VII Žanrid. 4. Detektiivfilmid

Detego tähendab ladina keeles avastan, paljastan, detektiiv- ja
kriminaalfilmides näeme klassikalist enigma, mis harutatakse lahti tagasivaateliselt, konflikt koorub õigluse ja seadusetuse, Ohvrit kaitsva Detektiivi ja Ohvri põhjustanud Kurja vastandamisest, võitu peaks pühitsema õiglus, loo sisuks on mõne saladusliku roima avastuskäik.
Kui enam-vähem kõik kirjandusžanrid ulatuvad otsapidi folkloori, siis erandina detektiiv on inimese poolt kavatsuslikult tekitatud, teada on isegi esimene detektiivjutt – selleks on Edgar Allan Poe 1841. aastal kirjutatud „Mõrtsukatöö rue Morgue’il“, millest Jeannot Szwarc on teinud telemängu , kriminaal- (ingl k whodunit = who, done, it), ajastu-, õudus- ja enigmafilmifilmi, politseidetektiivi „Mõrtsukatöö Morgue’i tänaval (Polti XIi ja XIIIg).
Poe geniaalsuses seisneb selles, et esimeses detektiivloos on paigas juba episoodide jaotus ja järjekord, mis hiljem on olnud eeskujuks paljudele juttudele ja filmidele.
Need osad on: a) sissejuhatus; b) kuritegu ja kaudne tõend (niidiots, mis ehk viib lahenduseni); c) juurdlus; d) teated lahendusest; e) lahenduse seletamine; f) tegelik lõpplahendus. (Nick Lacey, lk. 139)
Mitte ükski kirjanduse tähtteos ei tohi jääda ekraniseerimata, veel parem, kui seda tehakse mitu korda nagu on juhtunud ka Poe novelliga!
Detektiivteose ülesehitusel põhineb veel psühholoogiline põnevik (psycho-thriller), siin täidab detektiivi kohta psühhoanalüütik või psühhiaater, kes muugib lahti psüühiliselt haige poolt kordapandut. (McKee, lk 94) Toome siinkohal näiteks Brian G. Huttoni võitlusfilmi, politseidetetkiivi (police detective film), suurlinnadetektiivi (big-city-detective) „Esimene surmapatt“ (Polti XVIb)
Poe klassikaks saanud jutustus on lahendatud Jeannot Szwarci telemängus klassikalise detektiivfilmi võtmes.
Lubadusena näeme-kuuleme eelloos klassikalisi kollitamiskavalusi – akende kriuksumisi, kassi kräunumisi, salapärased varjud, vastandatud on jube öö ja ohtlikul tänaval teatrist koju ruttav kena, kaitsetu naine Claire Dupin. Loomulikult ei puudu kuugi, kontekstist lähtuvalt on selle taevakeha valguse ülesanne pingestada salapära.
Detektiivi Auguste Dupin, noore naise isa, näeme esmalt maletamas, seejärel juhatatakse tema karakter sisse

dialoogirepliikidena (Prantusmaa parim detektiiv, ent võistleja kadeduse pärast pensionile saadetud), ent tegevuses maletamisfanaatikuna – ega ole vist enigmalahendamisele sissejuhatavat paremat tegevuskujundit kui see kuninglik peamurdmismäng?
Enne kuritegu, mida vaataja juba ammu ootab, näeme Peibutisi – Claere’i, tema sõpra ja ristivenda Philippe’i, pangast raha võtnud naised, kõigi nende pea kohal ripub järgemööda oht, põnev, kes neist saab Ohvriks?
Selgub, et Ohvrid on loogiliselt motiveeritud – need, kel oli palju raha. Ainult et see raha on alles, seda pole röövitud! Mõistatus mis mõistatus, karjete kuuljad peavad neid võõrkeelseteks.
Salapärase kuritöö toimumine-avastamine on punktiks, kust ei ole tagasiteed. Vaatajal ja tegelasel on teada tagajärg (saladuslik kuritegu), süübitakse põhjusteni, kronoloogilisel kangal toimub kuritegu ise kas nüüd ja juurdlus pärast, võib ka olla, et kuritegu sooritati kunagi enne, ent nii või teisiti toimub juurdlus pärast, millest juurdluse ajaks on saanud nüüd, lahendus leitakse pärast.
Kuriteo jälkus edastatakse pigem avastaja(te) reaktsiooni järgi, õudseid laipu püütakse näidata võrdlemisi vähe, seda tehakse ainult vägivallafilmides.
Tegevuseks on Dupini töö topeltmõrva avastamisel, vastutegevuseks ametliku politeipealiku vusserdamised, vaenu kasva Dupini ja politeipealiku vahel, need on ka esimeseks ja teisek tegevusliiniks. Kolmandaks liiniks on sümpaatia kasv Dupini tütre Claire’i ja ristipoja Phillipe Huroni vahel, neljandaks kihtlatud peigmehe Adolphe Le Bonhttp://www.imdb.com/rg/title-tease/tinyhead/name/nm0000174/ kui kihlamiskelmi paljastamine.
Detektiiv töötab peamiselt peaga, ja mitte niivõrd asitõenditega, kuna pea on igal vaatajal-lugejalgi olemas, nõnda võivad või õigemine lausa peavad nad oma pead murdma koos Detektiiviga või veel nutikamalt kui Detektiiv.
Jälgitagu täpselt tegevuse katkestamist, punktiirsust. Detektiiv korjab informatsiooni, ent seda, mida ta leiab kord antakse, kord ei anta vaatajale teada. Me saame teada, et Detektiiv sai midagi teada, ja see ainult kihutab meie huvi. Mis aadressi sai Detektiiv arreteeritud Kahtlusaluselt nr. 1, oma tütre kihlatud peigmehelt Adolphe’ilt? Mis kuulutuse pani Detektiiv lehte?
Madruse tunnistus on antud tagasivaatena, seal näeme mõrva meiegi.
Kohustuslik Taaveti ja Koljati heitlus toimub nääpsukese neiu Claire’i ja röögatu Borneo inimahvi vahel, haripunkti teises pildis seljatab Detektiiv džentelmenlikult oma vaenlase Pariisi politseiprefekti.
Detektiivfilme võib vaadata paar korda, teisel jälgimisel, kui lahendus on meile teada, naudime enigma lahtiharutamise loogikat ja seda, kuidas lõpp oli meile ammu teada antud ettekuulutuslubaduste ja –vihjetega, ent mida me ei osanud lahti muukida.
Aah, kuidas me esimest korda kohe ei taibanud, et kihlatud peigmees Adolphe on mesimagusa näoga petis? Et asi hakkab susisema ristipoja Phillipe’i ja Caire’i vahel on ka peaaegu puust ette tehtud! Kes muu sai mõrva sooritada kui ahv, selle kohtagi antakse selgelt märku, kahju, et ei osanud neid vihjeid mõista.
Just Edgar Allan Poe lõi üliharuldase läbinägemis- ja analüüsivõimega Detektiivi kuju sellesama Auguste Dupini näol, kes 42 aasta jooksul lahendas kõik kuriteomõistatused, kelle vere pani lahendamine keema, kes tegi seda pigeb spordi kui ameti poolest ja keda austavad kõik. Juba Dupinil on kaaslane, keda ta uurimistöösse usaldab, see on tema ristipoeg Philipe. Poe alustas ka ametliku politsei ja Detektiivi vastandamist, selge poolehoiuga Detektiivi vastu.
Ent A. Conan Doyle on geniaalse Detektiivi stereotüüpi kasutanud nõnda paljudes jutustustes ja nõnda edukalt, et praegu me peamegi just teda sellise püsitegelase loojaks.
Sherlock Holmes ei ole sugugi ainult meisterdetektiiv, ta on ka aristokraat, dändi, ja mis olulisim – ta on õilis amatöördetektiiv, ent oma oskuste poolest kõrgelt üle igast professionaalist, kes teeb oma tööd raha eest. Sherlock Holmes töötab ainult naudingu nimel, ta ütleb ära paarist tellimusest, mida on pakkunud selle maailma vägevad, ta ütleb ära ülikõrgest honorarist, mida pakub näiteks Böömimaa kuningas, ent ta võtab lahendada lihtsa guvernandi mure, mille eest talle sentigi ei maksta. Sherlock Holmes armastab mängida viiulit, tõmbab piipu, vahest ei viitsi päevade kaupa üles tõusta, juurdleb voodis lesides ja piipu popsides.
See kõik on karakter, mis on antud nii tegevuse kui dialoogiga, ehkki detektiiviamet ise on muidugi peamiselt peatöö.
„Te vaatate, aga ei fikseeri,“ ütleb Sherlock Holmes oma partnerile doktor Watsonile, ja see lausung võiks olla tema deviisiks.
Et mõtlemine ei ole sugugi kinematograafiline tegevus ja ainult veidi-veidi proosapärane tegevus, siis on juurdlejale alati kõrvale loodud püsipartner, kellega mõtleja saaks mõtteid vahetada, ja dialoog on muidugi pisut etem kui mõtlemine, ent seegi pigem proosapärane tegevus, ja anna ikka filmivajaduse mõõtu täis.
Sherlock Holmesil on partneriks juba nimetatud doktor Watson, muide, ka kaasvestleja loomise au kuulub Poele, Doyle on seda struktuuri ainult süvendanud.
Doktor Watsoni funktsioon on imetleda Sherlock Holmesi, teda kiita, kusjuures Sherlock Holmes ise on ühtaegu tagasihoidlik ja edev.
Sherlock Holmes on sigitanud endale kuulsaid mantlipärijaidki, ehk nimetada siin Agatha Cristie Hercules Poirot’d. Te vaadake, kui lihtsalt karakteriseerib Cristie oma Poirot’d – annab talle pikkuseks viis jalga ja neli tolli, munakujulise pea, alati piinlikult korralikult riides ja kammitud soenguga, täielik pedant. Poirot reisib kogu aeg ringi ning juhtub olema otsekui juhuslikult mõne lahendamatu mõrva juures, mille just tema lahendab. Me ei saa teada, kui vana on Poirot, ta oleks otsekui ajatu ja igavene. Ka Agathal Christie on loodud Poirot vastandtegelane miss Marple on ajatu ja eatu, nad on mõlemad vallalised, miss Marple maa- ja Poirot linnainimene, igatahes on mõlemad üdini positiivsed, mis on raskendanud nende ekraniseerimist. Ent vaataja huvi enigmafilmide vastu on sedavõrd suur, et Poirot ja miss Marple vaatamata oma pealiskaudsetele karakteritele on Poirot minu lugemise järgi vähemalt kolmekümne ja mis Marple vähemalt kümnekonna filmi peategelane, kusjuures mõnedki neist on pikad teleseriaalid, kuhu dialoogid sobivad pisut etemini.
Sugugi vähem ei ole ekraanile sattunud Georges Simenoni loodud komissar Maigret, Pariisi kriminaalpolitseinik, on oma anglosaksi eeskujudest erinevalt professionaal, kellele töö eest makstakse palka. Ent temalgi tuleb politseiaparaadi rutiinne töö usaldada oma kolleegidele ning tõtata ise appi lahendama kuritegusid põlevatel jälgedel. Maigret ongi ehk kõige detailsemini karakteriseeritud, ta on heatahtlik, kuldse südamega, elab üle seda raskelt, kui ta ei õnnestu inimesi aidata.
Aga üks asi on neil kõigil ühine – nende jaoks ei ole lahendamatuid mõistatusi, selles mõttes on nad võitmatud kangelased.
Milleks ma seda kõike räägin? Aga selleks, et klassikalisel detektiivžanril nagu selle allžanritel enigmafilmil (mystery),
kriminaalfilmil, post-noir’ l ja modern noir’ l on oma ettekirjutised, mis tuleb ilmtingimata täita. Esiteks, žanr on peategelasekeskne – nagu üldiselt aktsepteeritud filmiloole kohahe -, olgu tal püsipartner või mitte, ja detektiivteose protagonist alati olema headuse teenistuses. Teiseks, protagonistil olema mingi seaduslik sanktsioon, ta on kas pärispolitseinik, eradetektiiv, advokaadipaberitega või vähemalt tudengist praktikant nagu Clarice Starling psühholoogilises põnevikus ja politseidetektiivis „Voonakeste vaikimine“. Rohkem kui kriminaalparagrahvidest lähtub Detektiiv moraalinormidest ja aukoodeksist. Ta ei torma, pea ees, konflikti, nagu võitlusfilmide juhmarditest heerosed, kes madistavad tules, vees ja õhus kümnekonna vaenlasega ühtejutti, ent Detektiiv ei püüa ka vältida konflikti, nagu seda teeb näiteks klassikalise põneviku tavainimese karakteriga protagonist.
Hoolimata sellest, et detektiivlugu on peategelasekeskne, ei ole see keskendunud Detektiivi elule ja surmale. Loomulikult peab Detektiiv olema väljapääsmatus olukorras, tema elugi olgu ohus ja lugu vedagu edasi Detektiivi tahtmine on saavutada oma eesmärk, leida Otsitav Isik.
Detektiivi vajadus on teha head, ja klassikalise detektiivloo iva ei seisne siiski selles, kuidas Detektiiv oma eluohtlikust olukorrast välja pääseb, vaid selles, kuidas ta lahendamatu mõistatuse lahendab – ilmitingimata on kohustuslikud Ohver, Otsitav Isik, kes esialgu on Puuduv Persoon, ja hiljem osutub Kurjaks, Kahtlusalused, Peibutised, Detektiiv, Äraseletaja, Süüdlane.
Detektiivžanri juurde kuuluvad stereotüübid ja stampsituatsioonid, siin ei panda seda pahaks.
Vaatajat tuleb informeerida annushaaval kuni suure üllatuseni, äratundmiseni – ah, siis tema, oligi süüdi, kõik teised, keda ma kahtlustasin, olid peibutised! Oleme rääkinud, et kui ei üllatust, siis ei ole kunsti, eriti kehtib see kinnitus detektiivžanri kohta.
Ent kui me detektiivfilmi teist-kolmandat korda vaata(ksi)me, siis löö(ksi)me endale kindlasti sõrmenukkidega mitu korda vastu laupa – kuidas ma seda kohe ära ei tabanud, see oli mulle ju suisa puust ette tehtud!
Vaataja ei ole ohmu, vaid film on hästi tehtud.
Ettekuulutuslubadused ja –vihjed on dramaturgi töövõtted, mis alati hästi mõjuvad, võiks öelda, et ilma ettekuulutusteta ei olegi kunsti ka detekiivžanrist väljaspool. Ei äratundmine ega ettekuulutused ole ainult detektiivžanri omandus, ent siin on need suisa sunduslikud.
Detektiivteose protagonist, suur Detektiiv on kaubamärk, mis alati rahva ekraanide ette tõmbab, ja seda on inetultki ära kasutatud.
Nõukogude Liidus peeti detektiivteoseid kaua kodanlikuks pseudokunstiks, dekadentsiks, mida nõukogude inimene lugeda-vaadata ei tohtinud. Küllap peitus keelamise tõeline põhjus asjaolus, et žanr oli ja on levinud valdavalt anglosaksi kultuuris, ent Ameerika koos oma ingliskeelsete liitlastega oli ju vaenlane nr 1. Hakkasid leebuma suhted USA-ga, mahendus karm hinnang detektiivigi.
Esmalt toimus läbimurre loomulikult kirjanduses, kui vähem ohtlikumas valdkonnas, hiljem kinos, mille kohta Lenin oli kuulutanud, et see on parteile kõige tähtsam kunstiliik, ja millesisuline loosung oli Nõukogude Liidus riputatud ilmselt igasse kinosse.
GosKino otsustas ekraani Lääne nn mandunud kunstist siiski puhtana hoida ja teha oma, nõukogude „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni“. Režissöör Igor Maslennikovi üüratult pikk lobisemisseriaal jooksis teleekraanidel aastel 1979-1986.
Filmis näeme kohustuslikest tegelastest vaid Süüdlast, Detektiivi ja Äraseletajat, Detektiiv Sherlock Holmes on degeneerunud kiitlejaks, kes alatasa oma deduktsioonivõimega hoopleb, Conan Doyle’il suurmehe igati vääriline partner doktor Watson alandatud Äraseletajaks, kes ühelt poolt, suu ammuli, Sherlock Holmesi imetleb, teiselt poolt ennast võõraste sulgedega ehib ja osa Sherlock Holmesi avastusi enda nimele kirjutab.
Ütle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes oled sina. Kui Sherlock Holmes käib läbi seesuguse vääritu tüübiga, veelgi enam, ärpleb tema ees, siis on vari langenud ka tema enda peale.
Situatsioonide infovõtmestik peaks klassikalises detektiivis kulgema nõnda – algul valitseb infovõti nr 0, on kuritegu, algul ei tea keegi (peale roimari-mõrtsuka-röövli) mitte midagi; seejärel tekitatakse mitu petulahendust, mitu petuinfosituatsiooni nr 2. vaataja aimab (leiab alternatiivse lahendi, millisele ta on vihjete kaudu suunatud), Detektiiv näib vaatajale kohati päris saamatuna, vaataja ei mõista, miks ta nõnda lihtsale lahendusele ei tule; seejärel Detektiiv avastab õige Süüdlase, tekib infosituatsioon nr 3, kui lahendus vaatajale ära seletatakse, selgub, et vaataja oli suunatud Peibutiste õnge ja on loodud infosituatsioon nr 1 – vaataja ja tegelased teavad võrdselt.
Igor Maslennikovi vusserdises jääb vaataja ilma enigma lahtiharutamise, avastamise- ja ajude ragistamise, samuti suurest äratundmise rõõmust, vaataja ja doktor Watson kuulevad rõhutatult edevalt Sherlock Holmesilt ühel ja samal ajal, kes on Süüdlane, ja tundub, et Sherlock Holmesil on see teada lausa enne roima, mingeid erilisi pingutusi ta lahendamiseks igatahes ei tee.
Ja sellest paviljonide-Inglismaast, neist papist mägedest ja koskedest, neist ülespuhutud aristokraatide klubidest ja võhiklikest pubidest ei taha ma rääkidagi, niikuinii ei ole see minu teema.
Ma ei tea, kas on põhjus selles, et esimene vasikas (üle pika aja) läheb aia taha või viljeldi nimme kodanliku kultuuri ja kodanluse kriitikat, ent tulemus on päris eemaletõukav.
Võibolla mindi tõesti välja detetkiivžanri naeruvääristamise peale? Ent seda ehtnõukogulikku haltuurat vaatas seitse aastat „vsja strana“ (kogu maa).
Teie ärge asuge ühegi töö kallale eelarvamusega ja ärge kunagi võtke ette ainest, mida te ei tunne. Isegi siis, kui selle eest suurt raha ja pikka teenistust pakutakse.
*
Meie vaatame moodsat detektiivi, ka detektiivpõnevikuks, kriminaalfilmiks, post-noir’ks ja modern noir’ks žanreeritud Robert Bentoni „Videvikku“, vaatame kaks korda ning otsime ettekuulutuslubadusi ja ettekuulutusvihjeid ning valevihjeid, kusjuures filmi episoodide tegevuse ja dialoogirepliikide tõlgitsemine ja määratlemine lubadusteks või vihjeteks ei ole üks-ühene, nende dešifreerimine jääb mõnigi kord vaieldavaks. Ingliskeelses kirjanduses on valevihjetel spetsiaalne termin red herring (suitsuheeringas), nii kutsutakse tegelasi, kellel on kõik motiivid sooritada uuritav kuritegu, kes on Kahtlusalused ja Peibutised, kuid kes ometi on süütud.
Kui klassikalises detektiivis on vihjeteks ja valevihjeteks peamiselt uurija oletused, siis „Videvikus“ on teisiti, kuna protagonist, palgatu ja oma litsentsi pikendada unustanud eradetektiiv Harry Ross suurt ei mõtle, ei proosapäratse, vaid rohkem tegutseb, on filmipärane.
Harry Ross pole piipu popsutav stereotüüpne ja individuaalkarakterita kõiketeadja, erinevalt klassikalisest detektiivist on filmi pearõhk just tema, kunagise politseiniku, siis joodiku ja nüüd eradetektiivi Harry Rossi kurval saatusel, tema karakter on nüanssideni välja joonistatud. Ta ei ole Kangelane ega Detektiiv suure algustähega, kuna talle on antud viimase nüansini inimestatud karakter. .
Post-noir’i puhul jääb vaataja ratio’le suunatud mõistatamine (kes ja miks sooritas salapärase kuritöö) tagaplaanile, vaataja pööratakse emotio kaudu uskuma, kes on hea ja kes on halb, nagu filmikunstis üldiselt kombeks.
Vaataja sümpaatia kuulub automaatselt nõrgale ja väetile, kuid julgele ja osavale, seetõttu elame kaasa ka Harryle ja tema juurdlusele, hoiame talle pöialt, kuidagi ei tahaks, et mõni paha kuul talle ülearu valu valmistaks.
„Videvik“ kuulub otsapidi žanrisse film filmist ja kinost, sest antagonistideks on kunagised Hollywoodi tähed Jack ja Catherine Ames, nende dialoogis kuuleme vaimukat stuudioklatši, ühtegi visuaalset tagasipõiget filmiminevikku siiski ei tehta.
Meie aga jälgime ettekuulutusi.
Topeltproloogi esimeses osas, basseiniepisoodis ja kodunt pagenud vananeva näiteljapaari alaealise tütre Mel Amesi kinninabimises, antakse meile žanrilubadus – detektiiv, aga et Mel oma kinnivõtjat Harry Rossi kubemesse tulistab, see peaks olema miin, mis peaks plahvatama, järelikult tuleb vist juttu detektiivi eraelust. Proloogi teises osas antakse meile teada, et tegemist on Jutustaja-filmiga, näeme ülekuulamislindistust tunnistajate juuresolekul ühes Los Angelese politseijaoskonnas, mõistame, et elust räsitud, introvertne, flegmaatiline, rahuarmastav, stabiilne ja skisoidne Harry Ross on Jutustaja, tähendab, lugu keskendub tema isikule. On ju see, et Jutustaja iseendast jutustab loomulik. Ent kuna enam-vähem kogu Jutustaja jutt visualiseeritakse ja tegevustatakse, võib see nüanss meelest minna, sest Jutustaja tuleb ekraanile on jutustamisfunktsiooniga pika vahega ainult kaks korda.
Niisiis, proloogis anti vaatajale kaks lubadust, mida ei tohi murda.
Pange järgmises episoodis tähele, et Harry pöörab pilgu ära, kui palja büstiga Catherine Ames basseinist välja ronib, just Harry meenutab, et Catherine’il on mees! See on võib olla vihje nende sängiminekule, tajub kogenud vaataja – esiteks, mees- ja naispeategelase vahel peab midagi juhtuma (seegi on lubadus), teiseks on nad vastandkarakteritega (Catherine avatud ja jutukas sangviinik-ekstravert ning depressiivik), mis tähendab, et nad peavad alul kokku saama ja pärast peab nende suhe purunema. (Seda lubadust vaataja ei fikseeri, vaid tajub). Järelikult on meile antud ettekuulutus, et sellest liinist oodata konflikti. Armukolmnurga kolmas liige Jack Ames on pessimistlik, kinnine, melanhoolne introvert ja sundusega karakter, tähendab kõik kolm peategelast on vastandatud, lugu liigub kokkupõrgete suunas, ootab vaataja.
Vihjeid tehakse selleks, et vaataja oma lahendit otsides ikka enam-vähem õiges suunas oletaks, kuidas tegelane väljapääsmatust olukorrast välja pääseb, valevihjeid selleks, et vaataja alternatiivne lahend asja sada protsenti ette ära ei tabaks, et vaataja võiks nautida üllatusrõõmu.
Kui Jack Ames rõdult Harryt hüüab, lisab riivatud kõrvallauses, et ärgu Harry lootkugi, et Catherine temaga magama hakkab, muutub vihje aina selgemaks. Niiviisi on autorid suhtearengu mees- ja naispeategelase vahel viinud olukorda, kust taganeda pole enam kuhugi, nüüd oleks tarvis juba põhjendada, miks intiimsusi Harry ja Catherine’i vahel ei tule (juhul, kui ei tule).
Ent üle-ülejärgmises episoodis Harry ja Mel Amesiga lüüakse valevihjega taas kaardid segi – episood paneb vaataja arvama, et äkki sugeneb midagi siivutut hoopis Harry ning kahe näitleja tütre, algaja näitleja Mel Amesi vahel? Meelas plika, kes proloogis detektiivile strateegilisse kohta kõmmutas, lunastab valatud ehk vere voodis? Päris kõditav, on või?
Kui Harry Jack Amesilt uut ja tühist ülesannet saades loodab, nagu ta ütleb, et seal ei lähe tulistamiseks, kuna tal ei ole relva, siis vaatajale on see vihje, et otsejoones täristakse kuulidega, nõnda et ekraanil augud sees.
Järgneb valevihje Harry ja Catherine’i suhete arengu mõttes, siis, kui Harry enne linnasõitu ja saadud ülesande täitma asumist lubab Catherine’le, et ta on Jackile toeks – mees, kes on teisele mehele toeks, et kipu teise mehe naise kaissu, eks ole? (Tegelikult areneb siit ehtfilmilik pea peale pööramine – detektiiv Harry just paljastab oma leivaisa ja leivaema roimad).
Catherine’i pealetükkivus on samuti valevihje, see paneb vaataja arvatavasti kahtlema, kas Harry ja Catherine’i vahel ikka midagi juhtub, sest õige mees ei taha ju üliagarat naist.
Harry pääseb järjekordselt kuulirahe alt, tema pihta paugutab ise kuulidest sõelaks tikitud politseinik Lester Ivar, kes uurib Cahterine’i eelmise abikaasa, Hollywoodi staari Billy Salavani kunagist kahtlasevõitu enesetappu, ent kes aga ise pärast pideme tühjaks kärtsutamist oma vere loiku prantsatab ja sureb.
Billy Sakavani kahtlasevõitu enesetapp - see on mõrv, on vaatajale tehtud lubadusega peaaegu võrdne vihje. Lester Ivar on Ohver nr. 2, Billy Salavan Ohver nr. 1. Aga kes on Kuri? Esialgu on meil ainult Kahtlusalused.
Harry leiab põmmutamispaigast ajaleheväljelõigetekaustiku artiklitega kadunud näitlejast (Billy Salavanist), siis on see selge lubadus vaatajale – jutt hakkab jooksma selles suunas. Lubaduse sees on vihje - vanas ajalehes näeme Catherine’i pilti, saame teada, et Billy Salavani küsitav enesetapp tegi võimalikuks Jacki ja Cahterine’i abielu. Ja järgmises ajalehelõikes ongi pulmalugu „Näitleja abiellub näitlejaga“ Harry ja Catherine’i paariminekust.
Tekib Kahtlusalune nr. 1, kas tõesti võis naine ise olla tegev oma abikaasa kõrvaldamises, et uuesti mehele minna Jackile, käib vaataja peast läbi. Mine sihukest hullu lantijat tea! No see ei ole vist enam vihje, vaid peaagu et lubadus! Igal juhul peaks selle ümberlükkamiseks juba kõvasti vaeva nägema.
Ja kui juba Catherine, siis ka Jack, järelikult on meil ka Kahtlusalune nr. 2.
Või on mõlemad siiski Peibutised, toodud mängu valevihjeteks, et vaataja isiklikku juurdlust eksitada?
Peame meeles, et Harry motivatsiooniks ei ole kuriteo avastamine (nagu detektiivlugudes juurdlejatel tavaliselt), end kunagi joomisega laostanud Harry elab Jacki ja Catherine’i juures garaažipealses toauberikus ja täidab sulasena ülesandeid kosti ja ööbimise eest, poleks nagu tema huvides minna peavarjuandjatega tülli.
Niisiis, tekib tegevus ja vastutegevus – tegevuseks on loomulikult taevast sülle sadanud kuriteo (politseinik Lester Ivari jõhker tapmine) avastamine, ja kuna selle tapmisega on seotud kakskümmend aastat varem juhtunud Billy Salavani seni segane uppumissurm (laipki leidmata), siis on tegevuseks kahe kaasuse jälilejõudmine, vastutegevuseks isiklike suhete kujunemine Catherine’i ja Harry vahel, aga ka Harry ning Catherine’i abikaasa Jacki vahel.
Aga kes tappis ikkagi politseinik Lester Ivari? Kes võiksid olla Kahtlusalused, sest seda kuritööd nüüd Jack ja Catherine küll teha ei saanud?
Toimub ootamatu pöörak, politseinibrigaad tabab kuritööpaigal Harry ning võimude silmis muutub Kahtlusaluseks hoopis tema! Detektiiv ise mõrvariks! Tema vaatajale pakutud avastamine on tegelikult jälgede segamine! Klassikaline detektiivlugu sellist pea peale pööramist ei luba, ent post-noir’s ja modern noir’s on avatud žanrid, neis keelde ja ette kirjutisi ei ole.
Niisiis, kaks ehtdramaturgilist sõlme – esiteks, uurijale Harryle e meeldib kangesti naine (Catherine), kes võib olla süüdi oma endise mehe mõrvas, teiseks, Harry napitakse kinni kahtlustatuna kuritöös, mida ta ise uurib.
Kuidas ta sellisest väljapääsmatust olukorrast välja pääseb? Politseinike hulga on ka naisleitnant Verna, tema päästab Harry suurematest sekeldustest ning nende kohtumine vihjab nendevahelistele vanade suhete ülessoojendamisele, ning vaataja võib ise otsustada, kumma naise peaks Harry valima – kas abielus ja mõrvakahtlase, ent piltilusa kunagise filmitähe Catherine’i või ausa ja vallalise, ent jämedakoelise võmmi Verna.
Mitu vastandust te juba kokku loete? Vastanduvad Harry kutsumus (ta on ikkagi südame poolest politseinik, kuritegude ja kurjategijate paljastaja) ja isiklik elu (talle meeldib Catherine), nüüd vastanduvad kaks naist – särav, elegantne, kaunis Catherine ning tahumatu, ent südamlik politseimamsel Verna.
Ja mis te arvate, mida teeb see õnnetu ja vagur, igalt poolt maha kantud vanamees, kellele proloogis kubemesse tulistati? Milline valik oleks talle karakteripärane? Harry võtab nad mõlemad, enne halva, seejärel õige, alul määrib vaataja silmis oma maines, seejärel parandab.
Aga enne peab kõik jälle pea peale pööratama, muidu ei ole õiget filmi.
Verna hoopis võtab Harry vahi alla, laseb tal käed raudu panna, toimetab tsemendi peale. Päris žanripäraselt täpne ja hea algus kuumaks armastuseks, eks ju? Aga me kuuleme ka arreteerimistegevusele täiesti sobimatut dialoogirepliiki, milles antakse vihje, et asi hakkab susisema.
Politseikapteni mõistaandmine Harry impotentsust pöörab jälle kõik pahupidi (mäletate Mehhiko-proloogis tabas Mel Amesi Harry enda relvast lastud kuul Harryt reie sisekülge?).
Oleme infosituatsioonis nr 2, meie teame, et Verna kahtlustab Harryt mehelikkuse puudumises, Harry aga seda ei aima. Nõnda on vaataja jaoks Verna huvi Mehhikos juhtunu vastu vihje naise huvi kohta võimaliku partneri mehelikkuse vastu, Harry jaoks aga tüütu teenistusepisoodi meenutamine.
Siis astub tegevusse ekspolitseinik Raymond Hope.
Kes see veel sihuke on? Miks teda on vaja, pealegi nõnda ootamatult ja ettekuulutamata, tuleb lukku nagu varas vargile. Tema on küll kahtlane tüüp, millise eemaletõukava ilmega, tema võib olla kurja juur, temast saab Kahtlusalune nr. 3.
Kui Harry Raymondile ütleb, et ta on telefoniraamatusse kantud Tonksutaja nimega, siis see on vihje peatsele sängistseenile. Ainult et kellega? Vaataja eelaimus tuleb üheaegselt täita ja täitmata jätta... Pange tähele, et selgemalt on vihjatud Harry lähedusele Vernaga.
Kahtlusaluse nr. 1 pea kohale koguneb üha enam tumedaid pilvi, kui Harry Catherine’ile näkku paiskab, et naine käis täna mõrvatud politseinik Ivar Lesteri korteris. See on juba lubadus.
Ja mis pärast seda süüdistust juhtub? Kas Catherine võetakse kinni? Oletage, palun, kuidas ta oma väljapääsmatust olukorrast (kahtlusalusena) püüab välja pääseda? Millised on tema naiselikud relvad?
Toimub järjekordne pöörak, jälle pannakse kõik pea peale, vangikongi jõleduste asemel naudib Catherine hoopis sängimõnusid, ja kellega siis? Teadagi teeb ta seda Harryga,
selleks anti enne õige mitu vihjet, ja ka vastutegevus peab arenema, et kruvida tegevuse pinget. Nüüd on nad armatsevad, mis saab aga pärast, kas Harry jätab tõesti saatusliku naise tõttu uurimise katki? Kas see on vihje või valevihje, et kuritegude avastamine võib sängi sunnil ja femme fatale kavalusel pooleli jääda?
Pange tähele, et Harry ja Catherine’i intiimstseen on ühtaegu lubaduseks suhetele Harry ja Verna vahel, nüüd vaataja teab (aga Verna veel ei tea), et too kuul Mehhikos ei tabanud mehelikkust, politseikapten lihtsalt kratsis keelt.
Mis tore lembekolmnurk, tegelikult veel kaks korraga. Esiteks legaalne suhe Catherine’i ja Jacki, Kahtlualuste nr. 1 ja 2 vahel, salasuhe uurija Harry ja Catherine’i, Kahtlusaluse nr. 1 vahel, sõbra- ning tööandja-töövõtja suhe uurija Harry ja Jacki, Kahtlusaluse nr. 2 vahel. Teiseks, loodetav suhe politseinik Verna ja Harry vahel, kurjategija ja politseiniku vahekord ning naiste konkurentsisuhe Harry võitmiseks Catherine’i ja Verna vahel ning kolmanda küljena suhe Catherine’i ja Harry vahel nagu eelmiseski armukolmnurgas.
Nurjatusel (Catherine petab oma surmasuus meest Jacki, Harry magab selle mehe naisega, kes talle ulualust pakub) peab olema tagajärg-karistus, nurjatus ise on vaatajale lubadus, ega see asi või niimoodi jääda. Vaataja ootab paljastamist.
Igal stsenaristil tuleb kindlasti luua in flagranti-episood, ma ei oska öelda, kui tihti niisugust asja juhtub elus, ent dramaturgia naljalt ilma pealesattumiseta toime ei tule.
Kas keegi oskab öelda, miks just see episood on ehk kõige populaarsem kogu dramaturgia ajaloos ning sellegipoolest ei ole kulunud ja leierdatud, ikkagi mõjub?
Armukolmnurk on iidamast-aadamast üks draamaloo alustalasid, in flagranti on armukolmnurga konflikt, mis puhkse (ja soovitavalt üllatuslikult) pärast pikka vastandamist – patukotid ühel pool ja ülekohtune sarvekandja teisel pool Konflikt on magus, eks ole? Ja kurjus saab karistatud, kandku siis kurjust sängisangarid või petetu.
Ometi peab siin olema loominguline, tuleb ajud raginal tööle panema, ei tohi korrata varemnähtut-loetut. Ja see on ka katsekivi, kas teil on kreatiivset soont või peate te rahuldama stsenaariumi kirjutades näiteks proosa või näidendi ekraniseerimisega. Noh, kas te suudate luua täiesti originaalse salasuhtelt ootamatu tabamise?
„Videvikus“ on see olemas, jälgige, kui peenelt on stseen lahendatud – esmalt, vastandatud on surm ja seks ning teiseks, mitte petetav ei taba libedale teele sattunuid, vaid süüdlased ise jooksevad sarvedega mehele sülle.
Hiigelvilla ühes ruumis ägiseb mineku peal Jack Ames, kuskil kaugel hellutsevad ja meenutavad möödanikku Catherine Ames ja Harry Ross.
Sisetelefonitirin lõpetab voodinaudingu, Jack kutsub Catherine’i appi ja paljas naine tormab silmapilk, uisapäisa päästma oma vähki põdevat meest, kuna ta teda armastab. Siiski tõmbab Catherine ehmatusest segase peaga kogemata endale selga Harry päevasärgi, mida terane vaataja märkab kohe, ja kui keegi seda lubadust ei panegi tähele, pole midagi eriti hullu, tal jääb vaid väike ärevuskõditus tundmata. Ka Harry jookseb läbi pikkade koridoride Jackile appi, kuna Jack on tema sõber ja mis politseinik see oleks, kes ei osuta hädasolevale inimesele abi!
Harry ja Catherine’i üheskoos ilmumine ja Harry särk Cahtrine’i ihul on Jackile tõendiks, et sõber on talle sarved teinud ning abikaasa truudust murdnud.
Ja mida teeb Jack, kelle hing pigistab juba kontide vahelt välja? Milline oleks selle tegelase karakteripärane käitumine väljapääsmatus olukorras? Kas ohkab korra etteheitvalt ja viskab tossu hoopis välja? Toimuks üsna draamalik episood – päästjad põhjustavad surma. Või paiskab enne lahkumist välja süüdistuse ja tõe? Ei seda ega teist, Jack, kes on nii Billy Salavani kui politseinik Lesteri mõrvas Kahtlusalune nr. 2, tõuseb hoopis jalule ning annab oma armsale naisele Catherine’le ja oma kallile sõbrale Harryle hirmsa tou vastu vahtimist, mille amelejad on igati ära teeninud, eks ole? Ja see meeletu pingutus ei kustuta Jacki eluküünalt, kuna loo edasijutustamiseks on Jacki-nimelist tegelast lihtsalt vaja, tal on süžeeliselt vara veel lahkuda.
Vaat see on kino, ehkki rafineeritud publikule seesugune kinolikkus ei istu. Ometi see on ja jääb nii - elus surija sureb, kuid filmis annab ta tervisest pakatuvatele liiderdajatele vastu lõugu.
Mis vihje on aga limusiinisalongist piiluv mustanahaline Reuben, kui Harry kai alla läheb väljapressitud summat üle andma? Ta sihuke vastik külgekleepija, tema saab Kahtlusaluseks nr. 4, ehk tappis tema politseinik Lesteri? Või on ta Peibutaja, kuna ta on nõnda noor, et Billy Salavani ta küll tappa ei saanud, kuna see mõrv toimus kakskümmend aastat tagasi. Või ei mõrvanudki neid kaht mõrva üks ja seesama isik?
Kõik on parajalt risti-räasti sõlmes. Andke vihjeid, tahan enigmat lahti harutada, nõuab vaataja, ent infi saab ta annushaaval, ükski õige dramaturg pole seesugune kohmard, et pauhti kõik välja ütleks. Ja ega keegi ka ei tunnustaks niisugusi autoreid, kes vaataja enigmalustist ilma jätavad. Mida pikemalt äraarvamist, seda parem, olgugi et vaataja esimene, pealispindne soov on lahendada mõistatus kähku.
Reaalelus vaataja harilikult ei näe läbi teise inimese kavatsusi, ehkki ta tihti oletab, et näeb, dramaturgia kingib vaatajale võimaluse oma oletuste täpsust tegelaste motiivide kallale juureldes kontrollida.
Oletama pannakse vaataja vihjete kaudu ning vihjeid talle ka antakse - kai all saab Harry kõvasti peksta Meli kunagiselt armukeselt Jeff Williselt (kellega Mel Mehikosse pages), kes maksab kätte Mehhikos üle küüru virutamise eest ning muutub Kahtlusaluseks nr. 5. Kas me lisame Harry enda Kahtlusaluseks nr. 6 või oli tema kinninabimine mõrvapaigalt peibutav lõks ainult lihtsameelsetele, vilunud detektiivifanaatik sinna kinni ei jää. Kas ta ikka pages vahi alt selleks, et uurimist lõpetada või oli tal hoopis muud põhjused? Vaadake, milline draamatehniline riugas – politsei takistab kinnivõtmisega tõeselgitajat-uurijat, tõeselgitaja toob tõe päevavalgele politseile vastu hakates ja seadust rikkudes. Mitmes väljapääsmatus olukorras on Harry? Vaesus, armujama Catherine’iga, põgenemine vahi alt, purunev sõprus Jackiga, kuidas võiks ta kogu sellest kupatusest välja pääseda? Ainult topeltkuritöö avastamisega, see annab ka piisava vabanduse politseist jooksupanemise eest, kustutaks armuobjektide nimekirjast Cathrine’i ning vabastaks koha südames Vernale.
Nii, paistab, et ring on sulgunud, Puuduvat Persooni ei ole enam, Otsitav Isik peaks olema ära näidatud.
Vaevalt, et kedagi veel juurde tuuakse, oleks üpris žanripäratu vaataja haneks tõmbamiseks lisada viimasel hetkel keegi deus ex machina-tegelane, kes need koletud mõrvad toime pani, ja žanrilubadusest ikka kinni peetakse, usaldab vaataja autoreid.
Ja kes parandab Harry haavad? Kas sängikunstnik, võluv Catherine?
Ei, lugu peab kulgema kurjalt hea suunas ning seda teeb rohmakas politseinik Verna, kes pealegi veel ei tea, et Harry mehelikes võimetes pole alust kahelda, ja see on vihje, et filmi finaal võib tulla õnnelik, Harryt ei notita maha, ta maandub loodetavasti armastava naisvõmmi kaisus.
Verna ja Harry dialoogis on kõik vihjed kahemõttelised – kui Harry ütleb, et ta on roostes, dešifreerib vaataja selle lahti kui eaka mehe väsimuse pidevalt tülikate kuulide all olemisest ja karateevõtete kasutamisest, eks see tüütaks meid kõiki, isegi tegelast, kes sellega leiba teenib nagu Harry. Verna aga mõistab neid vihjeid kui poole suuga mehelikkuse puuduse tunnistamist. Eks seda suurem saab olema naise rõõm, kui ta kunagi teada saab, et Harry on eakusest hoolimata James Bondiga võrreldav voodispets.
Meie ebalus Kahtlusaluse nr. 3, ekspolitseinik Raymond Hope’i suhtes on pandud süvenema episoodis, kus Raymond kõrgel Los Angelese kohal villarõdul kiitleb oma uhke elamisega. See ületab tema sissetulekust tulenevad võimalused! Juba esimeses episoodis, kus me teda nägime, oli ta võrdlemisi vastik tüüp, püüdis jooma meelitada endist alkohoolikut Harryt, ja nüüd teeb ta seda jälle.
Erinevalt klassikalisest detektiivist ei sukeldu Harry töhe jäägitult, tal on vaja korda ajada eraelu, suhted kahe naisega ning Catherine’i sureva mehe Jackiga. Filmi autorid on seda teinud Harry portreteerimiseks, tema karakteri avamiseks, tema usutavaks muutmiseks, vaataja veenmiseks, et kogu lugu on tõetruu.
Kui Harry jõuab tegevustikus Ameside linnalähedasse suvilasse (ja meie kuuleme viivuks teist ja viimast sisemonoloogi, tema mõtteid, mida ta politseijaoskonnas diktofonilindile loeb, meile turgatab meelde, ah, õige jah, see on ju Jutustaja-film), siis arutleb ta eht-sherlock-holmesilikult, argumenteeritult, kuidas ta asitõendeid kõrvutades õige jälje leidis. Nõnda on Harry siinkohal ise Äraseletajaks, mis on natuke liiga lihtne variant. Nimetamegi ta etteruttavalt Äraseletajaks nr. 1.
Ja kes tappis jälgede varjamiseks politseinik Lester Ivari?
Kahtlusalune nr. 5, äpardlik väljapressija Jess Willis saab Äraseletajaks nr. 2, muidugi ei tee ta seda vabatahtlikult, ta räägib Harry püstolitoru hirmul.
Niisugune seletamisvariant on etem ja filmilikum, kuna see toimub tegevuse ja mitte lobisemise käigus ning vaataja ja peategelane saavad infot ühteaegu (võivad paralleelselt hakata peadki murdma, kuidas nüüd edasi minna).
Ka Jess Willis tapetakse (Kahtlusalune nr. 5 ja Äraseletaja nr. 2 muutub Ohvriks nr. 3) saladuslikult Harry lähedal olles (mis on lubadus, et juhul, kui Jess on süüdi, siis peab lisaks temale olema vähemalt üks Kuri veel), no talle kui väljapressijale on see paras palk! Esimesena kolmandale mõrvapaigale ilmunud politseinikVerna rikub õigluse nimel õigust ning laseb Harryl teist korda pageda, see on kahtlemata lubadus, et Verna ja Harry vahel sünnib midagi suurt ja puhast, eks ole?
Verna on vana kiindumuse nimel pannud end väljapääsmatusse olukorda (rikkunud seadust, mis tähendab töölt vallandamist või midagi rangemat), selle eest peab ta saama moraalse tasu armastuse näol.
Harry väljapääsmatu olukord on muutunud hullemaks (lisandunud on üks põgenemine), jällegi on ainukeseks väljapääsuks nii Harryle ja Vernale nüüd juba kolme kuritöö avastamine.
Lahtikaevatud salahaud selle suvila aias on juba lubadus - Otsitav Isik peaks olema kas Kahtlusalune nr. 1 ja/või Kahtlusalune nr. 2, ja kui Catherine sinna haua juurde jookseb, on selge, et üks asja taga olevatest Kurjadest on Catherine, meie Kahtlusalune nr. 1, ainult ehk ei sooritanud ta Billy Sullivani mõrva oma kätega? Ja ehk on ta käed verest puhtad, ta on ainult Teadja?
Kui Harry laseb abidetektiiv Reubenil hauast leitud kuuliauguga laibale uuest mulla peale visata, siis on see ilmne vihje, et detektiiv Harry võib olla ise süüdi, ja kui Reuben selle vastu protesteerib, siis on selge, et Reubeni võime, jumal tänatud, Kahtlusaluste hulgast maha tõmmata, tema süüdiolek olnukski liiga võõras variant, tema on ju selles loos võrdlemisi kauge ja juhuslik tegelane. Kuri peab olema soovitavalt omade hulgas.
Haua kinniajamine tunnistab, et Harryl domineerib eraelu detektiivikohustuste ees, mis ei ole temast ilus.
Äraseletajaks nr. 3 saab täiesti ettenägematult staaripaari tütar Mel Ames, kellele aga tuligi anda tektooniline funktsioon, mis ta siis muidu ringi laseb, oma paljaid rindu liputab! Ent Mel avab ainult psühholoogilise põhjenduse, miks tema ema Catherine ja isa Jack teineteisest kinni hoiavad – nad on ikka veel filmitähed, seda ka eraelus, ajavad segi võtteplatsi ja kodu. Mel ei aima, et tema isa ja ema ühtaegu valvavad ja armastavad teineteist, sest neid seob ühine kuritegu, nemad on Äraseletajad nr. 4 ja 5, põhjendavad oma osa mõrvades. Kas nad valetavad?
Ongi veel vara täieilikuks seletuseks, ei ole olnud kohustuslikku kulminatsiooniepisoodi, Taaveti ja Koljati heitlust.
Žanripäraselt saabki õigeks seletajaks Äraseletaja nr. 1, detektiiv Harry, kes astub siis üles jällegi Kangelase funktsioonis, ent alles pärast seda, kui poolikud ja valed seletused on vaatajal teada. Tuleb välja, et Kahtlusalune nr. 1 on ainult mõrva(de) kaasosaline, järelikult oli vaataja alternatiivne lahend üheaegselt õige ja vale, nagu peabki. Samuti on lood Kahtlusaluse nr. 2-ga. Tuleb välja, et Ohver nr. 2 (ekspolitseinik Lester Ivar) püüdis Jack Amesilt raha välja pressida! Temagi oli oma surma niivõrd-kuivõrd ära teeninud, nagu alaealise võrgutaja ja santažeerija Jesski, põhjuse-tagajärje ahel peab töötama.
Ja puänt, ilma milleta siiski õiget detektiivi ei ole, paändi puudumine näitaks stsenaristi töö nõrkust.
Nii ainus seni puhas, Kahtlusalune nr. 3, ekspolitseinik Raymond Hope saab Äraseletajaks nr. 6, tema jutust selgubki, et Harry ise on vähemalt osaliselt Süüdlane (näe, laskis avastatud laiba uuesti mullaga katta), mis annab meile lubaduse, et kõik Süüdlased ei ole Kurjad ja vähemalt üks (osaliselt) Süüdlane ei ole Otsitav Isik.
Üllatusi jagu, ja see tõestab autorite head fantaasiat.
Jõudsime vist juba kahetseda, et peakonflikt Kurja ja Kangelase vahel jääb ära, asi vastuolu lahendatakse üksnes säravas, kuid ometi jätkus autoreil oskust meid põrpida – tukid kärtsusid (täname autoreid,et meid ei petetud), kohustuslik episood toimus aga ometi tuli see meile üpris nagu pauk selgest taevast, mille eest topelttänu. Muidugi tulistas esimesena koljatlik (alatu ja rikas) Kuri Raymond Hope, ootuspäraselt tabasid teda kuulid taavetliku (ausa ja vaese) Kangelase Harry püstolist. Taavet ei alusta arvete klaarimist kunagi ise, vähemalt ei tee ta seda piiblis ja selles žanris ning soovitavalt ka mitte mujal.
Peripeetiaks on Kangelase Harry ning Kahtlusaluse nr. 2 ja Süüdlase nr. 2 Jacki dialoog kaardimängus ning raam sulgub Harry Jutustajaks-olemise meenutamisegas politseijaoskonnas – Harry on oma loo lõpetanud, enam ei kuule me teda jutustamas, ainult näeme, kuidas diktofon suletakse.
Saame teada, et jutustamine oli raam, jutustamisel oli ka tegelase karakterit arendav lunastusfunktsioon, sarnaselt katoliiklaste ja õigeusklie pihtimisega, üles tunnistades kõik oma eksimused au- ja kriminaalkoodeksi vastu peseb Harry end kõverustest enam-vähem puhtaks ja temast saab üsna korralik Kangelane. Enam-vähem? Jah, sõpru Harry ei reeda, ja see ainult kasvatab vaataja sümpaatiat tema vastu.
Konklusioon on raamiväline - mille on ära teeninud Kangelane? Armastus on Kangelase tasu juba Homerose aegades alates, ja aitab Harryle talle plekkijätvast sohivahekorrast Süüdlase nr. 3-ga (Catherine’iga), tema armastus olgu aus ausa politseiniku Verna vastu, kes niigi teda juba ammu armastab. Ainult üks asi vajab kontrollimist, ja rohmakas naisvõmm pistabki karakteripäraselt oma käe Harryle püksitasku veendumaks tema mehelikkuses. Kõik takistused armastuse eest on pühitud ning film on lõppenud.
*
Oli ju teist korda vaatamine ilmetu ja elamustevaene. Aga miks? Sellepärast, et ettekuulutused ei teinud oma õiget tööd, olid meie jaoks juba enne avanenud.
Meie teiega siiski ei vaata filme lõbu pärast, ma ütlen teile, et kõigi draamatehniliste nüansside peaksime filmi hoolsalt jälgima, seda vahepeal seisma jättes ning tagasi kerides viis-kuus, vahest ehk rohkemgi korda. Aga kus seda aega leida?