.
Martin laseb ranna sulgeda (siit algab keskpaik) ning see on põhjus, mis tekitab tagajärjena vastutegevuse, ilma milleta ei ole õiget draamalugu.
Vaataja usub tegelasi, kelle käitumine on talle arusaadavalt motiveeritud.
Noormees Cassidy pöördus lõkkeõhtul neiu Chrissie poole - selge, tahtis vastassooga lävida.
Neiu põgenes ja meelitas ühtaegu - nii nad ikka teevad.
Politseipealik reageeris telefonikutsele – see on tema kohus.
Noormees ise teatas politseisse neiu kadumisest– just seda ta tegema pidi.
Vastutegevuski olgu motiveeritud - ranna sulgemise all kannatavad kohalikud ärimehed, linnapea Larry Vaughn ja teised, kellel „suvedollarid“ teenimata jäävad, kuna puhkajad ei tule kohta, kus haiohu pärast on vetteminek keelatud. Ja lähenb 4. juuli, rahvuslik püha pikkade vabade päevadega.
Reaalelus ei näe me harilikult läbi teise inimese kavatsusi, ehkki me tihti oletame, et näeme, film kingib meile kindla, olgugi et fiktsioonilise võimaluse avastada tegelas(t)e eesmärk ja kui see juhtub olema, ka salamotivatsioon.
Vastutegevus lähtugu omakasupüüdlikust ajendist, tegevus olgu vastandlikult püha ja õilis, nii tehakse filmi, mis vaatajale kangesti meeldib.
Vastutegevus aktiviseerub, linnapea Larry Vaughn ähvardab pealik Martinit koguni Amityst minema kihutada, vaatajal kaaselamine vististi hoogustub, sest tegelaste vaheline konfliktitsemine on alanud (mida me keskpaigalt ootamegi), vastased on konfrontatsiooni seatud (mille järele tavavaataja januneb). Nüüd on siis – paistab, et Kangelaseks saaval - pealik Martinil hai kõrval teinegi vaenlane, kelle vastu tuleb võitlusse asuda. Hai on esialgu ebamäärane, ent linnapea selge ja lihtne.
Ärimeestekolmik esitab oma versiooni – tüdruk võis jääda laevakruvide vahele! Nägite, miks meile anti SURMA ARVATAV PÕHJUS – et vastutegevuski oleks pisutki põhjendatud.
Stsenaristi pakutud jätk peab vastama kolmele tingimusele – olema esmalt loogiline tegevustikuga, teiseks peegeldama adekvaatselt reaalsust ning kolmandaks karakteriseerima tegelasi, ja see kolmas on ehk olulisim.
Mis sest, et ärimeeste argument on lihtsameelsevõitu ja vaataja umbusaldab neid tegelasi hoobilt loob see ärimeestele vaataja meeleheaks stereotüüpsust (nad on klišeelikud ärihaid, haid maa peal; linnapea on sundusega tegelase sugemetega stereotüüp nimetusega idioodist kõrgametnik), ning polariseerib tegelasi headeks ja halbadeks – no, pealik Martin küll nii rumalat juttu ei ajaks!
Mida ilmsem vale, seda vastikum inimene (tegelane), see valem töötab võrdselt elus ja kinos.
Vaataja langetab otsuse mitte niivõrd loogika vaid kaitseinstinkti alusel – pealik Martin hoolitseb ühishuvide eest, et hai enam kedagi ei ründaks, järelikult vaataja endagi eest, ärimehed ajavad taga omakasu, tahavad supelranda taas avada. Mis siis, kui mina või minu lähedased sinna juhtuvad, käib vaataja peast läbi.
Rand avataksegi ärihaide survel – no midagi peab juhtuma, mingi üllatus peab tulema! Ja nüüd hakkab vaatajat mõjutama saspens – ei tea, kelle kallale hai järgmisena tungib, kas on see koer, keda ujutatakse rannavees, poiss Alex või mõni kolmas-neljas, kes vette kipub.
Saspensiepisoodid lahendatakse audiaalselt, ja küsimusele, kui täpselt peab stsenarist helid ja muusika stsenaariumisse kirjutama, ei ole ühest vastust. Näidendi käsikirjas märgitakse tihti ära kõik kolksatused ja naksumised, taustamuusika oopuse pealkirigi, stsenaariumis oleks seesugune punktuaalsusetaotlus ehk ülepingutamine, kuna filmi režissöör on ikka tunduvalt rohkem autor kui näidendi lavastaja, ja jätkem need asjad tema hooleks!
Vaataja tahab, et teda kõditaks hirm, vaataja tahab tunda armastust.
Ärge tulge mulle rääkimagi, et armastus ekraanitegelase vastu kahandab armastust kaasinimese vastu. Ehk on hoopis vastupidi?
Ohver nr. 2 on Alex, issand, kui armas mehehakatis! Ja tema ise nüüd küll ise ei andnud vähimatki põhjust!
Vaataja verejanu on rahul, et lugu ei piirdunud ainult ühe ohvriga, vaataja süüdistab ärihaisid – mis nad sundisid pealik Martinit randa avama! Ja sümpaatia Martini vastu kasvab. Mida eemaletõukavamad on vastased, seda meeldivam protagonist.
Amity City üldsuse koosolekul vastandatakse politseipealik Martin kõigile hotelliomanikele ja suvitusärimeestele – nemad ei taha ikka kuuldagi ranna sulgemisest! Martin seekord survele järele ei anna ning meie osadustunne tema vastu süveneb, meie talitaksime oma kujutluses sellises olukorras samuti – ausalt, õiglaselt, omakasupüüdlikult ja oma kohust rahva teenimisel täites.
Sedapuhku lähevad kompromissile hoopiski vastutegevuse kandjad, linnapea Larry Vaughn nõustub ranna sulgemisega 24 tunniks kuniks tuleb ametnik Okeonograafiainstituudist, kes asja otsustab. See on meie seni veel aimatava Kangelase esimene Võit meie eest hoolitsemisel, meie elu kaitsmisel, mis sest et üürike, aga võitude hiilgus kasvama gradatsioonis. Samuti muudab ärimeeste otsus neid endeid tõetruumateks, muudab filmi vastuvõetamaks ka kriitilise pilguga vaatajale, kes ei salli must-valgeid vastandusi.
Mina piiritlekisin kuhugi siiakanti vaataja kaasaelamise ülekasvamise osaduseks, kuid loomulikult on seesugune natukenegi täpsusele pretendeeriv määrang meelevaldne, eks igal vaatajal ole isesugune psühholoogia.
Ja kes see üldse riskiks eksaktselt defineerida humanitaariamõisted, ka siin kasutatavaid uudishimu, kaasaelamine ja osadus?
Üllatuspöörakuna astub tegevusse keegi Quint, kohalik kalur, kriibib vastiku krabinaga infotahvlit (pange kõrva taha, tegelane tehakse esimesest hetkest tülgastavaks), et endale tähelepanu tõmmata, pugib eemaletõukavalt saiakontsu kõnelemise ajal. Söömine, nagu juba öeldud, on üks kinematograafilisemaid tegevusi, selle abil on võimalik tegelasele karakter luua üks-kaks-kolm.
Quint nõuab pakutud 3000 dollari eest 10 000 dollarit, ja tema hävitab Kurja. Teenida raha teiste õnnetuse arvelt? Sellel on halb maik man, eks ole?
Quinti ettepanekut ei võeta vastu.
Kangelane aga ei tohi kõrgustesse lennata, ta peab olema vaatajale oma, sestap näeme järgmises episoodis, kuidas vaataja osadust Martiniga tõstetakse, politseipealik viibib oma õdusas kodus, maitseb veini armsa abikaasa Ellen Brody seltsis.
Niisugune inimlik, igituttav tegevus seob vaataja Kangelase külge – ta on täpselt nagu mina!
Kas pälvib Kangelane meie täieliku poolehoiu selle episoodis?
Ohutunne peab aga vaatajat kummitama, ja –õudus! - perekond Brody oma lapsed mängivad paadis, kai ääres. Ja kui protagonist Martin neid kohe kaldale kutsub, õigustab abikaasa Ellen laste mängu.
Mis vihjeid siin tehakse? Kas tõesti tuleb Ohver nr. 3 Kangelase enda perekonnast? Halastage, palun! anub vaataja.
Ja selle halastamise ta ühtaegu peab ja ei pea saama, reeglistab kommertsfilmi eesmärk teenida raha ning kütkestada vaatajat.
Kangelane näitab hairaamatust, kui ohtlikud on ookeanikiskjad ning Ellen soostub Kangelasega.
Ja taas üllatuspöörak. Suur hulk rahvas läheb haid paatidega püüdma, kui merejahipidajate seas ei ole meie Kangelast, tema sirvib kodus edasi teadusraamatut haidest, õppib tundma Kurja hingeelu.
Saarele jõuab haispetsialist Matt Hooper Okeonograafiainstituudist, näete siis, kuidas kahe tegelase lähenemine on ette valmistatud – üks varustab end teadmistega haide kohta, teisel on need olemas. Haispetsialist Matti saabumine on keskpunkt, koht, kust ei ole tagasiteed.
Kommertsfilm töötab kiirelt ja otsustavalt, nüansse tundmata – kui Quint toodi meie ette kohe negatiivsena, siis Mattist lausa õhkub esimesest hetkest pihta meeldivust, tema ladus koostöö Kangelasega algab enne nende ametlikku, nimepidi tutvumist, pärast seda on aga otsemaid sõbrad.
Lahel aga kütivad oma mootorpaatidelt vaata et Amity City kõik terved mehed inimsööjahaid, ainult et sellest ei võta osa ei politseipealik Martin, ei okeonograaf Matt, aktiivselt isegi mitte kummaline kalur Quint.
Kuidas on see võimalik, et Martin on kõrvale tõrjutud? Järelikult ei ole see õige asi...
Ja vaadake, see küttimine ongi kujutatud palaganina, sellest osavõtjaid motiveerib 3000 dollari jahtimisena, vette pillutakse söödaks veriseid lihakäntsakaid, hai tahetakse tappa dünamiidiplahvatustega, ja see hakkab vaatajale vististi vastu.
Kas kuriloom on ikka seesuguse karistuse ära teeninud? Hea igatahes, et meie Kangelane sellest osa ei võta, see jätaks talle häbipleki külge.
Nõnda, poolehoidu ja vaataja osadust Kangelase vastu suurendatakse mitte üksnes tema tegevuses osalemisega, vaid ka tema eemalviibimisega, ja siit ka ainus järeldus - me näeme vastutegevuse järjekordset afääri.
Quinti eemalejäämise põhjus on aga teistsugune, tema jaoks on 3000 dollarit liiga vähe, tema nõudis rohkem.
Kangelased ootavad, see tekitab dramaturgilist pinget. Kangelased astuvad võitlusesse alles viimasel hetkel, siis, kui kõik teised üritajad on läbi põrunud, seda nõuab sangariloo reeglistik.
Okeonograaf Matti ja Kangelase ametialane koostöö aga sujub, nad vaatavad koos üle Ohvri nr. 1 maiseid jäänuseid, millest Matt teeb ühese järelduse – Crissie langes hai saagiks.
Pange tähele, et ekraanil näeme vilksti ainult puretut kätt, nagu meile peaaegu ei näidatud ka krabide õgitavat surnukeha – vaataja õuduste talumisel on piirid, ja nendega tuleb arvestada eriti massikultuuritaiese loomisel.
Siit siis manitsus stsenaristile – ei maksa jälkustega liialdada, produtsentide, see on raha huve esindav toimetaja (editor) roogib enamiku neist niikuinii välja!
Järgneb episood, kus tegevus ja vastutegevus arenevad üheskoos.
Oleme tajunud, et Matt on depressiiv, talle meeldib inimestega suhelda, Martin aga eemale hoidev skisoid, nõnda on vaatajale antud teinegi lootus – ehk saavad neist kahest vastandlike karaktertega meestest sõbrad?
Vastutegevuse käigus püütaksegi kinni suur hai, rahvas, eriti ärihaid juubeldavad, tehakse ajakirjanduse jaoks fotosid, antakse intervjuusid, et oht on möödas ja koletis tapetud, rahvas, tulge aga Amaty randa puhkama, ent tegevuse käigus määrab okeonograaf Matt samaaegselt kindlaks demonstreeritava hai liiki, tema lõugade haaret. Ja selgub, et tõenäosus, nagu oleks just see hai hambad Chrissie külge löönud, on ainult 1 protsent.
See on Kangelase Võit nr. 2, vastutegevuse ebaedu on tegevuse edu.
Õppige mõõdutunnet, õppige detailivõlu! Mitte absoluutselt võimatu, vaid üks protsent. Matemaatiliselt ilmselt suurt erinevust vist ei olegi, ent kunstiline vahe on tohutu, selle protsendikesega luuakse okeonograaf Matti realistlik ja tõetruu depressiivkarakter – ta on teadlane, ta on kriitilise mõtlemisega, tema ei allu emotsioonidele ega soovi liialdada.
Pealik Martin oli lasknud end vedada fotografeerimisele palaganil püütud hai taustal (anname selle talle andeks, kuna ta ei läinud sinna ise), ja üllatuspöörakuna saab ta karistada!
Ohvri nr. 2, Alexi ema proua Kintner virutab talle pliks ja plaks kõigi nähes vastu kõrvu – miks ta lubas rahval vette minna, kui oli teada ühe neiu hukkumine hai lõugade vahel!
Proua Kintneri hull käitumine on aga mõistetavalt motiveeritud – tal hukkus poeg. Tema ei tea, kes sundis pealik Martinit suplemisluba andma, meie koos Martiniga teame, et see oli linnapea Larry Vaughn, kes viibib kõrvakiilude plaksudes Martini kõrval.
Ülekohus ja ülekohtune karistus on üks mõjukamaid vahendeid vaatajas tegelase vastu meeldimuse rohkendamiseks.
Ehk paigutaksime siia punkti, millest alates vaataja tunneb Kangelase vastu sümpaatiat, ja järjest kuumemat?
Jällegi tõstame esile mõõdukuse - linnapeagi ei ole kellegi kaak, ta palub Kangelaselt vabandust oma vea pärast. Ja Kangelase autoriteet tõuseb, nagu ka linnapea Larry Vaughn’ oma pisut.
Kas oli siis Alexi ema käitumises kutse otsustavasse võitlusesse Kurjaga, viimsesse lahingusse elu ja surma peale, mida ülistavad kõik religioonid ja revolutsionäärid?
Jah, oli. Ent enne tuleb jälle tempo maha võtta, käiku läheb seesugune draamatehnikanipp nagu tegevuse aeglustamine (retardation), me näeme Kangelast hubases kodus, kus ta mängib oma pojaga.
Täpipealt nagu meie, ka meie viibime hubases kodus, ka meie mängime pojaga või mängib meiega meie isa – nii luuakse alus samastumiseks. Tempo mahavõtmine pole tarvilik üksnes tegevusdünaamika rütmi rikastamiseks, vaid ka sisu süvendamiseks, tegelaste karakterite nüansseerimiseks.
Ja Kangelase peab vaatajale vastutuleku korras tegema veel lahutamatuks sõbraks okeonograaf Mattiga, kes on tõsiselt mõnus sell. Ja veel on loomata tema detailne karakter – ja sealt ta tulebki ta depresiivkarakterile omaselt ootamatult politseipealik Martinile külla, kaks veinipudelit näppus, paistab boheemlasevõitu olevat. Seni olid hästi edenenud nende töised kontaktid, kas Mattil õnnestub sulatada skisoidi suhtelmisjahedust ka eraelu pinnal? Ja iseenest mõista on just see vajalik mõlema tegelase vastu sümpaatia tekitamiseks-suurendamiseks.
Labusal õhtuolengul veinilaua taga saame teada õiget mitut asja – esiteks, et palaganil kinnipüütud hai ei purenud kindlasti Chrissiet ja oletavasti mitte ka Alexit (nii ütleb Matt), et Kangelane vihkab vett, jääb merehaigeks juba praamil, mis üle kitsa väina autosid veab (seda ütleb Kangelase naine) ning et Matt armastab haisid, ent lahkub homme Amityst, sest ta peab minema oma haiteadust tegema mujal.
Vaatajale oli emotsionaalselt ammu selgeks ehtud, et palaganil kinnipüütud hai on Valepõhjus, et see elukas ei põhjustanud neid õudseid tagajärgi (Ohvrit nr. 1 ja 2), nüüd kinnitas seda loogiliselt ka kriitilise meelega teadlane Matt, vaataja tunneb rõõmu, kuna tema aimas seda juba enne.
Matti kavatsetav lahkumine oleks aga kõigi ettekuulutuste rikkumine, vaataja petmine! Kuidas nii? Nendest peavad sõbard saama! keelaks vaataja Mattil ära minna. Kas vaataja on selleks okeonograaf ja haiuurija Matti vastu niisama hästi kui sümpaatiat tundma hakanud, et ta võitlusväljalt jooksu paneks? Vaataja on lootnud temast antud lubaduste ja vihjete Kangelasteos osalemist, aga tema...
Kas tõesti viskab mees püssi põõsasse?
Vaataja ei luba seda! Mis siis loost saab? Lugu jääb ju sedaviisi pooleli!
Mehed kuulavad vaataja sõna ning lähevad lahe äärde kontrollima, kas Matti katsepüünises on inimsööjahaist mõnda jälge.
Nad leiavadki õige hai hammustusjälje ning haidesse armunud Matt sattub joovastusse. Hoopis tema veenab nüüd Martinit lahele tulema (nagu depressiivile omane), hoopis Kangelane tõrgub, nagu Kangelane ja skisoid peabki tegema. Ent mitte kauaks, järelikult on depressiiv on vaataja rõõmuks jagu saanud skisoidi eemalhoidmishoiakust.
Martin ja Matt võtavad kalur Beni mootorpaadi ja siirduvad sellega veele haid otsima.
Matt sukeldub julgelt vee alla peaaegu nagu päris-Kangelane ning pääseb vaevu hai hammastest, vaat, kes oleks äärepealt saanud Ohvriks nr. 3. Hai ihkas pureda haiuurijat!
Ja siin peitub ka lubadus vaatajale, et ega hulljulgus jää karistamata.
Nüüd on selge, et rand tuleb lõplikult kinni panna ning nõnda jätkub vastandus linnapea Larry Vaughn’ga, kes ikkagi arvestab „suvedollaritega“, mille tooksid kaasa mandrilt tulevad puhkajad, jõuab gradatsiooni korras esimese tõsise konfliktini.
Tee konfliktitsemiselt tõelise konfliktini ja sealt edasi peakonfliktini (kollisioonini) ehk kulminatsionini ehk haripunkti ja kriisini peab edenema nii, et vaataja esitakse endale kogu aeg küsimuse – milline on (pea)tegelase järgmine samm, mida ta teeb järgmisel hetkel? Aktiviseerimata vaatajal elamusi ei teki, ent just konflikt peab vaatajat emotsionaalselt köitma, muidu ei ole filmil erilist mõtet.
Et just Matt linnapeale julgelt vastu hakkab, on kas vihje või lubadus, et temast võib kasvada Kangelane nr. 2 päris-Kangelase Martini kõrvale.
Vaatajale on parem, kui teda ühe Kangelase kõrval teisegi Kangelasega rõõmustatakse, seda enam, et mehed on omavahel head sõbrad, sobivad ühist aupärga kandma küll. Vaataja hindab sõprust, vaataja sümpaatiast politseipealik Martini vastu hakkab osa saama ka haiuurija Matt.
Mõlemad sobivad kangelasteks, kuna täidavad ühe vältimatu tingimuse – nad on Amity pisikeses kogukonnas võõrad, politseipealik Martin on siia New Yorgist suveks ajutiselt komandeeritud, okeonograaf Matt saarel päris esimest korda, ja kohalik rahvas neid suurt ei mõista.
Vastutegevus aktiveseerub, valepõhjus – kinnipüütud valehai - , mis käis läbi ajakirjanduse, osutub hiilgavaks reklaamimagnetiks ning 4. juuli riigipühad toovad Amity saarele puhkajaid nagu murdu – nemad ei aima, aga vaataja teab, et üks neist võib olla Ohver nr. 3.
Vastutegevus aktiviseerub veelgi, linnapea Larry Vaughn ise keelitab kavalusega rannal peesitajad vette (käitub nagu sundusega tegelasele kohane), temast on pärast kõikumisi kujunenudki välja antagonist, mis tähendab, et vaataja hakkab protagoniste üha enam armastama.
Olukord nõuab Kangelase sekkumist, enam ei tohiks viivitada.
Näeme, kuidas rahvas supleb ookeanis, ja need on jällegi saspensiepisoodideks, hoiame hinge kinni, meie teame ju, et hai võib iga hetk naksata, lihtsalt kahju, et ujujad seal ekraanil ei taju ohtu.
Ja juba ongi paista tapjahai uim, näe, kiskja luurab saaki ujujate vahel. Päästeteenistus avastab ohu, antakse häire, rahvas aetakse veest välja, tekib paanika, kuid keegi ei kannata.
Näitame juba näpuga süüdlasele, linnapea Larry Vaughnile, aga nii lihtsalt need asjad ka ei käi, draamatehnika nõuab ootamatuid pöörakuid, ja need olgu ka stsenaariumisse sisse kirjutatud. Tegemist oli Valepõhjusega nr. 2, hoopis poisikesed tembutasid, matkisid haid, ujutasid vee peal hai kunstuime.
Päris peen, eks ole? Tõmbame hinge, järgnebki tegevuse aeglustmine.
Aga milline oleks järgmine pöörak?
Loomulikult ehtne hai, ja juba ongi ta ehtne uim paista.
Ja surmaohus on enda Kangelase poeg! Kas tõesti saab Kangelase poeg Ohvriks nr. 3, nagu draamatehnika järgi kord ja kohus?
Hai neelabki ohvri, isa kannab ta elutult rannaliivale.
Lapsest on muidugi kahju, ent kes vähegi draamareegleid tunneb, see teab, et temast pidigi surmkindlalt saama Ohver nr. 3.
Asi on selles, et ühiskonna huvide eest sõdivale Kangelasele peab Kuri hinge lõikama isiklikultki, nii on see ette nähtud.
Õnneks on Kangelase poeg ainult šokis ning juba mõne aja pärast pääseb haiglast.
Puhkeb järjekordne konflikt protagonist ja antagonisti vahel, linnapea Larry Vaughn esitab taas juhtunu pärast oma vabanduse Martini ees, nüüd on see juba päris kurbnaljakas, eks ole?
Ei, kaks soliidset meest ei lähe rusikaga teineteise kallale, see riivaks eelkõige Martinit, kes sunnib linnapea alla kirjutama tööpikenduslepingule (Martin on ajutine, vaid suveks palgatud tööjõud) ja kontrahtile, millega üüritakse veidrik Quinti mootorpaat ja antakse talle suur raha, mida too haipüüdmise eest nõuab.
Niisiis, Kangelane tahab asuda võitlusesse Saatanaga. Seda ootame temalt juba ammu. Internatsionaali refräänis lauldakse „Viimse võitluse maale/ lahing otsustust toob...“ ja see ongi tegelikult kulminatsioonide sisuks.
Linnapea puikleb vastu, kuid selle lahingu sõnade ja veenmisega võidab loomulikult meie Kangelane. See on Kangelase Võit nr. 3, ka võidute tähtsus kasvab gradatsiooni korras.
Ometi ei ole politseinpealik Martini ja linnapea Larry Vaughn’ krestomaatiline Taaveti ja Koljati heitlus draamateose kulminatsioonis - Martin on Taaveti mastaapi, ent linnapea ei anna sugugi Koljati mõõtu välja, kuigi ta seljataga on Amity ühiskonna ahnem pool.
Ja nagu iseenesest on Kangelase kõrval tema sõber, preagu juba avansi korras peaaegu-Kangelane okeonograaf Matt ning kahekesi pöörduvad nad veidrik Quinti poole, kes kõigi tingimustega nõustub.
Tuleb välja, et robustne Quintki on haide fanaatik nagu boheemteadlane Mattki, tal on oma kodus hailõugade kollektsioon. See Quini hobi seob ja vastandab Quinti ja Matti. Tuleb välja, et haidega saab tegelada ka üsna tahumatult-robustselt, loomi oma edevuse rahuldamiseks suveniiride tarbeks hävitades.
Nii, kolm meest siirduvad siis Quinti mootorpaadiga merele otsustavasse lahingusse Kurjaga, kuid nende ei nende eesmärgid ega motivatsioonid ei kattu – Kangelase eesmärk on täita politseiniku kohust, tema motivatsiooniks südametunnistus ja oht oma perele (ta poeg oli surmasuus), ammu ametlikult lahkuma pidanud okeonograaf Matti eesmärgiks on uurida haide üht kõige huvitavamat eksempari, nimelt tapjahaid, Matti motivatsiooniks on soov viibida võitluses sõbra kõrval, ent samuti boheemlik seiklusjanu, Quinti eesmärk on teenida kenake summa, temale on püha sõda teenistus, Quinti motivatsiooniks on täiendada oma hailõugade kollektsiooni, tema on saagijahil.
Seega kahe tegelase üllus vastandub kolmanda madalusele.
Vaataja on valvel, sellest Quintist võib kõike oodata, ega talle asjata ole metsalise märk otsa ette pandud. Olgugi et vaatajal ei ole tegelikus elus midagi raha vastu, on raha filmides üldiselt negatiivne märk, eriti õilsust propageerivates teostes.
Filmikunsti illussoorsus selles peitubki, et filmid pakuvad vaatajale võimaluse elada elu, millest tänapäev oma muredega on teda ilma jätnud. Mis sest et üürikest aega, mis sest et koguni mitte terve filmi vältel, vaid ainult siis, kui lugu on teda täiesti kaasa haaranud, mil osadus hakkab muutuma samastumiseks.
Juba enne mereleminekut hakkab lisaks kõigele toimuma veel karakterdraama selliste vastandlike tegelaskarakterite vahel nagu ekstravert ja hüsteerik Quint, ekstravert ja depressiivik Matt ning introvert ja skisoid Martin.
Olgu siiski tähendatud, et meie tegelased on lahendatud žanrinormide alusel pigem stereotüüpidena kui tšehhovlike karakteritena, ja vaatajat annabki stereotüüpide kaudu võimsamini manipuleerida.
Tegelaste karakterite viimistletuse aste vastab nende kohale tegelaste hierarhias – Martin kui protagonist on teistest pisut enam lihvitud, Larry Vaughn’d kui antagonisti on silutud juba tunduvalt kasinamalt, tema on selgelt stereotüübi poole kaldu, täpselt samuti nagu okeonograaf Matt, kes vastab täeisti väliteadlase stereotüübile – uljaspea ja muretu, riietatud korrapäratult, paljud asjad on tal pilla-palla. Ent ka protagonist Martin on suhteliselt stereotüüpne, nagu varjamatult arhetüüpne Kangelane ikka, pealegi on blockbuster ja võitlusfilm kõike muud kui karakterteos. Tšehhovlikud peenendunud hingeeluga intelligendikesed ikka koletise vastu ei võitle, seda teevad lihtsakoelised politseinikud ja okeonograafid või siis päris tahumatud kaatriomanikud.
Quint ongi lahendatud seiklusfilmi klassikalise merehundi, olgu piraadi või metskapteni stereotüübina, ja see sisendab tema vastu vaatajale kõhklusega segatud usaldust.
Stereotüübil olgu mõni teda iseloomustav ja tema karakterit avav püsiomadus, Quint jorutab lorilaule, Matt on jäägitult pühendunud teadusele ja Kangelane teeb vaatajale kõige lähedasemat – armastab kodu, naist ja lapsi.
Pisikese laeva mootor juba põriseb, kas Martin hüppab koos kaaslastega pardale? Ei! Tal on tegemata üks otsustava tähtsusega kangelasrituaal, ilma milleta sangaritegu sooritama ei lähe keegi – naine on suudlemata! Ja Martin kallistabki kail oma abikaasat Ellenit, meenutab dialoogis lapsi.
Söandaksin oletada, et just sellest igapäevasest miniepisoodist alates armastab vaataja Kangelast jäägitult, ehk algab just siit samastumine?
Kangelane on ju täpselt nagu meie – embab oma abikaasat, räägib oma lastest! Kangelase naine Ellen on kodukana stereotüüp, seega just nagu kangelase abikaasale kohane. Kangelasele meeldib avar taevas pea kohal, tema elukaaslane eelistab viibida koduseinte vahel – vastandus, mis neid kokku liidab.
Jälgime nüüd dialoogi! Mäletate, dialoogi üheks funktsiooniks on hierarhiseerida tegelasi?
Mõistagi alustab kaatril võitlust liidrikoha nimel oma karakteri päraselt Quint (tema on ka aluse omanik ja kapten!), ta kahtlustab ekslikult (jällegi karakteripäraselt) pretendenti eestvedaja positsioonile Mattis.
Quint teeb endale oma auahnuse ja edevusega uut häbi, tüllimineku merel hoiab ära pealik Martin, kes tõuseb sellega juhiks, vaataja jaoks on ta ammugi kogu ürituse eestvedaja.
Niisiis, dialoog näitas meile kätte tegelaste tähtsuse kolmikus – Martin, Matt ja Quint, kuigi Quint püüdles oma jutuga juhiks.
Liidriks on võhik merel! Aga võhik merel on ka vaataja. Ja Martin on karakteripäraselt aristokraatne, varjatud liider, ta laseb Quintil kamandada nagu introvertsele, intuitioonist juhinduvale karakterile kohane. (Carl Gustav Jung, lk. 521)
Tegevuse aeglustamine – vaikus enne tormi - mereseikluse alguses on kaunis lühike, kommertsfilm surub peale oma ettekirjutised, üsna ruttu läheb lahti viimseks võitluseks.
Merel on siis vastandatud Matti teoreetilised ja Quinti praktilised teadmised haidest.
Kangelane näebki esimesena Kurja – kuidas siis teisiti? -, on ikka tõesti võikalt päratud lõuad sel haikoletisel, nende puremist ei taha vaataja tunda!
Isegi Kangelane ehmatab, see tõstab Kurja hinda. Muidugi, linnapea Larry Vaughn on ainult pisike Kuri, ehk sobib kuidagiviisi positsioonile Kuri nr. 2, päris-Kuri on tapjahai, milleks anti lubadus juba filmi eelloos, kui Kuri kena tüdrukut ründa.
Nüüd on vaja karakteriseerida ja portreteerida Kurja, ainukesena tema CV on meil ju meil veel teadmata. Nüüd peab annushaaval vastama vaatajal ammu tekkinud küsimustele – kes see hai siiski on, millised on ta mõõtmed, milline on tema olemus?
Seda me juba teame, et ta on kole verejanuline ründaja ning ta ei salli teisi olendeid talle kuuluval veeterritooriumil, viimase teadmise andis meile dailoogirepliigis Matt, esimese saime filmi tegevusest.
Täpsemad andmed kolmiku dialoogi kaudu Kurja kohta käes, jätkub teiste kolmiku liikmete endi karakteriseerime, nüüd mõnevõrra põhjalikum, ent stereotüüpsusest sügavamale ei minda, ja imetlege – karakteriseeritakse üksnes tegevuse kaudu, mis näitab stsenaristi(de) loomevõimekust. Lihtne oleks ju kaastegelasel öelda, et teine on edev või auahne, ent see ei mõjuks vaatajale piisavalt tugevalt. Keeruline on välja mõelda situatiivset ja tegelasi karakteriseerivat tegevust, selles loos on ülesandega toime tuldud.
Tempo mahavõtmiseks, aeglustamiseks, sobib tegevuse kordus, õdusal öisel veinimaitsmisel laevaruhvis kakkavad karakteripäraselt oma haihaavadega edvistama Quint ja Matt, Martin on tagasihoidlik.
Ent Quintki muudetakse meile sümpaatsemaks tema Jaapani-sõja mälestustega, monoloogiga allveelaeva hukkumisest Vaiksel ookeanil ja haide õgimispeoga selle järel.
Seegi mees sobib Kangelase sõbraks, mis sest, et on prostavõitu ja lärmakas, see mees kõlbaks isegi Kangelaseks nr. 3 – ehk umbes niimoodi mõtleb vaataja, olgu teadlikult või ainult emotsionaalselt, endale aru andmata.
Stsenarist pangu siiski kõrva taha, et keskmine vaataja suudab meeles pidada ainult 25-26 protsenti kuuldud sõnadest, tegelase pikk jutt läheb tal ühest kõrvast sisse, teisest välja. Informatsioon, mis vaatajat mõjutab ja mis tal meeles püsib, antakse ainult tegevuse kaudu, kuna tegevuslik-visuaalne info on efektiivsem, seda olgu vähemalt kolmveerand kogu filmiinfost. (Aleksandr Mitta, lk. 166)
Nii ei lumma Quintki oma monoloogiga vaatajat eriti, mina teda elukaaslaseks mitte mingil juhul ei võtaks, kuid las ta seal, oma laevukesel ropendab ja aitab Kangelas(t?)el mind ja minu lapsi päästa, peaks hindama naisvaataja. Ent Kangelase valiksin ma küll oma laste isaks, ja kui päris-Kangelast ei saa kätte, kõlbab okeonograaf Mattki, peab ainult õpetama ta korralikult riides käima, võiks naisvaataja teadliku-ebateadliku otsuse langetada.
Olen „Hai lõugu“ näidates aastaid meestungeilt küsinud, kummad nad tahaksid olla, kas politseinik Martin või haiuurija Matt, ja vastuseks on enamjaolt kõlanud, et Matt, kuigi on ju selge, et Martin on positiivsem Matist. Isegi mõned naistudengid on soovinud olla Matt, kuna naisvaatajale pole ju samastumisvõimalust pakutud – keegi ei soovi naljalt olla kodukana, eks ju. Kangelase abikaasa abikaasa Ellen Brody vastu tunneme sümpaatiat ja osadust, mis arvatavasti ei kasva identifitseerumiseks.
Miks eelistatakse Matti Martinile?
Matt on tudengeile ea poolest lähem, ka tema mõnevõrra hooletus käitumises on nii mõndagi tudenglikku, ja taas tuleme vana jutu juurde tagasi – posiitiivne on kuidagi kuiv ja ilmetu, positiivne ei nakata, ning seda tuleb öelda Martinigi kohta.
No kes võib lõpetada mõnusa veiniolengu, mille käigus kolm meest sõpradeks saavad?
Ainult Kuri tohib seda teha, ei keegi muu, Kuri põrutabki vastu alust ja paneb selle ulpima. Vaata et ajab laevukesegi põlema, on tema ikka vägev!
Tähelepanu – Kuri ründab esimesena!
Pisikese põlengu ajal (mille Kangelane kustutab) on vastandatud ürgelemendid tuli ja vesi.
Esialgu hai vaid uhkustab oma suurusega, kiiruse ja jõulisusega, ujub laevast mitu korda mööda, nõnda et on vee pealtki nähtav, hai on edev, ta mõjub ekstravertse hüsteerikuna, vastab Quintile.
Millesed mõõtmed anda Kurjale?
Siin, mil alates aeglustumise episoodi lõppemisest tegevus areneb aina ja aina tõusvas joones, kulminatsiooni saabumise eel, vaataja enam tinglikusetasandist ja tegevusloogikast kinnipidamist eriti ei nõua, kuid mingi kriitiline piir on tal ikkagi, ega pärishai looduslikust rekordist arutult kaugele maksa minna.
Mõõdutunne pidurdagu stsenaristi sulejooksu, kuid ärgu kammitsegu enneolematu loo jutustamisel! Ja loo enneolematus sepistatakse pigem inimtegelaste reaktsiooniga (nende ehmatuse ja üllatusega), ja mitte loomtegelase statistiliste mõõtühikute esitamisega, tegelaste usutavate reaktsioonidega tehakse vaatajale tõepäraseks ka kõige jalustrabavam väljamõeldis.
Pange tähele, et kordagi ei teki enam varem tihti põhjendatul esitatud küsimust, kas parajasti näha olev hai on ikka seesama armuheitmatu Kuri, kes põhjustas jubedaid tagajärgi, ja miks? Hüvasti loogika! ütleme me kulminatsiooni-haripunkti lävel.
Tektoonika ajel – loo süžeestamise reeglite järgi peab toimuma saatusi määrav kohtumine Kangelas(t)e ja Kurja vahel, see toimubki, ja mis siin enam pikemalt põhjendada, vaataja kannatust proovile panna puust ettetegemisega! Vaataja ei kõhkle, ärgu seda tehku lugugi, veel vähem loo tegelased.
Hai mõõtmeid nähes käitub Kangelane mõistlikult, tahab raadiotelefoni teel kutsuda appi rannateenistuse, ent Quint tambib pesapallikurikaga aparaadi puruks, nõnda et sädemeid särisevad.
Ootamatu pöörak? Seda küll, ent mitmekordselt põhjendatud. Esiteks, Quinti poolt on see jõhkrus karakteripärane, teiseks, abivägi tähendaks talle nii kuulsuse kui teenistuse kahanemist, nende jagamist hoopis suurema seltskonnaga. Tegelastevahelistes suhetes märgib see Quinti ja Kangelase üleminekut sõprusest uuesti riidu, kuid peamine - katsega abi paluda täidetakse raudseid ettekirjutisi kangelasteole.
Esiteks – Kangelane ei torma võitlusesse, tema tahab seda vaataja kurvastuseks seda ära hoida.
Teiseks – kangelastegu toimugu alati isolatsioonis, meri küll lahutab niigi, kuid nüüd ei ole ka raadiosidet.
Nii, žanrireeglid nõuavad, et Kangelane jääks Kurjaga üks-ühe võitlusesse.
Kas keegi oskaks ennustada, mis loogika järgi Kangelase kaaslased välja kukuvad? Kes kaob esimesena ja kuidas?
Kõige pealt lööb Kuri vaatajale üllatuseks rivist välja siiski laeva „Orca“, nimi, mis inglise keeles meenutab kangesti sõna orc, see tähendab mõõkvaala ja ka merekoletist üldse.
Koletis võitis koletise, see on Kaotus nr. 1, Kuri jättis Kangelased lahele rikkis mootoriga juhitamatult õõtsuma, väljapääsmatusse olukorda, millest nad omal soovil enam välja ei pääse – ei saa põgenedagi.
Muret Matt ei unusta oma teadust, ta sukeldub sõprade toel kaitsepuuriga vee alla haiga lähemat tutvust tegema, ta on karakteri poolest depressiivik, talle suhtlemine meeldib.
Viimses võitluses, pühas sõjas ülendubki Matt vapruse poolest Kangelaseks nr. 2 (nagu vaataja ammu ootas) ja Quint õilistub oma asjalikkusega Kangelaseks nr. 3, mis sest et on prosta ja omakasupüüdlik, on vaataja vististi valmis möönma.
Hai ründab Matti, lööb puurivarvad puruks, Kangelane nr. 1 ja Kangelane nr. 3 kerivad talide abil kaitsepuuri tagasi üles, ootamatu pöörak – puur on tühi, see on Kaotus nr. 2.
Kangelane nr. 2, okeonograaf Matt osutub Ohvriks nr. 4, väga kahju temast, ta oli märksa meeldivam sell kui Kangelane nr. 3, hoopis nr 3 võinuks kui surra, kui keegi pidi seda tegema, takseerib tõenäoliselt vaataja.
Vaatajale tullakse uuesti vastu, sest vaataja (rahatooja) käsutab autoreid, kamandab üllatuspöörakuid, hai järgmisel kallaletungil trügib koletis vaevu veel merepinnal püsiva aluse pardale ning haarab oma lõugade vahele kapten Quinti, ja seda me näeme täpselt, kuidas Kangelane nr. 3 ampshaaval lühemaks muutub, koletise kõhtu kaob. Kangelane nr. 3 saab Ohvriks nr. 5.
Temastki on veidi kahju, ta tundis lahte nagu oma peopesa, teised on siin veel esimest korda.
Aga meie ise oleme taevale tänu elus – sest meie ise oleme nüüd kindalsti samastunud Kangelasegae nr. 1, kuna me hukkuda ei tahaks, ja nõnda ei saa me Matt olla!
Niisiis, on täidetud kõik tingimused otsustavaks lahinguks – Kangelane on silmast silma vastakuti Kurjaga, kuhugi tal pääsu ei ole, abi pole samuti loota. Laev vajub, hea veel, et kuiv koht leidub Kangelasele masti otsas, raal.
Hail on hambad, inimeste relvastusest on harpuunid juba otsa saanud, teised sõjariistad aluse kõikumisel üle parda sulpsatanud. Siiski on autorite sulge juhtinud taas paras mõõdukus, nad ei ole Kangelast nr. 1 juhtinud koletise vastu paljakäsi.
Mida realistlikum, seda etem, seda usutavam.
Leidub veel viimane mürskpüss ja leiduvad viimased mürskpadrunid, neli täpset lasku, neli plahvatust Saatana keres ning Kurja verest punane vesi pritsib taeva poole, Kuri lendab tükkideks.
Võit nr. 4, Suur Võit, Saatan on alistatud!
Kangelane rõkatab rõõmust ja meie koos temaga – mina võitsin! Kristluses ja islamis on Saatan täiel võimul, kuid võitlusfilmides pannakse talle rõngas ninna, lastakse tal käpad püsti ajada või notitakse lihtsalt maha ja see sisendab vaatajasse optimismi ja lootust, et kunagi täituvad religioonide ettekuulutused igavesest headusest ja paradiisist.
Vaataja tunneb oletatavasti totaalset katarsist!
Siin on haripunkt nii tegevustikus kui vaataja vastuvõtus.
Kangelane on surmväsinud, vajub kokku kui ront.
Järgneb jalustrabav peripeetia – vee alt ilmub akvalangistivarustuses Kangelane nr. 2, ronib vaevu vee peal püsivale vrakile. Veel suurem katarsis! Tähendab, esimene haripunkt oli pisut petulõpu moodi, esimene koos teisega on kokku see õige.
Ingliskeelses erialakirjanduses on siin kasutusel terminid climax ja crisis, climax oleks Suur Võit, kriis Matti pääsemine, näete nüüd, et tõlkevaste kriis eesti keeles ei sobiks, sest sellel on meie keeles negatiivne kui emotsionaalse kõrghetke tähendus. Aga mida halba saab olla Matti pääsemises?
See on lisakingitus vaatajale selle eest, et ta armastas õiget meest, ja ninanips neile, kes Matti reetsid ning Martinile poole üle läks.
Sõbrad naeravad õnnest, oleme juba rääkinud, et kulminatsiooniepisoodide dialoog olgu minimaalne. Lühemalt enam ei saa:
Kangelane nr. 2 küsib ootamatul rõõmukohtumisel:
„Quint?“
Ja Kangelane nr. 1 vastab:
„No“.
Tarvis läheb ainult kahte silpi!
Niisiis, Ohver nr. 5 (Quint) ei ärka Ohvri nr. 4 (Kangelase nr. 1 sõber, Kangelane nr. 2, haiuurija Matt) ja Ohvri nr. 3 (Kangelase nr 1 poeg) Jeesuse kombel uude ellu, ja ehk on Quinti karistus ülearu vali ja teenimatu. Ent minna raha pärast ju pühasse sõtta Saatana vastu, ka see ei ole õige tegu. Nõnda, olgu vähem või rohkem, kuid Quint on ikka ise oma hukus süüdi, nagu Ohvri puhul soovitav.
Imepärase peripeetia järel järgneb lõpplahendus.
Doos traagikat lihvib vaataja õnne eriti ülevaks.
Alus vajub põhja, Kangelane nr. 1 ja Kangelane nr. 2 ujuvad tünnide abil kaldale, ka siin olgu dialoog kasin, nagu pinevate episoodide puhul soovitav, et siin peaks see olema veidi teemaväline.
„Mis päev täna on?“ küsib Kangelane nr. 2.
„Kolmapäev? Ei ma arvan, et neljapäev,“ oletab Kangelane nr. 1.
Ja kogu lugu.
Film lõpeb, ilma et Kangelaspaar oma tünnidega randa jõuaks, aga see on selge, et kohe saab see teoks.
Ja juubeldamine? Ja Amity tänu? Ja ahnitsejate karistamine, Kangelase abikaasa Ellen Brody kuum suudlus, kuhu see kõik jääb?
Kus on epiloog, lõpumagustoit vaatajale?
Niisugune sentimendikupatus ja loorberisadu olnuks odav, mustendaks kangelastegu.
Kaunis ootamatu nii-öelda pool-open end (või ikka veerand?) peaks vaataja kujutlusvõime tööle lülima.
Mis te arvate, kaua kestab viimane võitlus, Taavetite heitlus Koljatiga?
Tervelt 49 minutit, mis teeb filmi 119-minutilisest DVD-variandist (kinoversioon oli 130 minutit pikk) tervelt 42 protsenti.
Stsenarist ei tohi mõeldagi, et küll võtete käigus asi paika saab, ta peab käsikirjas iga minuti katma tegevusega (dialoog olgu selle žanri normide järgi kaugel tagaplaanil).
Kujutage näiteks ette, kuidas te katate tegevusega lahingu lahel? Iga minuti jaoks üks lehekülg, ja ei mingit kordust! Nii et ajude loomingulist pingutamist on kulub õige käsikirja loomisel piisavalt.