VII Žanrid. 14. Road-movie

Road-movie ehk teekonnateose tegevustik toimub teel, teekond tähendab juba iseenesest liikumist, ja see on filmile olemuslik, teekond peab kindlasti algama ning vaataja ootab teekonna lõppu, sest seegi on teekonda sisse kirjutatud. Žanr on kuulsusrikas, selle ürgesindaja on Homerose eepiline poeem „Odüsseia“, aga ehk lauldi teekonnateoseid juba enne Homerost.
Road-movie seest vaatavad meile vastu Oidipus ja Igavene Juut, kingsepp Ahasveerus, kes peab maailma lõpuni rahu leidmata ringi rändama.
Imelik, selles legendis ei olegi teekonnal lõppu, on punkt A, milleks on Ahasveeruse kodu Jeruusalemmas, kuid puudub punkt B.
Ja miks, kuidas on see võimalik?
Aga sellepärast, et Ahasveerus kannab karistust, kuna ta ei lubanud Jeesust teekonnal Kolgatale oma maja ees puhata.
Näeme, et mõlemal juhul on lõpu olemus eriliselt alla kriipsutatud – Jeesus löödi risti, ta suri ja ülenes Jumalaks seal oma Kolgata-teekonna lõpus, hiliskeskaegses Ahasveeruse-legendis on aga lõpp rõhutatud selle puudumisega. Inimest karistatakse vangistamisega, sest talle on tähtis vabadus. Inimest karistatakse surmanuhtlusega, sest talle on tähtis elu. Ahasveerust karistati igavese rändamisega, sest nii talle kui meile on tähtis teekonna lõpp, mis vaataja hingepildina tähendab salaiha jõuda Tõotatud Maale (Isa kõrvale Taevas Jeesuse kombel) täitumist.
Road-movie’s võib liikuda jalgsi, hobusel, autol, rongis, vaat, lennuki ja kosmoselaevaga mitte.
Samuti on pärislaev road-movie jaoks liiga võõras, ent mööda jõge kulgev võiksem alus või paat sobib road-movie tegelaste kandjaks ilusti.
Asi on selles, et road-movie on žanr, kus esineb rohkeid kõrvalepõikeid, tavaliselt näeme siis tegelasi teelt eemale astumas, aga kuidas väljuda lennukist või laevast?
Road-movie’de tegevustik on ekstensiivne, nii mõnigi kord jäävad tegelaste karakterid viimistlemata.
Tegelaste arv on piiramata, vaataja ei aima kunagi, kellega peategelane-peategelased järgmises episoodist kohtuvad.
Episoodiks on harilikult tegelaste peatus teel, seega kõrvalepõige.
Road-movie’d on harilikult üheliinilised ja kronoloogisele printsiibile üles ehitud, nende süžee ja faabula langevad tihti kokku, “Bonnie ja Clyde’is” areneb siiski tagasihoidlik kõrvalliin politsei tegevuse näol, ja õige ka, sest pangaröövlitele peab ju ometi vastupanu osutama.
Road-movie’dest oleme meie juttu teinud Fellini draamast, melodraamast ja romantilisest draamast „La strada“, Godard’i avangardistlikust-sürrealistlikust eksperimentaalfilmist, satiirist ja mustast komöödiast „Weekend“, Dennis Hopperi draamast, tsiklifilmist (biker-film) ja americanast „Easy Riderist“, Bergmani draamast, püshholoogilisest draamast ja kokkutulekufilmist (reunion-film) „Maasikavälu“, Arthur Penni kriminaalist, gängsterfilmist ja kriminaaldraamast „Bonnie ja Clyde“ , mis saab otsa pangaröövlite surmaga (mille nad on igati ära teenidud) ning Boris Hlebnikovi ja Andrei Popgrebski draamast ja psühholoogilisest draamast „Koktebel“, mis jutustab Isa ja ta Poja rännust mööda teid unistustemaale Krimmi ning lõpeb enne Poja ja pärast Isa jõudmisega unistustemaale Krimmi, plaaneritega lendamise keskusesse Koktebeli.
“Koktebeli” vaatamisel tekkis mul sügav emotsionaalne side kahe ränduri, 11-aastase Poja ja tema üle keskeas Isaga. Tegelaste karakterite juuspeen viimistlus ning nende tõepärane
ja loogiline tegevus jalgsi-, kaubarongi- ja lõpus pöidlaküüdiretkel Moskvast Krimmi, Koktebeli võtab aega, teekond on jumalikult aeglane, usutavalt on inimesestatud
kõrvaltegelasedki, kes teemeestele peavarju annavad. Dünaamika asemel võetakse tšehhovlikult ette tegelaste karakteri väljajoonistamine. Lihtsalt kahju on läbematust vaatajast, kes vahest jälgimise katki jätab, kuna jõudmine lennukale unistuste maale Koktebeli venib ja venib.
Jälgige, kui aeglaselt joonistuvad välja Isa ja Poja elulood, annushaaval saame ikka uut ja uut infi.
Ja käivav põhjuski – mis asjaoludel see teineteist armastav paar oma kummalisele teekonnale sattus – selgub tilgakaupa.
Kõrvalepõikes, kus domineerib suitsetav tüdruk, küsib tüdruk Tanja metsa vahel külapoest tagasi tulles:
„Mitmendas klassis?“
„Ei mingisuguses,“ vastab poiss ja lisab samas, et Isal on kõrgem haridus.
Kas tahame teada, miks see nii on?
Järgmises, katuseparandamise episoodis-kõrvalepõikes-novellis selgub meile Isa elukutse.
Õppige detailide kaudu metafoorset jutustamist selles ülirealistlikus-mimeetilises filmis! Mitte midagi ei öelda meile otse, ainult läbi kujundiprisma. Ja selleks, et peegeldada tegelikkust enam-vähem üksüheselt.
Kõigepealt seletab Isa Pojale, miks linnud võivad õhus püsida tiibu liigutamata.
Kust ta seda nii täpselt teab?
Ennast teeraha teenimiseks võõra Mihhaili juurde katust parandama kaubeldes poetab Isa nagu mokaotsast – ta on olnud lennukiinsener!
Episooditegelased väljendavad end ise oma tegevuse ja dialoogide kaudu. Tööandja Mihhail armastab luulet ja püüab end väljendada värsskõnes, episood lõpeb valusa pohmelliga Isal, Mihhail aga tulistab jahipüssist haavlilaengu Isa õlga süüdistades teda rahavarguses.
Ahah, Isal on probleeme alkoholiga!
Ka seda avatakse aegamööda, esimeses kõrvalepõikes loobus isa raudteetöölise pakutud viinapokaalist, teises püüdis pitsist ära öelda, kuid midagi ei tulnud välja. Kui tööandja ikka käsib võtta, siis tuleb talle alluda.
Aga kuidas ta ikka teele sattus, pealegi koos Pojaga? Harilikult jäetakse sel puhul laps emale, seda eriti patriarhaalsevõitu Venemaal.
Episoodis naisarsti Ksenjaga jutustakse ajutiseks alukaaslaseks saamise osalugu alul pesu nöörile riputamise kaudu, pärast Poja tüdimuse kaudu.
Poeg tahab Koktebeli, kus lennutatakse plaanereid, Poeg tahab Isaks saada!
Poeg veab isa teekonnale ja Poeg jõuabki pärale esimesena.
Isa ja Poja lõpukohtumine konklusioonis tundub mulle liiga kistuna. Ehk ei tahetud Isast nõnda halba muljet jätta, et ta lapse maha jätab?
Mina oleksin teinud open-end’i jätnud Poja nagu igavesti Isa ootama.
*
Road-movie’st on valituta hulka pääsenud ainult Godard’i „Hull Pierrot“, mida mainisime juba avangarfilmide puhul.