VII Žanrid. 11. Pornofilmid ja erootika

Armastuse juurest sängi...
Kas te teate, milliseid lehekülgi külastatakse veebis kõige enam?
Pornolehekülgi... Kas te teate, milline žanri audiovisuaalne toodang kasvab kõige kiiremini? Siinse žanri...
Mis on selle taga?
Kahtlemata inimkonna enesesäilitimaise- ja paljunemisinstikt, mis on looritunud naudinguihaks, mida omakorda ohjeldavad sündsusnormid, mis omakorda on ajas muutuvad, kultuuriti erinevad. Pornopublik kasvab naiste ja üle viiekümneste meeste arvel, eks nemadki tahavad elada, olgu või asenduselu...
Erootika tuleb meile kaasa meie kultuuri hällist, Hellasest, vanade kreeklaste mütoloogias oli armastusjumalanna Aphrodite tähtsal kohal (Veenus roomlastel), armastusjumal Eros (Cupido roomlastel) oli peajumala Zeusi poeg, ja armastuse all mõeldi eelkõige lihalist armastust. Meenutame vaid Sappho lesbilist luulet või Apuleiuse romaani novellides „Metamorfoosid“ (hilisem pealkiri „Kuldne eesel“) eesliks moondunud noormehe Luciuse põnevatest armuseiklustest. Üks selle teose juttudest on maailmakuulus armastuslugu „Amor ja Psyche“. Spartas oli homovahekord kolmeteistkümnese õpilase ja mõnekümneaastase õpilase vahel vaata et kohustuslik, igal juhul loomulik.
Alles kristlus tõmbas naudingujahile kriipsu peale. Kõrge „moraal“ valitses tuhatkond aastat, kuni renessaansini, sel ajal seati endale eeskujuks antiikaeg ning gravüüridesse ilmusid seksuaalsed motiivid. Kristluse sees on kõige rangem suhtumine paljasse kehasse õigeusul, veidi mahedam on protestantlus, katoliiklased vaatavad asjale päris leebelt. Kristlusest veel karmimalt keelab seksuaalsuse teadvustamist konfutsianism ja islam, kaunis meelad on seevastu budistlikud ja hinduistlikud kultuurid.
Vahel tundub mulle, et praegu elame me sündsuspiiri nihkumise ajal, aga mine tea, ehk on seda vara veel määrata.
Pornostseenide puhul võime fikseerida konkreetse visuaalse märgi mõjusamat toimejõudu võrreldes abstraktse verbaalse märgiga – üks asi on seksi ekraanil näha ja näidata, teine asi sellest dialoogis juttu teha.
Pornograafias näevad feministid patriarhaalset maailmakäsitlust, mis võrsub naisekeha ekspluateerimisest, täpselt nagu iludusvõistlustegi puhul.
Pornofilmidel on oma kindel sihtauditoorium, mis ei koosne sugugi üksnes kiimalistest jõmpsikatest, nende teoste puhul vangistab meie pilgu ekraanile hoopis ürgne jõud, mis aga ei ole minu aine käsitlusobjektiks. Ehk on terake tõtt statistikas, et pornofilmid mingi nurgataguse kino ekraanil või kassettidel levivatena vähendavad raskeid seksuaalkuritegusid (vägistamine, eriti laste vägistamine) tegelikkuses, kuigi niisugust mõju on üpris keeruline usaldusväärselt mõõta.
Varem räägiti samasugust juttu ka gängsterifilmide kohta, et üks mõttemõrv potentsiaalse kurjategija kujutluses hoiab ära reaalse mõrva, õilistati kurjategijaid, ent kuritegevus muudkui kasvas ja kasvab edaspidigi. Ehk kehutab mõttemõrv hoopis pärismõrva sooritama? Nooruk vaatab, kuidas keegi superkangelane automaatrelva vaenlaste vastu tühjendab, võtab seejärel isa püstoli kodunt ning tühjendab selle koolis klassikaaslaste pihta, kes teda punapeaks on tituleerinud...
Ent näiteks meie Lastevanemate Liit ei astu nagu üks mees välja porno vastu, näeb siin hoopis laste moraalsete valikute suunamisvõimalust. Kõik oleneb laste suhetest oma vanematega, vanemate seletamistest.
Pornofilmid võivad vaatajat karastada, võivad tema ka laostada.
Pornofilmide adressaadiks peetakse tavaliselt mehi, ometi on tõestatud, et oma seksuaalsetes unelmates tõepoolest mõneti vähemvisuaalsemad naisedki fantaseerivad intiimkujutelmades pornostseene. (Susan Hayward, lk. 266)
Pornograafia jaguneb mahepornoks ( soft-) -, lihtsalt pornoks, (hard), räigepornoks (hardcord-) ja lastepornoks, viimane on keelatud meil ja enamuses teisteski maades.
Maheporno ja erootika on suuresti kattuvad mõisted, aga küsigem siis, mille poolest erinevad porno ja erootika?
Porno tõstab vahetult esile teatud kehaosad ja mitut liiki seksuaalvahekorrad, erootikateosed kujutavad meie seksuaalelamusi, erootika põhineb ikkagi meie müstilisel armastustundel, pornol ei ole sellega suurt pistmist.
Pornofilmid on erootika toorem ja paljam variant, neid demonsteeritakse ainult vastavates kinodes/videopunktides või levitatakse kassettidel.
Erootika äratab meie fantaasialendu enamgi pornost, seega tekitab meis ka lugu rohkem.
Tavalises pornofilmis näeme siis kas detailselt hetero- või lesbilist vaaginaalset, oraalset või anaalset vahekorda, kusjuures kohustusliku ejakulatsiooniga mehel.
Räigeporno alla kuuluksid kõik vägistamised, sadistlik ja/või masohhistlik seks, geiseks, vahekorrad loomadega, nekrofiilia, karpograafia ja muud koledad asjad.
Lasteporno keelab ÜRO lapse õiguse deklaratsioon, mille juhtmõtted on enamuse riikide seadustikku jõudnud, Eesti pole siin eran.
Piiri erootika ja porno vahel loob stsenarist, kuigi seksepisoodide diskreetsuse astme määrab režissöör lavastuse käigus – kui varjatud või kui nähtavad on intiimaktid ja –kehaosad. Näiteks täiskasvanute filmis (adult), maheseksfilmis (softcore sex film), seksfilmis (sexploitation)
„Emmanuelle“ on kaamera sihitud ikka mujale kui teki alla, ent erootikateose on filmi(de)st loonud kirjanik luues seiklusahne peategelase Emmanuelle ekstravertse, tujuka ja depressiivse karakteri .
Pornofilmides asjatavad alasti kriipsujukud, neil ei ole hinge ega motivatsiooni, neil on ainult tühi tahtmine ja eesmärk. Nad ei oskagi teha muud kui sihkat-sahkat. Ja ilmselt ei arva keegi, et need pildijupid jäljendaksid elu. Ehk vaid kellegi himusid? Ja kuna pole karaktereid, pole ka karakteripärast ja loogilist käitumist, ja seega pole ka lugu.
Kas te mäletate, kunagi ammu rääkisime Hellasest, Muinas-Egiptusest ja Hegelist? Rääkisime, et Hegel eristas situatsiooni puudumist ja kindlaksmääratud situatsiooni, kusjuures situatsiooni puudumise näiteks on tal toodud vana-kreeka ja egiptuse skulpuurid, kui ka kristlikus kultuuris kujutatud nii Jumal kui Jeesus. Kõik need näited on situatsioonivälised, ja kui pole situatsiooni, pole tegevust, pole ka vermitud karakterit, kuna just situatsioon ja tegevus vermib karakteri.
Pornofilmid paigutuvad selles määratluses situatsiooni kujunemise staadiumisse.
Individuatsiooni ja karakterit pole veel, nagu egiptuse skulptuuridel, kus jumalaid on kujutatud liikumatu pea, tihedalt vastu keha surutud kätega, ent juba väljasirutatud jalaga, mis teeks nagu esimese sammu. Kreeklased kujutasid oma jumalaid puhkushetkel, istumas, rahulikult kaugusesse vaatamas, pornofilmides on siiski algussamm karakteri loomiseks tehtud. Ent tegelased on siiski veel kriipsujukud, liha ja vereta.
Kas mäletate, kunagi ammu vastastandasime videotaieseid ja (lühi)filme?
Ma ei taha videokunstnikke haavata, ent puhtdraamaturgiliselt (ja mitte sisuliselt) kuuluksid pornofilmidki videotaieste hulka, seksakt mingite olendite vahel ekraanil võib alata, kesta ja lõppeda, kuid Aristotelese järgi ei ole neist enamjaos loo sisulist algust, keskpaika ega lõppu, Hegeli järgi ei ole neis tegevust, neis puudub käivitav põhjus ja kausaalne areng.
Me ei küsi, miks need esitajad seal armlevad, kuidas see juhtus, et nad seda teevad, nagu me linnapargis uhket kuju vaadates ei küsi, kuidas see kindral hobuse selga sai ja millal ta sadulast maha tuleb, samuti mitte seda, kust algab hobune ja kus ratsu lõpeb.
Ütlesin eespool nimme esitajad, kuna neid stamptüüpe ekraanil on päris raske tegelasteks pidada, sest meie mõistes nad ei tegutse.
Vaataja peas võib juhtuda aga nõnda nagu ajaloolisesse- või portreemaali sisseelamise puhul – maalis endas ei ole tegevust, ent maal meenutab meile mingit erakordselt dramaatilist ja traagilist tegevust nagu näiteks altarimaalid, mis Kristust ristil kujutavad, me teame, mis juhtus enne ristilöömist, mis juhtub pärast ristilöömist ning me konstrueerime ise sitatsioonile (Kristus ristil) alguse ja lõpu.
Juba varem kõneks olnud animafilm, draama, gei- ja lesbifilm (gay & lesbian film) „Achilleus“ on samasugune, vaataja sätib eelinfo põhjal teosesse enne, nüüd ja pärast, fabuleerib ja süžeestab oma elukogemuse järgi pildirea ise looks, kuna vaataja – niivõrd-kuivõrd - teab müüte ja Homorose eepost „Ilias“.
Animafilmitehnika võimaldab ekraanil näitamiseks luua kohti inimkehal, kuhu kaamera juurde ei pääseks, seega saab neid teha iseäranis rõvedaid.
Kui pornofilm on paroodia nagu Wakefield Poole’i draama, täiskasvanute film ja maheseksfilm „Piibel“ (Polti XXIIa ja b), kus teotatakse Vana ja Uue Testamendi lugusid, siis sugeneb aloogilise pildirea taha vaataja peas lugu iseeenesest, kuna paroodiateos on sekundaarne oopus, ehitatud üles mõnele teisele tööle, mida me olgu ähmasemalt või selgemalt mäletame.
Wakefield Poole’i „Piiblis“ on pandud armatsema Aadam ja Eeva, Simson ja Deliila ning Taavet ja Koljat, meie jaoks on Poole’i ilkumine taaskordseks näiteks, kuidas me ise lootu filmi sisse loo juurde mõtleme.
Poole sai, mida ta tahtis, võitis kuulsuse, püsis ajalehtede esikülgedel ja teenis prisked seeklid, kuna ta oli haavanud nõnda valusalt judaistide ja kristlaste tundeid, et asja arutas 1974. aastal USA Ülemkohus ning pidi tunnistama oma nõutust. Film on keelamist või vähemalt levitamise piiramist väärt, ent keelata neid ei saa, sest sõnavabadus on püha ja puutumatu.
Milos Forman on oma draamas, draamakomöödias, eluloofilmis ja kohtudraamas „Rahvas Larry Flynti vastu“ (Polti XIId) küsimärgistanud piiramata sõnavabadust, tema, sõnavabaduseta diktatuuriühiskonnast Ameerikasse emigreerunu, on teinud sammukese Suure Õe vaadete suunas, milliseid ta oma draamakomöödias, tragikomöödias ja psühhloogilises draamas „Lendas üle käopesa“ raevukalt paljastas.
„Rahvas Larry Flynti vastu“ jutustab armetust ahnitsejast, striptiisibaari pidajast Larry Flyntist ja tema abikaasast Altheast, kes asutavad erootikaajakirjadele Playboy ja Penthouse alternatiivse, labase pornoajakirja Hustler, kes teenivad selle väljaandmisega miljoneid, kes võitlevad omakasu eest, ent kellest dramaturigilise pea peale pööramise käigus kujunevad justkui suured sõnavabaduse eestvõitlejad, demokraatia suurima pühaduse tulised toetajad. Filmi pealkirja annab tõlgitseda kui Rahvas sõnavabaduse vastu, vähemalt seesuguse sõnavabaduse vastu, mis ei hooli meie tabudest ja sündsustundest.
Patrice Chéreau skandaalseses ja kõrgeid festivaliauhindu pälvinud draamas, erootikadraamas, (erotic drama) ja psühholoogilises draamas „Intiimsus“ (XXXVb) näeme rohkeid detailitäpseid seksepisoode, paljaid inimkehi, ent kõigel sellel ei ole rõhk. Kõigile tegelastele on tegevuse-dialoogi käigus antud elulood ja karakterid, meile jutustatakse lugu kõledast üksindusest suurlinnas (Londonis), sootsiumi kalkusest, inimliku läheduse puudumisest. Ja seda lähedust ei asenda ka oma himude rahuldamine, ehkki vahel tundub, et nagu peaaegu asendaks. Vastandatud on seks ja armastus, vanemate armastus laste vastu ning juhututtavate võltsid püherdamised sängis, sellele vihjab juba filmi pealkirigi, ent ilma filmi nägemata selle peale ei tule.
Filmi algus lõpeb siis, kui ikka kolmapäeviti täpselt kella ajal võõra mehe, läbikukkunud muusika ja baarmeni Jay juures end rahuldamas käinud abielus amatöörnäitleja Claire äkki enam ei tule, tähendab, film ei olegi seksist vaid mahajäetusest ning üksindusest.
Lugu põhineb armukolmnurgale, ja tegelaste karakterite vastandusele. Jay on sundusega melanhoolik, Clair sangviiniline depressiivik, Clairi ametlik abikaasa flegmaatiline sangviinik. Lugu areneb infovõtmestiku muutumist mööda. Alul on jõus infosituatsioon nr 0, ainult naispeategelane (tegude toimepanija) Clair teab, et tal on ignorandist abikaasa Andy ja vaikiv armuke Jay. Andy ja Jay ei tea teineteist, Jay ei tunne Andyt ega tea suurt midagi Clairist, vaataja teab ainult Jay tegusid, muud mitte. Kui Clairi enam ei tule, asub Jay Clairi otsima ja jälitama, avastab, et Clair on abielus. Jay tutvub Clairi abikaasa Andyga, mehed mängivad baaris piljardit ning Jay jutustab talle oma kummalisest vahekorrast, avaldamata, et tema armuke on Andy naine Clair. On tekitatud mulje infosituatsioonist nr 2 – vaataja arvab, et ta teab rohkem kui naispeategelane Clair ja Clairi abikaasa Andy. Siis jälitab jälle Clair Jayd, saab teada, et tema mees Andy ja armuke Jay on sõbrunenud. Mulje infosituatsioonist nr 2 püsib, vaatajale tundub endiselt, et tema on kõige informeeritum, vaataja teab, mida mehed Andy ja Jay omavahel räägivad (mida ei tea Clair), mida Andy ja Clair omavahel räägivad (mida ei tea Jay), mida Clair ja Jay teevad ja räägivad (ja mida ei tea Andy) ning mida oma elust Clair pihib näitlejakursusest osavõtjale Bettyle (mida ei tea ei Jay ega Andy). Viimaks paiskab Clair Andyle tõe näkku, Andy omakorda Jayle. Seejärel sünnib dramaturgias kohustuslik pea peale pööramine, vaataja jaoks suur äratundmine. Vaatajale esitati lugu alul infosituatsioonis nr 0 ja seejärel infosituatsioonis nr 2, vaatajale anti mõista, et tema teab, et Andy on nii-öelda sarvekandja ning Clair ja Jay seksivad kui armukesed pööraselt, ent pöörakul keskpaiga ja lõpu vahel selgub, et Clairi abikaasa Andy teab kõike, Jay jutte oma armukesest Clairist kuulates oli Andy mõistnud kõike, tuleb välja, et meelal Clairil pole see sugugi esimest korda kõrvalt vaadata, ja Andy on sellega ammu leppinud. Pea peale pööramisena selgub vaatajale, et tegelikult kehtis kogu aeg veidike auklik infosituatsioon nr 3 – vaataja ja Jay ei teadnud, enamus tegelasi teadsid. Infosituatsioonist nr 3 saab haripunkti ja kriisi vahel infosituatsioon nr 1 – kõik teavad võrdselt – ning peripeetias selgub, et Andyle koguni meeldib, et ta saab kellegagi oma naist Clairi jagada, ta teeb koguni Jayle ettepaneku pidada Clairi kahe peale.
Alul oli konservatiivsema või patriarhaalsema vaataja silmis ilmselt süüdlane Clair, ta on salajane abielurikkuja, vaataja suhtumine temasse peaks sümpaatia-antipaatia valiku staadiumis kõikuma. Algul peaks keskmise kõlblusnormiga vaataja vahest andestama Clairile kõrvalthüpped, kui aga selgub, et Clair abikaasa nõusolekul seksimas käib, siis peaks ehk tavavaataja olema rangem. Clair võib tema silmis muutuda antipaatseks, kui aga selgub, et lihahimuline Clair on eelkõige inimliku läheduse otsija, ja seda ei leia ta kuskilt, isegi mitte oma armukese Jay juurest, kes ka ise otsib inimlikku lähedust, siis peaks Clairi peetama päris sümpaatseks. Mõned vaatajad tunnevad Clairiga kindlasti osadust, mõned ehk samastuksid temaga. Mis sa muud teed, kui otsid mujalt, kui oma mees ei tule toime, ega sellepärast pea siis lahutusega lapsele psühhotraumat tekitama, eks ole?
Ja eks ole see päris elust mahakirjutatud olukord, et üks abikaasadest peab armukest.
„Intiimsus“ on siis kõrgelt tunnustatud erootikafilm, pornofilmides mingit intriigi infovõtmestikul ei püsi, valitseb pidev infosituatsioon nr 1, vaataja ja osalised on alati võrdselt informeeritud.
Pornofilmides puudub ka autoritõde, mis „Intiimsuses“ väljendub sõnumis, et üksikute kannatajate mure on paratamatu, naine peab oma rahulduse leidma, seda soovib loodus, mis sest et silmakirjalikult puritaanne ühiskond võiks ehk kõrvalvaatamisi taunida.
Niisiis, filmid ei lahterdu pornofilmideks neis näidatavate alasti kehaosade ning seksuaalvahekordade sageduse ja pikkuse järgi, vaid selle alusel, kas filmis on või ei ole lugu ja tegelastel karaktereid.
Siiski tekivad „Intiimsuse“-taoliste naturalistlike filmide puhul kahtlused, ehk on autorid teadlikult reklaami tegeva skandaali peale välja läinud, ja ega siin oskagi muud teha kui õlgu kehitada.